Obsah (4)

§ 73§ 72§ 183§ 97

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-153-15 Otsuse kuupäev Tartu, 13. jaanuar 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Malle Seppik ja Tambet

) § 73 järgi on ka lahutatud abikaasal kohustus pidada pärast abielu lahutamist, s.o vastava kohtulahendi jõustumist endist abikaasat ülal. Harju Maakohtu otsus poolte abielu lahutamise kohta jõustus 27. oktoobril 2010. a. Ülalpidamise saamiseks peab hageja terviseseisundist tingitud abivajadus olema tekkinud

§ 73järgi abielu ajal.

Hageja on esitanud selle tõendamiseks kohtule Sotsiaalkindlustusameti otsused tema töövõime kaotuse tuvastamise kohta. Nende alusel saab hageja töövõime kaotuse tuvastada järgmiselt.

1. oktoobri
2. a otsusega nr 557973 on tuvastatud hageja osaline töövõimetus kestusega üks aasta (töövõime kaotus 40% üldhaigestumise tõttu alates
3. oktoobrist 2009).
4. septembri
5. a otsusega nr 659168 on tuvastatud hageja osaline töövõimetus kestusega üks aasta (töövõime kaotus 60% üldhaigestumise tõttu alates
6. augustist 2010).
7. juuni
8. a otsusega nr 755872 on tuvastatud hageja osaline töövõimetus kestusega kaks aastat (töövõime kaotus 60% üldhaigestumise tõttu alates
9. aprillist 2011).
10. juuni
11. a otsusega nr 986256 on tuvastatud hageja osaline töövõimetus kestusega viis aastat (töövõime kaotus 50% üldhaigestumise tõttu). Seega oli abielu lahutamise ajaks tuvastatud hageja osaline töövõimetus. Kui isiku töövõime kaotus on väiksem kui 100%, tuleb eeldada, et isik peaks allesjäänud töövõime piires osaajaga töötama. Elatise saamise tingimuseks on kehtiva õiguse järgi isiku abivajadus, mitte töövõimetus. Poolte abielu lõppemise ajaks ei olnud pooled ühisvara veel jaganud. Kohtute infosüsteemi andmetel kinnitas Harju Maakohus
12. novembri
13. a määrusega poolte sõlmitud kompromissi ühisvara jagamise kohta. Kompromissiga jagasid pooled kogu abikaasade ühisvara väärtusega 800 000 krooni. Hagejale jäi ühisvara jagamise tulemusena Tallinnas asuv korteriomand koos sisustusega (700 000 krooni) ja hõbedase ristiga hõbekett. Kostjale jäi sõiduauto (100 000 krooni). Hageja kohustus maksma kostjale hüvitist 200 000 krooni. Kinnistusraamatu väljavõttest ei nähtu, et korteriomand oleks koormatud hüpoteegiga panga kasuks. Seega oli hagejal piisavalt raha, et maksta kostjale hüvitist. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et hageja oli abielu lahutamise ajal abivajav isik. Kuna hagejal ei olnud abielu lahutamise ajal abivajadust, ei tule hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, milline on poolte varaline ja tervislik seisund pärast abielu lahutamist.
14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Mh märkis hageja, et ta ei suuda end ülal pidada ka seetõttu, et hooldab oma puudega poega, kes vajab ööpäev läbi hooldust, mida tõendavad kaebusele lisatud poja rehabilitatsiooniplaan, haiguslugu ja Tallinna Linnavalitsuse kirjad.
15. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
16. Tallinna Ringkonnakohus jättis
17. mai
18. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse võtta tõenditena asja juurde poja rehabilitatsiooniplaan, haiguslugu ja linnavalitsuse kirjad. Hagi on esitatud lahutatud abikaasalt ülalpidamise saamiseks. Kui lahutatud abikaasa ei suuda oma vanuse või terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta

§ 73lg 1 esimese lause järgi nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt.

Hageja nõude kohaselt on abivajadus tingitud tema terviseseisundist ning asjaolust, et ta hooldab poolte ühist täiskasvanud poega, kes vajab oma puude tõttu ööpäev läbi järelevalvet ja kõrvalabi. Asjaolu, et hageja hooldab oma puudega täiskasvanud poega ning on määratud tema eestkostjaks, ei ole ülalpidamisnõude tekkimise aluseks ning seetõttu ei ole põhjendatud ka sellekohased apellatsioonkaebuse väited. Lahutatud abikaasa ülalpidamisõigus sõltub seaduses sätestatud aluste olemasolust.

§ 73

lg 1 kohaselt peab abivajadus olema tingitud lahutatud abikaasa vanusest või terviseseisundist. Lisaks näeb seadus ette, et kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni (

§ 72

). Kuna poolte ühine poeg on täisealine, ei kohaldu asjas ka

§ 72

. Seadus ei võimalda lahutatud abikaasal nõuda ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt, tuginedes täiskasvanud lapse hooldamise vajadusele. Seega ei ole asjas vaja tõendada perekonnaliikme tervislikku seisundit ning hageja esitatud tõendid tuleb talle tagastada.

§ 73

lg 1 kohaselt tuleb ülalpidamisnõude lahendamisel tuvastada lahutatud abikaasa abivajadus, s.o võimetus ise oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada. See eeldab lahutatud abikaasa vajaduste ja sissetulekute tuvastamist, samuti tuleb arvesse võtta temale kuuluvat muud vara, mille arvel tal oleks võimalik end elatada. Õige ei ole maakohtu põhjendus, et hageja ei vaja abi, kuna hageja maksis ühisvara jagamisel kostjale hüvitist 200 000 krooni. Hageja on koos apellatsioonkaebusega esitanud kohtule tõenditena oma ema maksekorraldused, millest nähtuvalt sai hageja kostjale rahalise hüvitise maksmiseks raha oma emalt. Need tõendid tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel asja juurde võtta. Kuna hageja sai raha oma emalt, siis ainuüksi kostjale 200 000 krooni tasumisest ei saa järeldada, nagu ei oleks hageja olnud abivajav isik. Maakohtu otsusest ei selgu, millised on hageja vajadused ning kas nende rahuldamiseks piisab tema sissetulekust ning muust varast. Hagiavalduse kohaselt on hageja igakuine keskmine vajadus 392 eurot 49 senti, sh toidukulu 190 eurot, garderoobikulu 55 eurot, kommunaalteenusekulu 75 eurot, sideteenusekulu 17 eurot 49 senti, ravimikulu 45 eurot, majapidamistarvetekulu 10 eurot. Kostja on vastu vaielnud toidule, garderoobile ja ravimitele tehtavate kulutuste suurusele. Lisaks leiab kostja, et kommunaalteenuste kulud tuleb jagada pooleks, kuna koos hagejaga elab korteris ning tarbib kommunaalteenuseid ka poolte ühine laps. Kommunaalteenustele tehtavate kulutuste jagamine kahega on põhjendatud, kuna korteris elab kaks inimest. Täielikult ei ole põhjendatud ka garderoobikaupadele tehtavad kulutused. Kulutused toidule ja ravimitele ei ole ülepaisutatud ning neid võib pidada mõistlikuks. Seega tuleb lugeda põhjendatuks toidukulu 190 eurot, garderoobikulu 30 eurot, kommunaalteenustekulu 37 eurot 50 senti, sideteenustekulu 17 eurot 49 senti, ravimikulu 45 eurot ja majapidamistarvetekulu 10 eurot. Kokku on hageja keskmised põhjendatud kulud 329 eurot 99 senti kuus. Hageja sissetulek on 174 eurot 58 senti kuus, sh töövõimetuspension 148 eurot 98 senti ja hooldajatoetus 25 eurot 60 senti. Hageja on esitanud kohtule oma arvelduskonto väljavõtte, mille kohaselt oli 22. oktoobri 2014 seisuga hageja arvelduskontol 12 244 eurot 84 senti. Hageja selgituste kohaselt on tegemist tema säästude ja tema ema toetusega, samuti kantakse sellele kontole ka poja pension, elatis ja sotsiaaltoetus.

§ 183lg 3 kohaselt peab eestkostja hoidma enda ja eestkostetava vara eraldatuna.

Hageja selgitustest järeldub, et ta ei ole seda teinud. Sellest tulenevalt oleks hageja pidanud tõendama, et arvelduskontol olevast rahasummast hagejale kuuluv osa ei ole olulise suurusega, kuid hageja ei ole seda teinud. Hagejal on õigus nõuda elatist juhul, kui tema abivajadus on tingitud tema terviseseisundist, ning üksnes ulatuses, milles ta ise ei suuda end oma terviseseisundi tõttu ülal pidada. Praegusel juhul ei ole

§ 73lg-s 1 sätestatud eeldused elatise saamiseks täidetud.

Hageja vajaduste rahuldamiseks kulub keskmiselt 329 eurot 99 senti kuus. Tema töövõimetuspension on 148 eurot 98 senti kuus. Hageja on osaliselt (50% ulatuses) kaotanud töövõime. Lähtudes terviseseisundist, oleks hagejal säilinud töövõime ulatuses võimalik oma vajaduste rahuldamiseks hankida lisaks elatusvahendeid. Kuigi hagejal on säilinud töövõime ulatuses tööl käimine raskendatud, kuna ta hooldab poega, ei ole perekonnaliikme hooldamisest tingitud võimalik abivajadus

§ 73rakendamise aluseks.

Hageja varalise seisundi hindamisel tuleb mh arvestada, et hageja arvelduskontol oli

1. oktoobri
2. a seisuga 12 244 eurot 84 senti ning hageja ei ole tõendanud, et oluline osa sellest ei kuulu temale. Seetõttu ei ole hageja terviseseisundist tulenev abivajadus tõendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus õigesti, et hageja sissetulekut arvestades ei piisa sellest tema vajaduste rahuldamiseks, kuid jättis sellest hoolimata elatise välja mõistmata. Asja lahendades tuleb arvestada, et hageja hooldab poolte ühist puudega täisealist poega. Hageja on määratud poja eestkostjaks ja hooldajaks, mistõttu tal on kohustus puudega last ööpäev läbi hooldada. Seetõttu ei saa ta endale sissetulekut hankida. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tema kontol olevast rahast ei kuulu olulise suurusega osa hagejale. Konto väljavõttest nähtub, et sellele kantakse hageja töövõimetuspension 148 eurot 98 senti ja hooldajatoetus 25 eurot 60 senti kuus. Samuti kantakse sellele poolte ühise poja töövõimetuspension ning kostja kannab sellele ka poja ülalpidamiseks mõeldud elatise 240 eurot kuus. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta asja lahendades hageja väiteid ja hageja esitatud tõendeid.
4. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele TsMS § 218 lg-s 4 sätestatud nõuete kohaselt vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
6. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejat ülal pidama sellest tulenevalt, et hageja on kostja lahutatud abikaasa, kes muutus abielu ajal osaliselt töövõimetuks ning vajab abi mh seetõttu, et ei saa endale lisasissetulekut hankida, kuna hooldab poolte täisealist puudega last.
7. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kehtiva õiguse järgi saab lahutatud abikaasa nõuda teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist juhul, kui ta ei suuda vanuse või terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ja selline abivajadus oli abielu lahutamise ajal olemas (

§ 73

), kuid seaduses ei ole sätestatud, nagu saaks lahutatud abikaasa nõuda ülalpidamist ka juhul, kui ta hooldab lahutatud abikaasade ühist täisealist puudega last. Kolleegium möönab, et sügava puudega lapse, sh täisealise lapse eest hoolitsemine nõuab erilist pühendumust ning see on võrreldav alla kolmeaastase lapse eest hoolitsemisega, mis ei võimalda enda ülalpidamiseks sissetulekut hankida. Nii võiks olla õiglane anda puudega last hooldavale vanemale õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist sarnaselt

§-s 72 sätestatuga, mil elatisenõue on ette nähtud alla kolmeaastast last hooldavale vanemale. Siiski on seaduses sätestatud lahutatud abikaasa ülalpidamise alused väga kitsalt. Tegemist on seadusandja õiguspoliitilise otsustusega, millest tuleb asja lahendades lähtuda. Siiski saab puudega täisealise lapse hooldamise kulusid arvestada puudega täisealise lapse enda ülalpidamiskulude hulka

§ 97

p 3 ja § 99 lg-te 1 ja 2 kohaselt ning teda ülal pidama kohustatud isikud peavad mh kandma ka tema hooldamisest tingitud kulutused. 12. Eeltoodut arvestades asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt ülalpidamist

§ 73

alusel sellest tulenevalt, et hagejal on abielu ajal tuvastatud osaline töövõimetus, mis kestab praeguseni. Ringkonnakohus leidis õigesti ka seda, et ülalpidamise saamiseks tuleb tuvastada lahutatud abikaasa abivajadus. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma terviseseisundi tõttu teha. Seejuures sõltub lahutatud abikaasa ülalpidamisõiguse kestus ja ulatus

§ 72

ja § 73 lg 2 järgi otseselt sellest, kui kaua ja millises ulatuses piirab terviseseisund lahutatud abikaasal sissetulekut hankida (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-110-13, p 15).
3. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja vajaduste rahuldamiseks kulub 329 eurot 99 senti ning tema sissetulek on 174 eurot 58 senti kuus. Seega tuvastas ringkonnakohus, et hageja sissetulek ei kata tema vajadusi. Leidnud, et hageja on kaotanud töövõime vaid osaliselt ja terviseseisundist tulenevalt oleks tal säilinud töövõime ulatuses võimalik oma vajaduste rahuldamiseks hankida lisaks elatusvahendeid, ei ole kohus siiski tuvastanud, millises ulatuses on see võimalik ehk teisisõnu, kas hageja oleks võimeline hankima täiendavalt piisava sissetuleku, nii et tema abivajadus terviseseisundi tõttu oleks välistatud. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka, millistel faktilistel asjaoludel põhineb järeldus lisasissetuleku hankimise võimalusest. Ainuüksi see, kui isiku töövõime kaotuse protsent on 50, ei anna iseenesest veel alust järeldusele, nagu oleks sel isikul võimalik teenida 50% oma vajaduste rahuldamiseks vajalikust rahast. Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et tema kontol olevast rahast ei kuulunud oluline osa temale. Kõigepealt ei ole üheselt mõistetav, mida ringkonnakohus selle etteheitega silmas pidas ehk mida täpsemalt oleks hageja kohtu hinnangul pidanud tõendama, sest tõendi, millest laekumised nähtuvad, oli hageja esitanud. Ringkonnakohus märkis otsuses, et hageja on esitanud kohtule oma arvelduskonto väljavõtte, mille kohaselt oli
4. oktoobri 2014 seisuga hageja arvelduskontol 12 244 eurot 84 senti, aga samuti, et hageja selgituste kohaselt on tegemist tema säästude ja tema ema toetusega ning samuti kantakse sellele kontole ka poja pension, elatis ja sotsiaaltoetus. Heitnud hagejale ette oma väite tõendamata jätmist, jättis ringkonnakohus hindamata hageja arvelduskonto väljavõtte, kust on näha, kellelt ja kui palju on raha laekunud, samuti on hindamata hageja sellega seotud väited. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-t 8 koosmõjus § 654 lg-ga 1 ning § 232 lg-t 1 koosmõjus § 639 lg-ga
6. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas hageja varaline seisund on piisav tema vajaduste rahuldamiseks või vajab hageja selleks kostja abi, sh tuleb selgitada, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus kasutada oma kontol olevat raha enda vajaduste rahuldamiseks.
7. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon I. S-le, kes selle hageja eest tasus.
8. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Ants Kull, Malle Seppik, Tambet Tampuu