3-1-1-100-15

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-15

1. Ma ei nõustu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-100-15 (edaspidi: Otsus), millega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsus kriminaalasjas Alla Raudsepa süüdistuses KarS § 320 lg 1 - § 22 lg 2 järgi muutmata ja süüdistatava kaitsja kassatsioon rahuldamata. Vastupidiselt kolleegiumi enamusele nõustun Pärnu Maakohtu
6. juuni
7. a otsuse lõppjäreldusega, mille kohaselt esinevad asjas tõsised kahtlused A. Raudsepa süüdiolekus. Minu hinnangul ei ole neid kahtlusi, vaatamata püüetele, apellatsioonimenetluses kõrvaldatud, ka ei kõrvaldaks neid võimalik menetluse jätkamine. Seetõttu olen seisukohal, et need kahtlused tuli tõlgendada A. Raudsepa kasuks ja süüdistatav õigeks mõista.
8. Nõustun Otsuses märgituga, et ringkonnakohus ei väljunud apellatsiooni piiridest ning et sisulise tähelepanuta tuleb jätta kassaatori need argumendid, milles vaidlustatakse täideviimisteo tuvastatust ja leitakse, et A. Raudsepa õigeksmõistmise aluseks olevad põhjendused saab muu hulgas rajada Ü. P. ning A. S-i ütlustele (Otsuse p 11). Samuti nõustun sellega, et süüdistusakti teatav ebakonkreetsus ei ole käesoleval juhul vaadeldav KrMS § 154 lg 3 nõuete rikkumisena, millega oleks kaasnenud süüdistuse ebaselgus ja kuriteo tuvastamise võimatus, nagu ka sellega, et süüdistusest hälbimisena ei saa käsitada prokuröri kohtuliku arutamise käigus esitatud täiendavaid selgitusi, kuna esitatud kaitseversiooni taustal tuli nendele väidetele paratamatult vastata (Otsuse p 13). Nõustun sellegagi, et mõistliku menetlusaja möödumisest käesolevas asjas rääkida veel ei saa (Otsuse p 24).
9. Erinevalt kolleegiumi enamusest ei nõustu ma aga apellatsioonikohtuga selles, et L. Špongoltsi ütluste ja kaudsete tõendite alusel moodustub tõendikogum, millele saab tõsikindlalt rajada süüdimõistva otsuse. 3.1 Sarnaselt maakohtule leian, et käesolevas asjas tehtav lahend sõltub peaasjalikult L. Špongoltsi ütlustest – L. Špongoltsi kui tõendiallika usaldusväärsusest tervikuna, tema ütluste usaldusväärsusest ja tema ütlustest usaldusväärseks tunnistatud osale hinnangu või kaalu andmisest. Seejärel aga võimalikust kogumist muude tõenditega. 3.2 Kahtlemata on õige Otsuse p-s 16 märgitu, mille kohaselt on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostatud kohtupraktikas näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. Samuti on Otsuse p-s 17 põhjendatult rõhutatud, et küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ütlustest on varem antutega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. 3.3 Kassaator tõi esile, et L. Špongolts on varem 14 korda kriminaalkorras karistatud. Kuigi nimetatud asjaolu ei tähenda, et tema ütlused tulnuks lugeda seetõttu eelduslikult ebausaldusväärseks (Otsuse p 22.1), on minu hinnangul tegemist siiski selliste isikut iseloomustavate andmetega, mis mitte üksnes ei või tõstatada kahtlusi tema kui tõendiallika usaldusväärsuses, vaid vaieldamatult tõstatavad neid. Seda eriti olukorras, kus need ütlused on olnud esialgu diametraalselt vastuolulised, kuid ka hiljem ajas ja ruumis mõneti muutunud. Ning seda just A. Raudsepa rolli osas. Minu hinnangul ei ole L. Špongolts ütluste muutmist ka mõistuspäraselt ega veenvalt selgitanud. 3.4 Asudes aga isegi seisukohale, et L. Špongoltsi ütlused ongi usaldusväärsed, ei saa selle alusel veel järeldada, et A. Raudsepp kihutas L. Špongoltsi valeütlusi andma. Selliseks järelduseks annavad alust L. Špongoltsi enda ebalevad ja umbmäärased ütlused selle kohta, mida täpselt ja millises sõnastuses A. Raudsepp talle kohtumisel rääkis, ning kuidas L. Špongolts sellest aru sai. Nii näiteks avaldati
10. oktoobril 2013 kohtuistungil L. Špongoltsi varasemaid ütlusi „Siis rääkisin talle järgmise loo, et S.
11. a sügisel rääkis mulle, kuidas vahetult enne meie kokkusaamist oli politsei teinud talle mingisuguse koostöö ettepaneku. Rääkisin advokaadiga veel seda, et mina sain S-i jutust sel korral aru nii, et ma peaks S-ist nüüd natuke eemale hoidma, muidu võin ma ise istuma minna. Selle peale advokaat siis ütles midagi taolist, et see on see õige jutt, mida täpselt peaksite kohtus rääkima.“ Samal kohtuistungil andis L. Špongolts aga ütlus, et „Siis ma rääkisin talle seda S-i varasemat lugu, kus ta
12. a sügisel mulle rääkis sellest politseiga koostöö ettepanekust. Siis ütles A. Raudsepp, et see ei olnud
13. a sügisel, see pidi olema
14. a jaanuari koostöö ettepanek. Noh, ma seda lugu kõike ei mäleta, aga lõppkokkuvõttes ta ütles, et me jääme selle juurde, et lugu juhtus nagu kevadel“. Samuti kinnitas L. Špongolts samal ülekuulamisel, et tahtis rääkida seda, mis on A. S-ile kasulikum ja et ta lootis, et viimasele on kasulikum, kui ta annab ütlusi vestluse toimumisest
15. a kevadel. Eeltoodu tõttu ei jaga ma ringkonnakohtu veendumust selle kohta, et A. Raudsepp ütles L. Špongoltsile korduvalt, et A. S-ile on kasulikum, kui ta annab tunnistajana ütlusi selliselt, et A. S. rääkis talle politsei koostööettepanekust
16. a kevadel ja et ta rääkis just siis kõnealusest koostööettepanekust ka A. S-ile, ning et L. Špongolts andis A. S-i kriminaalasja arutamisel teadvalt valesid ütlusi just A. Raudsepa veenmise tulemusel (Otsuse p 26). 3.5 KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. Minu hinnangul ei saa ka pelgalt L. Špongoltsi ütlustele tuginedes teha tõsikindlat järeldust selle kohta, et A. Raudsepp kallutas L. Špongoltsi andma kriminaalmenetluses teadvalt valesid ütlusi. Ei oska ma sellist järeldust teha nn muude kaudsete tõendite abil. Minu hinnangul ei tõenda need, pean silmas A. S-i kriminaalasjas koostatud kaitseakti, maakohtu protokolle, apellatsiooni ja selle täiendust (Otsuse p 22.2), üksikult, kogumis omavahel ega ka L. Špongoltsi ütlustega, tõendamiseseme asjaolude esinemist või puudumist, ja võivad olla aluseks üksnes erinevatele oletustele. Isiku süüditunnistamine taolisele oletuslikule materjalile tuginedes peaks olema välistatud.
17. Ringkonnakohus põhjendas otsuses, miks tuleb pidada ekslikuks maakohtu järeldust, nagu muudaks valeütluste andmisele kihutamise ebatõenäoliseks asjaolu, et süüdistatav ei kihutanud valeütlusi andma enda klienti A. S-i. Tõsi – kõnealune asjaolu ei saa tõepoolest välistada L. Špongoltsi valeütluste andmisele kihutamist. Mind ringkonnakohtu need põhjendused aga ei veena ega ole nad ka eluliselt usutavad. Samuti leian erinevalt kolleegiumi enamusest ja ringkonnakohtust, et A. S-i kriminaalasjas ei olnud olulist tähendust asjaolul, kas A. S. rääkis L. Špongoltsile politsei koostööettepanekust
18. aasta sügisel või
19. aasta jaanuaris või kevadel.
20. Vaatamata A. Raudsepa kohtumisele L. Špongoltsiga
21. jaanuaril 2013 Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu arestikambri uurimistoas ja asjaolule, et L. Špongolts andis pärast seda kohtumist A. S-i kriminaalasjas teadvalt valeütlusi, olen kokkuvõtlikult seisukohal, et kohtute poolt piiritletud tõendikogum ei anna alust tõsikindlaks järelduseks selle kohta, et A. Raudsepp kihutas L. Špongoltsi valeütluste andmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Hannes Kiris