RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 320lg 1 – § 22 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 11.

juuni

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-4007 Alla Raudsepa kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe, kassatsioon Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna
2. november 2015 Alla Raudsepa kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna RESOLUTSIOON
3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsus Alla Raudsepa süüditunnistamises ja karistamises

§ 320lg 1 – § 22 lg 2 järgi muutmata ning kassatsioon rahuldamata.

1. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks Alla Raudsepale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 472 (nelisada seitsekümmend kaks) eurot 80 (kaheksakümmend) senti, sealhulgas käibemaks 78 (seitsekümmend kaheksa) eurot 80 (kaheksakümmend) senti.
2. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Alla Raudsepalt Eesti Vabariigi kasuks välja 472 (nelisada seitsekümmend kaks) eurot 80 (kaheksakümmend) senti.
3. Menetluskulu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank, nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank, nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE701700017001577198 Nordea Bank AB Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ja selgitus: „Alla Raudsepp, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15, menetluskulu.“
6. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahalised kohustused ei ole täies ulatuses tähtajaks täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
7. Alla Raudsepp anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 320 lg 1 – § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Teda süüdistatakse selles, et

1. jaanuaril 2013 ajavahemikul kella 13.35 kuni 13.47 kallutas ta tahtlikult Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu arestikambri uurimistoas Leonard Špongoltsi andma tunnistajana teadvalt valeütlusi samal päeval Pärnu Maakohtus toimunud kohtuistungil A. S-i süüdistust puudutavas kriminaalasjas. L. Špongolts pidi kohtuistungil ütlema, et A. S.2 rääkis talle politsei koostööettepanekust
2. aasta kevadel. Tegelikult toimus see vestlus aga
3. a sügisel. Samuti pidi L. Špongolts andma ütlusi, et ta rääkis kõnealusest koostööettepanekust A. S-ile, kuigi tegelikult ta seda ei teinud. A. Raudsepp veenis tunnistajat, andes talle korduvalt selgelt mõista, et ta peab rääkima
4. a kevadel toimunud jutuajamisest. Valeütlustele kihutamise kaudu tahtis süüdistatav moonutada tõendamiseseme asjaolu, et A. S. soovis
5. aprillil 2012 osta A. S.2-lt narkootilist ainet.
6. Samas kriminaalasjas anti kohtu alla L. Špongolts, keda süüdistati lisaks muudele kuritegudele valeütluste andmises, s.o

§ 320lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille toimepanemisele kihutas teda A.

Raudsepp. Pärnu Maakohtu

1. oktoobri
2. a määrusega eraldati tema süüdistust puudutav kriminaalasi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 216 lg 2 p 3 alusel eraldi menetlusse ja Pärnu Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tunnistati ta kokkuleppemenetluses

§ 320lg 1 järgi süüdi.

Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohtu
2. juuni
3. a otsusega mõisteti A. Raudsepp süüdistuses

§ 320lg 1 – § 22 lg 2 järgi õigeks.

Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Vaidlust pole selle üle, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas kohtus A. Raudsepp L. Špongoltsiga nii seoses viimase suhtes menetletud kriminaalasjas sõlmitud kliendilepingu täitmisega kui ka põhjusel, et ta taotles A. S-i kriminaalasjas tema tunnistajana ülekuulamist. Samuti on kindlaks tehtud, et pärast arestimajas toimunud kohtumist andis L. Špongolts Pärnu Maakohtus toimunud kohtuistungil tunnistajana valeütlusi. 3.2

1. jaanuaril 2013 toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel eitas L. Špongolts valeütluste andmist. Hiljem tunnistas ta valeütluste andmist ja selgitas, et teda kihutas sellele A. Raudsepp. Muutunud ütlusi saab arvestada L. Špongoltsi süüstava tõendina, kuid nendega ei saa usaldusväärselt kummutada A. Raudsepa süüd eitavaid ütlusi. Kaassüüdistatava ütlused on ainuke A. Raudseppa otseselt süüstav tõend. Tunnistajate A. S-i ja Ü. P. ütlused tuleb ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja jätta. Muud kaudsed tõendid pigem toetavad süüdistatava süüd eitavaid ütlusi või saab neid in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes tõlgendada tema kasuks. Ka on ebaloogiline, et A. Raudsepp kihutas valeütlusi andma tunnistajat, kuid mitte enda kaitsealust A. S-i. L. Špongoltsi ja A. Raudsepa ütluste vahel tekkinud vastuolu ei ole võimalik usaldusväärselt kõrvaldada ning kuna nende vestluse sisu ei saa muude tõenditega kindlaks teha, tuleb süüdistatav õigeks mõista. Apellatsioon
2. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, A. Raudsepa süüditunnistamist

§ 320

lg 1 – § 22 lg 2 järgi ja tema karistamist 300 päevamäära (4500 euro) suuruse rahalise karistusega. Ringkonnakohtu otsus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsusega maakohtu otsus tühistati, A. Raudsepp tunnistati süüdi

§ 320

lg 1 – § 22 lg 2 järgi ja teda karistati 300 päevamäära (4500 euro) suuruse rahalise karistusega. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Vaidluse esemeks on küsimus, kas A. Raudsepp kallutas L. Špongoltsi valeütluste andmisele. L. Špongoltsi ütluste kohaselt külastas teda arestimajas

1. jaanuaril 2013 A. Raudsepp, kes tutvustas ennast A. S-i kaitsjana ja küsis, mida ta viimase kriminaalasjast teab. L. Špongolts rääkis A. S.2-lt
2. aasta sügisel kuuldust, mille peale ütles süüdistatav talle korduvalt, et ettepanek koostööks tehti
3. aasta jaanuaris (hiljem, et
4. a kevadel). L. Špongolts sai aru, et see versioon on A. S-ile kasulikum ega hakanud vastu vaidlema. 5.2
5. jaanuaril 2013 toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel ei tunnistanud L. Špongolts ennast valeütluste andmises süüdi ja ütles, et
6. jaanuari
7. a kohtuistungil antud ütlustele tal midagi lisada ei ole. Kuna ta sel korral ütlusi ei andnud, ilmneb vastuolu üksnes süü tunnistamise osas. Usutav on põhjendus, mille kohaselt ei saanud L. Špongolts enne esimest ülekuulamist kõike läbi mõelda ja lootis vastutusest vabaneda. Maakohtu otsuse põhjal ei ole samas selge, miks peeti L. Špongoltsi ütlusi ebausaldusväärseks vaid A. Raudsepa süüküsimuse lahendamisel. Kõnealuseid ütlusi tuleb seega hinnata kogumis teiste tõenditega. 5.3 A. S-i kaitseaktis põhjendas A. Raudsepp L. Špongoltsi tunnistajana ülekuulamist asjaoluga, et tunnistaja saab kinnitada A. S.2 ja A. S-i võlasuhteid.
8. jaanuari
9. a kohtuistungil ei küsinud ta aga kaitseaktis toodud põhjenduste kohta ühtegi küsimust, vaid asus koheselt uurima L. Špongoltsi ja A. S.2 vaheliste suhete, nende võimaliku kohtumise aja ning politseiga koostöö tegemise kohta. Ebausutav on seletus, et tegemist oli tähelepanematusest tingitud veaga. Tegemist oli kaitse peamise argumendiga, mida kohtuistungil isegi ei puudutatud. Kaitsja tegevus kohtuistungil ja vahetult enne seda toetab L. Špongoltsi ütlusi, mille kohaselt kihutas A. Raudsepp teda valeütlusi andma. 5.4
10. jaanuari
11. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt tegi A. Raudsepp valeütluste andmise võimalikuks L. Špongoltsile selgelt suunava küsimuse esitamisega.
12. jaanuari
13. a kohtuistungi protokolli järgi hindas ta tunnistaja ütlusi otseseks veenvaks tõendiks, leides ka süüdimõistva kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis, et nendes ütlustes pole alust kahelda. Apellatsiooni täiendustes aga ei pidanud süüdistatav neid ütlusi tõendamiseseme seisukohalt enam tähtsaks, mis näitab tema selget püüdu varjata enda seotust valeütlustega, kinnitades omakorda L. Špongoltsi ütlusi ja süüdistusversiooni. Kuriteo toimepanemist ei välista maakohtu tõdemus, nagu muudaks valeütluste andmisele kihutamise ebatõenäoliseks asjaolu, et ta A. S-i valeütluste andmisele ei kihutanud. 5.5 L. Špongolts ei teadnud täpselt A. S-i süüdistuse sisu ega ka seda, mida temalt tunnistajana ülekuulamisel küsitakse. Kuna tunnistaja annab ütlusi ristküsitluse vormis, ei saa ta rääkida teemal, mille kohta küsimusi ei esitata. Pole tuvastatud, et L. Špongolts tahtis valeütlusi anda juba enne süüdistatavaga kohtumist. Kihutamisteo tulemiks oli lõpuleviidud põhitegu, s.t valeütluste andmine, ja tuvastatav on süüdistatava eesmärgipärane ning kavatsetud käitumine. L. Špongoltsi ütluste puhul ei ole tegemist rõõnaga ja need pole kantud soovist, et A. Raudsepp süüdi mõistetakse. Tegemist on ka ühe otsese tõendiga, mille põhjal L. Špongolts valeütluste andmises süüdi tunnistati ja teda karistati. Täideviija vastutust ei mõjuta asjaolu, kas keegi mõistetakse süüdi kuriteost osavõtjana. L. Špongoltsi ütlustega riimub kaudsete tõendite kogum, mille tõttu ei rajane süüdimõistev otsus üksnes ega valdavas ulatuses selle isiku ütlustel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
14. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Raudsepa kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 6.1 Ringkonnakohus jättis maakohtu otsust tühistades näitamata vead, mis viisid esimese astme kohtu ebaõige lahendi tegemiseni, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Süüdimõistva otsuse järeldused rajanevad sõna sõna vastu olukorras L. Špongoltsi ütlustel. Tegemist on kriminaalkorras neliteist korda karistatud isikuga, kes ei ole usaldusväärne tõendi allikas. Kaudsed tõendid tema ütlusi ei kinnita. A. Raudsepa ütlustega haakuvad seevastu tunnistajate Ü. P. ja E. K. ütlused ning Pärnu Maakohtu
15. oktoobri
16. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-
17. L. Špongoltsi ütlustele ei saanud tugineda ka põhjusel, et KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik. 6.2 Apellatsioonikohus väljus kaitsetaktika ja -toimingute vajalikkust ning kaitsetaktika muutmist kritiseerides erapooletu õigusemõistja rollist. Kaitsetaktikat puudutavate ettekirjutuste tegemise tulemusena saadi L. Špongoltsi ütlusi toetav kaudne tõend, millele tugineti A. Raudsepa süüdimõistmisel. 6.3 Tallinna Ringkonnakohtu esimees taandus kriminaalasja menetlusest, kuna ta ei saanud olla süüdistatava suhtes erapooletu, kuid tema erapoolikust suhtumisest on mõjutatud ka ülejäänud sama ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunikud. Kollegiaalse seotuse ja alluvusvahekorra tõttu ei saanud nad olla erapooletud. Erapooletuse nõude rikkumisele osutab seegi, et eelmisel korral lahendas kriminaalasja ebaseaduslik kohtukoosseis. Selle minetuse tõttu on ühtlasi möödunud mõistlik menetlusaeg. 6.4 Süüdistuse kohaselt seisnesid valed ütlused muu hulgas selles, nagu oleks L. Špongolts rääkinud
18. a kevadel A. S.2-ga viimasele politsei tehtud koostööettepanekust. On tuvastatud, et politsei tegi A. S.2-le ettepaneku koostööks kahel korral, kuid ringkonnakohus jättis selle tähelepanuta. Ka ei selgu süüdistusest, et “selle politsei koostööettepaneku” all mõeldakse
19. aprillil 2012 aset leidnud matkimist. Kuna süüdistus ei ole selge ega vasta KrMS § 154 lg 3 nõuetele, ei saa süüdistatavale etteheidetavat kuritegu kindlaks teha. Samuti ei saa kohtumenetluses KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid rikkumata sellega seotud asjaolusid tuvastada. 6.5 Kihutaja vastutab tahtliku teo korral ja siis, kui valeütlus anti olulise faktilise asjaolu kohta, kuid L. Špongoltsi ütlused ei olnud A. S-i kriminaalasjas tähtsad. Isegi kui need oleksid olnud tähtsad, olnuks see A. S-ile kasulikum. Samale järeldusele jõudis maakohus, mille tõttu puudus A. Raudsepal tunnistaja valeütluste andmisele kihutamiseks motiiv. Kuigi ringkonnakohus sellega ei nõustunud, ei toonud ta välja ka maakohtu järeldustes ilmnevaid vigu. Kuriteole kihutamise seisukohalt on sellele küsimusele vastamine tähtis, kuna tõendab süüdistuse põhjendamatust. 6.6 Maakohtuga ei saa nõustuda selles, et L. Špongoltsi käitumine vastab

§ 320lg 1 objektiivsetele tunnustele.

Kohtulikul arutamisel tuvastati, et A. S.2, L. Špongolts ja A. S. rääkisid politsei koostööettepanekust nii

1. a sügisel kui ka
2. a kevadel. Prokuratuur ja ringkonnakohus käsitasid kahte erinevat ettepanekut alusetult ühe sündmusena. Ka kinnitas L. Špongolts soovi A. S-i aidata, öeldes kohtus, et ta otsustas ise rääkida
3. a kevadel toimunud jutuajamisest. Ringkonnakohtu järeldused ei rajane vaadeldavas küsimuses tõenditel ja põhiteo puudumise ning kuriteole kihutamise tuvastamatuse tõttu kohaldati süüdimõistvat otsust tehes vääralt materiaalõigust. 6.7 Ringkonnakohtu hinnangul seadis süüdistatav A. S-i kriminaalasjas esitatud apellatsiooni täiendustes teadlikult L. Špongoltsi ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla, kuid see on alusetu ja otsitud väide, mis ei rajane faktilistel asjaoludel. 6.8 Jäeti arvestamata, et tegemist võib olla valesüüdistuse esitamise ja ametiisiku volituste kuritarvitamisega. L. Špongoltsi võidi pärast
4. jaanuaril 2013 toimunud kohtuistungit mõjutada andma teistsuguseid ütlusi. Vaatamata eelöeldule loeti need ütlused usaldusväärseks ja jäeti kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendamata. Lisaks väärib tähelepanu, et L. Špongoltsi karistati kokkuleppemenetluses nelja erineva kuriteo eest vangistusega 1 aastaks, kuid sedavõrd leebe karistuse mõistmine ei saanud toimuda vastuteeneta. Kassatsioonivastus
5. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Lugna kassaatori väidetega ei nõustu, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 7.1 L. Špongoltsi ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Kohtuotsus rajaneb ka A. S-i kriminaalasjas koostatud kaitseaktil, kohtuistungite protokollidel ja apellatsioonil, mis kogumis kinnitavad, et A. Raudsepp kihutas L. Špongoltsi valeütluste andmisele. Maakohus jättis Ü. P. ütlused ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist kõrvale. Samuti ei välista kuriteole kihutamist tunnistaja E. K. ütlused. L. Špongoltsi kriminaalasja eraldamine toimus seaduslikul alusel ja kuna isik andis ütlusi süüdistatavana, ei ole kassaatori viide KrMS § 66 lg 2 nõuete rikkumisele asjasse puutuv. 7.2 Ringkonnakohtu otsuses on näidatud tõendite hindamisel tehtud vead ja põhjendatud, miks asutakse võrreldes maakohtuga teisele seisukohale. Õige pole väide, et apellatsioonikohus ületas enda volituste piire ja tegi kaitsjale ettekirjutusi, mida kaitseakti põhjal võis küsida või pidi küsima. Tõendikogum seati kaitseaktis märgitud asjaoludega konteksti ja järeldati, et A. Raudsepa süü on tõendatud. 7.3 Tallinna Ringkonnakohtu esimehe taandumine kriminaalasja lahendamisest ei saanud mõjutada kriminaalasja menetlust. Ka ei esitatud asja lahendanud ringkonnakohtu kohtukoosseisu vastu taandust. 7.4 Kohtu jaoks oli arusaadav, et süüdistuses kirjeldatud politsei koostööettepanek puudutas
6. aprillil 2012 aset leidnud kuriteo matkimist. Sellest sai aru ka süüdistatav, kes enne arestimajas L. Špongoltsiga toimunud kohtumist
7. a koostööettepanekust ei teadnudki. A. Raudsepp teadis, et matkimine toimus
8. a kevadel ja seetõttu oli tema jaoks tähtis näidata, et A. S. matkimisest teadis. Kui süüdistus ei oleks arusaadav, ei oleks kaebemenetluses ka väidetud, et A. S.2 ja A. S. võisid kohtuda ka
9. a kevadel. Selle üle aga vaidlus käibki. 7.5 L. Špongoltsi küsitlemisega sooviti näidata, et A. S. teadis A. S.2 koostööst politseiga
10. a kevadel ja nad kohtusid võla tasumise eesmärgil. Arutatava kuriteo motiiv tuleneb süüdistatava soovist näidata
11. a kevadel aset leidnud sündmust tegelikust teistsugusena, kuna see oleks osutunud tema kaitsealuse jaoks kasulikuks. 7.6 Erinevalt kassaatori seisukohast tuvastasid kohtud, et L. Špongolts andis valeütlusi ja kindlaks tehti ka kuriteole kihutamine. Täideviijal puudus huvi A. Raudseppa alusetult süüstada ja ka menetluslikust aspektist ei olnud vaja näidata, et L. Špongoltsi kuriteole kallutati. 7.7 A. Raudsepp ei jõudnud uut kaitseversiooni A. S-iga kooskõlastada, mille tõttu andis viimane õigeid ütlusi selle kohta, et ta rääkis A. S.2-ga politseikoostööst
12. aastal.
13. jaanuari
14. a kohtuistungi protokollist ei ilmne, nagu oleks A. S. tõsikindlalt uskunud, et A. S.2 teeb politseiga koostööd. Küll nähtub protokollist, et süüdistatav esitas L. Špongoltsile suunava küsimuse
15. aastal tehtud koostööettepaneku kohta. A. Raudsepp oli kriminaalasja materjaliga tuttav, mille tõttu on alusetu väita, et ta kuriteo matkimisest ei teadnud. Samas ei ole tuvastatud, et A. S. rääkis A. Raudsepale
16. aastal toimunud jutuajamise sisust. 7.8 Maakohus võttis seisukoha ka küsimuses, mis puudutab A. Raudsepa alusetut süüstamist talle etteheidetavas kuriteos, ja selles osas otsust ei vaidlustatud. Samuti ei ole põhjendatud etteheited, mis puudutavad L. Špongoltsile kokkuleppemenetluses mõistetud karistuse raskust. Riigikohtu istung
17. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt seda, missugused küsimused saavad kassatsioonimenetluses olla vaidluse esemeks (I). Seejärel tuleb vastata kaitsja etteheitele, mille kohaselt rikuti süüdistusakti koostamisel KrMS § 154 lg 3 nõudeid (II). Edasi analüüsitakse, kas ringkonnakohus järgis maakohtu õigeksmõistvat otsust tühistades ja A. Raudseppa süüdi tunnistades kriminaalmenetlusõigust (III). Seejärel selgitab kolleegium, kas tuvastatud asjaolude põhjal tehti süüdistatava käitumises õigesti kindlaks kuriteole kallutamine ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (IV). Viimasena lahendab kolleegium kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu ning kulude kindlaksmääramiseks (V). I
19. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt andis L. Špongolts A. S-i kriminaalasjas tunnistajana teadvalt valeütlusi. Olles sedastanud, et

§ 320

lg 1 järgi kvalifitseeritava täideviimisteo tuvastatuse osas vaidlus puudub, analüüsiti seejärel küsimust, kas ja missuguste tõenditega on kindlaks tehtud valeütluste andmisele kihutamine. Kassatsioonis asutakse seisukohale, et tegelikkuses L. Špongolts valeütlusi ei andnud, millest johtuvalt ei vasta tema käitumine

§ 320lg 1 objektiivsetele tunnustele.

Ka seab kassaator kahtluse alla L. Špongoltsi ütluste usaldusväärsuse, tuginedes selle seisukoha põhjendamisel muu hulgas Ü. P. ja A. S-i ütlustele. Neid tõendeid ei pidanud aga juba maakohus usaldusväärseks ja ringkonnakohtu otsusega Ü. P. ning A. S-i ütlustele teistsugust hinnangut ei antud. Lisaks vaidlustab kaitsja muid maakohtu lahendis käsitlemist leidnud menetluslikke küsimusi, millel peatub kolleegium otsuses edasiselt. 10.1 Maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustas prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. Sellist eksimust aga kindlaks ei tehtud. Süüdistatav ja tema kaitsja maakohtu õigeksmõistvat otsust küll ei vaidlustanud, kuid vastuväidetes prokuröri apellatsioonile saanuks nad siiski avaldada arvamust küsimuses, kas ja missugused maakohtu tuvastatud asjaolud on õiged või millistele prokuröri apellatsioonis viidatud maakohtu seisukohtadele nad vastu vaidlevad. Oluline on siinkohal tähele panna, et apellatsioonivastuses nõustus kaitsja maakohtu järeldustega ega esitanud ühtegi argumenti selle kohta, et täideviimisteo tuvastamisel või mõnes muus küsimuses oleks rikutud materiaal- või menetlusõigust; kaitsja kinnitab hoopis vastupidiselt, et materiaal- ja menetlusõiguslikult on esimese astme kohtu otsus veatu. Nii ei leia apellatsioonivastusest ka argumenti, et tunnistajate Ü. P. ja A. S-i ütluste tõendikogumist väljajätmisel oleks maakohus toiminud vääralt (III kd, tl 20–21). 10.2 Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtule seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 14). Kirjeldatud arusaam väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 ps 2 ja § 331 lg-s 2 märgitus, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast.
3. Praeguses kriminaalasjas apellatsioonimenetluse pooled täideviimisteo tuvastatust ei vaidlustanud. Samuti ei seatud kahtluse alla Ü. P. ja A. S-i ütlustele antud hinnangu õigsust. Apellatsiooni piiride väliselt ei ole ringkonnakohus kindlaks teinud ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud. Järelikult ei saa ringkonnakohtule ette heita, et ta luges täideviimisteo vaidluseta tuvastatuks ega arvestanud otsuse tegemisel tunnistajatena üle kuulatud Ü. P. ja A. S-i ütlusi, kelle räägitu tunnistati esimese astme kohtu otsusega ebausaldusväärseks ning seetõttu tõendikogumist kõrvaldati. Ühtlasi järeldub eeltoodust, et sisulise tähelepanuta tuleb jätta kassaatori need argumendid, milles vaidlustatakse täideviimisteo tuvastatust ja leitakse, et A. Raudsepa õigeksmõistmise aluseks olevad põhjendused saab muu hulgas rajada Ü. P. ning A. S-i ütlustele. II
4. Kassatsioonis märgitakse iseenesest õigesti, et maakohtu otsuse kohaselt tegi politsei A. S.2-le ettepaneku koostööks kahel korral, kuid süüdistuse tekstist see asjaolu välja loetav ei ole. Põhjendatud on ka kaitsja seisukoht, et üksnes süüdistuses kasutatud väljendi “see koostööettepaneku jutt” põhjal ei ole arusaadav, et mõeldud on A. S.2-le tehtud ettepanekut matkida
5. aprillil 2012 kuritegu. Samas ei võimalda nende asjaolude süüdistusaktis kajastamata jätmine kõneleda KrMS § 154 lg 3 nõuete rikkumisest ega sellest, et süüdistus ei ole selge. 12.1 A. Raudsepale esitatud süüdistuse puhul on esmajoones tähtis see, mida teadis A. S.2 koostööst politseiga valeütluste andmisele kihutatud L. Špongolts ja millal ta sellest A. S.2-ga rääkis. L. Špongolts teadis üksnes
6. a sügisel toimunud A. S.2 ja politsei vahel toimunud kohtumisest ning selle kohtumise käigus tehtud koostööettepanekust, millest ta sai teada samuti
7. a sügisel. Seda avaldas ta
8. jaanuaril 2013 ka süüdistatavale. Seega teadis A. Raudsepp süüdistuses väidetu kohaselt, et L. Špongolts kuulis
9. a sügisel A. S.2 käest viimasele samal aastal tehtud koostööettepanekust, kuid sellele teadmisele vaatamata veenis ta tunnistajat andma kohtus ütlusi, nagu oleks vastavasisuline jutuajamine toimunud
10. aastal. 12.2

§ 320

süüteokoosseisu ja seda sisustava teokirjelduse põhjal on oluline, et süüdistatav kallutas tunnistajat andma ütlusi, mis viimasele teada olevatest tegelikest asjaoludest erinesid. Sellisest arusaamast lähtus süüdistuse sisu avamisel ka ringkonnakohus, kes tõdes, et valeütluste andmisele kihutamist ei välista praegusel juhul see, millal kihutaja tegelikest faktilistest asjaoludest, s.t

1. aastal toimunud kohtumisest, teada sai. Kolleegium nõustub järeldusega, et kui süüdistatav teadis teist isikut kuriteole kihutades õigeid asjaolusid, s.t
2. aastal toimunud kohtumisest ja samal aastal tehtud koostööettepanekust, siis eelnev üksnes kinnitab kuriteo toimepanemist. A. Raudsepa karistusõigusliku vastutuse seisukohalt ei olnud seega tähtis kajastada süüdistusaktis seda, mitmel korral A. S.2-le koostööettepanek tehti ja kas vaidluse all olev konkreetne koostööettepanek puudutas
3. aprillil 2012 aset leidnud kuriteo matkimist.
4. Eelmises punktis kirjeldatud asjaolude süüdistusaktis konkretiseerimata jätmine ei ole seetõttu käsitatav KrMS § 154 lg 3 nõuete rikkumisena, millega oleks kaasnenud süüdistuse ebaselgus ja kuriteo tuvastamise võimatus. Ka ei saa süüdistusest hälbimisena käsitada prokuröri kohtuliku arutamise käigus esitatud täiendavaid selgitusi
5. aprillil 2012 tehtud kuriteo matkimise kohta, kuna esitatud kaitseversiooni taustal tuli nendele väidetele paratamatult vastata. III
6. Arutatava kriminaalasja keskne vaidlusküsimus seisneb siiski selles, kas L. Špongoltsi ütlusi saab pidada usaldusväärseks tõendiks. Maa- ja ringkonnakohtu seisukohad on kõnealuse tõendi hindamisel diametraalselt erinevad ning seetõttu erineb kohtuotsustes osaliselt ka ülejäänud tõendikogumile antud hinnang. Kui esimese astme kohtu arvates ei ole kaudsed tõendid eraldivõetuna küllaldased, tegemaks nende põhjal A. Raudseppa süüstavaid järeldusi või rääkimaks tema kahtlusteta süüdiolekust, siis apellatsioonikohtu otsusest nähtuvalt moodustub L. Špongoltsi ütluste ja kaudsete tõendite alusel tõendikogum, millele saab tõsikindlalt rajada süüdimõistva otsuse järeldused.
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 12). Refereeritud seisukohast lähtudes tuleb kassaatori väidete alusel kontrollida, kas L. Špongoltsi ütluste usaldusväärseks tunnistamisel ja tõendikogumile teistsuguse hinnangu andmisel järgis ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust.
10. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. veebruari
12. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja
13. mai
14. a otsus asjas nr 3-1-1-13113, p 13).
15. Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p-d 11–12).
16. Kolleegium märgib kõigepealt, et L. Špongoltsi ütlustele tuginemine ei ole välistatud KrMS § 66
17. lõike esimeses lauses sätestatud keelu tõttu. Kõnealuse sätte kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik. Prokurör märgib põhjendatult, et kriminaalasja materjali kohaselt anti L. Špongolts süüdistatavana kohtu alla ja ristküsitlusel andis ta samuti ütlusi süüdistatavana. Alles seejärel on tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal eraldatud ja ta kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud. Kuivõrd ta ei andnud ütlusi tunnistajana, ei ole tegemist asjasse puutuva sättega ja KrMS § 66 lg 2 nõuete rikkumisest rääkida ei saa.
18. Ringkonnakohus osutas õigesti ka sellele, et kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. oktoobri
20. a otsus asjas nr 3-1-1-94-04, p 8). Kassaator leiab ekslikult, nagu oleks Riigikohus hilisemas praktikas kõnealust seisukohta muutnud (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. märtsi
22. a otsus asjas nr 3-1-1-26-13, p 12). Esiteks ei osutata kassatsioonis seda arvamust kinnitavale kohtupraktikale. Teisalt ei ole ka põhjendatud, miks on tegemist aegunud ja ebaõige põhimõttega. Ekslikele väidetele vaatamata jõutakse kassatsioonis siiski põhjendatud arusaamani, et ka kaassüüdistatava ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks.
23. Kohtud tuvastasid, et praeguses kriminaalasjas andis L. Špongolts ristküsitlusel ütlusi, mis lahknevad põhimõtteliselt tema
24. jaanuaril
25. a kahtlustatavana ülekuulamisel võetud kaitsepositsioonist. Nimelt ei tunnistanud L. Špongolts ennast kahtlustatavana ülekuulamisel valeütluste andmises süüdi. Ristküsitlusel tunnistas ta aga valeütluste andmist. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et diametraalne vastuolu on tuvastatav vaid küsimuses, kas L. Špongolts enda süüd tunnistab. Arvestades, et isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, milles ta valeütluste andmist tunnistas, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas ta esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Kuid nagu eespool märgitud, ei tähenda selle vastuolu kindlakstegemine veel iseenesest tõdemust, et need ristküsitlusel antud ütlused tulnuks tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada. Seetõttu asus ringkonnakohus põhjendatult hindama, kas L. Špongolts on esialgse kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud.
26. Kolleegium leiab, et vaadeldavas küsimuses on vaidlustatud otsuse järeldused loogilised ja jälgitavad ning nõuetekohaselt on osutatud ka maakohtu vigadele, mis viisid alusetult L. Špongoltsi ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseni. Nõustuda saab apellatsioonikohtu seisukohaga, et L. Špongolts on erinevate ütluste andmist usutavalt selgitanud. Samuti on kaalukas ringkonnakohtu argument, mille kohaselt peab arvestama A. S-i kriminaalasjas antud valeütluste sisu ja nende andmise, kahtlustatavana ülekuulamise ning hilisemate ülekuulamiste vahele jäänud ajavahemikke, aga ka eelnevast lähtuvat ütluste muutmise põhjenduse usutavust. Ühtlasi on oluline tähele panna, et maakohus tugines L. Špongoltsi ütlustele küll täideviimisteo tuvastamisel, kuid A. Raudsepa osas neid ütlusi usaldusväärseks ei pidanud. Kirjeldatud vastuolu esimese astme kohus loogiliselt selgitanud ei ole. Eelöeldut arvesse võttes leidis ringkonnakohus vaidlustatud otsuses põhjendatult, et L. Špongoltsi ütlusi ei saa ebausaldusväärseks tunnistada pelgalt põhjusel, et tema erineval ajal antud ütlustes ilmneb vastuolu süü tunnistamises.
27. A. Raudsepp eitas ristküsitlusel L. Špongoltsi kihutamist valeütluste andmisele, mis tähendab, et nende kahe isiku ütlused on tõendamiseseme oluliste asjaolude osas vastuolus. Seetõttu pidi ringkonnakohus hindama, kas ja missugused tõendid kummagi isiku ütlusi täiendavalt kinnitavad, ning otsustama, kumma isiku ütlused on usaldusväärsed. Tõendikogumi analüüsimise tulemina leidis ringkonnakohus, et L. Špongoltsi ütlusi saab pidada usaldusväärseks, kuivõrd nendega haakuvad teised kaudsed tõendid. Seejuures ei tuvastatud, et need ütlused oleksid kantud soovist A. Raudseppa alusetult süüstada. Arvesse võeti ka seda, et valeütluste andmise tunnistamine oli üheks esmaseks tõendiks, millele tuginevalt L. Špongolts ise süüdi tunnistati. Seevastu A. Raudsepa ütlusi hindas apellatsioonikohus ebausutavaks ja teiste tõenditega mittehaakuvaks, osutades seejuures ka maakohtu ekslikele järeldustele. Kuivõrd KrMS § 362 p 2 järgi saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta, märgib kriminaalkolleegium tõenditele antud hinnangusse puutuvalt järgmist. 22.1 Kassatsioonis väljendatud arvamus, mille järgi tuleks L. Špongoltsi ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel poleks õige eelisseisundisse seada ka süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. 22.2 Tõele ei vasta kassaatori väide, mille kohaselt ei kinnita L. Špongoltsi ütlusi ükski kaudne tõend. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt rajati süüdimõistmise aluseks olnud järeldused ka A. S-i kriminaalasjas koostatud kaitseaktile, Pärnu Maakohtu
28. ja
29. jaanuari
30. a kohtuistungite protokollidele ning samas kriminaalasjas süüdimõistva kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonile ja selle täiendustele. Loetletud kaudsetest tõenditest tehtud järelduste põhjendatuse hindamisel on tähtis silmas pidada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. aprilli
32. a otsus asjas nr 3-1-1-41-13, p 12). L. Špongoltsi ja A. Raudsepa ütluste usaldusväärsuse analüüsimisel oli seetõttu koostoimes muude tõenditega oluline vaagida, kuidas A. Raudsepp A. S-i kaitsjana L. Špongoltsi tunnistajana ülekuulamise vajadust põhjendas, missugune oli esitatud kaitseversiooni tähtsus selles kriminaalasjas, millisel viisil tunnistaja ristküsitlemine toimus, missugune tõend sellest saadi ning kuidas ja miks esitatud kaitseversioon ajas korduvalt muutus. Ringkonnakohtuga saab nõustuda selles, et otsuses loetletud kaudsete tõendite valguses ei ole süüdistatava ütlused usutavad. 22.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei osuta vaidlustatud otsuse põhjendused mingil viisil sellele, et advokaadist kaitsjale tehti ettekirjutusi kaitsetaktika ja -toimingute vajalikkuse ning kaitsetaktika muutmise võimalikkuse kohta. Kaitsetaktikasse puutuvat on hinnatud sama moodi nagu muid tõendeid ja asjaolusid, lähtudes KrMS §-s 61 sätestatud põhimõtetest. Arvesse on võetud kaitseakti koostamise eesmärki, A. S-i kriminaalasjas esitatud kaitseaktis kajastatud asjaolusid ja nende olulisust, selles toodud põhjenduste kattuvust L. Špongoltsile ristküsitlusel esitatud küsimustega, ristküsitlusel esitatud küsimuste iseloomu ning nende esitamise viisi kui ka seda, kuidas süüdistatav hiljem antud ütlustes kaitsetaktika muutmist põhjendas. Selles kontekstis ei ole vähetähtsad ka järeldused, mida ringkonnakohus tegi A. S-i kriminaalasja kohtuistungite protokollide ja süüdimõistva otsuse peale esitatud apellatsiooni ning selle täienduste alusel. Tõdemus, et kasutatud üllatustaktika ja kaitsepositsiooni muutmine kinnitab valeütluste andmisele kihutamist, põhineb seega praeguses kriminaalasjas esitatud kaitseversiooni ebausaldusväärseks tunnistamisel ning tõendikogumi põhjalikul analüüsil, mitte aga kaitsetaktikat puudutaval kriitikal. 22.4 Ka põhjendati vaidlustatud otsuses, miks tuleb pidada ekslikuks maakohtu järeldust, nagu muudaks valeütluste andmisele kihutamise ebatõenäoliseks asjaolu, et süüdistatav ei kihutanud valeütlusi andma enda klienti A. S-i. Kõnealune asjaolu ei saa tõepoolest välistada L. Špongoltsi valeütluste andmisele kihutamist. Kaitseversiooni kummutamiseks osutati samas sellele, et A. Raudsepp kohtus L. Špongoltsiga arestimajas pärast A. S-iga kokkusaamist, millele järgnes kohe kohtuistung. Kuna süüdistatav viibis tunnistaja ristküsitluse juures, sai ta enda ütlusi vajadusel muutunud kaitseversiooniga kohandada. Oluline on seegi, et muutunud kaitseversiooniga mittehaakuvad ütlused andis A. S. teisesküsitluse raames, vastates prokuröri esitatud küsimusele. Küsimust selle kohta, millal vaidlusalune jutuajamine toimus, kaitsja esmasküsitluse raames ei esitanud. 22.5 Väide, mille kohaselt võis L. Špongolts anda A. Raudseppa süüstavaid ütlusi põhjusel, et talle mõistetaks kokkuleppemenetluses kergem karistus, ei võimalda eespool kirjeldatud põhjustel sedastada L. Špongoltsi ütluste ebausaldusväärsust. Samuti pole kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolusid, mis kinnitaks sedavõrd tõsist kahtlust, et tegemist võib olla valesüüdistuse esitamisega. Lisaks on maakohus neid argumente juba vaaginud ja kõnealuses osas apellatsioonimenetluses vaidlust ei olnud. Kriminaalasja lahendanud ringkonnakohtu kohtukoosseisu võimalikku erapoolikust puudutavatest argumentidest ei ilmne KrMS §-s 49 sätestatud kohtuniku taandumise aluseid. Ka oleks tulnud taandamistaotlused KrMS § 50 lg 7 kohaselt esitada ringkonnakohtule, mida aga ei ole tehtud. Kriminaalasja materjali põhjal ei ole seega tuvastatavad asjaolud, mis võimaldaksid tõsimeelselt rääkida kriminaalasja lahendanud ringkonnakohtu koosseisu erapoolikusest.
33. Eelöeldut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et kassatsiooni väited ei võimalda kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest rääkida. Ringkonnakohus on kõiki tõenditest tehtud järeldusi veenvalt põhistanud ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Samuti on ära näidatud vead, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse tuvastatud asjaoludega ja mis olid aluseks õigeksmõistva otsuse tühistamisele. Vaadeldavas osas ei ole vajalik KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi korrata.
34. Viimaks on põhjendamatu ka kaitsja seisukoht, et praeguses kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud. Riigikohtu otsuse tegemise ajaks on kriminaalmenetlus tervikuna kestnud alla kolme aasta. Kohtumenetluse kestust on küll mõjutanud ringkonnakohtus kriminaalasja esmakordsel arutamisel aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Menetluse kogupikkust arvesse võttes ei ole aga tegemist sellise viivitusega, et tekiks mingigi alus kaaluda süüdistatavale mõistetava karistuse kergendamist või kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel. Seejuures on oluline märkida, et kriminaalasja materjali kohaselt viibis kohtulik arutamine ligikaudu kolm ja pool kuud ka esimese astme kohtus menetleja tegevusest mittesõltuvatel põhjustel, s.t nii kaitsja kui ka süüdistatava haigestumise tõttu. Arvestades arutatava kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahtu ning menetluse senist käiku, ei saa menetlusele kulunud aega pidada ebamõistlikult pikaks. IV 25.

§ 22

lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist.

§ 22

lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-193-15, p 110).
3. Ringkonnakohtu otsusega tuvastatu järgi ütles A. Raudsepp L. Špongoltsile korduvalt, et A. S-ile on kasulikum, kui ta annab tunnistajana ülekuulamisel ütlusi selliselt, et A. S.2 rääkis talle politsei koostööettepanekust
4. a kevadel ja et ta rääkis just siis kõnealusest koostööettepanekust ka A. Sile. Veenmise tulemusel andis L. Špongolts A. S-i kriminaalasja arutamisel teadvalt valesid ütlusi. Kriminaalkolleegium nõustub järeldusega, et selliselt käitudes pani A. Raudsepp kavatsetult toime süüdistuses kirjeldatud kuriteo, s.t valeütluste andmisele kihutamise. L. Špongoltsi ütlustest nähtuvalt nõustus ta valeütlusi andma põhjusel, et A. Raudsepa sõnade kohaselt olid need ütlused A. S-i jaoks kasulikumad. Tema aga tahtis teha nii, et ta sõbra olukord oleks parem. Ringkonnakohus tõdes õigesti, et nende ütluste alusel ei saa asuda seisukohale, nagu olnuks L. Špongoltsil juba enne A. Raudsepaga kohtumist tahtlus anda tunnistajana valeütlusi. Isegi kui L. Špongolts soovis anda A. S-i huvides viimase jaoks võimalikult soodsaid ütlusi, sisustas ja konkretiseeris selle abstraktse soovi süüdistatav.

§ 320lg 1 dispositsioon ei nõua toimepanijal motiivi või eesmärgi tuvastamist.

Samas on süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses küllaldase põhjalikkusega selgitatud, missugune tähtsus L. Špongoltsi valeütlustel A. S-i kriminaalasjas oli ning mis ajendas süüdistatavat kuritegu toime panema. Nendel põhjustel kvalifitseeriti A. Raudsepa käitumine põhjendatult

§ 320lg 1 – § 22 lg 2 järgi. 27. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. V
3. A. Raudsepa kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas, sh käibemaks 48 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks ning esitamiseks aega 12 pooltundi. Riigikohtu istungil esitas kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 256 euro 80 sendi suuruses summas, sh käibemaks 42 eurot 80 senti. Selle taotluse kohaselt kulus istungil osalemiseks aega 5 pooltundi. Sõidukulu suurus on 136 eurot 80 senti. Kolleegium leiab, et taotletavat riigi õigusabi tasu tuleb vähendada 3 pooltunnile vastava summa ja sellele lisanduva käibemaksusumma võrra, kuna Riigikohtu istung kestis kaks pooltundi. Muus osas on kaitsja taotlused põhjendatud ja need tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri
5. a otsusega kinnitatud korra p-de 2, 16, 18 ja 54 alusel rahuldada 472 euro 80 sendi suuruses summas, sh käibemaks 78 eurot 80 senti. KrMS § 186 lg 2 kohaselt tuleb see summa A. Raudsepalt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)