← Eesti

3-2-1-37-15

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-37-15 Määruse kuupäev Tartu,

  1. jaanuar 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Edgar Savisaare hagi Tuuli Kochi ja AS-i POSTIMEES GRUPP vastu ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks või väärtushinnangute õigusvastasuse tuvastamiseks ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega. Tuuli Kochi ja AS-i POSTIMEES GRUPP menetluskulude kindlaksmääramise avaldus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-59261 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Edgar Savisaare kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Edgar Savisaar, esindajad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaat Üllar Talviste Kostja Tuuli Koch, esindaja vandeadvokaat Liis Tedder Kostja AS POSTIMEES GRUPP (varasem ärinimi AS POSTIMEES), esindaja vandeadvokaat Liis Tedder Asja läbivaatamise kuupäev
  4. jaanuar
  5. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada Tuuli Kochi ja AS-i POSTIMEES GRUPP menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
  7. Määrata kindlaks hageja poolt kostjatele hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista Edgar Savisaarelt solidaarselt Tuuli Kochi ja AS-i POSTIMEES GRUPP kasuks välja menetluskulud 4000 eurot.
  8. Kohustada Edgar Savisaart tasuma määruse resolutsiooni p-s 2 väljamõistetud menetluskuludelt (4000 eurot) Tuuli Kochile ja AS-ile POSTIMEES GRUPP viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates praeguse Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
  9. Kohtumääruse peale ei saa edasi kaevata.
  10. Tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Edgar Savisaar (hageja) esitas
  12. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi Tuuli Kochi (kostja I) ja AS-i POSTIMEES GRUPP (varasem ärinimi AS POSTIMEES) (kostja II) vastu, taotledes kostjate avaldatud faktiväidete ümberlükkamist samasel viisil, nagu kostjad need
  13. ja
  14. detsembril 2010 avaldasid. Alternatiivselt palus hageja juhuks, kui kohus peab väiteid väärtushinnanguteks, kohtul tuvastada väärtushinnangute avaldamise õigusvastasus ning välja mõista kostjatelt hageja kasuks õiglane rahasumma tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
  15. Harju Maakohus jättis
  16. mai
  17. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  18. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  19. oktoobri
  20. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
  21. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, vaidlustades ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses, sh menetluskulude jaotuse osas. Hageja esitas
  22. novembril 2015 hagist loobumise avalduse, milles palus võtta hagist loobumine vastu ja lõpetada menetlus tsiviilasjas nr 213-
  24. Riigikohus võttis
  25. novembril 2015 tehtud määrusega vastu hageja hagist loobumise avalduse ning tühistas alama astme kohtute lahendid. Kostjate menetluskulud kõikides kohtuastmetes jättis Riigikohus hageja kanda. Riigikohus määras kostjatele menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtpäevaks
  26. detsembri
  29. detsembril 2015 esitasid kostjad Riigikohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosneb kostjate menetluskulu õigusabikulust, kokku 5232 eurot 50 senti (ei sisalda käibemaksu). Kostjatele on osutatud õigusabi 34 tunni 53 minuti ulatuses, tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandus käibemaks. Kostjad kinnitasid, et kõik esitatud kulud on tekkinud tsiviilasjas nr 2-13-59261 toimunud kohtumenetluses. Kostjad palusid lahendis märkida, et hagejal tuleb hüvitatavatelt kuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
  30. Hageja seisukohavõtus palutakse kostjate menetluskuludeks määrata mitte rohkem kui 3450 eurot. Kuna mitmes dokumendis korratakse varasemates dokumentides esitatud seisukohti, ei ole ajakulu taotletud ulatuses põhjendatud. Menetluskulude nimekirja koostamiseks tehtud kulutused ei ole kohtupraktika kohaselt osa menetluskuludest. Arvestades asjaolu, et kostjad ei ole esitanud tõendeid menetluskulude kandmise kohta kostjate vahel ning üks kostja võib menetluskuludele lisatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata, palus hageja menetluskuluna mitte arvestada käibemaksu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  31. Kolleegium leiab, et kostjate avaldus tuleb osaliselt rahuldada. Kostjate menetluskulude põhjendatud suurus on 4000 eurot, mis tuleb hagejalt kostjate kasuks solidaarselt välja mõista ning kohustada hagejat maksma nimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset viivist kuni summa tasumiseni.
  32. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu
  33. mai
  34. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Asi on sisult keskmisest mõnevõrra keerukam (Riigikohtus anti asi lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule). Eelkõige oli vaja analüüsida VÕS §-de 1046 ja 1047, aga ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 ning VÕS § 134 kohaldatavust esitatud faktilistele asjaoludele. Käesoleva asja mahukus on kolleegiumi hinnangul keskmisest mõnevõrra väiksem. Kohtuasja kohta, mis on sisuliselt läbinud kolm kohtuastet, on koostatud üks toimik. Õige on hageja seisukoht, et osaliselt korratakse kostjate menetlusdokumentides varem esitatud seisukohti (nt vastuses apellatsioonkaebusele (tl 103-107) ja vastuses kassatsioonkaebusele (tl 160162)). Kostjad on soovinud saada hüvitist ka menetluskulude nimekirja koostamise eest. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu
  35. mai
  36. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 13; Riigikohtu
  37. novembri
  38. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12).
  39. Menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning muid määruse p-s 9 kirjeldatud asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb hagejalt solidaarselt kostjate kasuks välja mõista, on 4000 eurot. Kolleegium märgib, et kostjad ei ole soovinud kohtult menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmist ega ole mh kinnitanud, et ei saa käibemaksu tagasi arvestada (vt ka Riigikohtu
  40. juuni
  41. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16).
  42. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 märgib kolleegium, et hageja peab kostjatele hüvitatavatelt menetluskuludelt maksma alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Riigikohtu määrus jõustub TsMS § 694 lg 2 ja § 695 järgi määruse avalikult teatavakstegemise päeval.
  43. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).
  44. Riigikohtu
  45. novembri
  46. a määruses ei ole võetud seisukohta hagejale kassatsioonikautsjoni tagastamise kohta. TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel tuleb menetluse lõpetamise korral kautsjon tagastada. Hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.