Obsah (4)

§ 95§ 86§ 90§ 92

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-156-15 Otsuse kuupäev Tartu, 13. jaanuar 2016. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaa

§ 95

. Hageja jättis analüüsimata kostja krediidivõimekuse ja isegi kui ta ei pidanud analüüsima kostja krediidivõimekust, pidi ta analüüsima põhivõlgnike krediidivõimekust ja sellest käendajat teavitama. Hageja pidi aru saama, et võlgnevuse asjaoludega seotud informatsioon on kostja jaoks tähtis, need andmed olid hageja käsutuses ja teabe esitamine ei oleks hagejale olnud kulukas.

1. a käenduslepingu p 3.4 esimese alapunkti kohaselt pidi hageja teatama kostjale võlgnevuse sissenõudmise alustamisest, kuid hageja ei teinud seda. Teavitamiskohustuse rikkumise tõttu esitas kostja tasaarvestuse avalduse, milles tasaarvestas talle tekkinud kahju hageja võimaliku nõudega tema vastu. Kohtud jätsid arvestamata VÕS § 145 lg 4, mille kohaselt ei saa tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, laiendada käendaja kohustusi ja sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Samuti on jäetud arvestamata VÕS § 101 lg 3, mille kohaselt ei või võlausaldaja tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kinnistut ei müüdud kohtutäituri kontrolli all ja ei ole andmeid, et hageja oleks kinnisasja suhtes üldse sundtäitmist alustanud. Kohtud ei ole neid kostja väiteid arvestanud. Kostja ei teadnud, kuidas tagatiseks olnud kinnisasja müüdi ja kuidas võis hageja tegevus müüki mõjutada.
2. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
4. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle: ·
5. oktoobril 2007 sõlmisid põhivõlgnikud ja hageja laenulepingu ning kostja ja hageja käenduslepingu. Laenusumma ja käendaja vastutuse maksimumsumma oli ca 188 000 eurot; · laenu tagas põhivõlgnike kinnisasjale seatud hüpoteek ja kostja antud käendus; · põhivõlgnikud ei tasunud laenumakseid ja
6. a septembris ütles hageja laenulepingu üles. Laenujääk oli ca 179 000 eurot; ·
7. mail 2012 müüdi kinnistu 90 000 euro eest, hüpoteek kustutati ja ca 89 000 eurot arvestati laenu katteks; ·
8. oktoobril 2012 sõlmisid hageja ja põhivõlgnikud võlakokkuleppe, mille järgi tuli
9. oktoobri
10. a laenulepingu järgne 128 130 euro 33 sendi suurune võlgnevus tasuda
11. novembriks 2013; ·
12. novembril 2012 sõlmisid hageja ja kostja võlakokkuleppe tagamiseks uue käenduslepingu. Käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 128 000 eurot 33 senti; · võlakokkuleppes ega käenduslepingus ei ole märgitud, et
13. oktoobri
14. a laenulepingut taganud hüpoteek on kustutatud ja hüpoteegiga koormatud kinnisasi on müüdud; · põhivõlgnikud ei ole võlakokkuleppes märgitud summat hagejale tasunud.
15. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on
16. novembril 2012 sõlmitud käenduslepingu kehtivalt tühistanud, kuna hageja ei teatanud kostjale käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest: esiteks sellest, et võrreldes
17. a laenulepinguga, mida lisaks kostja antud käendusele tagas põhivõlgnike kinnisasjale seatud hüpoteek, on käendus nüüd ainuke võlakokkuleppe tagatis, ja teiseks sellest, et põhivõlgnike majanduslik olukord on väga halb. Alternatiivselt leiab kostja, et
18. a käendusleping on tühine, kuna see on heade kommete vastane, sest hageja ei teavitanud käendajat võlgnevuse asjaoludest. Samuti on kostja seisukohal, et tal on hageja vastu käenduse maksimumsumma suurune tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb sellest, et teda ei teavitatud käenduse andmisel olulistest asjaoludest (tagatiste vähenemine ja põhivõlgnike halb majanduslik olukord). Eeltoodust tulenevalt on vaidluse keskne küsimus hageja kui laenuandja teavitamiskohustuse ulatus kostja kui käendaja ees.
19. Kolleegium leiab, et üldjuhul peab krediidiandja tõepoolest teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Ekslik on aga kostja kassatsioonkaebuse seisukoht, et juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, on käendusleping tühine. Kohtud leidsid põhjendatult, et käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et hageja ei teatanud kostjale kui käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui võlausaldaja ei hinnanud krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. Maakohus leidis, et hagejal ei olnud kostja teavitamise kohustust, kuna teiste tagatiste puudumisest teavitamine ei olnud heade kommete vastane. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtuga. Kolleegium märgib, et kohtud hindasid teavitamata jätmise heade kommete vastasust ekslikult ka käenduslepingu tühistamise õiguse kindlakstegemisel. Heade kommete vastasust hinnatakse tehingu kehtivuse tuvastamisel, st heade kommete vastane tehing on tühine (

§ 86). See eksimus ei anna aga alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Riigikohus on varem leidnud, et olukorras, kus krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest, võib käendajal iseenesest olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11;
4. novembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24-25).

§ 90

lg 1 ja

§ 92

lg 3 p 1 alusel võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui eksimuse põhjustasid tehingu teise poole teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli hea usu põhimõtte kohaselt nõutav.

§ 92

lg 3 p 2 alusel võib tehingu olulise eksimuse tõttu tühistada ka siis, kui tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega.

§ 92

lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, ja sama paragrahvi teise lõike järgi on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Lisaks tuleb tehingu tühistamise materiaalsete eelduste täidetuse hindamisel arvestada

§-ga 95, mille kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas

§s 92 nimetatud juhtudel peab asjaolu teisele poolele teatavaks tegema, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured on vajalikud kulutused, mida ta peaks nende andmete saamiseks tegema. Tühistamisõiguse hindamisel tuleb arvestada ka

§ 92

lgga 5, mille kohaselt ei või tehingu teinud isik tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot.

1. Tühistamise õiguse hindamisel on praegusel juhul keskse tähendusega küsimus, kas käendaja võis
2. a käenduslepingu tühistada sellepärast, et hageja ei teatanud käenduslepingu sõlmimisel talle, et kinnistu, millele seatud hüpoteek tagas koos tema käendusega algset ehk
3. a laenulepingut, on juba müüdud ja peale tema antud käenduse ei taga võlakokkulepet ükski teine tagatis. Kolleegium leiab, et vähemalt üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. Praegusel juhul pole esitatud erandlikke asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandjal oli kohustus informeerida käendajat, et võlakokkulepet ei taga enam hüpoteek. Kohtud on leidnud, et eluliselt ei ole usutav, et kostja ei saanud uut käenduslepingut sõlmides aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu ja et kostja ei küsinud hagejalt tagatiskokkuleppe sõlmimisel lisainfot. Kolleegium märgib, et iseenesest on õige, et kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Maakohus on aga kostja tühistamisavalduse aluseks olevaid asjaolusid kogumis hinnanud ja põhjendatult leidnud, et hageja ei ole kostja suhtes teavituskohustust rikkunud ning seetõttu ei olnud kostjal alust tagatiskokkulepet tühistada. Kolleegium märgib täiendavalt, et käendaja kannab üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. Kostja pole ka väitnud, et tal ei olnud võimalik tagatava kohustusega tutvuda.
4. Täiendavalt märgib kolleegium, et kui käenduslepingu tühistamise materiaalsed eeldused esineksid, tuleks sarnastel asjaoludel sõlmitud käenduslepingu tühistamise õiguse hindamisel arvestada ka põhjusega, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud.
5. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud pidanuks lahendi tegemisel arvestama VÕS § 145 lg-ga 4, mille kohaselt ei saa tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, laiendada käendaja kohustusi, ja sama paragrahvi lg-ga 5, mille järgi juhul, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra. Praegusel juhul ei ole tegemist VÕS § 145 lg-s 4 kirjeldatud juhtumiga, sest asjas ei ole tuvastatud, et põhivõlgnikud oleksid pärast
6. a käenduslepingu sõlmimist mingeid tehinguid teinud. Samuti ei ole tegu VÕS § 145 lg 5 olukorraga, kuna
7. a käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnudki võlakokkuleppel teisi tagatisi. Asjas ei kohaldu ka VÕS § 101 lg 3, sest praegusel juhul tuleneb nõue hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingust ja käendusjuhtumist, mitte kostja rikkumisest. Seega jätsid kohtud need vastuväited õigesti arvestamata.
8. Kostja on samuti tuginenud sellele, et tal on hageja vastu käenduse summale vastav tasaarvestusnõue, kuna hageja on talle teavitamiskohustuse rikkumisega tekitanud kahju. Iseenesest on õige, et käendajal, kelle suhtes võlausaldaja rikub teavitamiskohustust ega teata talle põhivõlgnike halvast majanduslikust olukorrast, võib tulenevalt VÕS §-st 14 olla kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu. VÕS § 14 lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama (Riigikohtu
9. novembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kohtud on lugenud tõendatuks, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva teavitamiskohustuse täitnud ning kohtud ei ole seejuures menetlusnorme rikkunud (vt otsuse p 14).
11. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Samamoodi jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi kostja kanda ka varasemates kohtuastmetes kantud kulud. Menetluskulude rahaline suurus määratakse maakohtus kindlaks TsMS § 174 lg-s 4 sätestatu kohaselt.
12. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik