Obsah (5)

§ 201§ 73§ 21§ 215§ 266

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 201lg 2 p 4 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 19.

juuni

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-6447 Jürgen Järviku kaitsja vandeadvokaat Urmas Kukk, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg
2. november 2015, suuline menetlus Jürgen Järvik, tema kaitsja vandeadvokaat Urmas Kukk ja ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a ja Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsus osas, millega Jürgen Järvik tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 201

lg 2 p 4 järgi, samuti osas, millega Jürgen Järvikult mõisteti riigi kasuks välja sundraha ja hüvitis määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud riigi õigusabi tasu katteks. 2. Mõista Jürgen Järvik

§ 201lg 2 p 4 järgi õigeks.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada.
3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Mullari & Koch Jürgen Järvikule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot (sh käibemaks 60 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
4. Jürgen Järvik anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 201 lg 2 p 4 järgi selles et ta OÜ SLProductions (edaspidi SLP) juhatuse liikmena pööras ajavahemikus

1. septembrist 2006 kuni
2. augustini 2009 koos SLP juhatuse teiste liikmete I. L-i ja A. L-iga kolmandate isikute kasuks 576 625 krooni 53 sendi väärtuses Swedbank Liising AS-i (edaspidi SB Liising) vara, mis oli SLP juhatuse liikmetele usaldatud ja nende valduses. Omastamine leidis aset järgmiselt.
3. SLP oli
4. septembril 2006 ja
5. augustil 2007 sõlminud OÜ-ga 3 Step IT kaks kontoritehnika liisingulepingut. Need lepingud nägid muu hulgas ette, et OÜ 3 Step IT loovutab lepingud koos nendest tulenevate õigustega SB Liisingule ja lepingute loovutamisega kaasneb liisinguesemete omandi üleminek SB Liisingule, samuti tuleb SB Liisingule tasuda liisingumakseid. Nende liisingulepingute alusel sai SLP enda valdusse ja kasutusse 1 699 386 krooni 13 sendi väärtuses erinevat kontoritehnikat. Kuna SLP ei täitnud liisingulepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi, ütles SB Liising lepingud
6. mail 2009 üles ja palus kõik liisinguesemed tagastada.
7. J. Järvik ja SLP juhatuse teised liikmed hoidusid vaatamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 363 p-le 3 osa liisinguesemete tagastamisest, jättes need pärast liisingulepingute lõppemist kuni
8. augustini 2009 SLP ja AS-i Q Vara kasutusse ja valdusse. Need esemed (3 arvutit, 1 UPS-seade ja 15 kõvaketast), mille koguväärtus oli 164 764 krooni 86 senti, leiti kohtueelse menetluse käigus SLP ja AS-i Q Vara kontoriruumidest.
9. Samuti ei korraldanud J. Järvik ja SLP juhatuse teised liikmed piisavalt arvestuse pidamist nende juhitava äriühingu valdusse ja kasutusse antud liisinguesemete asukoha ja kasutajate kohta. Selle rikkumise tõttu väljus ajavahemikus
10. septembrist 2006 kuni
11. augustini 2009 SLP valdusest tuvastamata isikute valdusesse kokku 411 860 krooni 67 sendi väärtuses SB Liisingule kuulunud erinevat kontoritehnikat. Maakohtu otsus
12. Harju Maakohtu
13. märtsi
14. a otsusega tunnistati J. Järvik

§ 201

lg 2 p 4 järgi süüdi läbiotsimisel leitud liisinguesemete omastamises ja talle mõisteti rahaline karistus 300 päevamäära ehk 19 350 eurot.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi 1-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Tuvastamata asukohta jäänud liisinguesemete omastamises (vt käesoleva otsuse punkt 4) mõisteti J. Järvik õigeks. SB Liisingule vastutavale hoiule antud asitõendid jättis maakohus SB Liisingu kätte. Samuti otsustas kohus tagastada SB Liisingule SLP asukohas toimunud läbiotsimise käigus ära võetud asitõendid. SB Liisingu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.

1. Maakohtu tuvastatud asjaolud ja õiguslikud järeldused olid kokkuvõtlikult järgmised.
2. J. Järvik kuulus
3. septembrist 2005 kuni
4. septembrini 2011 koos I. L-i ja A. L-iga SLP juhatusse.
5. septembril 2006 ja
6. augustil 2007 sõlmis SLP OÜ-ga 3 Step IT kaks kontoritehnika liisingulepingut. Mõlemad liisingulepingud allkirjastas SLP nimel juhatuse liige I. L. Lepingute järgi loovutas OÜ 3 Step IT lepingud koos nendest tulenevate õiguste ja kohustustega SB Liisingule. Sellega kaasnes ka liisinguesemeks oleva kontoritehnika omandiõiguse üleminek SB Liisingule. Seega oli kontoritehnika omanik SB Liising. SLP ja J. Järviku kui SLP juhatuse liikme jaoks oli liisitud kontoritehnika puhul tegemist võõraste vallasasjadega

§ 201tähenduses.

1. Liisitud tehnika jõudis SLP-sse, võeti seal vastu ja töötajad asusid seda kasutama. J. Järvik, olles SLP juhatuse liige, teostas oma ametiseisundist tulenevalt tegelikku võimu tema juhitava osaühingu vara, sh ka süüdistuses näidatud kontoritehnika üle. Seega oli SLP liisitud kontoritehnika karistusõiguslikus mõttes J. Järviku valduses.
2. J. Järvik ja SLP juhatuse teised liikmed lõid kontoritehnika suhtes omanikusarnase seisundi, jättes SB Liisingu nendest asjadest kestvalt ilma ja manifesteerides omastamistahet. SB Liising ütles liisingulepingud
3. mail 2009 üles. Seega tekkis SLP-l samal päeval lepinguline kohustus tagastada kontoritehnika SB Liisingule. Osutatud kuupäevast alates ei olnud SLP-l ja J. Järvikul õiguslikku alust kontoritehnikat vallata. Sellest hoolimata pidas süüdistatav koos juhatuse teiste liikmetega esemed endale, kehtestades nii liisinguesemete üle sisulise õigusvõimu. Liisinguvara tagastamisest kõrvalehoidumisega manifesteeris süüdistatav tahet omastada võõras vara. Kõik juhatuse liikmete kompromissettepanekud SB Liisingule liisingulepingute jätkamiseks olid esitatud olukorras, kus SLP-l ei olnud rahaliselt võimalik lepingutest tulenevaid kohustusi täita, ja teenisid eesmärki hoida kõrvale liisitud vara tagastamisest. J. Järviku ja SLP juhatuse teiste liikmete käitumine peegeldas soovi pidada valduses olev kontoritehnika igal juhul endale, ehkki liisingumaksete tasumiseks enam raha ei olnud. Kuigi pärast liisingulepingute ülesütlemist nõudis SB Liising korduvalt esemete tagastamist, seda ei tehtud. SLP jätkas liisitud kontoritehnika kasutamist ka pärast liisingulepingute ülesütlemist. See osutab sellele, et SB Liising jäeti talle kuuluvast varast kestvalt ilma. Sellise tegevusega muutis J. Järvik koos juhatuse teiste liikmetega liisinguesemed faktiliselt endale kuuluvaiks, mistõttu SB Liisingu käsutusvõimalus vara suhtes halvenes. Ühtlasi väljendati objektiivse kõrvaltvaataja jaoks võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Just liisinguesemete kasutamise jätkamisega pärast liisingulepingute ülesütlemist manifesteerisid SLP juhatuse liikmed, sh J. Järvik, omastamistahet. Loodi seisund, mis väliselt näitas SLP-d SB Liisingule kuuluva vara omanikuna. Kuna SLP-l puudus õigus SB Liisingule kuuluvaid asju vallata, toimus vara SLP kasuks pööramine ebaseaduslikult.
4. J. Järvik pani teo toime isikute grupis, s.o kaastäideviijana

§ 21lg 2 mõttes.

Kuigi A. L-i ja I. L-i süüd SB Liisingu vara omastamises ei ole kohtus käsitletud, võimaldavad tõendid järeldada, et SLP juhatuse kõik liikmed tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult.

1. J. Järvik pani teo toime tahtlikult. Ta teadis liisingulepingute ülesütlemisest, kuid jätkas ikkagi SB Liisingule kuuluva kontoritehnika ja tarkvara valdamist ning kasutamist. J. Järvik ei võtnud SLP juhatuse liikmena ette midagi, et ebaseaduslik tegevus lõpetada. Kui J. Järvik oleks tegutsenud heas usus, pidanuks ta igakülgselt kaasa aitama õigusvastase tegevuse lõpetamisele ja vara tagastamisele. Seega pidas J. Järvik vähemalt võimalikuks ja möönis, et ta paneb SB Liisingu vara õigusliku aluseta valdamise ja kasutamisega toime süüteo.
2. Samas ei ole tõendatud, et J. Järvik pööras enda või kolmanda isiku kasuks need süüdistuses nimetatud SB Liisingu liisinguesemed, mille asukoht on tuvastamata. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-109-12 leidnud, et üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Kui J. Järvikule esitatud süüdistuse esimeses pooles loetletud esemete omastamistahe on võimalik lugeda manifesteerituks liisinguesemete tagastamisest kõrvalehoidumisega ja SB Liisingule kuuluva vara valdamise ja kasutamise jätkamisega ka pärast liisingulepingute ülesütlemist, siis süüdistuse teises osas loetletud esemete puhul ei ole võimalik tuvastada, milles seisnes J. Järviku poolt esemete endale pidamine ja manifesteerimistegu. Seetõttu tuleb J. Järvik süüdistuse teises osas kirjeldatud käitumises õigeks mõista. Apellatsioon
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Järvik ja tema kaitsja vandeadvokaat Urmas Kukk, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. Järvik

§ 201

lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistati, ja palusid süüdistatava ka selles osas õigeks mõista. Ringkonnakohtu otsus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
4. Ringkonnakohus pidas ebaõigeks apellantide väidet, et maakohus sattus vastuollu Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-109-12 väljendatud seisukohtadega. Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et võõra vara enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Käesolevas asjas seisnes omastamistahte manifesteerimine selles, et SLP ja AS Q Vara kasutasid liisinguvara jätkuvalt ka pärast liisingulepingute ülesütlemist ehk ajavahemikul
5. maist
6. augustini
7. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on ammendavalt ära näidatud, milles seisnes liisinguesemete tagastamisest hoidumine ja ühtlasi ka soov liisinguesemeid valitseda. J. Järvik valdas liisinguvara ja sai aru oma kohustustest ning vastutusest äriühingu juhatuse liikmena. J. Järviku teopanus seisneb liisinguvara tagastamisest hoidumises ja liisinguvara kasutamise võimaldamises, mis moodustasid omastamistahte manifesteerimise. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
8. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Järviku kaitsja vandeadvokaat U. Kukk, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.
9. Kassaator märgib, et SLP ja SB Liisingu vaheline kirjavahetus on lisatud toimikusse valikuliselt ja sellega rikuti J. Järviku õigusi. Kui vaadata SLP ja SB Liisingu kirjavahetust tervikuna, sh kirju, mis on jäetud alusetult kriminaaltoimikusse võtmata, siis lükkab see süüdistusversiooni ja kohtute järeldused ümber. SLP juhatuse liikmete vahel oli ülesannete jaotus ja liisinguvaraga seotud küsimustega ei tegelenud mitte J. Järvik, vaid A. L. ja I. L. Samuti nõustus SB Liising vaikimisi sellega, et SLP kasutab liisitud seadmeid edasi. Ühtlasi nähtub A. L-i
10. juuni
11. a kirjast SB Liisingu esindajale, et SLP avaldas soovi liisinguvara SB Liisingule tagastada ja viimane oli sellest teadlik. J. Järvik ei vaielnud A. L. tagastamissoovile vastu, manifesteerides nii tahet liisinguesemed tagastada.
12. J. Järvikule esitatud süüdistus rikub üldsõnalisuse ja konkretiseerimatuse tõttu kaitseõigust ning õiglase menetluse põhimõtet. Süüdistuses on esitatud väiteid, mida ei ole J. Järvikule etteheidetavate tegudega ega tõenditega seostatud. Faktilisi asjaolusid on süüdistuses analüüsitud pealiskaudselt. Omastamise subjektiivsele koosseisule vastavaid asjaolusid ei ole süüdistuses toodud isegi konstateeringuna. Kohtud väljusid J. Järvikut süüdi tunnistades süüdistuse piiridest.
13. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis näitaks J. Järviku teopanust SB Liisingu vara kolmanda isiku kasuks pööramisse. Juhatuse teiste liikmete osalust ei ole kohtus üldse käsitletud. Seega ei saa rääkida ka J. Järvikust kui kaastäideviijast, kelle tegu oleks karistatav

§ 201lg 2 p 4 järgi.

1. J. Järvik ei olnud süüdistuses nimetatud liisinguvara valdaja, sest SLP juhatuse liikmete vahel oli ülesannete jaotus, mille kohaselt J. Järvik liisinguvaraga ei tegelenud. Kohtuotsustest ei selgu, millised asjaolud näitavad J. Järviku tegelikku võimu väidetavalt omastatud liisinguvara üle. Samuti ei nähtu kohtuotsustest, milles seisnes J. Järviku teo ebaseaduslikkus. SB Liising loobus
2. mai
3. a kirjaga liisinguvara tagasinõudmisest, soovides selle jääkmaksumuse tasumist. Kohtud ei ole selgitanud, kas sellises olukorras oli liisinguesemete valdamine SLP poolt ebaseaduslik. Ei ole ühtegi tõendit, mis näitaks seda, et SB Liisingu vara oleks tema omandist välja läinud, ja seda, kes on see kolmas isik, kellele liisinguvara omand süüdistatava teo tõttu üle läks. J. Järvikule ei saa ette heita isegi mitte kaudset tahtlust.
4. Ühtlasi osutab kassaator tõenditele, mida ta palub Riigikohtul uurida, tuvastamaks J. Järvikule esitatud süüdistuse põhjendamatust ja asjaolu, et kriminaalasja kohtueelses menetluses kõrvaldati tõendeid eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo puudumise tuvastamist. Kassatsioonivastus
5. Prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kassatsioonivastuses leitakse, et kohtud järgisid J. Järvikut süüdi tunnistades menetlusõigust ja kohaldasid õigesti materiaalõigust. Alusetud on kassaatori väited selle kohta, nagu oleks politsei või prokuratuur tõendeid kõrvaldanud. Jääb arusaamatuks, miks kaitsja ei esitanud tema kliendi kasuks rääkivaid e-kirju esimese või teise astme kohtus. Praeguses menetlusstaadiumis ei saa kaitsja esitatud tõendeid enam uurida. J. Järviku süüdistus vastab seaduse nõuetele, samuti ei ole kohtud süüdistuse piiridest väljunud. Riigikohus selgitas asjades nr 3-1-1-83-10 ja 3-1-1-66-12, et süüdistuses ei pea esitama põhjendust isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu kinnituseks. Asjaolu, et SB Liising näitas
6. mai ja
7. juuli
8. a kirjades ära liisingulepingutest tekkinud võlgnevuse, soovides selle tasumist, ei tähenda, et ta loobus omandist liisinguvarale. Riigikohtu istung
9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde, vastates muu hulgas Riigikohtu poolt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3601 ja § 360 lg 3 alusel varem saadetud kirjalikele küsimustele

§-de 201 ja 215 kohaldatavuse ning J. Järviku teopanuse kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 24. Riigikohus selgitab esmalt, miks J. Järviku süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta omastamise (

§ 201lg 1 p 4) süüteokoosseisule (I), kontrollides seejärel, kas J.

Järvikule omistatud tegu vastab mõne muu süüteokoosseisu, eeskätt asja omavolilise kasutamise (

§ 215lg 2 p 2) tunnustele.

Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja otsustab kassatsioonimenetluse kulud ning nende hüvitamise (III). I 25.

§ 201

lg 2 p 4 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest grupi poolt.

1. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 21 ja
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 14.) Eelnevast järeldub, et võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68). Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana.
6. Riigikohus on leidnud, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigel ajal ei tagastata. Seega pole ainuüksi liisingueseme tagastamata jätmine pärast liisingulepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 9.)
9. Kohtud tuvastasid, et SLP kasutas kahe liisingulepingu alusel kontoritehnikat, mis kuulus SB Liisingule (liisinguandja). Kuna SLP-l tekkisid liisingumaksete tasumisel võlgnevused, ütles SB Liising kontoritehnika liisingulepingud
10. mail 2009 üles ja nõudis liisinguvara tagastamist. Ent SLP juhatuse liikmed, sh J. Järvik, vara ei tagastanud ja lasid seda SLP-l (ning AS-il Q Vara) edasi kasutada. Vara, mille omastamises kohtud J. Järviku süüdi tunnistasid, leiti ja võeti ära
11. augustil 2009 toimunud läbiotsimisel SLP kontorist.
12. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et praegusel juhul seisnes omastamistahte manifesteerimine selles, et lisaks vara tagastamata jätmisele jätkasid SLP ja AS Q Vara pärast liisingulepingute ülesütlemist ka liisitud kontoritehnika kasutamist (vt otsuse punktid 9 ja 15). Riigikohus sellise seisukohaga ei nõustu.
13. Ainuüksi asjaolust, et liisinguvõtja kasutab pärast seda, kui liisinguandja on liisingulepingu üles öelnud, liisingueset edasi, ei saa objektiivselt järeldada teo toimepanija soovi käituda edaspidi ise võõra asja omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Asja edasikasutamine pärast kasutusja valdusõiguse lõppemist (nt pärast liisingulepingu kehtivat ülesütlemist) rikub küll liisinguandja omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada. Siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine, kasutusviisi või intensiivsuse oluline (ebatavaline) muutus või valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine.
14. Kohtute tõlgendus, mille kohaselt võib vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise

§ 201

mõttes moodustada ainuüksi see, kui isik kasutab või laseb kolmandal isikul kasutada liisingueset edasi pärast liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemist, pole nõustumisväärne ka õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtte valguses. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-2-1-29-06, p 20). VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tulenevalt VÕS § 195 lg 2 ls-st 1 vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest üksnes juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda. Seega peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud nii ülesütlemise formaalsed eeldused (ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele) kui ka materiaalsed eeldused (õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 196 lg 2 ja § 116 mõttes). Kui ülesütlemisavalduse eeldused (sh materiaalsed eeldused) puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu) (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-2-1-5-13, p 18). Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu enne tähtaja lõppu üles ja nõuab VÕS § 363 p 3 alusel liisingueseme tagastamist, kuid liisinguvõtja seda ei tee (nt põhjusel, et tema arvates pole ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud), peab liisinguandja oma nõude maksmapanekuks esitama liisinguvõtja vastu hagi ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-t 1 järgides tõendama, et tal oli alus leping üles öelda. Seega eeldab tsiviilõiguslik lepingu ülesütlemise kord aktiivsust just lepingu üles öelnud liisinguandjalt, mitte liisinguvõtjalt, kes ei pea liisingueseme säilitamiseks reageerima ülesütlemisavaldusele tuvastushagiga (TsMS § 368) lepingu kehtivuse kindlakstegemiseks. Juhul kui liisinguvõtja peaks täiendavalt arvestama võimalusega, et ülesütlemisavalduse põhjendatuks osutumise korral karistatakse teda omastamise eest, kui ta liisingueset pärast ülesütlemisavalduse kättesaamist edasi kasutab, võib see hakata moonutama ülesütlemise tavapärast korda. Ühtlasi võib kohtute tõlgendus kahjustada tsiviilkäivet. Näiteks kui liisinguvõtjal tuleks ülesütlemisavalduse saamisel võimaliku karistusähvarduse hirmus automaatselt peatada tema majandus- või kutsetegevust teeniva liisinguvara kasutamine, väheneks eelduslikult vara, mille arvel liisinguvõtja saaks täita liisinguandja rahalisi nõudeid. Samas ähvardaks liisinguandjat liisinguvõtja kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõue, kui ülesütlemisavaldus kohtu hinnangul piisavalt põhjendatuks ei osutu. Eeltoodu räägib lisaargumendina selle vastu, et käsitada pelgalt liisinguvara tavapärast edasikasutamist pärast liisingulepingu ülesütlemist selle vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena

§ 201mõttes.

1. Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistuses välja toodud ega kohtuotsustes tuvastatud ühtegi faktilist asjaolu, mis annaks objektiivsele kõrvalseisjale alust järeldada, et jätkates liisitud kontoritehnika kasutamist SLP tegevuses ka pärast liisingulepingute ülesütlemist, lasid SLP juhatuse liikmed SLP-l käituda liisinguvara omanikuna. Miski kohtute tuvastatust ei kinnita, et SLP juhatuse liikmed tahtsid jätta läbiotsimisel SLP kontorist leitud kontoritehnika SLP kasutusse kestvalt (vähemalt kasutusväärtuse olulise ammendumiseni), mitte üksnes ajutiselt. Kohtuotsustest ei nähtu, nagu oleks SLP teinud midagi kõnealuse kontoritehnika asukoha varjamiseks; üritanud seda võõrandada, peita või kasutada viisil, mis võinuks kontoritehnika väärtust ebamõistlikult vähendada; väitnud, et vara kuulub SLP-le või eitanud muul moel vara kuulumist SB Liisingule vmt. Kohtuotsuste kohaselt leiti kõnesolevad liisinguesemed läbiotsimisel SLP kontorist. Järelikult ei olnud liisinguesemete väljanõudmist muudetud SB Liisingule võimatuks ega ebamõistlikult koormavaks. Läbiotsimine toimus umbes kolm kuud pärast mitu aastat kehtinud liisingulepingute ülesütlemist. Seega ei viita ka kontoritehnika õigusliku aluseta kasutamise perioodi pikkus tahtele SB Liising tema asjadest kestvalt ilma jätta. Kohtuotsusest nähtub, et ka pärast liisingulepingute ülesütlemist peeti SLP ja SB Liisingu vahel läbirääkimisi, mille käigus SLP ei seadnud kordagi kahtluse alla SB Liisingu omandiõigust. Isegi kui SLP pidas läbirääkimisi pahauskselt, teades, et ta tegelikult ei suuda lepingute täitmist jätkata, ei saa sellest järeldada omastamistahte manifesteerimist. N-ö venitamistaktikat võidi kasutada ka selleks, et pikendada kontoritehnika kasutamise aega, mitte aga selleks, et SB Liising tema asjadest lõplikult ilma jätta. Eelnevat arvestades ei ole SLP juhatuse liikmete, seega ka J. Järviku tegevuses objektiivselt avaldunud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et SLP-d sooviti muuta liisinguvara võõrvaldajast selle faktiliseks omavaldajaks.
2. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud SLP juhatuse liikmete tegu – SB Liisingule kuuluva kontoritehnika jätmine SLP ja AS-i Q Vara valdusse ja kasutusse ka pärast liisingulepingu ülesütlemist – ei ole käsitatav liisinguesemete enda ega kolmanda isiku kasuks pööramisena ega vasta seega ka

§-s 201 sätestatud süüteokoosseisule.

1. Kuna eeltoodud põhjustel ei ole SLP juhatuse liikmete süüdistuses kirjeldatud käitumine käsitatav liisitud kontoritehnika omastamisena, langeb ära ka küsimus, kas kohtute tuvastatud J. Järviku teopanus oli piisav, käsitamaks teda omastamise kaastäideviijana. II
2. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast kohtu aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-11-55-09, p 20 ja
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 14), kontrollib Riigikohus, kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud teos esinevad mõne teise kuriteo tunnused.
7. Tegu, mis seisneb võõra vallasasja omaniku tahte vastases kasutamises, on teatud tingimustel karistatav

§ 215järgi võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamisena.

Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt kasutas SLP ilma SB Liisingu nõusolekuta viimasele kuuluvat ehk SLP-le võõrast kontoritehnikat kui vallasasju. Selgitamist vajab, kas selline kasutamine oli

§ 215mõttes omavoliline.

37.

§ 215

kaitseb vallasasja valdust (AÕS § 32) teatud liiki (asja kasutamisega seotud) rikkumiste eest. Koosseisutunnust "omavoliline" ei ole põhjust sisustada laiemalt, kui seda teeb valduse tsiviilõigusliku kaitse eeldusi reguleeriv AÕS § 40 lg 2. Osutatud säte näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ja et sel viisil saadud valdus on omavoliline. Omavolilise valduse tagajärgede eest vastutab ka selle valduse pärija, samuti muu õigusjärglane, kui viimane valduse omandamisel eelkäija valduse omavolilisusest teadis (AÕS § 40 lg 4). Seega on asja kasutamine

§ 215

mõttes omavoliline üksnes juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. 38. Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (Vt Paul Varul jt (koost). Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014, § 40 komm 3.3.1.) Järelikult, kui isik on saanud vallasasja enda valdusse õiguslikul alusel (nt liisingu- või üürilepinguga), pole selle edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt lepingu lõppemist)

§ 215mõttes omavoliline.

Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka see, et kinnisasjade puhul tunnistab

§ 266

karistatavaks üksnes valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise või valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise. Võõrvaldaja poolt omaniku nõusolekuta kinnisasja edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt üüritud korteri kasutamine pärast üürilepingu kehtivuse lõppu) karistatav ei ole. Pole põhjust arvata, et seadusandja soovis

§-s 215 tunnistada vallasasja omaniku nõusolekuta kasutamise karistatavaks ka juhul, kui toimepanija valdus on tekkinud õiguslikul alusel, s.t ei ole AÕS § 40 lg 2 teise lause tähenduses omavoliline. 39. Kohtuotsuste kohaselt sai SLP süüdistuses nimetatud kontoritehnika enda valdusse õiguslikul alusel (liisingulepingutega). Seega ei olnud SLP valdus AÕS § 40 lg 2 mõttes omavoliline. Järelikult ei ole see, et SLP jätkas pärast liisingulepingute ülesütlemist kontoritehnika kasutamist, käsitatav nende vallasasjade omavolilise kasutamisena

§ 215mõttes.

Sellest tulenevalt on J. Järviku karistamine süüdistuses nimetatud vara omavolilise kasutamise eest välistatud, olenemata sellest, milline oli tema panus sellesse, et SLP jätkas vara kasutamist ka pärast seda, kui SB Liising oli liisingulepingud üles öelnud.

1. Kolleegiumi hinnangul ei vasta J. Järvikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ka ühelegi muule kuriteokoosseisule. III
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohus nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse J. Järviku süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas, samuti menetluskulude osas ning mõistab J. Järviku kuriteo tuvastamatuse (KrMS § 309 lg 2) tõttu

§ 201lg 2 p 4 järgi õigeks.

Kassatsioon tuleb rahuldada. Kuna kolleegium mõistab J. Järviku materiaalõiguslikel põhjustel õigeks, puudub vajadus käsitleda kaitsja väiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta. Samuti ei ole süüteokoosseisu muude tunnuste puudumise tõttu kriminaalasja lahendamise seisukohalt oluline, kas süüdistuses nimetatud kontoritehnika oli karistusõiguslikus mõttes J. Järviku valduses või mitte.

1. Osas, mis puudutab KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asitõendite jätmist või andmist SB Liisingu valdusse, pole kohtuotsuseid vaidlustatud. Seetõttu kolleegium nende otsustuste seaduslikkust ei hinda.
2. J. Järviku kaitsja esitas Riigikohtule kaks taotlust kassatsioonimenetluses J. Järvikule osutatud riigi õigusabi eest tasu kindlaksmääramiseks.
3. septembril 2015 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks 7 tundi ja ta palub selle eest määrata OÜ-le Advokaadibüroo Mullari & Koch riigi õigusabi tasu 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot.
4. novembri
5. a kohtuistungil esitatud täiendava taotluse kohaselt kulus kaitsjal Riigikohtu istungiks ettevalmistumiseks kokku 3 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 1,5 tundi. Selle eest palub kaitsja määrata advokaadibüroo pidajale tasu 180 eurot, millele lisandub käibemaks 36 eurot. Seega kokku taotleb kaitsja riigi õigusabi tasu määramist summas 420 eurot, millele lisandub käibemaks 84 eurot.
6. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 alusel kehtestatud Eesti Advokatuuri juhatuse otsus "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" näeb nii
7. septembril 2015 kehtinud kui ka alates
8. oktoobrist 2015 kehtivas redaktsioonis ette järgmist: "Määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtulikuks üldmenetluseks maakohtus, samuti apellatsiooni-, kassatsiooni- ja teistmismenetluseks ettevalmistamise eest (sh kaitseakti koostamine) on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot igas astmes." (korra p 16). Sama korra punkt 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 20 eurot iga poole tunni kohta. Kolleegium märgib, et korra punkti 18 alusel makstakse tasu üksnes istungil osalemise, mitte aga selle ettevalmistamise eest. Kohtuistungi ettevalmistamise eest makstakse tasu korra punkti 16 alusel. Seega ei saa määratud kaitsja tasu kassatsioonimenetluses olla üldjuhul suurem kui 240 eurot, millele lisandub Riigikohtu istungil osalemise eest makstav tasu. Korra punkti 2 kohaselt lisatakse mõlemale summale ka käibemaks, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane.
9. Eeltoodud põhjustel tuleb kaitsja taotlus rahuldada osaliselt. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse viidatud otsuse punktidest 2, 16 ja 18, määrab kolleegium J. Järvikule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks tasuks 300 eurot (sh 240 eurot kassatsioonimenetluseks ettevalmistumise, kaasa arvatud kassatsiooni koostamise eest ja 60 eurot Riigikohtu istungil osalemise eest). Osutatud summale lisandub käibemaks 60 eurot. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda. Hannes Kiris, Lea Kivi, Saale Laos (allkirjastatud digitaalselt