← Eesti

3-1-1-98-15

Obsah (9)§ 5§ 80§ 76§ 8§ 10§ 88§ 3§ 4§ 9

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-98-15 11. detsember 2015 Eesistuja Hannes Kiris, l

) § 3 lg 1 p-s 1 nimetatud riigi äriühingu nõukogu liikmel, kelle on ametisse valinud riigi osaluse valitseja (

§ 5

lg 1), on kohustus kasutada ÄS §-des 316 ja 317 sätestatud pädevust selleks, et 1.1. tagada seaduse piires riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse (vt

§ 80lg 1 p 2), rikkumata seejuures nõukogu liikme kohustusi äriühingu ees; 1.2.

teha kõik endast olenev, et aktsiaseltsi nõukogu otsused aitaksid võimalikult suurel määral kaasa

§ 76

lg 2 ja § 10 lg-te 1 ning 2 alusel kindlaks määratud riigi osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele, samuti riigi osaluse valitseja

§ 8lg-test 1 ja 4 ning §-st 9 tulenevate muude ülesannete täitmisele?

  1. Kas riigi äriühingu nõukogu liikme poolt eelmises küsimuses nimetatud kohustus(t)e täitmine on käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes? Kas vastus sellele küsimusele oleneb sellest, kas äriühingu konkreetne üksiktegevus, mille üle otsustamisel nõukogu liige oma pädevust kasutab, on ise vaadeldav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes?
  2. Kas eelnevaid vastuseid arvestades on võimalik järeldada, et P.G täitis süüdistuses kirjeldatud asjaoludel riigivaraseaduse viidatud sätetest tulenevat avalikku ülesannet (KVS § 2 lg 1) teha seaduse piires kõik endast olenev, et AS-i Tallinna Sadam nõukogu iga otsus vastaks võimalikult suurel määral riigi kui AS-i Tallinna Sadam ainuaktsionäri huvidele?
  3. Kas P.G-le süüdistuses etteheidetud tegu, mis seisnes selles, et ta hääletas AS-i Tallinna Sadam nõukogu
  4. oktoobri
  5. a koosolekul MTÜ-le Eesti Olümpiakomitee 250 000-eurose toetuse maksmise poolt, võib olla käsitatav KVS § 11 lg 1 mõttes toimingu tegemisena (eeldusel, et see tegu on nõuetekohaselt tuvastatud ja et P.G oli ametiisik)? Kaitsja vastus
  6. Riigi äriühingu nõukogu liikmel, kelle on ametisse valinud riigi osaluse valitseja, ei ole kohustust kasutada ÄS §des 316 ja 317 sätestatud pädevust selleks, et tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse. Tal ei ole kohustust teha kõik endast olenev, et nõukogu otsused aitaksid kaasa osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele ja muude riigivaraseadusest tulenevate ülesannete täitmisele.
  7. Riigivaraseadus näeb ette terve rea nõudeid, mida riigi osaluse valitseja peab täitma, kuid need nõuded ei laiene riigi osalusega äriühingutele ega nende juhtorganite liikmetele. Riigivaraseadus reguleerib sisesuhteid riigivara valitsemisel. Riigivaraseadusest tulenevad kohustused üksnes riigile ja riigivara valitsejatele (ministeeriumitele), mitte aga äriühingu nõukogu liikmetele.

§ 80

lg 1 p 2 eesmärk on seada riigi osalusega ettevõtte juhtorgani liikmetele suuremad nõudmised, vältimaks seda, et juhtorganisse nimetatakse isikuid, kes ei ole võimelised täitma äriseadustikust tulenevaid kohustusi.

  1. Nõukogu liikmeks olek on tehinguline õigussuhe aktsiaseltsi ja nõukogu liikme vahel, mis olemuslikult sarnaneb kõige rohkem käsunduslepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes. Aktsiaseltsi nõukogu liikmel ei ole õigussuhteid teiste isikutega peale ühingu, sh ka mitte aktsionäridega. Riigi äriühingu nõukogu liikme kohustused ei erine tavalise äriühingu nõukogu liikme kohustustest. Kui asuda seisukohale, et riigi ja riigi äriühingu nõukogu liikme vahel on avalik-õiguslik suhe, tuleks aktsionäride üldkoosoleku otsuseid nõukogu liikme ametisse määramiseks ja tagasikutsumiseks käsitada haldusaktide või muude haldustoimingutena. See oleks aga vastuolus Riigikohtu praktikaga. Nimelt on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et kultuuriminister kui Eesti Filmi Sihtasutuse asutajaõiguste teostaja ei teosta sihtasutuse nõukogu liikmete tagasikutsumisel avalikku võimu, mistõttu puudub sellise käskkirja vaidlustamisel avalik-õiguslik sisu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-53-99). Ehkki viidatud kohtulahend on tehtud ajal, mil kehtis veel riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seadus, ei ole kehtiva riigivaraseaduse jõustumisega riigi ja riigi äriühingu nõukogu liikmete vaheliste suhete olemus muutunud.
  2. Aktsiaseltsi nõukogu liikme seadusest tulenevad kohustused ei hõlma aktsionäride, vaid üksnes aktsiaseltsi huvide kaitsmist. Nõukogu liikmel on hoolsus- ja lojaalsuskohustus ainult aktsiaseltsi ees. Üksnes aktsiaseltsil on õigus nõuda nõukogu liikmelt tema kohustuste täitmist. Aktsionäril pole õigust nõuda kohustuste täitmist endale. Ühinguõiguslikult ei ole nõukogu liikmel aktsionäri ees ka otsevastutust, mis veel kord kinnitab, et nõukogu ei ole aktsionäride üldkoosoleku esindaja, kes viib ellu aktsionäride soove, vaid eraldiseisev juhtorgan, kes tegutseb ühingu parimates huvides.
  3. Nõukogu liikmed, sh riigi äriühingu nõukogu liikmed, ei teeni mitte aktsionäride, vaid aktsiaseltsi huve. Seetõttu ei saa neil olla ka kohustust aidata kaasa osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele. Riigi eesmärgid aktsionärina riigivara valitsemisel ei ole samastatavad riigi äriühingu eesmärkidega. Osaluse valitsejal on võimalik enda õigusi teostada aktsionäride üldkoosolekuna ÄS §-s 298 ja äriühingu põhikirjas sätestatud pädevuste piires. Kuna üldkoosoleku pädevuses on kinnitada ühingu põhikiri, siis on aktsionäril võimalik kindlustada avalike huvide realiseerimine, sätestades avalikud ülesanded ühingu põhikirjas.

§ 10

lg 2 sõnastusest nähtuvalt peab avalikust huvist lähtuv funktsioon tulenema õigusaktist, põhikirjast või halduslepingust. Näiteks on mereohutusseadusest tulenevalt riigil avalik ülesanne tagada lootsiteenuse osutamine. Selle eesmärgiga on riik asutanud AS-i Eesti Loots. Selleks, et eesmärk realiseeruks, on riik kinnitanud AS-i Eesti Loots põhikirja, millest nähtuvalt on ühingu eesmärk osutada lootsiteenust. Nõukogu liikmel ei ole kohustust järgida aktsionäri eesmärke, vaid realiseerida eesmärke, mis aktsionär on enda pädevuse piires konkretiseerinud ja sätestanud näiteks põhikirjas selliselt, et neist on saanud äriühingu eesmärgid. Juhul, kui ühingul on õigusaktist, halduslepingust või põhikirjast tulenevalt avalikud ülesanded, on nõukogul kohustus tagada ülesande täitmine. Kuid isegi sel juhul ei ole nõukogu liikmetel alati kohustust järgida aktsionäri eesmärke. Kui aktsionäri ja äriühingu huvid lahknevad, on nõukogu liige kohustatud järgima ühingu huve. Kuna üldkoosolek ei ole pädev tegema nõukogule ettekirjutusi ja nõukogu on oma otsustes sõltumatu, on praktikas raske tuvastada, kas nõukogu on aktsionäri huvidega vastuollu läinud. 41. Isegi kui nõukogu liikmel oleks kohustus aidata kaasa riigi osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele, ei ole riigil Sadama osaluse valitsemisel avalikku eesmärki. Põhikirjast nähtuvalt on Sadama eesmärk tulu teenimine. Avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes on käsitatav riigi äriühingu nõukogu liikme poolt sellise otsuse tegemine, mis on õigusaktist, halduslepingust või põhikirjast tulenevalt seotud avalike ülesannete täitmisega. Riigivara valitsemine iseenesest ei ole avalik ülesanne, kuna

§-st 10 nähtuvalt võib see toimuda ka üksnes tulu teenimiseks. Avaliku ülesande delegeerimine riigi osalusega eraõiguslikule juriidilisele isikule toimub õigusakti või halduslepinguga, mis konkretiseerub ühingu põhikirjas sätestatud tegevustes. Riigile kui aktsionärile tulu teenimise kohustus ei ole avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes. Tulu teenimine ei ole riigi baasfunktsioon. Delegeeritavad ülesanded on teenused, mille vastu on huvi laiemal isikute ringil. Sellist tõlgendust toetab nii

§ 10

lg 1 pealkiri kui ka lg-s 1 toodud ülesannete grammatiline ja süsteemne tõlgendamine.

§ 10

lg-s 1 toodud loetelus järgnevad riigivõimu teostamisele muud avalikud ülesanded, mistõttu saab järeldada, et punktile "muud avalikud ülesanded" järgnev punkt "tulu teenimine" enam avaliku ülesandena käsitatav ei ole. Vastasel korral paikneksid "muud avalikud ülesanded" loetelu lõpus. Riigivaraseaduse eelnõu seletuskirjas on samuti eristatud riigivara valitsemist avalikes huvides ning riigivara valitsemist tulu teenimise eesmärgil. Ka

§ 10

lg 2 sõnastusest järeldub, et mitte igal juhtumil ei ole äriühingus osaluse valitsemise põhieesmärk avalikust huvist lähtuva funktsiooni täitmine. Tõlgendus, mille kohaselt oleks avaliku ülesandena vaadeldav kohustus teenida riigile tulu, on vastuolus määratletuspõhimõttega. Avalik ülesanne eeldab mingisuguse teenuse osutamist, mida tarbib avalikkus (kuid mitte riik). Abstraktne kohustus lähtuda riigi kui aktsionäri eesmärkidest riigivara valitsemisel ei konkretiseeri nõukogu liikme volitusi ega pädevust.

  1. KVS § 2 lg 1 tähenduses on oluline, kas konkreetne üksiktegevus, mille üle otsustamisel nõukogu liige oma pädevust kasutab, on avalik ülesanne. Kui ülesannet saab käsitada avaliku ülesandena (nt äriühing pakub halduslepingu alusel kohaliku omavalitsuse territooriumil parkimiskontrolli teenust), on isik selle ülesande täitmisel ametiisik. Kui ülesannet (sama äriühing pakub kohalikule omavalitsusele kuuluval kinnistul turvateenust) avaliku ülesandena käsitada ei saa, ei saa ka isikut ametiisikuks pidada. Rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooni art 1 lg 4 käsitleb avalikes huvides ülesannete täitmise mõistet. Viidatud sätte kohaselt loetakse isik, kellel on avaliku ettevõtja juures ametiseisund, avalikke ülesandeid täitvaks, v.a juhul kui ettevõtja tegutseb võrdsetel alustel eraettevõtjaga ilma täiendavate toetuste või muude privileegideta. Seega tuleb avalike ülesannete täitmist hinnata iga konkreetse üksiktegevuse raames.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei täitnud P.G süüdistuses kirjeldatud asjaoludel avalikku ülesannet, sest avalik ülesanne ei saa tuleneda riigivaraseadusest. Ei ole ühtegi õigusakti, halduslepingut või põhikirja sätet, millest nähtuvalt saaks öelda, et Sadamal on äriühinguna avalikud ülesanded või et Sadama nõukogu liikmed täidavad otsuste tegemisel avalikke ülesandeid. P.G Sadama nõukogu liikmena olid äriseadustikust ja Sadama põhikirjast tulenevad kohustused Sadama ees, mitte aga kohustus järgida riigi kui aktsionäri huve ja eesmärke. Samuti ei ole menetluses osutatud ühelegi normile, millest nähtuks Sadama avalik ülesanne. Sponsorlustoetuste maksmine on osa Sadama kui vastutustundliku ettevõtte turundusest, mis aitab Sadamast luua positiivset kuvandit. Sadama nõukogu liikmete tegevus sponsorlustoetuste eraldamisel ei olnud suunatud avalikule huvile – tegemist oli puhtalt ärilistest eesmärkidest lähtuvate otsustega. Toetusi ei eraldata Sadama kasumist, vaid see on kulu tekitav väljamakse. Raha, millest toetusi jagatakse, on Sadam ise teeninud.
  3. P.G tegevust Sadama nõukogu koosolekul hääle andmisel ei saaks ka selle tõendatuse korral lugeda toimingu tegemiseks KVS § 11 lg 1 mõttes. Toiminguga võib olla tegemist üksnes siis, kui isikul puudub otsustamiskompetents. Eeldusel, et nõukogu liikmed täidavad otsuse tegemisel avalikke ülesandeid, on nõukogu liikmetel otsustamiskompetents. Otsuse tegemisena KVS § 2 lg 1 p 1 mõttes ei ole aga käsitatav nõukogu koosolekul hääletamine, vaid õiguslikult siduva ja nõuetekohaselt vormistatud otsuse vastuvõtmine nõukogu poolt. Hääletamine on otsuse tegemise üks element. Välistatud on mingi otsustusprotsessi osa käsitamine toiminguna. Ühtlasi ei too hääletamine kaasa vältimatut faktilist ega õiguslikku tagajärge, mis kuulub KVS § 2 lg 1 p 2 järgi toimingu tunnuste hulka. Hääletamisel väljendatud tahteavaldused omandavad õigusliku jõu alles protokolli nõuetekohasel vormistamisel. Sel juhul on aga tegemist juba otsusega KVS § 2 lg 1 p 1 mõttes.
  4. Riigikohtu küsimused viitavad uudsele – esimese ja teise astme kohtus arutamata – lähenemisele ametiisiku mõiste sisustamisel. Riigikohus ei saa sellele käsitlusele tuginedes teha KrMS § 361 lg 1 p-des 3 või 7 nimetatud otsust. Süüdistatavat süüdi tunnistades ei või tugineda faktilistele asjaoludele, mis erinevad oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kuriteo kvalifikatsiooni võib muuta üksnes juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus end kaitsta. Riigikohtu küsimustes on viidatud täiesti uutele faktilistele asjaoludele (nt süüdistatava ametiisikuks olemise tunnustele), samuti on esimest korda viidatud sellele, nagu võiks avalikku ülesannet sätestavaks õigusaktiks olla riigivaraseadus. Süüdistataval ei ole olnud võimalust sellisele käsitlusele vastuväiteid esitada. Samuti on prokurör heitnud süüdistatavale ette otsuse, mitte toimingu tegemist. Olukorras, kus süüdistatavale etteheidetav tegu kvalifitseeritakse ümber toiminguks, kujutaks see endast olulist kaitseõiguse rikkumist. Süüdistataval ei ole kohtumenetluse jooksul olnud võimalust koguda ja esitada tõendeid, küsitleda tunnistajaid ning esitada seisukohti, lähtuvalt õiguslikust kvalifikatsioonist, mille kohaselt võiks süüdistatava tegevus olla käsitatav toiminguna. Prokuratuuri vastus
  5. Riigi osaluse valitseja poolt ametisse valitud riigi äriühingu nõukogu liige on kohustatud kasutama nõukogu liikme pädevust riigi kui aktsionäri huvide tõhusa kaitse tagamiseks. Samuti on tal kohustus tagada aktsiaseltsi nõukogu otsuste vastavus äriühingu eesmärkide ja riigivara valitsemise põhimõtetega.
  6. Riigi äriühingu nõukogu liikme poolt eeltoodud ülesannete täitmist tuleb lugeda avalike ülesannete täitmiseks KVS § 2 lg 1 mõttes. KVS § 3 lg 3 kohaselt laieneb see seadus muu hulgas avalikele ettevõtjatele konkurentsiseaduse tähenduses. Samas ei pruugi kõik üksiktegevused, mille üle otsustamisel nõukogu liige oma pädevust kasutab, olla vaadeldavad avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Süüdistusaktis kirjeldatud äriühingu kasumi eraldamise otsustamine teisele äriühingule 250 000 euro suuruses summas on käsitatav avaliku ülesande täitmisena. P.G-le etteheidetav tegevus on avaliku ülesande täitmine nii konkurentsiseaduse, korruptsioonivastase seaduse, äriseadustiku, riigivaraseaduse kui ka äriühingu põhikirja sätetest tulenevalt.
  7. P.G hääletamine Sadama nõukogu koosolekul on käsitatav korruptsioonivastase seaduse mõttes otsuse, mitte toimingu tegemisena seetõttu, et nõukogu koosolekul hääletati sponsorlustoetuste maksmise küsimuse lõpplahenduse üle. Kuna hääletamisprotseduuri tulemusena võeti otsus äriseadustiku sätete kohaselt vastu, siis võib sellele vahetult eelnevas hääletamisprotseduuris osalemist käsitada otsuse tegemisel osalemisena. Kui pidada hääletamist toiminguks, siis oleksid toimingud kõik otsuse tegemise üksikud etapid. Kuna ÄS § 322 lg 1 kohaselt on otsus vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole koosolekul osalenud nõukogu liikmetest, ning kuna tegemist oli kollegiaalse otsusega, siis tuleb P.G tegevust käsitada otsuse tegemisel osalemisena KVS § 11 lg 1 ja § 2 lg 2 p 1 mõttes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Riigikohus annab esmalt hinnangu kassaatori väidetele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta esimese ja teise astme kohtus (I). Siis käsitleb kolleegium küsimust, kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud P.G tegu vastab KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule (II). Seejuures peatub Riigikohus eraldi sellel, kas P.G oli KVS § 2 lg 1 mõttes ametiisik (A); kas tema tegu on vaadeldav toimingupiirangu rikkumisena (B) ja kas kohtud on õigesti leidnud, et P.G täitis ka KarS § 3001 lg 1 subjektiivse koosseisu (C). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (III). I
  9. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust, mh siis, kui kohtuotsuse põhjendused ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. märtsi
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 41). Käesolevas kriminaalasjas on kohtud järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõigust. Alusetud on kassaatori väited, et kohtud hindasid tõendeid valikuliselt ja jätsid need nõuetekohaselt analüüsimata. Kohtute järeldused faktiküsimustes rajanevad kriminaalasjas uuritud tõenditel ja nende kujunemine on kohtuotsuste põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Muu hulgas näitasid kohtud veenvalt, et P.G hääletas Sadama nõukogu
  12. oktoobri
  13. a koosolekul EOK-le 250 000-eurose toetuse maksmise poolt ning kaitseversioon, mille kohaselt P.G hääletamisest osa ei võtnud, vaid üksnes eksis häälte kokkulugemisel, on vale. (Vt käesoleva otsuse punktid 9–10.) Põhjendamatu on ka kaitsja väide, et P.G saanuks hääletada ainult kätt tõstes ja kuna ta kätt ei tõstnud, siis pole ta hääletamisel osalenud. Kohtud leidsid TsÜS § 68 lg-le 1 tuginedes õigesti, et P.G võis oma hääle anda ka viisil, et arvas selle nõukogu esimehena hääletustulemust suuliselt välja kuulutades poolthäälte hulka. Ka muus osas ei ole kohtud tõendite hindamisel ega nendest järelduste tegemisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
  14. Samas jagab kolleegium kassaatori arvamust, et ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetlus-õigust, kui lisas kohtuistungi protokollile prokuröri kirjaliku seisukoha (kohtutoimiku (KoTo), kd 3, tl 179–182), mida prokurör täies ulatuses kohtuvaidluses suuliselt ette ei kandnud ja mida ta ka kaitsjatele ei esitanud. Kriminaalasja läbivaatamine suulises menetluses (KrMS § 331 lg 12) tähendab muu hulgas seda, et kogu kohtuvaidlus peab toimuma suulises vormis. KrMS § 336 lg 1 sätestab, et kohtuvaidlus algab apellandi kohtukõnega. Seejärel saavad sõna teised kohtumenetluse pooled kohtu määratud järjekorras. Kohtumenetluse pooltel on õigus repliigiks. Viimase repliigi õigus on kaitsjal ja süüdistataval. Paragrahvi teine lõige näeb ette, et kohtukõne kestus ei ole piiratud. Eesistuja võib katkestada kohtukõne, kui väljutakse apellatsiooni piirest. KrMS § 336 lg-te 1 ja 2 mõtte kohaselt peab kohtumenetluse pooltel olema võimalus kohtuistungil täies mahus kuulda kõiki argumente, mis vastaspool kohtuvaidluses ringkonnakohtule viimase veenmiseks esitab, ja neid argumente ka kommenteerida. Eeskätt väljendub see repliigiõiguses, mis peab kindlustama, et kohut ei mõjutaks otsuse tegemisel ühe poole põhjendused, mille kohta teine pool pole saanud arvamust avaldada. Juhul kui üks kohtumenetluse pool jätab oma seisukohad kohtuvaidluses suuliselt ette kandmata või teeb seda osaliselt või lühendatult, esitades osa põhjendustest kohtule üksnes kirjalikult, jääb KrMS § 336 lg-te 1 ja 2 eesmärk suuremal või vähemal määral saavutamata. KrMS § 336 ei näe ette võimalust esitada kohtukõne üksnes või ka osaliselt kirjalikus vormis. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 1 ja § 300 lg-st 3 võivad kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Kolleegiumi hinnangul peetakse osutatud sättes silmas kohtuistungil täies ulatuses ette kantud kohtukõne teksti. Vastasel korral muutuks KrMS § 336 lg-d 1 ja 2 – eriti vastaspoole repliigiõigus – suuresti sisutühjaks. Erandina võib mingis osas suuliselt ette kandmata kohtukõne teksti kohtuistungi protokollile lisada siis, kui teised apellatsioonimenetluse pooled saavad kõne kirjaliku tekstiga tutvuda ja nõustuvad sellega, et pool seda täies mahus ette ei kanna.
  15. Käesolevas asjas märkis prokurör ringkonnakohtu istungil, et ta on sekretäri kaudu kohtule esitanud oma teesid kaitsja apellatsiooni kohta ja ta ei hakka neid täies ulatuses ette kandma, sest tema pole asja arutamist suulises menetluses vajalikuks pidanud (ringkonnakohtu istungi helisalvestis (RngkHeSa), kell 10:16:00–10:16:23). Kaitsja taotlusele saada prokuröri kirjalike teeside koopia vastas kohtukoosseisu eesistuja, et kuna käimas on kohtuvaidlus ja tegemist pole tõenditega, siis mingit materjalide vahetamist ei ole. Eesistuja lisas, et kaitsja saab prokuröri väidetega tutvuda koos kohtuistungi protokolliga (RngkHeSa, kl 10:33:37–10:34:45).
  16. Kolleegium märgib, et sisuliselt aktsepteeris ringkonnakohus olukorda, kus vaatamata suulisele apellatsioonimenetlusele jõudis prokuratuuri kohtukõne ringkonnakohtuni mingis osas üksnes kirjalikus vormis, ilma et kaitsja oleks saanud kohtukõne kirjaliku osaga tutvuda ja sellele repliigi korras vastuväiteid esitada. Nagu eelmises punktis selgitatud, on see vastuolus KrMS § 336 lg-tega 1 ja
  17. Seejuures pole tähtsust, et prokuratuuri kohtukõne ei ole tõend KrMS § 63 tähenduses. KrMS § 336 ei reguleeri tõendite esitamist, vaid kohtuvaidlust.
  18. Eelnevalt kirjeldatud KrMS § 336 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Samas on tegemist rikkumisega, mis on võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada. Enne kassatsiooni koostamist oli kaitsjal võimalik prokuratuuri kirjalike teesidega tutvuda ja vaidlustada kassatsioonis kõiki ringkonnakohtu seisukohti, mis võisid kaitsja hinnangul olla mõjutatud prokuröri kirjalikest teesidest. Seetõttu ei tingi kõnealune rikkumine ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. II
  19. KarS § 3001 lg 1 näeb ette karistuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest suures ulatuses.
  20. Toimingupiirangud sätestab KVS §
  21. Praegusel juhul on asjassepuutuv selle paragrahvi lõige 1, mille kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. (A)
  22. KVS § 11 lg 1 järgi on toimingupiirangu rikkumise esmaseks eelduseks, et teo toimepanija on ametiisik. Ametiisik korruptsioonivastase seaduse tähenduses on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel (KVS § 2 lg 1).
  23. Ametiisiku keskne tunnus – ametiseisund – seisneb KVS § 2 lg 2 kohaselt õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses teha avaliku ülesande täitmisel otsus või toiming, sealhulgas osaleda otsuse tegemises või toimingus või nende sisulises suunamises. Otsus on seejuures teise isiku, sealhulgas avalikku ülesannet täitva asutuse õiguse või kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsustus, millega reguleeritakse üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse üldakt, haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt (KVS § 2 lg 2 p 1 teine lause). Toiming on aga teisele isikule, sealhulgas avalikku ülesannet täitvale asutusele õiguslikku või vältimatut faktilist tagajärge põhjustav tegevus, mis ei ole otsuse tegemine. Toiming võib seisneda ka menetlustoimingu tegemises, tegevusetuses või viivituses (KVS § 2 lg 2 p 2 teine lause).
  24. Sadama nõukogu esimehena oli P.G ÄS §-dest 316, 317 ja 322 ning Sadama nõukogu põhikirjast tulenev õigus osaleda Sadama nõukogu otsuste vastuvõtmisel. Seda õigust kasutas P.G ka siis, kui ta hääletas Sadama nõukogu
  25. oktoobri
  26. a koosolekul otsuse poolt kinnitada sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjoni ettepanek, mis hõlmas EOK-le 250 000 euro suuruse toetuse maksmist. Sellega ei ole aga veel saanud vastust küsimus, kas P.G kasutas kõnealust pädevust avaliku ülesande täitmisel, nagu KVS § 2 lg-d 1 ja 2 ametiisiku puhul eelduseks seavad.
  27. Seadused avaliku ülesande mõistet ei defineeri. Näiteks avaliku teabe seaduse § 5 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, kohalikule omavalitsusele või muule avalikõiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui pädev asutus on eraõiguslikule isikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  28. juuni
  29. a otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11.) Vangistusseaduse kohaldamisel on Riigikohus märkinud, et avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik. (Vt Riigikohtu erikogu
  30. veebruari
  31. a määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5.) Sarnast seisukohta on Riigikohus väljendanud ka näiteks kaugkütteseaduse kohaldamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  32. veebruari
  33. a määrus asjas nr 3-3-1-49-12, p 23).
  34. Kolleegium leiab, et erinevates seadustes võidakse mõistet "avalik ülesanne" kasutada mõnevõrra erinevas tähenduses. Vastamaks küsimusele, kuidas sisustada avalikku ülesannet KVS § 2 lg 1 mõttes, tuleb lähtepunktiks võtta korruptsioonivastase seaduse mõte ja eesmärk. KVS § 1 lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine. Kõige üldisemalt peab korruptsioonivastane seadus tagama, et nii avalikku võimu ja sellel põhinevat mõju ning teavet kui ka avalikke ressursse kasutataks üksnes avalikes huvides, s.t korruptsioonivabalt. Märgitut kinnitab ka KVS § 3 lg-s 1 sätestatud keeldude kataloog. Seejuures reguleerib korruptsioonivastane seadus eeskätt selliseid kohustusi, mis ametiisikul on talle ametiseisundi andnud avaliku võimu kandja ees. Ei ole küll välistatud, et korruptsioonivastase seaduse mõnest sättest tuleneb subjektiivne õigus ka kolmandale isikule, ent see ei muuda järeldust, et esmajoones reguleerib kõnealune seadus avaliku võimu kandja ja ametiisiku vahelist (sise)suhet. Avalik huvi ennetada korruptsiooni (KVS § 1 lg 1) ning tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine (KVS § 1 lg 2) ei piirdu üksnes olukordadega, kui avalikku võimu või avalikke ressursse kasutatakse avaliku teenuse osutamiseks või tegevuseks, mis on muul moel suunatud avaliku võimu kandja välistele isikutele. Ka avaliku võimu kandja sisemine tegevus, mis puudutab üksnes riigi või mõne muu avaliku võimu kandja huve, peab olema korruptsioonivaba. Seetõttu tuleb KVS § 2 lg-t 1 tõlgendada nii, et avalik ülesanne selle sätte mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid.
  35. Samas leiab kolleegium sama moodi nagu punktis 60 viidatud kohtupraktikas, et ka KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. Seega on käesolevas asjas oluline leida vastus küsimusele, kas on olemas õigusnorm, millest tulenevalt on võimalik järeldada, et P.G täitis Sadama nõukogu
  36. oktoobri
  37. a koosolekul EOK-le toetuse maksmise poolt hääletades avalikku ülesannet.
  38. Süüdistuses on leitud, et P.G oli Sadama nõukogu liikmena ametiseisund avaliku ülesande täitmiseks seetõttu, et Sadam on käsitatav avaliku ettevõtjana KonkS § 31 lg 31 mõttes. Maakohus leidis, et avaliku ülesande täitmisena on vaadeldav "KonkS § 31 lg-s 31 nimetatud avaliku ettevõtja vahendite jagamine toetusteks". Ringkonnakohus märkis sarnaselt, et "just toetuse maksmise otsuse vastuvõtmises osalemine moodustab funktsionaalselt P.G ametiseisundi avalikus ettevõttes". Kolleegium prokuratuuri ja kohtute käsitlusega ei nõustu.
  39. Ainuüksi sellest, et Sadam on KonkS § 31 lg-s 31 nimetatud avalik ettevõtja, ei saa järeldada, et Sadama nõukogu liikme kogu ametitegevus on vaadeldav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Samuti puudub õiguslik alus väitel, et mis tahes toetuse andmine on käsitatav avaliku ülesande täitmisena pelgalt põhjusel, et toetuse andja on avalik ettevõtja või et toetust antakse avaliku ettevõtja vara arvel.
  40. Avalik ettevõtja on KonkS § 31 lg 31 kohaselt ettevõtja, kelle üle riigil, kohaliku omavalitsuse üksusel või avalikõiguslikul juriidilisel isikul on otseselt või kaudselt valitsev mõju omandiõiguse või finantsosaluse kaudu, isiku suhtes kehtivate õigusaktide alusel või muul viisil. Osutatud definitsioon paikneb KonkS
  41. peatükis "Riigiabi" ja sellele tugineb KonkS § 301 lg 1, mis määrab kindlaks riigiabi andjate ringi. Riigiabi mõiste tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg-st 1, mis sätestab, et kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.
  42. Avaliku ettevõtja mõistele tugineb ka KVS § 3 lg 3, mis paneb teiste hulgas avalikule ettevõtjale kohustuse tagada tema nimel, ülesandel või järelevalve all avalikku ülesannet täitva ametiisiku korruptsiooni ennetamise alane teadlikkus ja kohustustest kinnipidamise kontroll, samuti KVS § 13 lg 1 p 13, mis sätestab avaliku ettevõtja juhtorgani liikme majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise kohustuse. Osutatud sätetest ei saa aga järeldada, et ainuüksi see, kui isikul on otsuse või toimingu tegemise pädevus avalikus ettevõtjas, annab aluse käsitada teda ametiisikuna KVS § 2 lg 1 mõttes. Avaliku ettevõtja nimel, ülesandel või järelevalve all tegutseva isiku korruptsioonialane teadlikkus, kohustustest kinnipidamise kontroll ja teatud juhtudel deklaratsiooni esitamise kohustus tuleb tagada ka siis, kui vaid osa nendest otsustest ja toimingutest, mis isik teeb, on käsitatavad avaliku ülesande täitmisena. Samas võib isik, kes mingis osas täidab avaliku ettevõtja nimel, ülesandel või järelevalve all avalikke ülesandeid, teha oma ametipädevust kasutades ka selliseid otsuseid ja toiminguid, mis avaliku ülesande täitmisena käsitatavad ei ole.
  43. Üldistatult – ja ka korruptsioonivastase seaduse kontekstis – seondub avaliku ettevõtja mõiste kindla eristaatusega, mis tuleneb ettevõtja seotusest avaliku võimu kandjaga ja annab ettevõtjale sellise pädevuse või võimalused, mis ei ole omased teistele ettevõtjatele. Samas ei ole sellel, et äriühing on avalik ettevõtja, õiguslikku tähendust ühingu kogu tegevuses, vaid üksnes õigussuhetes, kus ettevõtjal on õigus, kohustus või võimalus oma eristaatust kasutada (nt anda riigiabi). Üksnes sellistel juhtudel võib avaliku ettevõtja staatus tingida äriühingu tegevuse kvalifitseerimise avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Peaks aga äriühing tegutsema viisil, mis on omane tavalisele ettevõtjale, ei muuda pelgalt see, et ühing vastab üldiselt KonkS § 31 lg-s 31 sätestatud tunnustele, tema tegevust avaliku ülesande täitmiseks. Eeltoodust järeldub muu hulgas, et äriühingu staatus avaliku ettevõtjana võib anda alust käsitada tema nõukogu liikme ametipädevuse kasutamist avaliku ülesande täitmisena üksnes siis, kui see puudutab äriühingu sellist tegevust, mis on ka ise käsitatav avaliku ülesande täitmisena.
  44. Süüdistuses nimetatud toetuse maksmine EOK-le ei ole seotud Sadama kui avaliku ettevõtja eristaatuse kasutamisega. Ehkki Sadama põhikiri nägi kooskõlas

§ 88

lg 1 p-ga 11 toetuste maksmise võimaluse ette, ei olnud Sadamal ühestki õigusaktist tulenevat kohustust sellist toetust maksta. Samuti ei kasutatud toetuse maksmiseks avaliku võimu kandja poolt sihtotstarbeliselt eraldatud raha. Tegemist oli toetusega, mida äriühing oleks maksnud enda vara arvel eraõigusliku suhte raames, nagu seda võib põhimõtteliselt teha ka iga teine eraõiguslik isik. Seega ei tähenda asjaolu, et Sadam on KonkS § 31 lg 31 tähenduses avalik ettevõtja, seda, et P.G, hääletades Sadama nõukogus EOK toetamise otsuse poolt, täitis KVS § 2 lg 1 mõttes avalikku ülesannet.

  1. Järelikult tuginesid prokuratuur ja kohtud P.G ametiisikuks lugedes ekslikult KonkS § 31 lg-le
  3. Eelnevast ei tule aga veel automaatselt järeldada, nagu poleks P.G Sadama nõukogus EOK toetamise otsuse üle hääletades avalikku ülesannet täitnud. KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 20). Niisiis peab kolleegium järgnevalt kontrollima, kas P.G süüdistuses kirjeldatud tegevus võib olla vaadeldav KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avaliku ülesande täitmisena tulenevalt mõnest süüdistuses ja kohtuotsustes nimetamata õigusnormist.
  6. Olles ära kuulanud kohtumenetluse poolte argumendid (vt käesoleva otsuse punktid 36–48) ja neid kaalunud, asub kolleegium järgmisele seisukohale. P.G, kasutades Sadama nõukogu liikmena ÄS §-dest 316 ja 317 tulenevat pädevust – sh hääletades EOK-le toetuse andmise poolt –, täitis KVS § 2 lg 1 mõttes avalikku ülesannet, mis tuleneb

§ 80lg 1 p-st 2.

72. Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt on Sadam aktsiaselts, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile. See tähendab, et Sadam on riigi osalusega äriühing (

§ 3

lg 1 p 2), täpsemalt riigi äriühing (

§ 3lg 1 p 1). Kuna Sadam on riigi äriühing, valiti P.G aktsiaseltsi nõukogu kui äriühingu juhtorgani (Ts

ÜS § 31 lg 2) liikmeks riigi osaluse valitseja (

§ 5lg 1) poolt.

73.

§ 80

lg 1 p 2 kohaselt ei või osaluse valitseja ega valdkonna eest vastutav minister või asutaja- või liikmeõiguste teostaja juriidilise isiku juhtorgani liikmeks valida, teha ettepanekut liikmeks valimise kohta ega toetada hääletamisel mh sellise isiku kandidatuuri, kes ei ole võimeline tegutsema temalt oodatava hoolsusega ning tema ametikohale esitatavate nõuete kohaselt, lähtudes juriidilise isiku eesmärkidest ja huvidest ning vajadusest tagada riigi kui aktsionäri, osaniku, asutaja või liikme huvide tõhus kaitse. 74. Riigikohus on asunud varem seisukohale, mille kohaselt järeldub

§ 80

lg 1 p-st 2, et riigi äriühingu juhtorgani liikmed peavad lähtuma muu hulgas vajadusest tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 31.1). Riigi äriühingu nõukogu liikmetel on riigi esindajatena seadusest tulenev kohustus arvestada riigi huvidega (samas, p 32). Kriminaalkolleegium jagab halduskolleegiumi seda seisukohta, märkides täiendavalt järgmist.
  3. Kaitsja leiab õigesti, et ühinguõiguslikult on äriühingu nõukogu liikmeks olek sarnaselt juhatuse liikmeks olekuga käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja nõukogu liikme vahel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-2-1-72-13, p 14). Vähemalt üldjuhul on nõukogu liikmel äriseadustikus sätestatud kohustused üksnes aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride suhtes ja nõukogu liige vastutab nende kohustuste rikkumise korral (nt ÄS § 327 lg 2, TsÜS § 37 lg 1 ja VÕS § 115 alusel) vaid aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride ees (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p-d 26.4 ja 29–30 koos asjas nr 3-2-1-79-05 tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  8. septembri
  9. a otsuse p-s 10 väljendatud seisukohaga, et aktsiaseltsi nõukogu liikmed vastutavad ÄS § 327 järgi samamoodi kui juhatuse liikmed). Seega ühinguõiguslikult peab paika kassaatori väide, et nõukogu on eraldiseisev juhtorgan, mitte aktsionäride üldkoosoleku esindaja, ja et nõukogu liikmel on hoolsus- ning lojaalsuskohustus aktsiaseltsi, mitte aktsionäri(de) ees.
  10. Samas on ekslik kaitsja arvamus, et riigivaraseadusest, sh

§ 80

lg 1 p-st 2 ei tulene riigi osaluse valitseja poolt valitud riigi (osalusega) äriühingu liikmele täiendavaid kohustusi. Osutatud sättes otsesõnu ette nähtud riigi osaluse valitseja kohustusel kindlustada, et tema valitav nõukogu liige oleks võimeline tagama riigi kui aktsionäri huvide tõhusa kaitse, on mõte üksnes siis, kui nõukogu liikmel on riigi huvide kaitsmise kohustus. Sellise kohustuse vajalikkus tuleneb asjaolust, et riigil ei ole oma osaluse kui riigivara valitsemisel sarnast tegutsemisvabadust nagu eraisikust aktsionäril, vaid ta peab täiendavalt tagama, et tema tegevus vastaks samal ajal ka riigivaraseaduses sätestatud nõuetele. Riigivara valitseja (

§ 4

), kelle hulka kuulub ka riigi osaluse valitseja, on kohustatud valitsema riigivara eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult (

§ 8lg 1).

Riigivara valitsemise võimalikud eesmärgid on sätestatud

§ 10

lg-tes 1 ja 2.

§ 76

lg 2 kohaselt tuleb riigi osalusega äriühingu asutamise või äriühingus osaluse omandamise otsuses muu hulgas

§ 10lg-s 2 sätestatust lähtuvalt määratleda riigi osalemise eesmärk äriühingus.

Osaluse valitseja ning asutaja- või liikmeõiguste teostaja peab tagama äriseadustiku, sihtasutuste seaduse, mittetulundusühingute seaduse ja muude õigusaktidega äriühingu aktsionärile või osanikule, sihtasutuse asutajale või mittetulundusühingu liikmele pandud õiguste ja kohustuste täitmise, määratlema riiklikest arengukavadest ja muudest dokumentidest tulenevalt äriühingu, sihtasutuse või mittetulundusühingu strateegilised eesmärgid ning kontrollima ja hindama nende saavutamist (

§ 9). 77.

See, milliseks kujuneb riigi osaluse väärtus äriühingus, sõltub esmajoones selle äriühingu tegevusest. Samuti on riigi seisukohalt oluline, et äriühingu tegevus vastaks võimalikult suures ulatuses riigi osaluse hoidmise eesmärgile. Vahetult saab riigi osaluse valitseja äriühingu tegevust mõjutada piiratud ulatuses. Üksnes aktsionäriõigusi (eeskätt ÄS § 298) kasutades ei ole riigil võimalik riigivaraseaduses sätestatud nõuete järgimist tõhusalt tagada. ÄS § 316 kohaselt on nõukogu organiks, kes planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle.

6. peatükk näeb ette erinõuded ja -kohustused riigi osaluse valitseja poolt riigi osalusega eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikmeks valitud isikutele.

§ 80

, mis sätestab nõuded riigi osalusega eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikmetele, laieneb riigi (osalusega) aktsiaseltsi puhul just (osaluse valitseja valitud) nõukogu liikmetele, sest vaid nemad valib ametisse riigi osaluse valitseja, samas kui juhatuse liikmed valib nõukogu (ÄS § 309 lg 1). Seetõttu tulenebki seadusest riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kohustus järgida riigi huve. Riigi äriühingu juhtimisele kohaldub äriseadustik seega koos riigivaraseaduses sätestatud erisustega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 31.1). 78. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale, et

§ 80

lg 1 p-st 2 tulenevalt on riigi osaluse valitseja valitud riigi (osalusega) aktsiaseltsi nõukogu liikmel lisaks eraõiguslikule suhtele aktsiaseltsiga ka avalik-õiguslik õigussuhe riigiga. Viimati nimetatud õigussuhtest tuleneb nõukogu liikme kohustus kasutada talle äriseadustiku ja äriühingu põhikirjaga antud pädevust selleks, et tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse, rikkumata samas nõukogu liikme kohustusi aktsiaseltsi ees.

§ 80

lg 1 p 2 mõtte kohaselt peab riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige tegema kõik temalt mõistlikult eeldatava, et aktsiaseltsi nõukogu tegevus aitaks võimalikult suurel määral kaasa

§ 76

lg 2 ja § 10 lgte 1 ning 2 alusel kindlaks määratud riigi osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele, samuti

§ 8lg-s 1 ja §-s 9 sätestatud ülesannete täitmisele.

  1. Selline riigivaraseadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus riigi kui aktsionäri ees ei vabasta nõukogu liiget siiski näiteks TsÜS §-st 35, ÄS §-st 316 ja § 327 lg-st 1 ning VÕS §-st 316 ja § 327 lg-st 1 tulenevatest ühinguõiguslikest kohustustest aktsiaseltsi ees ega TsÜS §-s 32 ette nähtud ühinguõigusliku hea usu põhimõtte järgimise kohustustest (TsÜS § 32 kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p 31). Samal ajal paneb

§ 80

lg 1 p 2 riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikmele kohustuse teha ametikohustusi rikkumata kõik temalt mõistlikult eeldatav, et nõukogu iga otsus vastaks võimalikult suurel määral riigi kui aktsionäri huvidele. Seega peab riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige oma ametitegevuses järgima riigi kui aktsionäri huve niivõrd, kuivõrd see ei satu vastuollu tema kui juhtorgani liikme kohustustega ühingu ega TsÜS §-s 32 nimetatud isikute ees, eeskätt ei kahjusta lubamatult ühingut. Omaette küsimus on see, mil määral on riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikmel riigi huvide kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ja mil määral ta on seotud riigi osaluse valitseja juhtnööridega. Vastus sellele küsimusele ei mõjuta aga järeldust, et nõukogu liige peab tagama riigi huvide tõhusa kaitse. 80. Iseenesest on õige kaitsja väide, et riigivaraseadus reguleerib riigivara valitsemisel tekkivaid sisesuhteid. Kehtiva riigivaraseaduse eelnõu (437 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas on märgitud muu hulgas järgmist: "Eelnõu reguleerimisala on ka täpsustatud, selleks on riigivara valitsemise menetlus. Suurt tähelepanu on pööratud riigi sisesuhtele riigi osalemisel eraõiguslikus juriidilises isikus riigi, riigivara valitseja ja neid esindavate isikute vahel. Tegemist on põhimõtteliselt sisekorra eeskirjaga, mis sätestab käitumisjuhised riigivara valitsejale, kuid mille mõju ei ulatu kaugemale selle isiku tegevusest, kes riiki juriidilise isiku juures esindab." Erinevalt kassaatorist leiab kolleegium, et otsuse eelmistes punktides toodud

§ 80lg 1 p 2 tõlgendus ei ole riigivaraseaduse reguleerimisalaga vastuolus.

Riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige on riigivaraseaduse alusel tekkiva sisesuhte osaline. Riigi ja riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme vahelise õigussuhte mõju ei ulatu kaugemale nõukogu liikme tegevusest ja äriühingule sellest mingeid kohustusi ei tulene. Muu hulgas ei mõjuta riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kohustused riigi ees nõukogu otsuste kehtivust ega äriühingu suhteid kolmandate isikutega. 81. Järgnevalt vajab selgitamist, kas

§ 80

lg 1 p-st 2 tulenev osaluse valitseja valitud nõukogu liikme riigi huvide järgimise kohustus on käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. 82. Kolleegiumi veendumuse kohaselt tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Riigi osalus äriühingus on avalike vahendite (riigivara) arvel avalikes huvides tehtud investeering. Seega saab riigi osaluse valitsemine toimuda üksnes avalikes huvides. Seda sõltumata asjaolust, millisel

§ 10lg-s 1 sätestatud eesmärgil riigi osalust valitsetakse.

Ka juhul, kui riik hoiab osalust üksnes tulu saamiseks (

§ 10

lg 1 p 3), toimub see avalikes huvides, sest ka riigi fiskaalhuvid on avalikud huvid. Sarnaselt on Riigikohus varem märkinud, et riigi äriühingu poolt riigile dividendide maksmine toimub avalikes huvides (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. novembri
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-5710, p 15). Juba olemuslikult ei saa riigil oma vara valitsemisel olla mingeid "mitteavalikke" huve või eesmärke. Järelikult on ka riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme

§ 80

lg 1 p-st 2 tulenev kohustus tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse suunatud avalike huvide teenimisele. Seetõttu – ja arvestades käesoleva otsuse punktis 61 märgitut – on tegemist avaliku ülesande täitmisega KVS § 2 lg 1 mõttes. 83. Eelnevat järeldust ei muuda ka kaitsja argument, et

§ 10

lg-s 1 toodud loetelus nimetatakse riigivara valitsemise eesmärkidena esmalt riigivõimu teostamist (p 1) ja muud riigivara valitseja määratud avalikku eesmärki (p 2) ning alles pärast seda (p 3) räägitakse tulu saamisest; samuti eristatakse

§ 10

lg-s 2 riigi osaluse valitsemise eesmärkidena "avalikust huvist lähtuva funktsiooni täitmist" ja "tulu saamist". Kassaatori arvates järeldub sellest, et tulu saamine, mis on vastavalt põhikirjale ka Sadama osaluse valitsemise eesmärk, ei ole käsitatav avaliku ülesandena KVS § 2 lg 1 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul on "avalik eesmärk" ja "avalikust huvist lähtuv funktsioon"

§ 10mõttes kitsama tähendusega kui avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes.

Riigivara valitsemise seisukohalt on oluline eristada juhtumeid, mil riigi osalust äriühingus valitsetakse õigusakti, põhikirja või halduslepinguga sätestatud spetsiifilise ülesande täitmiseks (nt mingi avaliku teenuse osutamiseks), juhtudest, mil riik hoiab osalust üksnes tulu saamiseks ja äriühingu tegevus on reservatsioonideta allutatud sellele eesmärgile. Seetõttu peetakse

§-s 10 "avaliku eesmärgi" ja "avalikust huvist lähtuva funktsiooni" all silmas üksnes spetsiifilisi ülesandeid, mis lükkavad tulu teenimise eesmärgi n-ö tahaplaanile. See ei tähenda aga seda, nagu poleks riigile tulu teenimine KVS § 2 lg 1 tähenduses avalik ülesanne. Korruptsioonivastase seaduse eesmärki silmas pidades ei ole oluline, kas riigi huvi, mille tõhusa kaitse peab riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige

§ 80

lg 1 p 2 kohaselt tagama, on suunatud üksnes tulu teenimisele või ka näiteks mõne avaliku teenuse osutamisele. Mõlemal juhul on tegemist avalike ressursside kasutamisega, mis peab lähtuma avaliku huvi teenimise eesmärgist ja toimima korruptsioonivabalt (vt ka otsuse punkt 61). 84. Kolleegium leiab, et tulenevalt

§ 80

lg 1 p-st 2 on riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kogu ametitegevus, mis vastab KVS § 2 lg-s 2 nimetatud otsuse või toimingu tunnustele – sh nõukogu otsuste tegemisel osalemine –, käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Seejuures ei ole oluline, kas äriühingu üksiktegevus, millega seoses nõukogu liige oma ametipädevust kasutab, on vaadeldav avaliku ülesande täitmisena või mitte. Riigi huvi oma osaluse väärtuse säilimise ja suurendamise ning osaluse valitsemise eesmärkide saavutamise vastu võib mõjutada ka äriühingu selline tegevus, mis ise avaliku ülesande täitmisena käsitatav ei ole. Seega peab riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige ka selliste otsuste langetamisel alati kontrollima riigi kui aktsionäri huvide riivet ja viimase olemasolul sellega arvestama.

  1. Seetõttu on P.G ametitegevus Sadama kui riigi äriühingu nõukogu liikmena (esimehena) EOK toetamise otsuse poolt hääletades käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Seega andis äriseadustikust ja Sadama põhikirjast tulenev õigus osaleda Sadama nõukogu otsuste vastuvõtmisel talle KVS § 2 lg-s 2 nimetatud ametiseisundi avaliku ülesande täitmisel, millest omakorda järeldub, et P.G oli KVS § 2 lg 1 kohaselt ametiisik.
  2. Eeltoodud põhjustel muudab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-st 3 juhindudes ringkonnakohtu ja maakohtu õiguslikku põhjendust selle kohta, miks P.G oli Sadama nõukogu liikmena (esimehena) käsitatav KVS § 2 lg 1 mõttes ametiisikuna. Seejuures ei nõustu kolleegium kaitsja kirjalikus vastuses väljendatud seisukohaga, et Riigikohtu poolt sellise muudatuse tegemine rikub P.G kaitseõigust. Riigikohus andis kassatsioonimenetluse pooltele KrMS §-s 3601 sätestatud korras võimaluse esitada oma seisukoht ja argumendid sellise õiguskäsitluse kohta, mille järgi tulenes avalik ülesanne, mida P.G EOK-le toetuse andmise poolt hääletades täitis, riigivaraseadusest, eeskätt selle § 80 lg 1 p-st 2 (vt otsuse punkt 35). Kaitsja kasutas seda võimalust, esitades viidatud tõlgendusele põhjalikud vastuväited (vt otsuse punktid 36–45), mida kolleegium omakorda eespool käsitles. Seetõttu ei ole oluline, et süüdistuses ega maa- ja ringkonnakohtu otsustes P.G ametiisikuks lugedes riigivaraseadusele ei tuginetud ning et varasemas menetluses sellist võimalust ei arutatud.
  3. Ekslik on ka kaitsja väide, nagu rajaneks riigivaraseadusel põhinev õiguslik hinnang P.G ametiseisundi kohta uutel faktilistel asjaoludel. Lugedes P.G ametiisikuks seetõttu, et ta pidi Sadama nõukogu otsuste vastuvõtmisel täitma

§ 80

lg 1 p-st 2 tulenevat avalikku ülesannet, tugines kolleegium üksnes järgmistele faktilistele asjaoludele, mis eranditult kõik on süüdistuses kajastatud ja kohtuotsustes tuvastatud: 1) Sadam on aktsiaselts, mille aktsiatest 100% kuulub riigile; 2) P.G oli Sadama nõukogu liige (esimees); 3) P.G kasutas oma nõukogu liikme pädevust, hääletades Sadama nõukogu

  1. oktoobri
  2. a koosolekul otsuse poolt maksta EOK-le 250 000 eurot toetust. Kaitsja poolt väidetava uue alusfaktina nimetatud "süüdistatava ametiisikuks olemise tunnused" pole faktilised asjaolud, vaid õiguslik hinnang tuvastatud asjaoludele. Kaitsja ei ole oma kirjalikus vastuses viidanud ühelegi võimalikule faktilisele asjaolule, mida süüdistus ega esimese ja teise astme kohtu otsus ei kajasta, kuid mis tõendatuse korral võiks välistada P.G lugemise ametiisikuks. Riigikohtu arvates ei saa selliseid asjaolusid ka olla, sest kohtute tuvastatu on piisav, käsitamaks P.G ametiisikuna. Järelikult ei eelda süüdistuses ja kohtuotsustes P.G ametiisikuks lugemise kohta esitatud õigusliku põhjenduse muutmine kaitsjale täiendavate tõendite esitamise võimaluse andmist, sest tõendamisese ei ole muutunud. Neil põhjustel ei tingi kõnesolev muudatus ka kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maa- või ringkonnakohtule. (B)
  3. P.G-le esitati süüdistus selles, et ta hääletas Sadama nõukogu otsuse poolt, millega kinnitati sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjoni ettepanek maksta teiste seas EOK-le 250 000 eurot toetust. Nii prokuratuur kui ka ringkonnakohus on P.G sellist tegevust käsitanud nõukogu kui kollektiivorgani otsuse tegemises osalemisena, maakohus aga otsuse tegemise vahetu alustamisena ehk süüteokatsena. Maakohtu hinnangul oleks tegemist lõpuleviidud teoga, kui Sadama nõukogu liikmed oleksid rahastamisotsustust kajastava nõukogu koosoleku protokolli allkirjastanud.
  4. Kassatsioonis leiab kaitsja, et P.G tegevus Sadama nõukogu
  5. oktoobri
  6. a koosolekul ei ole käsitatav toimingupiirangu rikkumisena KarS § 3001 tähenduses, sest süüdistatav ei järginud nõukogu istungitel tavapärast hääletamise korda, s.o ei tõstnud hääletamisel kätt, ja otsust ei vormistatud nõuetekohaselt koosoleku protokollis. Otsuse tegemisel osalemiseks ei saa pidada enda taandamata jätmist. Ringkonnakohus väljus süüdistuse piiridest, heites süüdistatavale ette mitte üksnes nõukogu koosolekul hääletamist, vaid hääletamisprotseduuris osalemist, sealhulgas sponsorlust puudutava päevakorrapunkti arutelu juures viibimist. Ka juhul, kui pidada võimalikuks, et süüdistatav asus KarS §-s 3001 sätestatud süüteokoosseisu realiseerima, tuleb ta lugeda KarS § 41 lg 1 mõttes süüteokatsest loobunuks.
  7. Kaitsja etteheidetele vastamisel peatub kolleegium esmalt toimingupiirangu mõistel. KarS § 3001 lg 1 on blanketne norm, mida sisustab KVS § 11 lg-st 1 tulenev ametiisiku suhtes kehtiv keeld teha teatud asjaolude esinemisel toiming või otsus ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes. Erinevalt KVS § 2 lg-st 2 ei ava KVS § 11 ametiseisundi raames tehtud otsuse või toimingu mõisteid. Toimingupiirangu rikkumine saab siiski seisneda üksnes muidu ametiisiku pädevusse kuuluva tegemises, sh kollektiivse otsustamise puhul otsuse tegemises osalemises. Sellest tulenevalt tuleb otsuse või toimingu tegemist KVS § 11 mõttes sisustada koosmõjus § 2 lg-ga
  9. Seega on seadusandja välistanud ametiisiku osalemise otsuse vastuvõtmises või toimingu tegemises, sealhulgas selle sisulises suunamises, kui otsuse või toimingu tulemus mõjutab ametiisiku või temaga seotud isiku huve ehk kui tegemist on nn huvide konfliktiga. Praeguses kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kas P.G tegevus on käsitatav toimingupiirangu lõpuleviidud rikkumisena, kuigi nõukogu otsust sisaldavat protokolli ei allkirjastatud, s.t ei vormistatud ÄS § 321 lg-s 4 nõutud viisil.
  10. Kolleegium leiab, et korruptsioonivastase seaduse mõttest ja eesmärgist järeldub üheselt, et KVS § 11 lg-s 1 sisalduv keeld ja sellest tulenevalt ka KarS § 3001 lg-s 1 kirjeldatud koosseisu täitmine ei eelda otsuse tsiviilõiguslikku kehtivust või toiminguga kaasnevate mõjude reaalset avaldumist. Piisab sellest, et ametiisik osaleb otsuse tegemisel, mis on suunatud teisele isikule, sealhulgas asutusele või eraõiguslikule juriidilisele isikule, milles ametiisikul on ametiseisund, õiguste või kohustuste tekitamisele. Sadama nõukogu
  11. oktoobri
  12. a istungil hääletusele pandud otsuse projekt oli suunatud sellele, et luua Sadamale õiguslik alus teha EOK-le 250 000 euro suurune väljamakse. Maa- ja ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendamist leidnud süüdistuse etteheide, et P.G osales nõukogu otsuse vastuvõtmisel, väljendades oma tahet hääle andmisega. Seetõttu ei ole praeguses asjas koosseisu täitmise seisukohalt õiguslikku tähtsust asjaolul, kas P.G osales enne hääletamist ka otsuse projekti arutelus. Hääle andmine moodustab olulise osa otsuse tegemisest, sest ÄS § 322 lg 1 kohaselt on otsus vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud üle poole nõukogu liikmetest. Nagu eespool tõdetud, tuvastasid kohtud, et hääle andmine oli selgelt järeldatav P.G sõnadest hääletamistulemuse kuulutamisel. Kuigi nõukogu otsus jäeti ÄS § 321 lg 4 nõuete kohaselt vormistamata, toimus
  13. oktoobril 2013 EOK toetamise hääletamine ehk sisuline otsustamine ja P.G võttis sellest osa. P.G selline tegevus on vaadeldav otsuse tegemisega KVS § 2 lg 2 p-s 1 otsesõnu võrdsustatud otsuse vastuvõtmises osalemisena. Seega vastab P.G tegu KarS § 3001 lg-s 1 kirjeldatud lõpuleviidud toimingupiirangu rikkumise tunnustele. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane ka kaitsja viide sellele, et süüdistatav loobus vabatahtlikult süüteokatsest. (C)
  14. KarS § 3001 subjektiivne koosseis eeldab süüdistatava otsest tahtlust objektiivse koosseisu tunnuste osas, milleks on korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumine. KarS § 3001 ja KVS § 11 lg 1 koostoimest nähtub, et ametiisik peab olema teadlik nn huvide konfliktist, s.t sellest, et tema otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve ja sellest tulenevalt esineb korruptsioonioht, mille tõttu on otsuse või toimingu tegemine keelatud.
  15. Maa- ja ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt teadis P.G, et Sadam on riigi äriühing. Samuti oli süüdistatav teadlik sellest, et ta on Sadama nõukogu liige, kelle nimetas ametisse riigi osaluse valitseja, ning et sponsorlusraha jagamine mõjutab vahetult Sadama ja selle kaudu ka aktsionäri varalisi huve. Sellest nähtuvalt olid P.G tahtlusest hõlmatud kõik asjaolud, mis annavad aluse tema ametiseisundile ehk riigivaraseadusest tulenevale avalikule ülesandele järgida nõukogu liikmena otsuste tegemisel riigi varalisi huve. Riigikohus on korduvalt märkinud, et normatiivse koosseisutunnuse – praegusel juhul ametiseisundi – puhul ei ole nõutav, et isik teaks selle tunnuse täpset juriidilist tähendust, vaid et ta mõistaks selle üldist sotsiaalset või üldkeelelist tähendust. (Vt nt Riigikohtu
  16. detsembri
  17. a otsus asjas nr 3-1-196-06, p 19 ja
  18. juuni
  19. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 15.) Ühtlasi teadis P.G, et ta on nii Sadama nõukogu liige kui ka EOK president ja tema osalusel tehtav Sadama nõukogu otsus EOK toetamise kohta mõjutab vahetult EOK varalisi huve. Seega teadis ta, et osaleb riigi äriühingu otsuse tegemises, mis mõjutab temaga seotud mittetulundusühingu majanduslikku huvi. Kolleegiumi hinnangul jõudsid maa- ja ringkonnakohus põhjendatult järeldusele, et P.G rikkus toimingupiirangut suures ulatuses otsese tahtlusega.
  20. Kassatsiooni kohaselt ei saanud süüdistatav aru, et eelmises punktis kirjeldatud asjaolud on piisavad ametiseisundi tekkimiseks, tõlgendades kitsendavalt avalike ülesannete mõistet korruptsioonivastase seaduse tähenduses. Selline eksimus ei välista P.G tahtlust, kuna tegemist on eksimusega subsumeerimises, mis on käsitatav eksimusena teo keelatuses KarS § 39 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  21. oktoobri
  22. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 12). Kirjeldatud eksimus välistab isiku süü ja sellest tulenevalt ka vastutuse vaid eksimuse vältimatuse korral. Nõukogu otsus sponsorlustaotluste heakskiitmisel ei ole olemuselt kiireloomuline, mistõttu süüdistataval oli nii aega kui ka võimalust kontrollida oma ametialaseid volitusi ning oma teo lubatavust, näiteks pidades nõu riigiosaluse valitsejaga. Kahtlus hääletamisest osavõtu lubatavuse osas pidanuks tekkima EOK ilmse majandusliku huvi tõttu riigi äriühingu asjassepuutuva otsustuse vastu. Seda kinnitab ka maakohtu otsuses tuvastatud asjaolu, et P.G taandas end varem Sadama sponsorluskomisjoni tööst just põhjusel, et selle ettepanekud puudutasid EOK-d. Seda enam pidanuks ta mõistma, et välistatud on nõukogu tehtava lõpliku otsuse tegemisel osalemine. Eeltoodust tulenevalt ei olnud P.G väidetav eksimus teo keelatuses KarS § 39 lg 1 tähenduses vältimatu. III
  23. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  24. mai
  25. a ning Harju Maakohtu
  26. detsembri
  27. a otsuse põhiosa, asendades kohtuotsuse õiguslikud põhistused selle kohta, miks P.G oli KVS § 2 lg 1 mõttes ametiisik, käesoleva otsuse punktides 58–85 toodud põhistustega. Muus osas jätab kolleegium kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  28. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse P.G kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks, paludes mõista riigilt P.G kasuks välja kokku 48 072 eurot. Taotluse kohaselt koosneb see summa P.G poolt valitud kaitsjale (Advokaadibüroo VARUL AS-ile) makstud tasust. Süüdistatava menetluskulu oli kohtueelses menetluses ja maakohtus kokku 30 182 eurot 40 senti; ringkonnakohtus 8092 eurot 80 senti ja kassatsioonimenetluses 9796 eurot 80 senti (sh 2932 eurot 80 senti Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastuse koostamise eest).
  29. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361 lg 1 p-des 2–7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama süüdistatava kassatsioonimenetluse kulud.
  30. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. juuni
  32. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1058).
  33. Käesolevas asjas kritiseeriti kassatsioonis põhjendatult kohtute õiguslikku põhjendust selle kohta, miks P.G saab käsitada ametiisikuna KVS § 2 lg 1 mõttes. Samas osutus kaitsja väide, et P.G ei olnud ametiisik, ekslikuks. Valdavas osas olid kassatsiooni argumendid alusetud. Süüdistataval tekkis kassatsioonimenetluses täiendav kulu seoses sellega, et kaitsja pidi koostama kirjaliku vastuse Riigikohtu küsimustele. See kulu oli tingitud eeskätt prokuratuuri ja kohtute veast materiaalõiguse tõlgendamisel. Eelneva põhjal asub kolleegium seisukohale, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis tuleb süüdistatavale kassatsioonimenetluses KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada, on 3000 eurot. See summa katab ka apellatsioonimenetluse kulu, mille ringkonnakohus oleks pidanud süüdistatavale hüvitama, kui ta oleks ise materiaalõigust õigesti kohaldanud ja apellatsiooni osaliselt rahuldanud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  34. märtsi
  35. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).
  36. KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna käesoleva otsuse järgi jääb P.G talle esitatud süüdistuses süüdi, peab ta KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt kandma esimese astme kohtu menetluses ja kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulu. Hannes Kiris, Saale Laos, Paavo Randma (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.