RIIGIKOHUS ÜLDKOGU OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-146-15 Otsuse kuupäev 1. veebruar 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandb

) § 178 lõike 3 teise lause alusel kirjeldava ja põhjendava osata määrusega. Ringkonnakohus märkis, et määruse peale ei saa

§ 178lõike 3 kolmanda lause tõttu edasi kaevata.

1. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt taotleb hageja uue määruse tegemist, millega vähendada hagejalt kostja I kasuks väljamõistetavat menetluskulu 11 914 euro võrra ja kostjate II–V kasuks väljamõistetavat menetluskulu 2589 euro 12 sendi võrra. Hageja palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks alates
2. jaanuarist 2015 kehtiva

§ 178lõike 3 vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-ga 11, § 24 lõikega 5 ja §-ga 32.

1. Kostja I esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus täielikult ja maakohtu määrus osaliselt (ulatuses, milles menetluskulud jäid kostja I kasuks välja mõistmata) ning määrata kostja I menetluskulude suuruseks ning mõista hagejalt välja 86 186 eurot 77 senti. Kostja I palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks alates
2. jaanuarist 2015 kehtiva

§ 178lõike 3 vastuolu tõttu PS §-ga 11, § 24 lõikega 5, §-ga 32 ning §-ga 15.

Edasikaebeõiguse üle otsustamise peaaegu täielikult ringkonnakohtu diskretsiooniõiguseks jätmine rikub seadusereservatsiooni nõuet, kuna kohtutel ei ole õigust luua põhiõiguse piiranguid.

§ 178

lõige 3 on vastuolus ka õigusselguse põhimõttega, kuna ei näe ringkonnakohtule ette selgeid objektiivseid juhiseid, millises olukorras tuleb edasikaebeõigus tagada. On ebaselge, kas iga kord, kui ringkonnakohus maakohtu lahendit muudab, tuleb tagada edasikaebeõigus.

§ 178lõige 3 ei ole ka materiaalselt õiguspärane.

Menetlusökonoomia tagamiseks on olemas teisi vahendeid, nt

§ 178lõikes 2 sätestatud piirmäära suurendamine.

Piirang ei ole vajalik ega proportsionaalne ning moonutab edasikaebeõiguse olemust. Ringkonnakohtu määrus on ka sisuliselt ebaõige, kuna selles on nõustutud maakohtu eksliku määrusega.

1. Kostjad II–V esitasid Riigikohtule määruskaebuse, milles palusid tühistada ringkonnakohtu määrus täielikult ja maakohtu määrus osaliselt (ulatuses, milles menetluskulud jäid kostjate kasuks välja mõistmata) ning määrata kostjate II–V menetluskulude suuruseks täiendavalt ning mõista hagejalt välja 85 048 eurot 9 senti ehk kokku 98 601 eurot 37 senti. Kostjad II–V paluvad tunnistada alates
2. jaanuarist 2015 kehtiva

§ 178lõike 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Kostjad II–V nõustuvad kostja I määruskaebuse väidetega

§ 178lõike 3 vastuolu kohta põhiseadusega.

Lisaks on ringkonnakohtu ja maakohtu määrus ka sisuliselt ebaõiged. 14. Vastuses hageja määruskaebusele leiab kostja I, et see ei ole põhjendatud, v.a

§ 178lõiget 3 puudutavas osas.

Vastuses kostjate II–V määruskaebusele leiab kostja I, et tal ei ole sellele määruskaebusele vastuväiteid. 15. Kostjad II–V leiavad vastuses hageja määruskaebusele, et see ei ole põhjendatud, kuid

§ 178lõige 3 on põhiseadusega vastuolus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

1. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis
2. oktoobri
3. a määruses, et kuna kohtuasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, tuleb asi

§ 19

lõike 4 punkti 3 ja § 690 lõike 1 esimese lause ning PSJKS § 3 lõike 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule. 17. Kolleegium väljendas kahtlust, et

§ 178

lõikes 3 sätestatud kaebeõiguse piirang võib olla vastuolus PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigusega, § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigusega ja §s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramisega sekkutakse menetlusosaliste omandipõhiõigusesse, kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. Menetluskulude kindlaksmääramine evib samuti neid tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes asjas lõpplahendi tegemisele. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis. 18. Alates 1. jaanuarist 2015 võib menetluskulude kindlaksmääramine

§ 177

lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel toimuda kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Juhul, kui menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks kohtuotsuses, ei näe

ette piiranguid selle kohtuotsuse vaidlustamiseks ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Kui aga menetluskulud määrati kindlaks eraldi kohtumäärusega ja ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu määruse peale põhjendava osata määrusega, piirab

§ 178lõike 3 kolmas lause edasikaebeõigust Riigikohtule.

Seega võib seadus kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid (menetluskulude tasumise õigustatud ja kohustatud subjektid) erinevalt sõltuvalt sellest, missuguse lahendiga otsustatakse menetluskulude kindlaksmääramine. 19. Kolleegiumi hinnangul ei ole

§ 178

lõige 3 piisavalt selge sisuga, jättes kaebeõiguse olemasolu sisuliselt ringkonnakohtu otsustada ega pruugi seetõttu vastata edasikaebeõiguse lihtsa seadusreservatsiooniga piiramise nõuetele. Põhiõiguste tagamise aspektist on küsitav see, kui seaduses ei sätestata põhiõiguste piirangute täpseid kriteeriume.

§ 178lõige 3 võib olla vastuolus PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega.

Isegi juhul, kui pidada

§ 178

lg 3 teist ja kolmandat lauset sõnastuslikult arusaadavaks, ei ole üksikisikul nende normide alusel võimalik ette näha, kas ringkonnakohus teeb põhjendatud osaga või põhjendava osata määruse ning seega seda, kas üksikisikul on kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale või mitte. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu põhiseaduskomisjon 20. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et

§ 178

lõige 3 on PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega kooskõlas, sest ringkonnakohtu kaalutlusotsuse võimalikud õiguslikud tagajärjed on normis selgelt kirjas. Menetlusosalistel ei ole ega saagi olla normi teksti põhjal võimalik ette näha, millisele seisukohale ringkonnakohus konkreetse määruskaebuse lahendamisel jõuab. 21.

§ 178lõige 3 on PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõigusega kooskõlas.

Menetlusosaliste võimalik omandipõhiõiguse riive ei tulene otseselt

§ 178

lõikest 3, sest see säte reguleerib ringkonnakohtu otsustusi ja nende vormistamist menetluskulude kindlaksmääramise õiguspärasuse kontrollimisel, mitte isikute rahaliselt hinnatavate õiguste ja nõuete ulatust. Kohtumenetluse poolte menetluskulude suurusega seotud õigused ja kohustused sõltuvad ringkonnakohtu tehtavast määrusest ja mitte vaidlusalusest normist. 22.

§ 178lõikest 3 tulenev võimalik võrdsuspõhiõiguse riive on põhiseaduspärane.

Menetlusosaliste erinev kohtlemine on kaebeõiguse seisukohast põhjendatav. Koheldakse erinevalt neid menetlusosalisi, keda puudutava esimese astme kohtulahendi kontrollimisel tuvastab ringkonnakohus, et menetluskulude kindlaksmääramisel on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, ning neid menetlusosalisi, keda puudutava esimese astme kohtulahendi kontrollimisel ringkonnakohus selliseid rikkumisi ei tuvasta. Esimesse gruppi kuuluvatele menetlusosalistele on vaja tagada edasikaebamise õigus, et oleks võimalik kohtulikult kontrollida ringkonnakohtu määruses esitatud argumentide põhjendatust ning mitte moonutada menetlusosaliste kohtusse pöördumise õiguse olemust. Teise gruppi kuuluvate menetlusosaliste puhul puuduvad ringkonnakohtu määruses argumendid, mille põhjendatust kõrgema astme kohus saaks hinnata, ning edasikaebeõigus ei ole vajalik. 23.

§ 178

lõike 3 kolmandas lauses sätestatud PS § 24 lõikest 5 tuleneva edasikaebeõiguse piirang on proportsionaalne ja seega põhiseaduspärane. Vaidlusaluse sätte eesmärgiks on võimalik pidada menetlusökonoomiat. Tõhusalt toimiv kohtusüsteem on õiguspärane eesmärk, mis kannab ka põhiseaduslikke õigusväärtusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-20-07, punkt 19). Vaidlusalune edasikaebeõiguse piirang on ka sobiv, sest võimaldab kohtute töökoormust vähendada. Kaebeõiguse välistamine kohtuasjades, milles ringkonnakohus on juba kontrollinud ja tuvastanud, et maakohus on teinud õiguspärase lahendi, soodustab eesmärgi saavutamist. Edasikaebeõiguse piirang on vajalik, sest selle alternatiiv, s.o võimalus, mille kohaselt otsustab Riigikohus ise, kas ringkonnakohtu määruse peale esitatud kaebus menetlusse võtta või mitte, ei ole sama efektiivne. Vaidlusalust regulatsiooni ei saa lugeda ebavajalikuks, sest kõrgemalseisev kohus ei saa põhjendava osata määrust kontrollida. Vaidlusalune regulatsioon on ka mõõdukas, sest kõrgemalseisvad kohtud ei saa maakohtu kaalutlusotsustust sisuliselt kontrollida ja muuta. Menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 174

lõike 1 esimese lause kohaselt kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohtul on õigus sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on selgelt ületanud diskretsiooni piire (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-88-11, punkt 11). Kui ringkonnakohus on esimese astme kohtu lahendit juba kontrollinud ja jõudnud järeldusele, et maakohtus ei ole menetlusnorme selgelt rikutud või tõendeid selgelt ebaõigesti hinnatud, ei ole ka otstarbekas kaasata kohtuasja menetlusse kolmandat kohtuastet, sest võimaliku selge vea oht on viidud juba miinimumi. Kui ringkonnakohtu kontroll esimese astme kohtute lahendite üle on tõhus ja kvaliteetne, puudub täiendava edasikaebeõiguse järele ka sisuline vajadus ning selline piirang on mõõdukas. Edasikaebeõigus on vajalik eelkõige juhtudel, kui ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendit muudab, sest võib olla vaja kontrollida ringkonnakohtu määruses esitatud uute kaalutluste õiguspärasust.
3. Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt võib riivata PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Sellise põhiõiguse piiramiseks peavad olema kaalukad põhjused. Riigikohtu senise praktika kohaselt on kaalukateks põhjusteks ainult PS-s sisalduvad põhjused, mistõttu saab sellise põhiõiguse piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. juuni
5. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-12, punkt 31). Tõhusalt toimiv kohtusüsteem on põhiseaduslikke õigusväärtusi kandev eesmärk (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07, punkt 19) ja see õigustab tõhusa õiguskaitse ja ausa õigusemõistmise õiguse riivet. Õigus ausale kohtumenetlusele koosneb mitmest alamtagatisest, mille hulka kuulub muu hulgas õigus kohtulahendi põhjendusele. Vajalike põhjenduste ulatus sõltub lahendi iseloomust ja kaasuse asjaoludest, kuid põhjendus on edasikaebeõiguse tagamise kõrval muu hulgas oluline veel õigusrahu säilimiseks, juriidiliste teadmisteta poolte veenmiseks ning õigusemõistmise ühtsuse ja järjepidevuse tagamiseks. Seega ei ole kohtulahendi põhjendused vajalikud mitte ainult kõrgemalseisva kohtu veenmiseks, vaid ka vaidluse poolte ja avalikkuse veenmiseks, et konkreetne kohtulahend on õiguspärane ning kohtumenetlus on korraldatud õiguspäraselt. Kohtulahendi kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmise võimaluse tõttu võib

§ 178

lõige 3 olla põhiseaduslikkuse osas puudustega, kuid need ei ole siiski nii olulised, et muudaksid

§ 178lõike 3 põhiseadusvastaseks.

Riigikogu õiguskomisjon

1. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et vaidlusalune säte on põhiseadusega kooskõlas, kuna vastab õigusselguse põhimõttele ning on kooskõlas PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigusega ja PS §s 12 tagatud võrdsuspõhiõigusega. Kaebeõigus ei ole piiramatu, selle puhul tuleb arvestada teisi põhiseaduslikke väärtusi, nagu menetlusökonoomia ja õigusrahu. Vaidlusaluses normis ringkonnakohtule antud võimalus lahendada määruskaebus kirjeldava ja põhjendava osata määrusega tähendab seda, et ainult juhtudel, kui ringkonnakohus täielikult nõustub alama astme kohtulahendiga ega muuda seda, puudub tal vajadus alama astme kohtu tuvastatud asjaolusid uuesti kirjeldada ja kontrollitud kohtulahendi põhjendusi korrata. Ühtlasi on muutmata jäetud kohtulahendi ühekordse kontrollimisega edasikaebevõimalused ammendunud ja saabunud õigusrahu. Kui ringkonnakohus muudab alama astme kohtulahendit, peab seda tinginud asjaolusid kirjeldama ja põhjendama ning sel juhul on olemas ka edasikaebevõimalus ringkonnakohtu lahendi kontrollimiseks. Hageja
2. Hageja on seisukohal, et

§ 178

lõige 3 on vastuolus PS §-dega 12 ja 32 ning § 24 lõikega 5, kuna piirab ebaproportsionaalselt õigust vaidlustada menetluskulude jaotus Riigikohtus. Edasikaebeõiguse piiramisega koheldakse isikuid, kelle menetluskulud määrati kindlaks eraldi kohtumäärusega, ebavõrdselt võrreldes isikutega, kelle menetluskulud on kindlaks määratud kohtuotsusega. 27. Edasikaebeõiguse piiramine ei ole proportsionaalne meede eesmärgi saavutamiseks.

§ 178

lõike 3 eesmärgiks on kiirendada menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ehk tagada menetlusökonoomia. Menetlusökonoomia tagamist võib pidada legitiimseks eesmärgiks ning kaebeõiguse piiramist selle saavutamiseks sobivaks meetmeks.

1. Edasikaebeõiguse piiramist ei saa pidada vajalikuks abinõuks, sest menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab kiirendada teiste meetmetega. Menetlusökonoomiat aitavad tagada kulude kindlaksmääramine samas menetluses põhiasjaga, menetlusdokumentide ja nende kohta seisukohtade esitamisele ühtsete tähtaegade sätestamine ning vaidlustatavate menetluskulude alampiiri tõstmine või kohtutele lisaressursside andmine. Need meetmed on vähemalt sama tõhusad, kuid ei riiva nii intensiivselt isikute põhiõigusi.
2. Valitud meedet ei saa eesmärgi suhtes pidada ka mõõdukaks.

§ 178

lõige 3 piirab väga intensiivselt võrdsuspõhiõigust, edasikaebeõigust ning omandiõigust. Kuigi menetlusökonoomia põhimõte on oluline, toob

§ 178

lõige 3 kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise ning ei võimalda isikul oma õigusi kohtus tõhusalt realiseerida ja omandit kaitsta. Seetõttu on tegu ebaproportsionaalse meetmega. Kostjad 30. Kostja I jäi

§ 178

lõike 3 põhiseaduspärasuse kohta määruskaebuses esitatud seisukohtade juurde ega esitanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses täiendavat arvamust. Kostjad II-V põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vaidlusaluse sätte kohta arvamust ei esitanud. Õiguskantsler 31. Õiguskantsler on seisukohal, et

§ 178

lõige 3 on PS § 149 lõikega 3 ja § 24 lõikega 5 vastuolus osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust Riigikohtule ringkonnakohtu kirjeldava ja põhjendava osata määruse peale, kuna selles otsustatakse lõplikult isiku (põhi)õiguste või kohustuste üle. Tegu on n-ö põhimenetluses tehtava lõpliku lahendiga, mis peaks omama potentsiaali jõuda Riigikohtusse. 32. Õiguskantsleri hinnangul on

§ 178

lõige 3 formaalselt põhiseadusega kooskõlas.

§ 178lg 3 ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus.

Normi õigusselgusetust ei too iseenesest kaasa see, et norm seab mingi õigusliku tagajärje saabumise sõltuvusse kohtu otsustusest. 33.

§ 178

lg 3 riivab PS § 24 lõikest 5 tulenevat edasikaebeõigust, sest nimetatud sätte tõttu ei saa menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebust lahendava ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata, kui ringkonnakohus teeb selle kirjeldava ja põhjendava osata. 34.

§ 178

lõige 3 riivab ka võrdsuspõhiõigust (PS § 12), kuna seadusandja seab edasikaebeõiguse olemasolu esmalt sõltuvusse sellest, kas maakohus määrab menetluskulud kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või hoopis eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Teiseks seab seadusandja edasikaebeõiguse olemasolu sõltuvusse sellest, kas ringkonnakohus lahendab määruskaebuse kirjeldava ja põhjendava osaga või ilma nendeta. See tähendab, et seadusandja kohtleb samas sisulises küsimuses menetlusosalisi erinevalt lähtuvalt kohtu menetluslikest otsustest. 35. Lisaks sellele riivab

§ 178

lõige 3 PS § 14 ja § 15 lõige 1 omavahelisest koostoimest tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, sest sisuliselt sõltub järelevalve teostamise võimalikkus siin järelevalvealuse enda otsustest. Ka riivab põhjenduse puudumine PS §-s 14 sätestatud õigust korrakohasele menetlusele. 36. Edasikaebeõiguse välistamise eesmärgiks võib pidada menetlusökonoomiat ehk kohtusüsteemi töökoormuse vähendamist. Arvestades asjaolu, et vaidlusalune norm kohaldub juhtudel, mil esmane kaebevõimalus on tagatud, saab lugeda edasikaebeõiguse riive eesmärki legitiimseks. 37. Edasikaebeõiguse piirang on menetlusökonoomia saavutamisel sobiv ja vajalik abinõu, kuid mitte mõõdukas abinõu. Mõõdukuse analüüsimisel tuleb eristada nn edasikaebeõiguse kohaldumist kõrvalmenetluses ja edasikaevet lõpliku lahendi peale. Esimesel juhul soovitakse vaidlustada menetlusliku abi- või sekundaarnõude kohta tehtud otsust. Teisel juhul on tegu menetlust lõpetava määruse ehk konkreetse kohtuasja lõpplahendi peale edasikaebeõiguse piiramisega. 38. Edasikaebeõiguse piiramise kaudu kohtusüsteemi efektiivsuse suurendamisel taotletakse kahte alaeesmärki:

1. a)kohtusüsteemi üldist efektiivsust (ehk kohtute tööaja kokkuhoidu) ning
2. b)kohtu efektiivsust konkreetses kohtuasjas kiiresti lõpliku lahendini jõudmisel. Mõlemad eesmärgid on mõeldavad vaid siis, kui potentsiaalset edasikaebajat puudutavas kohtuasjas toimuvad nii nn põhi- kui ka kõrvalmenetlus ning edasikaebeõiguse piirang puudutab nn kõrvalmenetluses tehtavat otsust. 39. Valdavalt tagavadki kohtumääruste suhtes kehtestatud edasikaebeõiguse piirangud just võimaliku edasikaebajaga seotud nn põhimenetluse efektiivset ja kiiret lahendamist. Vaid kõrvaleesmärgina võidakse silmas pidada ka teiste kohtuasjade kiirele lahendamisele kaasaaitamist. Seetõttu ei saagi menetluslikke määrusi tihti eraldi või mitu korda vaidlustada, küll aga saab neid sel juhul vaidlustada koos nn põhiasja lahendiga. Sellisel juhul on piirangu eesmärgid kahtlemata kaalukad ning teiselt poolt edasikaebeõiguse piirang vaid ajutine ehk (vähemalt üldjuhul) mitte kuigi intensiivne. Seega on edasikaebeõiguse piiramine üldjuhul mõõdukas juhul, kui see teenib muu hulgas eesmärki võimalikult kiiresti jätkata sama kohtuasja menetlust ning kus vähemalt lõppastmes on Riigikohtul võimalik võtta seisukoht ringkonnakohtu määruse kohta üksikjuhu õiglust tagaval viisil. 40.

§ 178

lõike 3 puhul ei ole ringkonnakohtu määrus, mille suhtes edasikaebeõiguse lubamise küsimus tekib, tehtud nn kõrvalmenetluses. Vaidlusalusel juhul on edasikaebeõiguse piirang lõplik, mis teeb selle juba iseenesest märkimisväärselt intensiivseks edasikaebepõhiõiguse riiveks, hoolimata sellest, et eelnevalt on menetlusosalistele tagatud vähemalt ühekordne edasikaebeõigus. 41. Riigikohtusse edasikaebeõiguse võimaldamine ringkonnakohtu menetlust lõpetava määruse peale, kui see ei ole tehtud nn kõrvalmenetluses, ei saa ka olla kohtusüsteemi (Riigikohut) ebamõistlikult koormav. Osa menetluskulude kindlaksmääramise menetlustest võivad juba praegu Riigikohtusse välja jõuda. Samuti võtab Riigikohus kaebused menetlusse valikuliselt (

§ 679

). Kohtusüsteemi üldine efektiivsus ei saa olla kaalukam eesmärk kui alama astme kohtu võimaliku veaga kaasnev üksikjuhu ebaõigluse kõrvaldamine.

1. Edasikaebeõiguse puudumine on puutumuses PS § 149 lõigetega 1–
2. Neis sätetes kirjeldatud süsteemi loogiliseks eesmärgiks on madalama astme kohtute lahendite kontrolli kaudu kohtupraktika ühtlustamine ja omakorda selle kaudu õiguse ühetaoline kohaldamine. 43.

ei võimalda Riigikohtul ühelgi juhul vaadata läbi sellist ringkonnakohtu määrust, millega lahendatakse kirjeldava ja põhjendava osata menetluskulude kindlaks–määramise määruse peale esitatud määruskaebus. See ei ole võimalik ka juhul, kui muidu on täidetud

§-dest 679 ja 695 tulenevad tingimused. Riigikohus saab madalama astme kohtute praktikat ühtlustada küll obiter dictum korras seisukohta väljendades, kuid sellega ei ole võimalik saavutada üksikjuhu õiget ja õiglast lahendust.

1. Lisaks võib edasikaebeõiguse piiranguga kaasneda väga intensiivne põhiõiguste riive menetluskulude kindlaksmääramisega kaasnevaid võimalikke tagajärgi arvestades. Menetluskulude kindlaksmääramisel otsustatakse lõplikult isiku varaliste õiguste üle ning kulude väljamõistmisel järgneb täitemenetlus (sh on lõppastmes võimalik ka isiku eluaseme sundvõõrandamine). Otsustuse lõplikkus võib seega kaasa tuua PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse intensiivse riive. Justiitsminister
2. Justiitsminister on seisukohal, et

§ 178

lõige 3 on põhiseadusega vastuolus osas, mis ei võimalda esitada kaebust ringkonnakohtu kirjeldava ja põhjendava osata määruse peale. Vaidlusalune norm riivab ebaproportsionaalselt PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust, § 24 lõikest 5 tulenevat edasikaebeõigust ja § 32 lõikest 2 tulenevat õigust vabalt vallata, kasutada ja käsutada enda omandit. 46.

§ 178lõige 3 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas.

Nimetatud säte on vastu võetud Riigikogus nõutava häälteenamusega, Vabariigi Presidendi on selle välja kuulutanud ning see on avaldatud Riigi Teatajas. Teadaolevalt ei ole seaduse vastuvõtmisel rikutud asjakohaseid menetlusnorme. Vaidlustatud säte vastab ka määratletuse nõudele (PS § 13 lõige 2), kuna on sõnastatud piisavalt selgelt ja on arusaadav. Vaidlustatud säte vastab ka PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva õigusliku aluse nõudele. 47. Materiaalse põhiseaduspärasuse üheks tingimuseks on see, et normil peab olema legitiimne eesmärk.

§ 178

lõikes 3 sätestatud edasikaebe piirangu kehtestamise eesmärk on menetlusökonoomia, mis on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Seega on tegemist legitiimse eesmärgiga. 48.

§ 178

lõikest 3 tulenev piirang, mis ei võimalda maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata, aitab kahtlemata kohtumenetlust kiirendada ja lihtsustada. Seega on tegemist sobiva abinõuga. 49. Justiitsministri hinnangul ei ole kohtumenetluse ökonoomiat praegusel juhul võimalik tagada mõne teise veel efektiivsema, ent isikut vähem koormavama vahendiga, kui seda on määruse peale edasikaebeõiguse piiramine. Seega on

§ 178lõige 3 vajalik abinõu.

50. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. See, kas kohus määrab menetluskulud kindlaks põhiasja lõpplahendiga või pärast lõpplahendi jõustumist määrusega, otsustab maakohus (

§ 174

, § 177) ning menetlusosalisel ei ole võimalik sekkuda sellesse kohtu otsustusse. Menetluskulude kindlaksmääramise asjas võivad vaidlusalused summad, iseäranis esindajakulud, olla märkimisväärselt suured. Eesmärgi tähtsusega ei ole piisavalt põhjendatud, miks menetluskulude kindlaksmääramise lahendi peale edasikaebamisel peaks menetlusosalisi ebavõrdselt kohtlema sõltuvalt kohtu valitud menetluskulude kindlaksmääramise viisist. See piirang viib ka ebavõrdse võimaluseni teostada edasikaebeõigust ning omandiõigust. VAIDLUSTATUD SÄTE 51.

§ 178lõige 3: „§ 178. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamine [---]

§ 178lõige 3 on kohtuasjas asjassepuutuv (I).

Seejärel käsitleb vaidlusaluse sättega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (II) ning hindab, kas need on põhiseadusega kooskõlas (III). Lõpuks lahendab üldkogu määruskaebused (IV). I

1. Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lõige 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu
2. detsembri
3. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10 ja
4. oktoobri
5. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; vt ka Riigikohtu üldkogu
6. aprilli
7. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19). 54.

§ 178

lõige 3 reguleerib Riigikohtusse edasikaebamise õigust olukorras, kus tsiviilkohtumenetluse kulude rahalise suuruse on maakohus kindlaks määranud tsiviilasja sisulisest lahendamisest eraldi. Tsiviilasja lahendav kohus peab kohtuotsust või menetlust lõpetavat määrust tehes määrama kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (

§ 173lõige 1).

Juhul, kui see ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist, määrab maakohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse (

§ 174lõige 2).

Vastasel juhul määrab asja sisuliselt menetlenud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi menetluses pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lõige 1 punkt 2 ja lõige 2).

§ 178

lõikest 3 tulenevalt ei saa esitada Riigikohtule kaebust ringkonnakohtu kirjeldava ja põhjendava osata määruse peale, millega ringkonnakohus lahendas maakohtu

§ 177lõike 2 alusel tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse.

55.

§ 178

lõige 3 on praeguses kohtuasjas asjassepuutuv, kuna on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Üldkogu lahendab määruskaebusi, mis esitati Riigikohtule ringkonnakohtu ilma põhjendava ja kirjeldava osata tehtud määruse peale, millega ringkonnakohus oli lahendanud maakohtu

§ 177

lõike 2 alusel tehtud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebused. 56. Juhul, kui

§ 178

lõige 3 on põhiseadusega kooskõlas ja jääb kehtima, on määruskaebused võetud ekslikult menetlusse ja tuleks kaebeõiguse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata (

§ 682lõige 1).

Juhul, kui üldkogu tunnistab

§ 178

lõike 3 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, tuleks Riigikohtule esitatud määruskaebused

§ 696lõike 1 teise lause kohaselt läbi vaadata.

II 57. Välistades ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtusse määruskaebuse esitamise juhul, kui ringkonnakohtu määrus on tehtud kirjeldava ja põhjendava osata, riivab

§ 178lõige 3 PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust.

1. PS § 24 lõike 5 kohaselt on igaühel õigus kaevata tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslik põhiõigus, mis on osa üldisest põhiõigusest kohtulikule kaitsele ja mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi kohtulahendites (Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, punkt 45). PS § 24 lõike 5 kaitseala riivab igasugune takistus kõrgema astme kohtu poole pöördumisel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. juuni
5. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-10, punkt 16).
6. PS § 24 lõike 5 esemeline kaitseala hõlmab nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse (Riigikohtu üldkogu
7. aprilli
8. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-75-14, punktid 61–62). Seadusandja võib edasikaebeõigusele seadusega sätestada nii menetluslikke piiranguid kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (Riigikohtu üldkogu
9. aprilli
10. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-75-14, punkt 63).
11. Ilma põhjendusteta kohtulahendi peale on keeruline esitada kaebust kõrgemalseisvale kohtule. Seetõttu riivab PS § 24 lõikes 5 tagatud põhiõigust nii see, et

§ 178

lõige 3 ei kohusta ringkonnakohut oma määrust põhjendama, kui ka see, et ringkonnakohtu põhjendamata määruse peale ei saa esitada kaebust Riigikohtule. 61.

§ 178

lõike 3 esimesest lausest tulenevalt on ringkonnakohus kohustatud oma määrust põhjendama üksnes juhul, kui maakohus on ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruses rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kuigi sätte sõnastusest see otseselt ei ilmne, võib tõlgendamise teel jõuda järelduseni, et ringkonnakohus peab oma määrust põhjendama juhul, kui ta muudab (sh tühistab) maakohtu määruse, millega maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

§ 178

lõike 3 teise lause kohaselt võib muul juhul, seega juhul, kui ringkonnakohus maakohtu määrust ei muuda, ringkonnakohus teha määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. 62. PS § 24 lõike 5 riive põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb arvestada samuti seda, et

§ 178

lõige 3 riivab ka PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust, mis keelab kohelda sarnases olukorras isikuid ebavõrdselt. 63. Seades ringkonnakohtu määruse põhjendamise kohustuse sõltuvusse sellest, kas kohus muudab maakohtu lahendit või mitte, kohtleb

§ 178lõige 3 menetlusosalisi ebavõrdselt.

Juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks põhimenetluses, on maakohtu lahendi peale esitatud kaebust läbi vaataval ringkonnakohtul kohustus oma lahendit põhjendada (v.a

§ 654

lõikes 6 nimetatud juhul, mil ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi; see kehtib

§ 659kaudu ka määruskaebuse läbivaatamisel).

Ringkonnakohtu põhjendamiskohustus ei sõltu sellisel juhul sellest, kas kohus muudab maakohtu lahendit või mitte. 64. Lisaks riivab vaidlusalune säte võrdsuspõhiõigust seetõttu, et

§ 178

lõike 3 teise lause kohaselt võib ringkonnakohus oma määrust põhjendada ka juhul, kui ta ei muuda maakohtu määrust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Sellisel juhul koheldakse menetlusosalisi, kelle kaebust lahendades ringkonnakohus tegi põhjendamata määruse, ebavõrdselt võrreldes nende menetlusosalistega, kelle kaebust lahendades ringkonnakohus otsustas teha põhjendatud määruse. 65. Kokkuvõtvalt koheldakse erinevalt menetlusosalisi, kelle kohta tehtud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise lahendi peale saab esitada kaebuse Riigikohtule, ja neid menetlusosalisi, kelle kohta tehtud lahendi peale ei saa esitada kaebust Riigikohtule. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist saab Riigikohtus vaidlustada juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määrati kindlaks põhimenetluses kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega (

§ 177lõige 1 punkt 1).

Lisaks sellele saab kaebuse Riigikohtusse esitada menetlusosaline, kelle suhtes määrati menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi menetluses, kuid ringkonnakohus muutis maakohtu määrust, tehes selle kohta põhjendatud määruse (

§ 178lõige 3 esimene lause).

Samuti on võimalik Riigikohtusse kaebus esitada menetlusosalisel, kelle suhtes menetluskulude rahaline suurus määrati kindlaks eraldi menetluses ja ringkonnakohus ei muutnud maakohtu lahendit, kuid otsustas siiski teha põhjendatud määruse (

§ 178lõige 3 teine lause).

Kõiki neid menetlusosalisi koheldakse ebavõrdselt võrreldes menetlusosalisega, kelle suhtes määrati menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi menetluses, ringkonnakohus ei muutnud maakohtu määrust ega pidanud vajalikuks teha põhjendatud määrust.

1. Lisaks eeltoodule riivab vaidlusalune säte PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. Kuna menetluslike põhiõiguste eesmärgiks on tagada isiku materiaalsete põhiõiguste teostamine, tuleb menetluslike põhiõiguste riive põhiseaduspärasuse hindamisel arvestada ka seda, milliste põhiõiguste kaitseks soovib isik oma menetluslikke õigusi kasutada (vt Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, punkt 75). Menetluskulude kindlaksmääramine riivab menetlusosaliste PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust, kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. III
4. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et

§ 178

lõige 3 võib olla formaalselt põhiseadusvastane, kuna ei vasta PS § 13 lõikes 2 sätestatud õigusselguse põhimõttele. PS § 13 lõige 2 kaitseb igaüht riigivõimu omavoli eest. Õigusselguse põhimõte nõuab, et õigusnormid oleksid piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida (Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 31). 68.

§ 178

lõike 3 esimesest lausest on tõlgendamise teel võimalik järeldada, et ringkonnakohus peab põhjendama oma määrust, millega muudetakse maakohtu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tehtud määrust.

§ 178

lõike 3 teisest lausest tuleneb, et juhul, kui ringkonnakohus ei muuda maakohtu määrust

§ 178

lõike 3 esimeses lauses sätestatud põhjustel, ei pea ringkonnakohus oma määrust põhjendama. Üldkogu hinnangul on

§ 178

lõikest 3 tulenev norm, mis välistab ringkonnakohtu kohustuse määrust põhjendada ja seob sellega edasikaebeõiguse piirangu, piisavalt selge ja formaalselt põhiseaduspärane. 69.

§ 178

lõike 3 teise lause sõnastusest tuleneb, et ringkonnakohus võib oma määrust põhjendada ka juhul, kui ta maakohtu määrust ei muuda. Asjaolu, et

§ 178

lõige 3 ei sätesta kriteeriume, millest lähtudes ringkonnakohus peaks otsustama, kas põhjendada oma määrust või mitte, ei muuda kõnealust sätet ebaselgeks.

§ 178

lõike 3 sõnastusest on piisava selgusega mõistetav, et seadusandja ongi andnud kohtule selles menetlusküsimuses laia kaalutlusruumi.

1. PS § 11 teisest lausest tulenevalt on põhiõiguse riive materiaalselt põhiseadusega kooskõlas, kui riive on legitiimse eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) vahend. Üldkogu ei hinda eraldi PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõiguse ja PS §-s 32 tagatud omandipõhiõiguse riivet, vaid arvestab neid PS § 24 lõike 5 riive mõõdukuse hindamise juures.
2. Nii PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigus, § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigus kui ka §s 32 tagatud omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigused, mis on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.
3. Vaidlusalune säte lisati tsiviilkohtumenetluse seadustikku
4. jaanuaril 2015 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadusega. Nimetatud seadusega muudeti seni kehtinud menetluskulude kindlaksmääramise korda selliselt, et võimaldati tsiviilasja lahendaval kohtul otsustada, kas määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks põhimenetluses (kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses) või eraldi menetluses pärast põhimenetluses tehtud lahendi jõustumist. Enne
5. jaanuari 2015 tuli menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata üldjuhul eraldi menetluses pärast põhimenetluses tehtud lahendi jõustumist.
6. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise korra muutmise eesmärgiks oli eelnõu seletuskirja kohaselt hoida kokku menetluskulude kindlaksmääramise erimenetlusega kaasnevat ajakulu. Kuigi eelnõu seletuskirjas ei ole eraldi välja toodud, mis oli

§ 178

lõikes 3 sätestatud lahendi põhjendamise ja edasikaebeõiguse piirangu eesmärgiks, võib ka selleks pidada kohtumenetluse ökonoomsust ja kohtuasja kiiret lahendamist, mida tuleb pidada legitiimseks eesmärgiks PS § 24 lõikes 5, § 12 lõikes 1 ja §-s 32 sätestatud põhiõiguste riivamiseks (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr 3-41-1-04, punkt 21).
3. Edasikaebeõiguse piirang on menetlusökonoomia saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu, kuna pole alternatiive, millega soovitud eesmärki saavutada sama tõhusalt, kuid mis riivaksid menetlusosaliste põhiõigusi vähem intensiivselt. Põhiõiguse riive mõõdukuse hindamiseks tuleb hinnata selle intensiivsust ja kaaluda seda eesmärgiga, mida soovitakse saavutada. Üldkogu on seisukohal, et edasikaebeõiguse riive on intensiivne.
4. Riive intensiivsust vähendab praegusel juhul asjaolu, et tegemist on ringkonnakohtu määruse vaidlustamisega Riigikohtus. Menetluskulude rahalise suuruse üle otsustab kõigepealt maakohus, kes on kohustatud oma määrust põhjendama (eraldi menetluse korral

§ 177lõikes 6 sätestatud ulatuses ja korras).

Maakohtu määruse peale on üldjuhul võimalik esitada kaebus ringkonnakohtusse (edasikaebeõigust piirab ka

§ 178

lõige 2, mille kohaselt ei saa menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata juhul, kui vaidlustatav summa jääb alla 200 euro).

1. Riive intensiivsust suurendavad aga järgmised asjaolud. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine on küll kõrvalnõude lahendamine, kuid sellega otsustatakse menetlusosaliste varaliste õiguste (PS § 32) üle lõplikult. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et „kuigi maakohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramine ei ole põhiasja lahendamine, sest see on juba jõustunud lahendiga lahendatud, evib menetluskulude kindlaksmääramine samuti neid tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes asjas lõpplahendi tegemisele" (Riigikohtu üldkogu
2. veebruari
3. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13, punkt 43.1).
4. Sõltuvalt asjaoludest võib varaliste õiguste riive olla seejuures väga intensiivne, kui on tegemist pika ja keeruka kohtumenetlusega, kus menetlusosalised on kandnud ulatuslikke kulutusi (praeguses kohtuasjas mõistis maakohus hagejalt kostjate kasuks välja 38 173 eurot 28 senti; kokku taotlesid kostjad hagejalt 184 788 euro 14 sendi väljamõistmist). Riive intensiivsust vähendaks nt see, kui Riigikohtusse kaebamise piirang oleks sõltuvuses mitte lahendi põhjendamisest, vaid varaliste õiguste riive intensiivsusest (nii tekiks kaebeõigus juhul, kui vaidlustatav summa oleks suurem kui mingi seaduses kindlaks määratud summa). Ka kehtivas õiguses on menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise õigus seatud sõltuvusse varaliste õiguste riive intensiivsusest.

§ 178

lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Samuti on varaliste õiguste riive määravaks ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. Riigikohus ei pea varalise nõudega hagi asjas esitatud kassatsioonkaebust menetlusse võtma, kui kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust väiksemas ulatuses kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga kümnekordne alammäär (

§ 679lõige 4).

1. Edasikaebepõhiõiguse riive intensiivsust suurendab ka asjaolu, et seadus kohtleb menetlusosalisi ebavõrdselt nii ringkonnakohtu määruse põhjendamise kui ka määruse peale Riigikohtusse kaebamise seisukohalt. Võrdsuspõhiõigusest tulenevalt tuleb menetluslikke ressursse jagada samas olukorras isikute vahel võrdselt. Riigikohus on leidnud, et ebavõrdse kohtlemise mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks ei saa olla administratiivsed või tehnilist laadi raskused (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, punkt 39), samuti ei tohi isikute erinevat kohtlemist õigustada asutuste ja ametnike töökiirusega (Riigikohtu üldkogu
4. märtsi
5. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 38).
6. Arvestades edasikaebepõhiõiguse ja omandipõhiõiguse riive intensiivsust, ei näe üldkogu mõistlikku põhjust menetlusosalise ebavõrdseks kohtlemiseks, mis tuleneb sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks põhimenetluses või eraldi menetluses pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. See, kas määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks põhimenetluses või eraldi menetluses, on

§ 174lõike 2 järgi tsiviilasja lahendava kohtu kaalutlusotsus.

Selle kaalutlusotsuse langetab kohus samuti menetlusökonoomiat silmas pidades. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses siis, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist (s.o ei ole liiga aja- ja ressursikulukas). 80. Tõlgendades

§ 178

lõike 3 esimest lauset otsuse punktis 61 välja pakutud viisil, on erineva kohtlemise põhjuseks asjaolu, et maakohus ja ringkonnakohus on asunud erinevale seisukohale. Tõenäoliselt on seadusandja pidanud vajalikuks, et sellises olukorras peaks olema võimalik pöörduda Riigikohtu poole kohtuvigade vältimiseks. Juhul, kui maakohus ja ringkonnakohus on otsustanud ühtmoodi, on tõenäosus, et kohus pole viga teinud, suurem ja Riigikohtusse pöördumine pole vajalik. Ka sellist ebavõrdse kohtlemise põhjendust ei saa pidada piisavaks. Paljudel juhtudel tühistab Riigikohus ka lahendeid, milles maakohus ja ringkonnakohus on olnud ühte meelt. 81. Ebavõrdseks kohtlemiseks, mis tuleneb sellest, et ringkonnakohus otsustab, kas oma määrust põhjendada või mitte (

§ 178

lõike 3 teine lause), pole võimalik mõistlikku põhjendust leida, kuna seaduses pole sätestatud täpseid kriteeriume sellise otsustuse langetamiseks. 82. Kaaludes PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse riivet koostoimes § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõiguse ja §-s 32 tagatud omandipõhiõiguse riivega, leiab üldkogu, et põhiõiguste riived on sedavõrd intensiivsed, et neid ei saa pidada menetlusökonoomia saavutamiseks mõõdukaks. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tunnistab Riigikohtu üldkogu

§ 178lõike 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

IV 83. Hageja ja kostjad esitasid Riigikohtule määruskaebused, milles palusid tunnistada

§ 178lõige 3 põhiseadusvastaseks ja võtta määruskaebused menetlusse.

Hageja palus Riigikohtul tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha kohtuasjas uus määrus, millega vähendada hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud menetluskulu. Kostja I ja kostjad II–V palusid määruskaebustes tühistada ringkonnakohtu määrus täielikult ja maakohtu määrus osaliselt, ulatuses, milles menetluskulud jäid kostjate kasuks välja mõistmata. 84. Kuna üldkogu tunnistas määruskaebuste Riigikohtus menetlemist takistava

§ 178

lõike 3 kehtetuks, tuleb hageja ja kostjate määruskaebused läbi vaadata (tulenevalt

§ 696lõige 1 teisest lausest).

Kuna üldkogu tunnistas

§ 178

lõike 3 kehtetuks ka osas, mis võimaldas ringkonnakohtul teha põhjendamata määruse, on ringkonnakohus

§ 667

lõike 1 esimesest lausest lähtudes kohustatud põhjendama maakohtu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tehtud määrust. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus määrust põhjendanud. Eeltoodust lähtudes tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata kohtuasi uueks lahendamiseks samale kohtule. 85. Määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lõike 4 esimese lause alusel määruskaebustelt tasutud kautsjonid tagastada.

86.

§ 178

lõike 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu