RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 16 lg 1 p 3 ning sotsiaalministri

1. detsembri
2. a määruse nr 86 "Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisele" (määrus nr 86) § 10 lg 1 p-d 5 ja
3. Vastustaja põhjendab, et määrus nr 86 on sõnaselgelt sätestanud juuksuriteenuse osutamisel tööruumide minimaalse koosseisu ning Terviseametil ei ole võimalik rakendada haldus​menetluse seaduse (HMS) § 4 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust. Korteriomandi omanik on kohustatud oma korteriomandi reaalosa kasutama vastavalt kasutusotstarbele. Terviseametile teada​olevalt ei ole kaebaja muutnud oma korteriomandi kasutusotstarvet, et oleks võimalik äri​tegevuses kasutada korteris paiknevaid ruume tualett- ja personaliruumina. Riiklikku järelevalvet teostava haldusorgani ning selle ametnike võimalikud eksimused või vead õigusaktide rakendamisel ei saa olla normide täitmata jätmise põhjenduseks. Määrust nr 86 on varem valesti rakendatud.
4. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse ning taotles Terviseameti
5. mai
6. a ettekirjutuse nr 12.4-1.2.587/47 tühistamist. Kaebuse kohaselt tunnistati juuksuritöökoda nõuetekohaseks juba
7. aastal. Määrus nr 86 jõustus
8. märtsil 2002 ning pärast seda on vastustaja regulaarselt kontrollinud kaebaja juuksurisalongi vastavust õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Vastustaja on ettekirjutuse tegemisega rikkunud hea halduse tava ning kaebaja õiguspärast ootust. Kui vastustaja oleks andnud varem ruumide mittevastavusest teada, poleks kaebaja teinud ruumidesse täiendavaid investeeringuid. Esimest korda koostas vastustaja kaebajale ettekirjutuse
9. oktoobril 2013, kuid kohus tühistas selle põhjendamispuuduste tõttu. Lisaks asus kohus seisukohale, et alates määruse nr 86 kehtima hakkamisest tekkis kaebajal põhjendatud alus arvata, et selline juuksuritöökoja töö​korraldus on määruse nr 86 sätetega kooskõlas (haldusasi nr 3-13-2391). Õige ei ole vastustaja seisukoht, et tal puudus ettekirjutuse tegemisel kaalutlusõigus. Vastustaja on ettekirjutuse tegemisel tuginenud eeldusele, et "tööruumide koosseis" tähendab ühte ühendatud ruumi või kui osa koos​seisust on mujal, siis peab selle ruumi kasutusotstarve olema äripind. Määrusest nr 86 ei tulene sellist eeldust. Määruse nr 86 formaalsed ja sisulised eeldused on täidetud.
10. Tallinna Halduskohus jättis
11. detsembri
12. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et määruse nr 86 § 1 lg 3 kohaselt osutatakse teenust ettevõttes, mis peab vastama selles määruses kehtestatud tervisekaitsenõuetele. Kaebaja ettevõte asub hoone I korrusel. Teenust osutava ettevõtte asukohaks ei ole sama elamu II korrusel asuv kaebaja isiklik korter. Seega ei ole ettevõtte ruumides määruse nr 86 nõuded täidetud. Vastustajal puudus pädevus kontrollida kaebaja korteris asuvate ruumide vastavust määrusega nr 86 sätestatud tervisekaitsenõuetele. II korrusel paikneva korteri puhul ei ole tegemist juuksuriteenust osutava ettevõtte koosseisu kuuluvate ruumidega. Kaebaja viited kooskõlastustele ja nõusolekutele, mis on antud enne määruse nr 86 jõustumist
13. märtsil 2001, ei ole asjakohased. Samuti ei ole kohtule esitatud dokumente, millest nähtuks, millisel alusel on Virumaa Tervisekaitsetalitus
14. oktoobril 2008 andnud Rakveres asuva Seminari 25 korteri​ühistule arvamuse, et neil ei ole vastuväiteid mitteeluruumide kasutuselevõtmise kohta. Tuginemine õiguspärasele ootusele pole õige. Usalduse kaitset ei saa kohaldada selleks, et jätkata ebaõiget haldus​praktikat. Praegusel juhul on varasem praktika olnud ekslik ning selle ilmnemisel peab haldusorgan oma tegevuse viima kooskõlla õigusaktidega.
15. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
16. Tallinna Ringkonnakohus jättis
17. juuni
18. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et pole põhjust seada kahtluse alla seda, et kuni esimese ettekirjutuse tegemiseni
19. oktoobril 2013 on Terviseamet ning tema õiguseellased pidanud kaebaja juuksurisalongi määruse nr 86 nõuetele vastavaks. Õiguspärasele ootusele tuginedes ei ole võimalik nõuda väära halduspraktika jätkamist. Seda sõltumata asjaolust, et väärat halduspraktikat on rakendatud 13 aastat. Juuksurisalong peab määruse nr 86 nõuetele vastama igal ajal ning vastustajal ei ole võimalik näha ette erandeid.

ja selle rakendusnormide täitmise vastu on ka oluline avalik huvi, mistõttu ei saa nõuete täitmise nõudmisel arvestada vaid kaebaja õiguse ja huvidega. Kui kaebaja on vastustaja ebaõige halduspraktika tõttu teinud olulisi kulutusi, ei saa välistada kahjunõude esitamise võimalikkust vastustaja vastu. Määruse nr 86 rakendamisel puudub kaalutlusõigus. Juuksuriteenust osutava ettevõtte tööruumide minimaalsesse koosseisu peavad kuuluma nii personaliruum kui ka tualettruum koos kätepesuvalamuga (määruse nr 86 § 10 lg 1 p-d 5 ja 6).

ja määrus nr 86 ei näe ette teistsuguseid nõudeid juuksurisalongidele, kus on tegev vaid üks isik. Sellist lähenemist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks, sest töötajate arv on selline muutuja, mille üle vastustajal kontrollipädevus puudub. Ettekirjutuse õiguspärasus sõltub seega eelkõige sellest, kas kaebaja korterit saab pidada tööruumide koosseisu kuuluvaks. Ehkki töötervishoiu ja tööohutuse seaduse mõiste "tööruumide koosseis" ei ole rahvatervise seaduse alusel antud määruse nr 86 sisustamisel asja​kohane, ei saa kaebaja kui füüsilise isiku omandis olevat eluruumi käsitada töökohana, selle ümbrusena või muu töötamiskohana, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs ka seetõttu, et korter ei ole juuksurisalongi olemuslik osa. Eluruum ja mitteeluruum on teineteisest sõltumatud õigus​objektid. Ainuüksi asjaolust, et kaebajal on faktiliselt juurdepääs oma eluruumile ning eluruum asub juuksurisalongi läheduses, ei piisa määruse nr 86 nõuete täitmiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses taotleb S. Upsi ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega Terviseameti ettekirjutus tühistada. Kohtud on jätnud arvestamata, et juuksuritöökojas töötab vaid töökoja omanik, kelle isiklikud olmeruumid asuvad lähedalasuvas korteris. Kaalutlus​õiguse annab kahtlus, et määruses nr 86 pole sellist olukorda käsitletud. "Ebaõiget halduspraktikat" on viljeletud 13 aastat ning nõutavate ruumide loomine pole selles majas lihtsalt võimalik. Ette​kirjutuse jõussejäämisel kohustatakse ka teisi üksinda töötavaid FIE-sid tegema ebamõistlikke kulutusi, mis muudaks väikese käibega üheinimese ettevõtted mõttetuks.
2. Terviseamet Riigikohtule oma seisukohta ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9.

§ 16lg 1 p 3 (30.

novembrist 2013 kuni

1. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt on järelevalveametnikul õigus teha ettekirjutusi tervisekaitse õigusaktide rikkumiste kõrvaldamiseks koos täitmise tähtaja kehtestamisega ning kontrollida nende täitmist. Määruse nr 86 § 10 lg 1 p-d 1, 5 ja 6 sätestavad, et juuksuriteenuse osutamise tööruumide minimaalses koosseisus peab lisaks juuksuri​ruumile (6 m2 igale töökohale, kui ruum on ühele töökohale, peab ruumi suurus olema 9 m2) olema personaliruum 8–9 m2 (0,5 m2 iga töötaja kohta) ning tualettruum koos kätepesuvalamuga (3 m2). Kaebaja on tegutsenud alates aastast 1996 vaidlusaluses juuksuritöökojas ning tegevuse alustamisest saadik on aktsepteeritud, et ta kasutab juuksuritöökoja olmeruumina maja teisel korrusel asuvat korterit. Ka pärast määruse nr 86 jõustumist
2. aastal on Terviseamet pidanud lubatavaks, et personali​ruumina kasutatakse juuksuritöökoja sirmiga eraldatud osa ja ülakorruse korterit ning tualettruumina ülakorruse korteri tualettruumi. Vaidlusaluses ettekirjutuses on varasemat haldus​praktikat muutvat seisukohta põhjendatud sellega, et kaebajal on kohustus kasutada korterit vastavalt kasutusotstarbele (kuni
3. juunini 2015 kehtinud ehitusseaduse § 29 lg 1 p 12) ja elamis​pinna mittesihipärane kasutamine teenindusettevõtte koosseisus pole lubatav.
4. Kolleegium on seisukohal, et Terviseamet pole vaidlustatud ettekirjutuse andmisel mõistnud määruses nr 86 sätestatud nõudeid õigesti. Terviseamet asus ettekirjutuses seisukohale, et kaebaja juuksuritöökoja koosseisu ei saa lugeda üla​korruse korteri ruume, mis tähendab, et kaebaja ettevõte ei vasta nõuetele. Ettekirjutuse täitmine toob tõenäoliselt kaasa juuksuritöökoja tegevuse lõpetamise selles kohas, sest 14,7 m2 suurusesse ruumi ei saa kuidagi mahutada nõutavas suuruses personaliruumi ja tualettruumi. Tegemist on tõsise sekkumisega kaebaja ettevõtlusvabadusse ning kuigi põhiseaduse § 31 lubab seadusega kehtestada piiranguid ettevõtlusvabadusele, peab nii seadusandja kui ka õiguse rakendaja jälgima, et piirangud ei kahjustaks ettevõtlusvabadust rohkem, kui normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Tervise kaitsmise, haiguste ennetamise ja tervise edendamise eesmärk (

§ 1

lg 1) peab olema proportsioonis ettevõtlusvabadusega ning tervisekaitselistel eesmärkidel seatud nõuded ei tohi olla põhjendamatud ja ebamõistlikud.

1. Määrus nr 86 sätestab minimaalsed nõuded juuksuriteenust osutava ettevõtte tööruumide koos​seisule ja suurusele. Selliseid nõudeid personaliruumi ja tualettruumi olemasoluks ettevõtte koos​seisus ei saa teenuseosutaja ja -saaja tervise kaitse seisukohalt pidada põhjendamatuks või eba​mõistlikuks. Praegu ei ole aga vaidlus selles, et kaebaja peaks personaliruumi või tualettruumi olemasolu juuksuritöökojas ebavajalikuks ega kasutaks neid. Kaebaja on ettevõtlusega alustamisest alates kasutanud esimesel korrusel asuvat eraldi sissepääsuga juuksuriruumi ning personaliruumina ja tualettruumina samas trepikojas teisel korrusel asuva kaebaja korteri tuba ja tualettruumi. Trepikotta pääseb juuksuriruumi tagumisest uksest. Eeltooduga on kaebaja määratlenud oma ette​võtluses kasutatavad ruumid ning vaidluse all on küsimus, kas need tagavad juuksuritöökoja vastavuse määruse nr 86 nõuetele.
2. Terviseamet leiab, et kaebaja näidatud ruumide kasutamine juuksuritöökoja koosseisus pole lubatav, sest korter on eluruum ja korteriomandi kasutamine teenindusettevõtte koosseisus ei vasta selle kasutusotstarbele. Terviseamet pole leidnud keelu põhjendamiseks tuge määrusest nr 86, sest määrusest ei tulene keeldu kasutada korterelamus asuvat korterit juuksuriteenuse osutamiseks. Vastupidi, määruse nr 86 § 2 lg 3 näeb ette, et juuksuriteenust võib osutada ka elamus või isegi korterelamus, kui sissepääs juuksuritöökotta on korterelamu sissepääsust eraldi või kui kõik korteri​omanikud on ühise sissepääsu korral nõus juuksuritöökoda taluma. Kaebaja juuksuritöökojal on eraldi sissepääs, seega pole korteriomanike nõusolekut juuksuritöökoja pidamiseks vaja. Samuti võib märkida, et FIE-d kasutavadki ettevõtluses tihti isiklikku vara ning ettevõtte tegevuskohaks võib olla ka FIE-le kuuluv korter. Ettekirjutuse viited ehitusseadusele ja korteriomandiseadusele pole eelneva kontekstis asjakohased, sest määrus ei nõua juuksuritöökoja pidamiseks eluruumi kasutus​otstarbe muutmist. Vastasel korral poleks määrus näinud ette juuksuriteenuse osutamise kohana elamut.

§ 1

lg 1 eesmärkide (tervise kaitsmine, haiguste ennetamine ja tervise edendamine) täitmine sõltub ruumide sisulisest nõuetekohasusest (nt tualettruumi olemasolu ja selle puhtus), mitte ruumide sihtotstarbest. Määruse nr 86 § 1 lg 3 kohaselt osutatakse teenust ettevõttes, mis peab vastama samas määruses kehtestatud tervisekaitsenõuetele.

1. Terviseamet on veel märkinud, et korteriomanikul on kohustus omandit kasutades hoiduda tegevustest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud, ning nõustunud halduskohtuga, et Terviseametil pole võimalik korteris asuvaid ruume kontrollida. Kolleegium rõhutab, et kui ettevõtja on näidanud ettevõtte koosseisus tema korteris asuvaid ruume ning ettevõtlusega tegelemisele on seadusandja seadnud teatud nõuded, peab ta tagama, et järele​valvet teostav organ saaks kontrollida ka tema elukohas asuvate ruumide vastavust nõuetele. Samuti peab korteriomanik omandi ettevõtluses kasutamisel vältima tavakasutust ületavaid mõjutusi. Terviseameti viide, et ameti poole pöördunud majanaaber on kaevanud juuksuritöökojast leviva kemikaalide lõhna üle, pole kuidagi seotud sellega, et kaebaja korterit kasutatakse olmeruumidena. Majanaaber tõstatas küsimuse, kas juuksuritöökoja sissepuhke-väljatõmbeventilatsioon on nõuete​kohane. See küsimus puudutab otseselt juuksuriruumi, sest personaliruumis ja tualettruumis juuksuri​teenust ei osutata. Terviseametil on võimalik juuksuriruumi ventilatsioonisüsteemi nõuetekohasust kontrollida. Siinjuures tuleb uuesti rõhutada, et ettevõtlusele seatud piirangud peavad olema proportsionaalsed. Seega pole põhjust nõuda töökoja nõuetele vastava ventilatsiooni​süsteemi ehitamist kaebaja korteris asuvates ruumides, kus juuksuriteenust ei osutata.
2. Ringkonnakohus on leidnud, et kaebaja korteris asuvad ruumid ei ole juuksurisalongi olemuslik osa. Määrus ei kehtesta nõuet, et personaliruum ja tualettruum peaksid külgnema juuksuriruumiga. Piisav on, kui ruumide omavaheline kaugus ei tee nende tegelikku kasutamist määruses näidatud otstarbel ebausutavaks. Praegu see nii ei ole. Ringkonnakohus on veel leidnud, et Terviseametil puudub kontroll selle üle, kui palju töötajaid kaebaja juuksurisalongis töötab. See seisukoht ei ole kooskõlas määruse nr 86 sõnastusega, sest sõltuvalt töökohtade arvust kehtivad erinevad nõuded juuksuriruumi ja personaliruumi suurusele, samuti ventilatsioonisüsteemile ning nende nõuete järgimist saab Terviseamet kontrollida.
3. Siiri Upsi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tallinna Halduskohtu
4. detsembri
5. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a otsus haldusasjas nr 3-14-51178 tühistada. Kolleegium teeb uue otsuse, millega rahuldab Siiri Upsi kaebuse ja tühistab Terviseameti
8. mai
9. a ettekirjutuse nr 12.4-1.2.587/
11. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, jaotab ta ka menetluskulud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohtu menetluses esitas kaebaja taotluse mõista välja menetluskulud 855 eurot (840 eurot õigusabikulud ja 15 eurot riigilõiv) ning apellatsiooniastmes 515 eurot (500 eurot õigusabikulud ja 15 eurot riigilõiv). Kassatsiooniastmes ei ole kaebaja esitanud menetluskulude nimekirja ega menetlus​kulude väljamõistmise taotlust. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist üheski kohtuastmes. Kokku on kaebaja eest tasutud menetluskulusid 1370 eurot. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Taotlustele on lisatud arved ja maksekorralduste teatised. Kolleegiumi hinnangul tõendavad need dokumendid, et kulud on kantud. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kolleegium leiab, et selles asjas on menetluskulude väljamõistmine vastustajalt täies ulatuses põhjendatud. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulude katteks välja mõista 1370 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
12. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). Tõnu Anton, Viive Ligi, Jüri Põld