Obsah (8)

§ 143§ 367§ 82§ 145§ 101§ 113§ 7§ 144

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-116-15 Otsuse kuupäev Tartu, 11. detsember 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja A

) § 367 lg-le 1 ja kasutusrendilepingu p-le 10.6 ja taotles 33 707 euro 46 sendi väljamõistmist kostjalt. Nõudele lisandub lepingust tulenev viivis 0,3% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokku on hageja nõue 57 259 eurot 46 senti. Hageja nõue muutus sissenõutavaks lepingu p 10.6 järgi kümne päeva jooksul pärast liisingueseme võõrandamist. Kuna sõidukit ei tagastatud, tuleb lugeda mõistlikuks ajaks nõude sissenõutavaks muutumiseks üks aasta lepingu ülesütlemisest. See aeg on vajalik, selgitamaks, kas hagejale tagastatakse liisinguese ja kas liisingueseme tagastamine on võimalik, ning alles pärast seda selgub liisinguandja nõude lõplik suurus. Maksegraafiku järgi tasumata kuumaksete osas kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

1. Sõidukit ei ole senini tagastatud. Tegemist ei ole tarbijakäendusega, kostja oli osaühingu juhatuse liige ja osanik.
2. Kostja vaidles hagile vastu. Ei ole tõendatud, et liisingueset oleks keeldutud tagastamast või et see on teadmata kadunud. Ei nähtu, et hageja oleks teinud kulutusi sõiduki leidmiseks. Käenduslepingu p-dest 5 ja 5.1 tuleneb hageja kohustus teavitada kostjat liisinguvõtja vastu käendatavast kasutusrendilepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmise alustamisest. Seda ei ole tehtud, järelikult võlgnevust ei eksisteeri. Hageja nõue hakkas aeguma kasutusrendilepingu ülesütlemisest,
3. septembrist 2009, kui lepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks. Hageja pöördus nõudega kohtusse
4. detsembril
5. Hageja ei ole põhistanud täiendava üheaastase aegumistähtaja kohaldamist. Hageja pole tõendanud, et selle ühe aasta jooksul oleks toimunud midagi erinevat võrreldes varasemaga või et nimetatud tähtaja jooksul oleks hageja millelegi tuginedes täiendavalt veendunud vara tagastamise võimatuses. Kasutusrendilepingu p-st 10.6 tuleneb liisinguandja kohustus müüa liisinguese ja rahuldada saadud raha arvel oma nõue liisinguvõtja vastu. See lepingu punkt on tühine tüüptingimus, sest liisinguandjal on võimalik piiramatult venitada vara müügi ja nõude aegumisega. Tegemist on tarbijakäendusega ja lepingust tulenev viivisemäär 0,3% päevas ehk 109,5 % aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja liigkasuvõtlik. Käendusleping on tühine ka seetõttu, et hageja ei ole kasutanud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
6. Harju Maakohus rahuldas
7. oktoobri
8. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja liisingueseme ostuhinna kulud 25 388 eurot 65 senti, tasumata lepingulised maksed 1863 eurot 65 senti ja viivise 27 202 eurot 30 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et
9. aprillil 2007 sõlmitud käenduslepinguga käendas kostja osaühingu kasutusrendilepingut, samuti selle üle, et liisinguvõtja rikkus kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi ning liisinguandja ütles
10. septembril 2009 lepingu üles. Kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal Kadrion OÜ 50% osalusega osanik ja üks kahest juhatuse liikmest, mistõttu tegutses ta kasutusrendilepingu käendamisel majandus- või kutsetegevuses ja seega ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kostjal oli oluline ühine majanduslik huvi osaühinguga ja kostjal oli piisav võimalus korraldada äriühingu juhtimist. Seetõttu ei saa käendusleping olla

§ 143lg 2 alusel tühine. Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus (Ts

ÜS § 86), kuivõrd kostja ei ole tõendanud oma majanduslikult rasket olukorda, põhistanud lepinguliste kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas olemist või käenduslepingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmimist. Kuna kostja ei ole käenduslepingus tarbija, on kostja viide tüüptingimuse tühisusele asjakohatu. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ülesütlemise tõttu muutusid kõik hageja nõuded korraga sissenõutavaks ja algas nende aegumine sõltumata maksete perioodilisusest. Kohus jättis TsÜS § 146 lg 1 ja § 154 alusel aegumise maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete osas kohaldamata, kuna nõuded oleksid aegunud pärast 31. detsembrit 2012. Liisingueseme kadumist või tagastamata jätmist ei pea hageja tõendama ja selles osas on tõendamiskoormus kostjal. Hagejal oli võimalik

§ 367

lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil hageja pidi teada saama liisinguesemete valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltus sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguesemeid võõrandada. Kohtu hinnangul võib pidada liisingueseme valduse tagasisaamise võimatuse asjaoludest teadasaamise mõistlikuks ajaks vähemalt kuue kuu pikkust perioodi, mille jooksul liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja liisingueseme tagastamiseks ning teha omapoolseid toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks ja valduse taastamiseks. Seega muutus hageja nõue

§ 82

lg 7 järgi sissenõutavaks kuue kuu möödudes kasutusrendilepingu ülesütlemisest ehk kõige varem

1. märtsist
2. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist, on hageja

§ 367

lg 1 alusel esitatud liisinguesemete ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulutuste nõude aegumise tähtaeg

1. märts
2. Hageja esitas hagiavalduse
3. detsembril 2012, mistõttu on hagiavaldus esitatud enne aegumistähtaja möödumist ning hageja ostuhinna finantseerimise kulude nõue ei ole aegunud. Kohus tuvastas, et osaühingule on kuni lepingu lõpetamiseni väljastatud arveid sõiduki rendimaksete tasumiseks ja liisingueset ei ole võõrandatud, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista

§ 367

lg 1 ja

§ 145

lg 1 alusel liisingueseme ostuhinna hüvitamata kulud hagiavalduses taotletud suuruses 25 388 eurot 65 senti. Kohus tuvastas arvete tasumata jätmisest tuleneva võlgnevuse 1863 eurot 65 senti ning mõistis selle kostjalt hageja kasuks välja (

§ 101lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning § 145 lg 1 alusel).

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid lepingust tulenevate perioodiliste kohustuste tasumata jätmise kohta või selle kohta, et esineb alus kohustuse täitmisest keeldumiseks. Asjaolu, et viivisemäär on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks ebamõistlikult suure viivisega. Hageja on hagiavalduses esitanud põhinõudeni vähendatud suuruses viivisenõude. Kohus mõistis

§ 113lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise perioodi 28.

september 2010-

1. jaanuar 2013 eest 27 202 eurot 30 senti.
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles muuhulgas leidis, et hageja nõue on aegunud. Lepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks
3. septembrist
4. Puudub alus arvestada täiendavat mõistlikku aega, mille jooksul peaks nõue muutuma sissenõutavaks pärast lepingu ülesütlemist, sest seda aega pole hageja millegagi sisustanud. Maakohus ei ole järeldust, et vajalik oli täiendav kuus kuud, sisuliselt põhjendanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
6. aprilli
7. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude liisingueseme ostuhinna kulude hüvitamiseks 25 388 euro 65 sendi ulatuses. Maakohus leidis õigesti, et käendusleping ei ole TsÜS § 86 kohaselt tühine, ja põhjendas seda asjakohaselt. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega vastutab kostja käenduslepingu järgi liisinguvõtja kohustuste täitmise eest. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse põhjendusi ja leidis, et tegemist oli tarbijakäendusega

§ 143lg 1 mõttes.

Samas ei ole pooled esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et käendusleping oleks tühine või selle alusel esitatud nõuded lubamatud. Põhiküsimuseks praeguses asjas on see, milline oli mõistlik tähtaeg hagejal sõiduki asukoha väljaselgitamiseks ja nõude suuruse hindamiseks, sest sellest sõltub, kas hageja nõue on liisingueseme ostuhinna osas aegunud. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja pärast liisingulepingu ülesütlemist nõuda

§-s 367 sätestatud kulutuste hüvitamist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu. Samas ei sõltu praegusel juhul aegumise algus tervikuna mitte liisingulepingu ülesütlemise ajast, vaid tulevikku suunatud maksete osas täiendavast tähtajast hageja nõude suuruse kindlakstegemisel, selle kostjale esitamisel ja veel täiendava, lepingus kokkulepitud või seadusest tuleneva mõistliku tähtaja möödumisest. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et kõik liisingulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks

1. septembrist
2. Kapitalirendilepingu p-s 10.6 on hageja ja osaühing kokku leppinud liisinguandja ülesütlemisest tulenevate nõuete rahuldamises kümne päeva jooksul vastava nõude esitamisest arvates. Eelduseks on asjaolu, et selleks ajaks on liisinguandja kulud kokku arvutanud, liisingueseme võõrandanud ja saadud raha arvel oma nõude rahuldanud. Juhul, kui saadud rahast ei piisa liisinguandja nõuete rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa kümne päeva jooksul liisinguandja vastava nõude esitamisest arvates. Lepingu p 10.6 on analoogia korras rakendatav mõistliku tähtaja määramisel. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud ülesütlemisavalduse ja vara tagastamise nõude liisinguvõtjale
3. septembril
4. Eeldatavasti saadeti teade tavakirjaga, mis ringkonnakohtu hinnangul pidi kohale jõudma sama linna piires kolme tööpäeva jooksul. Seega oli liisinguvõtjal võimalus
5. oktoobril 2009 vara tagastamise nõue kätte saada. Vara tagastamise teatises selle täitmise tähtaeg puudus, kuid hageja on palunud auto viivitamatult müügiplatsile viia. Seega tuli kohustus täita põhivõlgnikul mõistliku tähtaja jooksul. Selle kohustuse täitmise mõistlikuks tähtajaks võib ringkonnakohtu hinnangul pidada üht nädalat. Selle ajaga jõuab auto kasutaja auto korrastada ja otsida endale vajadusel asendussõiduki. Seega tulnuks vara tagastada
6. oktoobriks 2009.

§ 7

lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Hageja ei ole selgitanud, milliseid toiminguid praegusel juhul tehti või tulnuks teha. Kui põhivõlgnik hageja teatele ei reageerinud ja oma lepingust tulenevat kohustust sõiduk tagastada ei täitnud, pidi hageja aru saama, et sõidukit vabatahtlikult ei tagastata. Tulenevalt liisingulepingu p-st 5.6 oli hagejal õigus saada liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vara tagasi ja juhul, kui liisinguvõtja seda ei tagastanud, kasutada seaduslikke võimalusi selle tagasisaamiseks. Tavapäraselt on liisingufirmadel koostööpartnerid, kes tegelevad kadunud sõidukite otsimise ja tagastamisega. Võimalik on pöörduda politsei poole. Praeguses asjas ei ole selliseid asjaolusid esile toodud. Hageja on väitnud, et ta on pöördunud liisingueseme asukoha kindlakstegemiseks inkassofirma poole, kuid millal ja milliseid toiminguid inkassofirma auto kättesaamiseks tegi, seda ei ole hageja selgitanud ega tõendanud. 6. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lugeda mõistlikuks ajaks hagejal kadunud sõiduki asukoha väljaselgitamiseks üks kuu arvates tagastamistähtaja, 8. oktoobri 2009 möödumisest (

§ 82lg 3).

On võimalik, et see tähtaeg võib pikeneda olenevalt juhtumi asjaoludest, nt kui andmed viitavad, et sõiduk on viidud välismaale ja seda tuleb otsida Interpoli vms abi kasutades. Arvestades, et käesolevas vaidluses ei ole selliseid asjaolusid esile toodud, puuduvad andmed ja tõendid, et hageja oleks sõidukit aktiivselt otsinud, loeb kohus nõude esitamise tähtaja saabunuks

1. novembril
2. Kahjusumma väljaarvutamiseks kuluvaks mõistlikuks ajaks peab ringkonnakohus kolm päeva. Edasi tulnuks see saata põhivõlgnikule, kirja kättesaamine oleks võtnud lihtpostiga kolm päeva. Seega
3. novembriks 2009 pidanuks põhivõlgnik saama teate, et temalt nõutakse võlgnevuse tasumist. Arvestades, et leping ei reguleerinud nõuete rahuldamise tähtaega vara tagastamata jätmise korral, tulnuks analoogia korras kohaldada kapitalirendilepingu p-s 10.6 sätestatud tähtaega ka siin või lugeda täiendava kümne päeva pikkuse mõistliku tähtaja andmine tulenevaks seadusest, mistõttu tuleb lugeda nõude rahuldamise mõistlikuks tähtajaks kümme päeva teate saamisest. Seega pidi põhivõlgnik tasuma nõutud summad
4. novembriks
5. Aegumise kohaldamisel tuleb eristada enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid (osamakseid) ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. Ülesütlemisega muutus sissenõutavaks hageja ostuhinna ja selle finantseerimise nõue (

§ 367lg 1).

Maakohus leidis põhjendatult, et lepingu maksegraafikus kajastatud liisingueseme arvestuslikku rendimaksete tasumise perioodi on võimalik pidada liisingueseme soetamise kulude hüvitamise aluseks. Maakohus tuvastas ka õigesti, et hagejale hüvitamata liisingueseme ostuhinna kulud lepingu lõpetamise hetkel olid maksegraafikust lähtuvalt 26 454 eurot 23 senti. Hageja taotles võlgnevuse väljamõistmist 25 388 euro 65 sendi ulatuses. Maakohus tuvastas õigesti, et liisinguvõtjale väljastati kuni lepingu ülesütlemiseni arveid lähtuvalt maksegraafikust ja tasumata olid lepingulised maksed 3241 euro 8 sendi ulatuses. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata tulenevalt esitatud 12. oktoobri 2009. a ja 12. novembri 2009. a arvetest. Samuti tuvastas maakohus õigesti rendimaksete võlgnevuse suuruse kuni lepingu lõppemiseni ja sellest tuleneva liisinguvõtja 1863 euro 65 sendi suuruse võlgnevuse. Nimetatud summa mõistis ringkonnakohus

§ 367lg 1 alusel kostjalt välja.

Õige on maakohtu tuvastatu, et kostja ei esitanud vastuväiteid hageja lepingust tulenevate perioodiliste kohustuste tasumata jätmise väidetele. Samuti ei ole kostja tuginenud asjaolule, et tal esines alus keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja leidis, et kogu nõue on aegunud. Maakohus on eristanud aegumise osas õigesti ülesütlemisele eelneval perioodil ja sellele järgneval perioodil tekkinud nõudeid ja kohaldanud õigesti TsÜS §-s 154 sätestatut. Käendaja vastu esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ei vaieldud selle üle, et liisingumakseid tasuti maksegraafiku alusel osade kaupa. Osamaksetena tasutava liisingulepingu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses ning aegumine algas

1. detsembril 2009 ja need ei olnud aegunud hagi esitamise ajaks,
2. detsembriks 2012 (TsÜS § 146 lg 1). Samas liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud tasumata osade nõue ei ole korduv kohustus ja selle nõude aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks muutumisega
3. novembril
4. Seega oli nimetatud nõude kolmeaastane aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks möödunud ning ringkonnakohus jättis hagi selles osas rahuldamata. Ringkonnakohus jäi liisingulepingu p 10.6 tühisuse käsitlemisel toodud seisukohtade juurde ja leidis, et käendaja ei saa esitada tühisuse vastuväidet selle kohta, et ta on tarbija. Muus osas nõustus ringkonnakohus viivisemäära suuruse hindamisel maakohtu otsuse põhjendustega. Kuna ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude 1863 euro 65 sendi ulatuses ning hageja on taotlenud viivise väljamõistmist põhinõude ulatuses, mõistis ringkonnakohus kostjalt välja viivise 1863 eurot 65 senti. Ringkonnakohus muutis ka menetluskulude jaotust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus muutis maakohtu otsust, ning jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on aegumise küsimuses teinud üllatusliku, põhjendamata ja vastuolulise otsuse. Liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist ning see sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda seejuures, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Asudes seisukohale, et mõistliku aja pikkuseks, millal liisinguandja nõue muutub pärast lepingu ülesütlemist sissenõutavaks, on vaid üks kuu, on ringkonnakohus ilma põhjendamata eiranud senist kohtupraktikat sellise mõistliku aja pikkuse osas. Varem on nii Harju Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et sellise mõistliku aja pikkuseks tuleb lugeda minimaalselt üks aasta liisingulepingu ülesütlemisest. Samuti on kohtupraktikas leitud, et selline tähtaeg võib olla kolm kuud. Ringkonnakohus on pooltele üllatuslikult hagejale ette heitnud, et hageja on küll pöördunud liisingueseme asukoha kindlakstegemiseks inkassofirma poole, kuid ei ole selgitanud ega tõendanud seda, millal ja milliseid toiminguid inkassofirma auto kättesaamiseks tegi. Seda pooltega kohtumenetluses ei arutatud, seega ei olnud hagejal võimalust anda selle kohta oma selgitus ja esitada tõendeid. Samas on see määrava tähtsusega aegumise õigeks lahendamiseks, sest ringkonnakohus selgitas, et selline mõistlik aeg võib pikeneda olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest, nt kui andmed viitavad, et sõiduk on viidud välismaale ja seda tuleb otsida Interpoli vms abi kasutades.
6. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja nõustub ringkonnakohtuga, et vara tagastamist on palutud viivitamatult ning mõistlikuks tuleb pidada tähtaega üks nädal, mis on enam kui piisav sõiduki tagastamiseks ja asendussõiduki leidmiseks. Ei ole arusaadav, millega oleks tahtnud hageja täiendavat mõistliku aega sisustada. Liisingueseme jääkväärtuse ja võlgnevuse arvutamine ei käi ühelegi liisinguandjale üle jõu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega maakohtu otsus osaliselt tühistati ja muudeti menetluskulude jaotust. TsMS § 691 p 5 järgi tuleb tervikuna jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
8. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, millise mõistliku tähtaja jooksul pidi hageja tegema kindlaks, et liisingueset ei tagastata, ja millal muutus hageja tasunõue käendaja vastu sissenõutavaks, st vaidluse all on see, kas hageja nõue on osaliselt aegunud. Eelnevast menetlusest nähtub, et maakohus pidas liisingueseme valduse tagasisaamise võimatuse asjaoludest teadasaamise mõistlikuks ajaks vähemalt kuue kuu pikkust perioodi, mille jooksul liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja liisingueseme tagastamiseks ning teha toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks ja valduse taastamiseks. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus luges mõistlikuks ajaks hagejal kadunud sõiduki asukoha väljaselgitamiseks üks kuu arvates tagastamistähtaja möödumisest ning sellest järeldas ringkonnakohus, et hagi on aegunud.
9. Esmalt selgitab kolleegium üldiselt, et nõuded käendaja vastu (

§ 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.

Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. 12. Kolleegium on varem märkinud, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg 3) (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).
2. Asjas on tuvastatud, et liisingulepingu ülesütlemise hoiatus edastati liisinguvõtjale
3. septembril 2009 ning kasutusrendileping lõppes samal päeval. Liisingueset ei tagastatud pärast liisingulepingu ülesütlemist

§ 367

lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole olnud võimalik liisingueseme valdust tagasi saada. Sellisel juhul oli hagejal võimalik

§ 367

lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil hageja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltus sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkinud

§ 367

lg-st 1 tulenev hageja kulutuste hüvitamise põhinõue muutus sissenõutavaks

§ 82

lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes hageja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil hageja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt selle kohta Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-14, p 14). Siinkohal leiab kolleegium, et nõustuda tuleb maakohtuga selles, et praeguses vaidluses tuleb liisingueseme valduse tagasisaamise võimatuse asjaoludest teadasaamise mõistlikuks ajaks pidada kuue kuu pikkust perioodi, mille jooksul liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja liisingueseme tagastamiseks ning teha vajadusel toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks ja valduse taastamiseks. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et see mõistlik tähtaeg on üks kuu. Siinkohal märgib kolleegium, et liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. Seega nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja nõue ostuhinna finantseerimiseks ei ole aegunud.
3. Kolleegium leiab, et asja ei pea saatma ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna jõusse saab jätta maakohtu otsuse. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigusnormi ja ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus ja ringkonnakohus on erinevatel seisukohtadel küsimuses, kas tegemist on tavalise käendusega või tarbijakäendusega. Maakohus leidis, et tegemist ei ole tarbijakäendusega, kuid ringkonnakohus leidis, et tegemist on tarbijakäendusega. Samas mõlemad kohtud leidsid, et käendusleping ei ole tühine. Pooled selle üle kassatsioonimenetluses ei vaidle. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga. Pooltevaheline käendusleping ei ole tühine sõltumata sellest, kas tegemist on tavalise käendusega või tarbijakäendusega. Asja materjalidest nähtuvalt oli vaidlusalune käendusleping sõlmitud kirjalikult ja lepingus oli kokku lepitud ka käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (

§ 144lg 2 ja § 143 lg 2), ning pooled selle üle ka ei vaidle.

Seetõttu kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab tervikuna jõusse maakohtu otsuse asja ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks saatmata.

1. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud OK Incure OÜ.
2. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asjas jääb jõusse maakohtu otsus, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt, jätab kolleegium sarnaselt maakohtuga TsMS § 173 lg 3 esimese lause ja § 162 lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskuludest 95% kostja kanda ja 5% hageja kanda.
3. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2; vt selle kohta Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Ants Kull