Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus kohtuasjas nr 3-4-1-27-15 Selles kohtuasjas on otsustavaks sisuliseks küsimuseks, kas RahaPTS § 40 lg 7 võimaldab vara riigi omandisse kandmiseks loa andmis

§ 40lg7 kohasesse menetlusse tuleb isik kaasata. Kolleegium on leidnud, et arvestades Raha

PTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel läbiviidud eelnevat menetlust ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lg 7 järgi, tuleb riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja. Selle lahendi põhiseisukohtade osas pean vajalikuks märkida järgmist. 1. Määrusest nähtub, et kolleegium on asunud seisukohale,

§ 40lg-st 7 ei tulene selgelt vaadeldavate isikute kaasamise kohustus.

Kohus on isiku kaasamise õigusliku kohustuse tuletanud sama seaduse §-i 40 lõigete 1, 3 ja 6 tõlgendamisel. Leian, et tõlgendamise teel viimasele järeldusele jõuda ei saa ning tõlgendamise kaudu ei saa luua uut normi. Tegemist on analoogia kasutamisega oludes, kus asjassepuutuvas normis on eelduslikult lünk. Analoogia kasutamine põhineb tõdemusel, et kui kaks või enam asja on sarnased teatud aspektides, siis on nad sarnased ka teistes aspektides (unius et alterum). Selline sarnasus peab aga olema olulistes aspektides, milline nõue käesoleval juhul ei ole täidetud. RahaPTS § 40 lg 1 ja lg 3 sätestavad haldusmenetluse küsimusi. Adressaatide kui menetlusosalise staatus, sealhulgas kaebeõigus tuleneb haldus- ja halduskohtumenetluse üldreeglitest, konkreetselt ka RahaPTS § 38 lg-st 5. Haldusmenetluse ja halduskohtu poolt loa andmise menetluste reeglite samastamine, haldusmenetluses kohaldatava normi analoogia korras laiendamine kohtumenetlusele ei ole veenev. RahaPTS § 40 lg-st 6, mis näeb vara käsutamise piiramiseks loa andmise menetluses ette vara valdajaks oleva isiku õiguse esitada seletus halduskohtule kohtu poolt määratud tähtajaks, et saa samuti veenvalt tuletada isiku menetlusõiguslikku seisundit teistel alustel ning tõkendite kohaldamisest erineval eesmärgil toimuvas loamenetluses. Vaidlust pole selles,

§ 40

lõigete 1, 3 ja 6 kohaste vara käsutamise piirangute seadmise menetluste korral on vara valdaja kas otseselt ettekirjutuste ja loa adressaadiks või vähemalt puudutatud isikuks, mida ei saa väita aga RahaPTS § 40 lg 7 kohase menetluse osas.

1. Puuduvad piisavad põhjendused, miks RahaPTS § 40 lg 7 teisest lausest, mille kohaselt halduskohus otsustab loa andmise kohtuistungil, saab tõlgendamise teel järeldada, et menetlusse tuleb kaasata isikud, kelle suhtes varasemalt on kohaldatud vara käsutamise piiranguid. Menetlusosaliste kaasamise kohustus on ühtviisi nii kohtuistungi korraldamisel kui ka asja lahendamisel kirjalikus menetluses. Ka kirjalikus menetluses saab ja tuleb hinnata vastandlikke seisukohti ja nende vastuargumente. Pean põhjendatuks seisukohta, et seadusandja ei ole RahaPTS § 40 lg 7 kujundamisel pidanud vajalikuks kaasata loa andmise kohtumenetlusse isikuid, kelle suhtes on eelnevalt kohaldatud vara käsutamise piiranguid. Eelnevas haldusmenetluses ja kohtumenetlustes, sh ka RahaPTS § 40 lg 6 kohases menetluses ei ole tuvastatud konkreetse vara omanikku. See aga tähendab, et vara endised valdajad (asjassepuutuva raha suhtes on teostatud võetus ning raha on kantud Rahandusministeeriumi tagatiste kontole) ei saa pretendeerida vara suhtes omandile RahaPTS § 40 lg 7 kohases menetluses. Valduse piiramise või äravõtmisega seonduvate õiguste kohtuliku kaitse võimalusi on isikud saanud korduvalt kasutada. Seega ei ole ilmne, millist õigust saaksid endised vara valdajad kaitsta selles menetluses. Vastavas loamenetluses ei oma tähendust endiste vara valdajate võimalikud nõuded. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on eelnevalt läbiviidud menetlustes, sh kohtumenetluses omaniku mittetuvastamine. Siinjuures selles loamenetluses ei saagi tuvastada tegelikku omanikku, lahendada vara valduse või kuuluvusega seonduvaid vaidlusi. Kohus saab üksnes kontrollida, kas asjassepuutuva vara osas esineb jätkuvalt kõrvaldamata rahapesu kahtlus ning kas eelneva menetluse käigus on vara omanik kindlaks tehtud või mitte. Omaniku ilmumisel on aga tema õiguste kaitse sama sättega tagatud.
2. Eelnevast tulenevalt on (endiste) valdajate mittekaasamine RahaPTS § 40 lg 7 kohasesse loamenetlusse põhjendatud menetlusökonoomia põhimõttega. Samas tuleb silmas pidada ka HKMS § 264 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt loa andmise otsustamisel on menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Seadusandja on sellise isiku kaasamise ette näinud eriseaduses sätestatava erandina üldreeglist. Vaidlust pole selles,

§ 40lg 7 otsesõnu ei käsitle menetlusosalisena vara endist valdajat.

Tõlgendades HKMS § 264 lg 3 osundatud lauset, saab eelnevast tulenevalt järeldada, et isik on loamenetluses menetlusosaline üksnes eriseaduse selge sellekohase regulatsiooni korral. See piirab vastava eriseaduse (laiendava) tõlgendamise võimalusi, aga ka võimalust täita nimetatud lünk analoogia korras. Veelgi enam, analoogia kasutamist sellise erandi konstitueerimiseks pean ekslikuks. Oluline on veelkord rõhutada, et erinevalt RahaPTS § 40 lg 6 kohasest loamenetlusest ei ole riigi omandisse kantava vara endine valdaja käsitletav isikuna, kelle suhtes RahaPTS § 40 lg 7 kohase loa andmist otsustatakse. Selle määratluse alla mahuks nö adressaat ( konkreetsel juhul senini tuvastamata omanik), mitte aga teised hüpoteetilised puudutatud isikud. Käesoleval juhul on kolleegium laiendavalt tõlgendanud HKMS § 264 lg-t

2. Kolleegium on jätnud Tallinna Ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata, lugedes RahaPTS § 40 lg 7 asjassepuutumatuks. Selline kolleegiumi seisukoht ei ole mõistlik. Kui kolleegium täitis seaduse lünka, siis analoogia korras „täidetavaks" normiks oli RahaPTS § 40 lg 7 kui ainus norm, mis reguleerib vastavat loamenetlust. Ka lahendis valitud tõlgendamismeetodi puhul on üheks tõlgendatava normikogumi sätteks RahaPTS § 40 lg
3. Tuleb nentida, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades kasutatav asjassepuutuvuse määratlus ei ole universaalne ning erijuhtudel ei vii õigetele järeldustele. Selles asjas oleks RahaPTS § 40 lg 7 tulnud lugeda asjassepuutuvaks sätteks. Olen seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tulnuks jätta rahuldamata käesolevas eriarvamuses esitatud põhjendustel. Ka juhul, kui kolleegiumi enamus oleks jätkuvalt asunud seisukohale, et vara endine valdaja tuleb kaasata RahaPTS § 40 lg 7 kohasesse menetlusse, nõudnuks eelnev Tallinna Ringkonnakohtu taotluse sisulist lahendamist ja selle rahuldamist, st nimetatud sätte põhiseadusevastaseks tunnistamist. Indrek Koolmeister