3-2-1-71-14

Riigikohtunike Henn Jõksi ja Villu Kõve eriarvamus Riigikohtu üldkogu 15.12.

1. a otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-71-
3. Me ei nõustu üldkogu enamuse seisukohaga, et ELTS § 90 lg 7 on suunatud ka mittevaralise huvi järgimisele. Seega ei nõustu me ka kohtuotsuse resolutsiooni p-ga 1, milles kostja vastuhagi nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule.
4. Selle, et ELTS § 90 lg 7 on suunatud ka mittevaralise huvi järgimisele, tuletas üldkogu otsuse ps 133 järgmisest: 1) see imperatiivne säte on kehtestatud tarbija kaitseks; 2) sätte eesmärgiks on vältida külmal ajal elektri kui eluliselt vajaliku energiaallika äravõtmisega kaasneda võivaid olulisi elukorralduslikke ebamugavusi ning hingelisi üleelamisi ja tervise kahjustumise ohtu; 3) elektrienergia on tarbijale vähemalt üldjuhul elutähtsaks energiaks; 4) elektrivarustuse toimimine on elutähtis teenus, mille toimepidevus tuleb tagada ka hädaolukorras (vt nt hädaolukorra seaduse § 1 lg 1, § 34 lg 2 p 1, § 37). Üldkogu seisukoha saab lühidalt ja üldistatult kokku võtta järgmiselt: kui norm on kehtestatud imperatiivselt tarbija kaitseks, see reguleerib elutähtsa teenuse osutamist ja teenuse kaotamisega võivad kaasneda tarbijale olulised elukorralduslikud ebamugavused ning hingelised üleelamised ja tervise kahjustumise oht, siis on vastav norm suunatud ka mittevaralise huvi järgimisele. Sõnal „elekter" ei saa siinjuures olla iseseisvat maagilist tähendust. Meie hinnangul ei õigusta ükski eelnimetatud põhjus ei eraldi ega koos teistega seda, et lugeda ELTS § 90 lg 7 suunatuks mittevaralise huvi järgimisele.
5. Kõik sätted, mis on kehtestatud tarbija kaitseks, on reeglina imperatiivsed, kuid pole reeglina suunatud mittevaralise huvi järgimisele.
6. Mis puudutab sätte eesmärki vältida külmal ajal elektri kui eluliselt vajaliku energiaallika äravõtmisega kaasneda võivat, siis märgime, et sätte suunatus mittevaralise huvi järgimisele ei saa oleneda sellest, mis aastaaeg elektriühenduse katkestamisel parasjagu on. Eesmärk vältida külmal ajal elektri äravõtmisega kaasnevat saaks arvesse tulla mitte sätte eesmärgi selgitamisel, vaid alles selle hindamisel, kas võlgnik sai või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju. Elektriühenduse katkestamine on esmajoones seotud varalise sfääriga, st energiast ilmajäämisest tingitud ebameeldivused on varaliselt väljendatavad ja mõõdetavad, mh kuludena kütmise, veevarustuse või side korraldamisele muul viisil, mh ajutise elektrilahendusega (nt generaatori vahendusel) või kütmata ruumi asemel ajutise pinna üürimisest tingitud kuludena. Äärmuslikel juhtudel, kui elektrivarutuse katkestamise tõttu saab keegi tervisekahjustuse, saaks nõudeid esitada VÕS § 1044 lg-st 3 tulenevalt deliktilisel alusel.
7. Sätte suunatust mittevaralise huvi järgimisele ei too kaasa ka see, et elektrienergia on tarbijale elutähtis energia, mille toimepidevus tuleb tagada ka hädaolukorras. Teenuste loetelu, mille toimepidevus tuleb tagada ka hädaolukorras ja mida osutatakse lepingu alusel, ning mis oma olulisuselt tarbijale on võrreldavad elektrienergiaga varustamisega ja mille kaotamisega võivaid kaasneda olulised elukorralduslikud ebamugavused, hingelised üleelamised ja tervise kahjustumise oht, on hädaolukorra seaduse §-s 34 vägagi ulatuslik, alates elektrivarustusest ja lõpetades jäätmehooldusega.
8. Eesti õiguskorras on üsnagi täpselt ja selgelt fikseeritud juhtumid, mil mittevaralise kahju hüvitamist üldse saab nõuda, sh juhtumid, mil mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda lepingust tuleneva kohustuse rikkumisel (nt VÕS § 877 lg 2). Seega peaksid kohtud sättele mittevaralise huvi järgimise eesmärki otsides ja omistades olema äärmiselt ettevaatlikud ja lähtuma õiguskirjanduses omaksvõetud eeldusest, et need juhtumid on seadustes ammendavalt sätestatud. Õigusnormi eesmärgi sisustamisel tuleks kasutada asjakohasemaid argumente kui seda tehti ELTS § 90 lg 7 puhul.
9. VÕS § 134 lg-s 1 sätestatud erandil, et üksnes juhul, kui lepinguline kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju, on mh ka majanduslik eesmärk. Eesmärk on tagada, et lepingulise kohustuse rikkumisega kaasneda võivad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid oleksid prognoositavad, ei pärsiks ettevõtlust ega soodustaks teenuste hinnatõusu.
10. Üldkogu enda tõdemus, et lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine on oluliselt piiratud ning üldjuhul ei saa seda vähemalt majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud käibetehingute rikkumise puhul nõuda, kaotab ELTS § 90 lg 7 tõlgendamiseks kasutatud põhjenduste valguses suuresti oma mõtte.
11. Kokkuvõttes tõlgendas üldkogu ELTS § 90 lg-t 7 ja VÕS § 134 lg-t 1 põhjendamatult liiga laialt, luues nii ohtliku pretsedendi sisutute vaidluste tekkeks. Üldkogu seisukohta elektrivarustuse katkestamise kohta saab laiendada ka muudele kommunaalteenustele (vt hädaolukorra seaduse § 34). Mittevaralise huvi "lati" langetamisega liiga madalale võib "provotseerida" esitama mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid selliste lepingurikkumiste puhuks, kus see pole kuidagi õigustatud ning põhjustab pooltele ja kohtule tarbetult aja- ning materiaalset kulu. Üldkogu loogika järgi võiks vähemalt teoreetiliselt paljude teenuse osutamise lepingute puhul näha mittevaralisi üleelamisi ja kahju, mille hüvitamist võiks proovida nõuda. See koormaks õigussüsteemi ebaratsionaalsete nõuetega ja viiks tähelepanu kõrvale olulisemalt, mh kas rikkumisega tekkis ka mingi varaliselt mõõdetav negatiivne tagajärg. Üldkogu otsuses saab näha soovi kehtestada elektriga varustamise alusetu katkestamise eest teenuse osutajale "karistuslik hüvitis", mis ei ole aga kooskõlas kahju hüvitamise üldpõhimõtetega. Karistuslikke sanktsioone saab riik kehtestada avaliku õigusega ja seda ei saa kompenseerida eraõiguslike õiguskaitsevahenditega. Henn Jõks, Villu Kõve