Obsah (13)

§ 185§ 289§ 293§ 363§ 339§ 61§ 2891§ 294§ 306§ 268§ 3051§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 289 lg 1 kohaselt avaldada üksnes ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. J. Linnu kahtlustatavana kinnipidamise asjaolusid arvestades oli ta kohtueelses menetluses ütlusi andes survestatud olukorras, mistõttu pole võimalik järeldada, et tema kohtueelses menetluses antud ütlused on objektiivsed. Kuna süüdistuses kirjeldatud tegu – lapse õhku viskamine ja ettevaatamatusest põrandale kukkuda laskmine – ei ole tõendatud, tuleb J. Lind KarS § 117 lg 1 järgi õigeks mõista. Apellatsioon

1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja J. Linnu süüditunnistamist ning karistamist KarS § 117 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu otsus
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsusega maakohtu otsus tühistati, J. Lind tunnistati KarS § 117 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 2 päeva eelvangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jättis ringkonnakohus mõistetud vangistuse tingimisi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Ringkonnakohus mõistis J. Linnult menetluskulude katteks riigi kasuks välja 807 eurot 45 senti. J. Linnu poolt apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 220 eurot 80 senti jättis ringkonnakohus

§ 185lg 1 alusel riigi kanda.

1. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kriminaalasjas vaidlust, et
2. märtsi
3. a õhtul jäi 2aastane A koos J. Linnuga kahekesi korterisse aadressil Xxxxxxx XX-X, XXXXXXXX. Lapse ema lahkus umbes 17.30 ajal sünnipäevale. Laps jäi koju magama ja korterisse jäi ka J. Lind. Need asjaolud on tõendatud nii S. R-i kui ka J. Linnu maakohtus antud ütlustega.
4. Leides, et lapse õhku viskamine J. Linnu poolt ja kukkumine on tõendamata, eelistas maakohus põhjendamatult süüdistatava maakohtu istungil antud ütlusi kohtueelses menetluses antud ütlustele, ehkki süüdistatava kohtus antud ütlused on vastuolus teiste tõenditega. Süüdistatav ei olnud kahtlustatavana ülekuulamisel ning sellele järgnenud ütluste olustikuga seostamisel survestatud. Usutav ei ole ka kaitseversioon, mille kohaselt juhindus J. Lind ütlusi andes kahtlustatavana kinnipidamisel temaga samas arestikambris viibinud isiku soovitusest. Jääb arusaamatuks, miks luges maakohus J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlused lubamatuks tõendiks. Maakohus ei ole seda selgitanud, vaid piirdunud viitega

§ 289lg-le 1.

J. Linnu kahtlustatavana antud ütlused on maakohtus prokuröri taotlusel süüdistatava usaldusväärsuse kontrollimiseks

§ 289

lg 1 alusel avaldatud.

§ 293

lg 1 kohaselt juhindutakse süüdistatava ülekuulamisel

§-st 2862 ja §-dest 288–2891. Seega on

§ 289

lg 1 alusel lubatud avaldada ka süüdistatava kahtlustatavana antud ütlusi ja tegemist ei ole lubamatu tõendiga. J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlusi ei kasutata "põhistamata eraldiseisva tõendina", vaid süüdistatava ütlustes vastuolude kõrvaldamiseks ehk n-ö usaldusväärsuse kontrolliks. Riigikohus on muutnud oma varasemat praktikat ja leidnud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (Riigikohtu otsused asjades nr 31-1-131-13 ja 3-1-1-25-15). Seega on Riigikohus muutnud kohtupraktika seoses ütluste osaliselt usaldusväärseks tunnistamise võimalusega paindlikumaks ja seda võimalust tuleb kasutada ka käesolevas asjas. J. Linnu kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel antud ütlusi tuleb käsitada lubatavate tõenditena ja nendele tõenditele saab J. Linnu süüditunnistamisel tugineda. J. Linnu kahtlustatavana antud ütlused, mis avaldati maakohtu istungil, on kooskõlas

1. aprillil
2. a ütluste ja olustiku seostamise protokolliga, milles J. Lind selgitab, kuidas ta käis lapsega WC-s, mis seal juhtus, kuhu liiguti edasi, kuidas ta last õhku viskas ja kuidas A kukkus. Puudub alus kahelda J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsuses. Teo toimepanemise asjaolude osas tuleb kõrvale jätta J. Linnu maakohtus antud ebausaldusväärsed ütlused ja lähtuda kohtueelses menetluses antud ütlustest.
3. Lisaks J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlustele tõendavad süüdistatava tegu ekspertiisiakt ja kohtueksperdi maakohtus antud ütlused. J. Linnu väide, et A koperdas WC-poti pealt tulles või et raske olukord tekkis vanavanemate juures aset leidnud kukkumise tõttu, on ekspertiisi tulemuste ja eksperdi ütlustega ümber lükatud. Nii ekspertiisiaktist kui ka eksperdi ütlustest tuleneb, et pea kinnine trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse, ei saanud tekkida haigusest ega olla lapse enda tekitatud. Vigastused olid saadud kukkudes vastu ümbritsevaid tömpe esemeid või pindu või löökidest kõvade tömpide esemetega. Kooma tekkis ägeda kõvakelmealuse verevalumi tõttu minutite jooksul. Ei ole alust seada kahtluse alla põhjaliku ekspertiisi tulemusi ega kohtuarsti-eksperdi maakohtu istungil antud täiendavaid ütlusi, mille kohaselt ei põhjustanud A surma haigus, seda ei saanud põhjustada laps ise, vaid see oli tingitud traumast.
4. J. Lind on andnud A vigastuste tekkimise kohta selgitusi sündmuskohale saabunud kiirabiarstile, lapse emale, kambrikaaslasele kahtlustatavana kinnipidamise ajal, samuti kohtueelsele menetlejale ja kohtule. Kõigi nende selgituste sisu on erinev, kusjuures J. Lind pole suutnud oma väidete vastuolulisust mõistlikult selgitada.
5. Analüüsides vigastuse tekkimise aega, vigastuse tekkemehhanismi, eksperdiarvamust, eksperdi ülekuulamisel antud vastuseid, isikulisi tõendeid ja kasutades välistamismeetodit, võib kindlalt järeldada, et kannatanule ei saanud vigastust tekitada keegi muu kui J. Lind. Seega on tõendatud, et J. Lind täitis KarS § 117 lg 1 objektiivse koosseisu. Kooskõlas teiste analüüsitud tõenditega ning J. Linnu kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustega ja ütluste olustikuga seostamise protokollis avaldatuga on leidnud kinnitust, et J. Lind, jäädes
6. märtsi
7. a õhtul koos A-ga kahekesi koju, viskas istudes A-d korduvalt õhku. Umbes pärast viiendat korda ei õnnestunud J. Linnul last kinni püüda ja A kukkus umbes 1,64 meetri kõrguselt peaga vastu vaibaga kaetud põrandat. Selle tagajärjel tekkis A-le pea kinnine trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis omakorda peaajuturse, millesse A
8. märtsil
9. a suri.
10. Kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik öelda, et J. Lind põhjustas A-le rasked kehavigastused tahtlikult. J. Lind pani teo toime hooletusest (KarS § 18 lg 3). Süüdistatav rikkus objektiivset hoolsuskohustust sellega, et ta ületas lapse õhkuviskamisel lubatud riski piiri ega näinud ette võimalust, et tema hetkelise kontrollimatu tegevuse tulemusel kukub laps kaitsetuna vastu kõvasid esemeid. Süüdistatav oleks pidanud võimalikuks pidama, et last kõrgele visates võib laps kukkuda. J. Lind pidanuks arvestama oma jõudu ja lapse raskust; et nii kõrgele ja nii mitmeid kordi visates võib kätest jõud kaduda ja et lapse maandumisel ei pruugi lapse jalad süüdistatava jalgu tabada ja et see võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
11. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Linnu kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.
12. Kassaator märgib, et ringkonnakohus viitas küll Riigikohtu otsustele asjades nr 3-1-1-131-13 ja 31-1-25-15, kuid eiras nendes otsustes väljendatud seisukohti. Ringkonnakohus on selgelt väljendanud, et ta loeb diametraalselt vastuolulistest J. Linnu ütlustest ebausaldusväärseks kohtus antud ütlused ja usaldusväärseteks eeluurimisel antud ütlused, mis Riigikohtu viidatud praktika kohaselt tulnuks aga tõendikogumist välja jätta.
13. Ringkonnakohus on tõendite ümberhindamisel üle tähtsustanud ekspertiisiakti järelduslikku osa ja kohtueksperdi poolt maakohtu istungil antud ütlusi. Samuti on ringkonnakohus põhjendamatult tuginenud ütlustele, mille andnud tunnistajad kuulsid juhtumi asjaolude kohta süüdistatava enda käest. Ringkonnakohus ei ole arvestanud kõigi kogutud tõenditega ega ole kõrvaldanud kahtlusi J. Linnu süüdiolekus. Nii ei ole ringkonnakohus sisuliselt analüüsinud S. R-i ütlusi selle kohta, et A kukkus selili trepile ka eelmisel päeval vanaema juures viibides ja et A-l on diagnoositud vaskuliit. Seetõttu on kahtluse all ka ekspertiisiaktis sisalduvad järeldused. A surm võis saabuda tema enda käitumise tagajärjel tekkinud vigastuste (õnnetusjuhtumi) tulemina või ka koosmõjus temal diagnoositud haigusega.
14. Isegi kui süüdistuses kirjeldatud tegu oleks tõendatud, ei saaks seda vaadelda hoolsuskohustuse rikkumisena. On üldteada, et selline hüpitamine on väikelastele meeldiv ja rahustav tegevus, mida kasutatakse lastega tegelemisel äärmiselt sageli. Ringkonnakohtu käsitlusest lähtudes võiks hoolsuskohustuse rikkumiseks pidada ükskõik millist tegevust lapsega toimetamisel, kui see toob endaga kaasa lapsele vigastuse tekkimise või lapse surma (nt lapsele loa andmine ronida mänguväljaku atraktsioonidel, tegeleda mõne ekstreemspordialaga vmt). Seega tuleks kriminaalkorras karistada kõiki lapsevanemaid või muid isikuid, kes võimaldavad lapsele mingi riskifaktoriga seotud tegevust. Kassatsioonivastus
15. Prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonivastuses leitakse, et ringkonnakohus on suure põhjalikkusega välja toonud, miks J. Linnu maakohtus antud ütlused on ebausaldusväärsed ja kohtueelses menetluses antud ütlused on kooskõlas muude tõenditega. Asjaolud, milles kaitsja leiab kõrvaldamata kahtlusi, on ringkonnakohus põhjalikult käsitlenud. Välistatud on võimalus, et lapsel tuvastatud vigastused tekkisid eelmisel päeval toimunud kukkumise või vaskuliidi tõttu. Taunitavad on kassaatori seisukohad hoolsuskohustuse sisustamise kohta. Tulenevalt lastekaitseseaduse §-st 3 peab alati ja igal pool seadma esikohale lapse huvid. Lapse huvidele ei vasta see, kui laps seatakse olukordadesse, kus tema elu ja tervis satuvad ohtu. Sisuliselt taotleb kassaator ringkonnakohtu poolt tõenditele antud hinnangu muutmist, mis

§ 363lg 5 kohaselt ei ole Riigikohtu pädevuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohus selgitab esmalt, miks J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlused on lubamatu tõend, millele tuginemine toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise (I); põhjendab seejärel kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist (II) ja võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse (III). I
2. J. Lindu süüdistatakse KarS § 117 lg 1 järgi selles, et ta põhjustas
3. märtsil
4. a kella 17.30 ja 18.40 (maakohtu hinnangul 18.00) vahel XXXXXXXXX Xxxxxxx XX-X korteris A-le pea kinnise trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse, mis tõi kaasa kannatanu surma. Süüdistuse kohaselt tekitas J. Lind kannatanu surma kaasa toonud vigastused sel viisil, et hakkas 2-aastast A-d õhku visates hüpitama, pärast järjekordset viset ei suutnud ta aga last kinni püüda, mistõttu viimane kukkus peaga vastu vaipkattega põrandat.
5. Erinevalt maakohtust luges ringkonnakohus süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise viisi – lapse õhkuviskamise, mille käigus kannatanu peaga vastu põrandat kukkus – tõendatuks. Ainukene tõend, mis lapse hüpitamist kajastab, on J. Linnu kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel antud ütlused, millest esimesed lubas maakohus prokuröri taotlusel (osaliselt) avaldada süüdistatava ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks (kohtutoimik (KoTo), tl 71–71 pöördel). Maakohus avaldas prokuratuuri taotlusel ka ütluste olustikuga seostamise protokolli (KoTo, tl 69).
6. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et viimane eelistas põhjendamatult süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi kohtueelses menetluses antud ütlustele, ehkki süüdistatava kohtus antud ütlused on vastuolus teiste tõenditega. Ringkonnakohus pidas J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlusi lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks, märkides, et neid ütlusi ei kasutata "põhistamata eraldiseisva tõendina", vaid süüdistatava ütlustes vastuolude kõrvaldamiseks ehk nö usaldusväärsuse kontrolliks. Samas nähtub ringkonnakohtu otsusest ühemõtteliselt, et kohtukolleegium ei tuginenud

§ 293lg 1 ja § 289 lg 1 alusel avaldatud J.

Linnu ütlustele üksnes J. Linnu kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Ringkonnakohus tuvastas J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginedes ka kannatanu hüpitamise süüdistatava poolt. (Vt käesoleva otsuse punktid 9 ja 12.) 23. Kolleegium märgib, et tuginedes tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel

§ 293lg 1 ja § 289 lg 1 alusel avaldatud J.

Linnu kohtueelses menetluses antud ütlustele, ignoreeris ringkonnakohus nii

§ 289lg 1 sõnastust kui ka väljakujunenud kohtupraktikat.

24.

§ 289

lg 1 sätestab, et tunnistaja ütluste "usaldusväärsuse kontrollimiseks" võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.

§ 293lg 1 kohaselt juhindutakse sellest sättest ka süüdistatava ülekuulamisel.

1. Riigikohus on alates
2. juuni
3. a otsusest asjas nr 3-1-1-52-06 korduvalt selgitanud, et tulenevalt

§-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel, s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune nagu

§-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel.

§ 289

lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. See tähendab, et ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotledes on võimalik demonstreerida seda, et kuna kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on oluliselt lahknevad, siis on põhjust kohtus antud ütluste usaldusväärsust seada kahtluse alla. Kohtus antud ütluste usaldusväärsuse lõplik hindamine on aga mõistetavalt kohtu pädevuses. 26. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta.

1. Teisisõnu, kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval perioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused.
2. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaal- menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

1. Eeltoodud põhimõtteid on kolleegium korranud mitmes lahendis (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-113-06, p-d 15–17 ja
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-1-13-12, p 13).
6. Uuemas praktikas on Riigikohus eelviidatud seisukohta vaid mõnevõrra korrigeerinud, leides, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul

§ 61lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12 ja
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-25-15, p 7.) Osutatud täpsustus ei muuda aga seisukohta, et tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud

§ 289

lg 1 (§ 293 lg 1) alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud

§ 2891lg-s 2 sätestatud juhul.

Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenib jätkuvalt vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Võimalus jätta KarS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu korral ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole, tõendikogumisse, puudutab üksnes ristküsitlusel antud ütlusi. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna kohtule alust jätta ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi. 31. Seega on ebaõige ringkonnakohtu järeldus, nagu võiks asjades nr 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 tehtud otsustes antud Riigikohtu tõlgendus ütluste osaliselt usaldusväärseks tunnistamise võimaluse kohta mingil moel õigustada

§ 289lg 1 ja § 293 lg 1 alusel avaldatud J.

Linnu ütluste tõendina kasutamist (vt käesoleva otsuse punkt 9). Apellatsioonikohtu kõnealune seisukoht on ka sisemiselt vastuoluline, sest tõendina tugineti J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlustele just nimelt selles osas, milles need on diametraalses vastuolus sama isiku kohtus antud ütlustega. 32. Ringkonnakohus tugines lapse hüpitamist tuvastades J. Linnu kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste kõrval ka ütlustele, mis J. Lind oli andnud kohtueelses menetluses toimunud ütluste olustikuga seostamisel. Riigikohus on varem märkinud, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda

§-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused olid talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka siis, kui need olid kirja pandud vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Sellest omakorda tuleneb, et kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka näiteks vastastamisprotokollis või ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järel ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal vastastamisel antud ütlustele. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p 12.3 ja 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 16.) 33. Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused võivad olla kasutatavad tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, kui need on kohtus avaldatud

§ 294või § 293 lg 1 ja § 2891 alusel.

Viidatud sätetes ette nähtud aluseid J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks aga ei esinenud: kohtulik arutamine ei toimunud J. Linnu osavõtuta; J. Lind ei keeldunud ristküsitlusel ütluste andmisest, samuti polnud tegemist tema poolt tunnistajana antud deponeeritud ütlustega ega ütlustega, mis puudutaksid J. Linnule kuriteoga tekitatud kahju. 34. Eeltoodust tulenevalt on J. Linnu nii kahtlustatavana ülekuulamisel kui ka ütluste olustikuga seostamisel antud ütlused tõendina lubamatud. Seega rajas ringkonnakohus järelduse, et J. Lind hakkas A-d õhku viskama ega suutnud last kinni püüda, mistõttu viimane kukkus peaga vastu vaipkattega põrandat, lubamatule tõendile. Tegemist on

§ 339

lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

1. Kriminaalasjas ei ole peale J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütluste, mis on tõendina lubamatud, esitatud ühtegi teist tõendit, mis võiks kinnitada, et J. Lind põhjustas A surma kaasa toonud vigastused just last hüpitades. Järelikult on süüdistuse väide kehavigastuste tekitamise viisi kohta tõendamata. II
2. Lubatavate tõendite puudumine selle kohta, et J. Lind põhjustas A surma süüdistuses kirjeldatud viisil last hüpitades, ei anna siiski automaatselt alust J. Lindu KarS § 117 lg 1 järgi õigeks mõista. Vaatamata kannatanu surma põhjustamise viisi tuvastamatusele, vajab

§ 306

lg 1 p-dest 1 ja 2 lähtuvalt lahendamist küsimus, kas süüdistatav tekitas kannatanule ettevaatamatusest süüdistuses kirjeldatud vigastused, mis tõid kaasa kannatanu surma. Nimelt ei ole kriminaalasja eripära (vt otsuse punkt 38) arvestades välistatud J. Linnu süüditunnistamine A surma põhjustamises täpselt tuvastamata viisil. 37. Ehkki KarS § 117 sätestab suvalise teokirjeldusega kuriteokoosseisu, tuleb selle paragrahvi järgi esitatavas süüdistuses kaitseõiguse tagamiseks üldjuhul kirjeldada ka konkreetset tegevust või tegevusetust (KarS § 13 lg 1) ehk teoviisi, millega süüdistatav prokuratuuri arvates kannatanu surma põhjustas. Ometigi ei ole see reegel absoluutne. Võib ette tulla juhtumeid, kus kannatanu surma põhjustamise täpset viisi ei saa objektiivsetel põhjustel tuvastada, kuid samas on võimalik esitada süüdistus, mis vaatamata konkreetse teoviisi kajastamata jätmisele kaitseõigust ei riku. Sellisel juhul tuleb kohtumenetluses kontrollida, kas kannatanu surm võis saabuda süüdistatavast olenemata või on selline võimalus välistatud ja süüdistatav vastutab surma ettevaatamatu põhjustamise eest tuvastamata viisil. Sama põhimõte kehtib loogiliselt ka olukorras, kus KarS § 117 järgi esitatud süüdistuses on kannatanu surma põhjustamise täpset viisi küll kirjeldatud, kuid see jääb kohtus tõendamata, samas on süüdistuses kirjeldatud ülejäänud asjaolude kogum selline, et võimaldab kaitseõiguse tagada ka surma põhjustamise viisi konkretiseerimata. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele

§ 268

lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, mil viisil süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav tegu, s.o kannatanu surma põhjustamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei välista alati isiku karistusõiguslikku vastutust KarS § 117 järgi, kui on tõsikindlalt välistatud, et keegi teine peale süüdistatava oleks saanud põhjustada ettevaatamatusest kannatanu surma. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 14.2.)
3. J. Linnule KarS § 117 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on küllaltki suure täpsusastmega nimetatud nii teo toimepanemise aeg ja koht kui ka kannatanu surma põhjustanud kehavigastused, mille tekitamist süüdistatavale karistatava teona ette heidetakse. Samuti on süüdistuses välja toodud, et kannatanu oli 2-aastane ja ajal, mil talle surmavad kehavigastused tekitati, viibis ta korteris kahekesi koos süüdistatavaga. (Vt käesoleva otsuse punkt 1.) Sellise süüdistuse põhjal on ka teo toimepanemise täpset viisi tuvastamata võimalik kohtumenetluses kontrollida, kas süüdistuses märgitud kehavigastused said tekkida mingil muul moel kui süüdistatava hoolsuskohustust rikkuva teo tõttu ja kas kannatanu surm võis saabuda mõnel muul põhjusel kui nimetatud kehavigastuste tagajärjel. Osutatud kahe võimaluse välistatust peab tõendama prokuratuur. Samas saavad süüdistatav ja kaitsja esitada argumente ja tõendeid prokuratuuri väidete kummutamiseks ja selle kinnituseks, et on olemas tõsiselt võetav kõrvaldamata kahtlus, mille kohaselt ei põhjustanud kannatanu surma süüdistatav. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-1-1-24-12.) Samuti säilib süüdistataval ja kaitsjal võimalus tõendada positiivselt seda, et J. Lind ei olnud kannatanu surma põhjustades hoolsusetu; et tema teo ja kannatanu surma vahel puudub õigusvastasusseos või et ta ei olnud individuaalselt võimeline saabunud tagajärge ette nägema või vältima.
6. Maakohus, leides õigesti, et pole lubatavaid tõendeid, mis kinnitaksid, et J. Lind tekitas kannatanule surmavad vigastused teda hüpitades, jättis lahendamata küsimuse, kas süüdistatav vastutab süüdistuses kirjeldatud tagajärje põhjustamise eest tuvastamata viisil. Eelnevates punktides toodud põhjustel käsitab kolleegium seda

§ 306

lg 1 p-de 1 ja 2 rikkumisena, mis on ühtlasi vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Ringkonnakohus, kes leidis, et süüdistuses kirjeldatud teoviis on tõendatud, maakohtu viga ei parandanud. 40. Ehkki ringkonnakohus käsitles mingil määral ka kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkimise alternatiivsete – süüdistatava käitumisest mittetingitud – põhjuste välistatust, oli kohtumenetluse ja ringkonnakohtu käsitluse tähelepanu keskpunktis küsimus, kas süüdistatav hüpitas A-d ja lasi viimasel selle käigus põrandale kukkuda. Pole välistatud, et kaitsja ja süüdistatav võinuksid esitada täiendavaid vastuväiteid ja tõendeid, kui nende jaoks olnuks selgemini äratuntav, et J. Lind võidakse süüdi tunnistada kannatanule surmavate kehavigastuste tekitamises mitte konkreetselt lapse hüpitamise tagajärjel, vaid täpselt tuvastamata viisil. Seetõttu ei võimalda kohtumenetluse eelnev käik ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse põhistused kolleegiumil kohtuotsuse põhistamise kohustust (

§ 3051

lg 1) ja ausa kohtumenetluse põhimõtet rikkumata kassatsioonimenetluses järeldada, kas J. Lind vastutab A-le süüdistuses nimetatud surmavate kehavigastuste ettevaatamatu tekitamise eest. Osutatud versiooni kinnitamiseks või kummutamiseks on vajalik täiendav kohtulik uurimine faktilisi asjaolusid tuvastavas kohtus. Riigikohus leiab, et kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule. III 41. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 361 lg-st 2 ja § 341 lgst 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsuse, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis apellatsioonimenetluse kulu riigi kanda. Riigikohtu sellise otsustuse tulemusel on tühistatud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus, välja arvatud apellatsioonimenetluse kulu riigi kanda jätmist puudutavas osas. Kolleegium saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
3. J. Linnu kaitsja on edastanud Riigikohtule arve, mille kohaselt peab J. Lind tasuma OÜ-le Sikuti Advokaadibüroo ringkonnakohtu otsusega tutvumise ja kassatsiooni koostamise eest 288 eurot. Kuna kolleegium teeb käesolevas asjas

§ 361

lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb see summa

§ 186lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel J.

Linnule hüvitada. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Saale Laos (allkirjastatud digitaalselt)