3-1-1-2-16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-2-16

1. veebruar 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma Väärteoasi Targo Naela (Nael) karistamises liiklusseaduse § 214 järgi Viru Maakohtu
2. augusti
3. a otsus väärteoasjas nr 4-15689 Targo Naela kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kassatsioon Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur
4. jaanuar 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Viru Maakohtu
6. augusti
7. a otsus Targo Naela väärteoasjas liiklusseaduse § 214 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.
8. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
9. Mõista Eesti Vabariigilt Targo Naela kasuks välja 369 (kolmsada kuuskümmend üheksa) eurot 60 (kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 61 (kuuskümmend üks) eurot 60 (kuuskümmend) senti, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Politsei- ja Piirivalveameti
11. jaanuari
12. a kiirmenetluse otsusega karistati Targo Naela liiklusseaduse (LS) § 214 alusel 35 trahviühiku (140 euro) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta juhtis samal päeval kell 13.55 Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas ElavereSimuna maantee
13. kilomeetril mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Sõidumeerikut T. Nael ei kasutanud ega salvestanud ka käsikirjaliselt või automaatse registreerimise teel kogu muu töö- ja puhkeaja kestust ajal, mil ta ei viibinud sõidukis. Sellega rikkus menetlusalune isik LS § 131 lg 3 ning Euroopa Ühenduste Nõukogu (EMÜ)
14. detsembri
15. a määruse nr 3821/85 artiklite 13 ja 15 nõudeid.
16. Viru Maakohtule esitatud kaebuses taotles menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja leidis, et ta ei olnud kohustatud sõidumeerikut kasutama.
17. Viru Maakohtu
18. augusti
19. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 3.1 LS § 130 lg 1 kohaselt sätestab sõitjate veoks ette nähtud üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) või veose veoks ette nähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EÜ) määrus nr 561/
20. Kõnealuse määruse art 2 punkti 1a järgi kohaldatakse seda määrust siis, kui tegemist on kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni. Määruse art 3 näeb ette vedude loetelu, mille puhul määrust ei kohaldata. EÜ määruse nr 561/2006 art 11 järgi võib liikmesriik kehtestada erandeid oma territooriumil toimuvate vedude osas, mil sõidumeerikut kasutama ei pea. LS § 130 lg-s 12 nähakse ette juhud, mil juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol EÜ määruses nr 561/2006 sätestatud nõudeid ei rakendata. 3.2 Registriandmetest nähtuvalt on T. Naela juhitud sõiduki täismass 28 tonni, mille tõttu kohaldatakse selle kasutamisele EÜ määrust nr 561/
21. Selle artiklis 3 sisalduvast loetelust ei kohaldu kõnealuse sõiduki suhtes ükski norm ja samuti ei kehti selle suhtes LS § 130 lg-s 12 toodud erandid. Kaebuses pole osutatud ka ühegi muu õigusakti sättele, milles kirjeldatud erandliku regulatsiooni alla kuulumist saaks kaaluda. T. Naela käitumine vastab seetõttu LS § 214 tunnustele. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
22. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Naela kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Kassatsioonimenetluse esemeks on küsimus, kas menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suhtes tuleb kohaldada EMÜ määrust nr 3821/
23. Maakohus ei selgitanud välja, kas konkreetne sõiduk oli ette nähtud veose veoks, vaid lähtus üksnes selle täismassist. Seeläbi kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Vaidlusalune auto ei ole tavapärane N3-kategooria sõiduk, vaid tegemist on eriotstarbelise sõidukiga majandus- ja kommunikatsiooniministri
24. juuni
25. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse C mõttes. Registreerimistunnistuse järgi on sõiduki kere tüüp sihtotstarbeline ja sõiduki kasutusalaks on märgitud „loomasöödaveski“. Ka visuaalsel vaatlusel pidi olema arusaadav, et tegemist ei ole veose veoks ette nähtud sõidukiga. 4.2 Sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik liiklusohutuse tagamise eesmärgil sellistel sõidukitel, millega tehakse veoste ja reisijate vedu. Kõnealune sõiduk viibib teeliikluses lühikest aega, kuna seda kasutatakse sihtkohas töö tegemiseks. Seega ei laiene sellele eriotstarbelisele sõidukile sõidumeeriku kasutamise nõuded.
26. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi kohaldatakse määruse nõudeid autoveol kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni. Kiirmenetluse otsusest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik N3-kategooria sõidukit, mille täismass on registriandmete kohaselt 28 tonni. Tõenditest ei nähtu, et tegemist on sõidukiga, mida ei saa kasutada kaubaveol. Ka pole loomasöödaveski võrreldav liikurkraana või muu sarnase otstarbega sõidukiga. Väärteo toimepanemiseks kasutatud sõiduk kuulub seetõttu EÜ määruse nr 561/2006 art 2 kohaldamisalasse ja lähtudes LS § 131 lg-st 1 pidi menetlusaluse isiku sõidu- ja puhkeaja arvestus toimuma EMÜ määruse nr 3821/85 järgi. Kõnealuse veo puhul ei kehtinud EÜ määruse nr 561/2006 artiklis 3 või LS § 130 lg-s 12 toodud erisused. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Kiirmenetluse otsuse kohaselt juhtis T. Nael mootorsõidukit, milles ta oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Kuna menetlusalune isik ei kasutanud sõidumeerikut ega salvestanud ka käsikirjaliselt või automaatse registreerimise teel töö- ja puhkeaja kestust ajal, mil ta ei viibinud sõidukis, rikkus ta LS § 131 lg 3 ja EMÜ määruse nr 3821/85 artiklite 13 ning 15 nõudeid, pannes toime LS § 214 järgi kvalifitseeritava väärteo. T. Nael väitis maakohtule esitatud kaebuses, et ta ei pidanudki sõidumeerikut kasutama, sest tema sõiduk ei ole ette nähtud kauba veoks. Seega tuli kohtulikul arutamisel teokirjeldusest ja kõnealusest argumendist lähtudes kindlaks teha, kas sõidumeeriku kasutamine vaidlusaluses sõidukis oli kohustuslik.
28. Maakohus on vaadeldavat küsimust lahendades asunud seisukohale, et kuna T. Naela juhitud sõiduki täismass on registriandmete kohaselt 28 tonni ja tuvastatud pole selliseid LS § 130 lg-s 12, EÜ määruse nr 561/2006 artiklis 3 või muus õigusaktis sätestatud erandeid, mille järgi olnuks menetlusalune isik sõidumeeriku kasutamise kohustusest vabastatud, kuulub sõiduki kasutamine EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi määruse kohaldamisalasse. Kassaator märgib seda järeldust kritiseerides põhjendatult, et sõidumeeriku kasutamise kohustuse üle otsustamisel ei olnud õige lähtuda üksnes sõiduki täismassist, vaid EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi tuli hinnata veel sedagi, kas konkreetse autoveo puhul oli tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga. Selle väite jättis aga maakohus sisulise tähelepanuta.
29. Kohtuväline menetleja on nii maakohtu menetluses kui ka kassatsioonivastuses osutanud majandus- ja kommunikatsiooniministri
30. juuni
31. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse A punktile 2c, mille kohaselt on N3-kategooria sõiduk vähemalt neljarattaline veoseveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Samas nähakse määruse lisa 5 alajaotuses C ette eriotstarbeliste sõidukite jaotus, mille alla kuuluvad M-, N- või O-kategooria sõidukid ning mis on mõeldud reisijate või veoste veoks ja erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust. Eelnevast nähtub, et vaatamata lisa 5 alajaotuses A toodud Nkategooria sõidukite määratlusele võib viimati märgitud sõidukite kategooriasse kuuluv sõiduk olla mõeldud ka erifunktsiooni täitmiseks, mitte veoste veoks (nt liikurkraana). Üksnes sõiduki kuulumine N3-kategooriasse ei võimalda seega teha järeldust selle kohta, kas arutataval juhul kasutatud sõiduk oli mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes.
32. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu. Sellisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. oktoobri
34. a otsus asjas nr 3-1-1-84-13, p-d 13-14).
35. Praeguses asjas tehtud maakohtu otsus eelmises punktis refereeritud nõuetele ei vasta, kuna maakohus jättis konkreetsete tõenditega seostatult kindlaks tegemata, et väärteo toimepanemiseks kasutatud sõiduki puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a mõttes. Väärteotoimikus on olemas sõiduki detailandmete päringu väljatrükk (tl 18) ja kaebusele lisatud tootja ingliskeelne sertifikaat (tl 6), kuid nende tõendite alusel ei saa teha täpsemaid järeldusi sõiduki kasutusvõimaluste ning tehniliste iseärasuste kohta. Ka pole sõidukit vaadeldud. Eelnevast johtuvalt ei saa teha järeldusi selle kohta, kas vaidlusalune mootorsõiduk on ette nähtud veose vedamiseks. Erinevalt kassatsioonivastuses märgitust oleks tulnud kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid kohtulikul arutamisel kontrollida ja koguda vajadusel täiendavaid tõendeid, et otsustada, missugusel otstarbel on vaidlusalune sõiduk kasutatav. Kuivõrd maakohus seda ei teinud, jättes seega kaebuse aluseks olnud kesksele kaitseargumendile vastamata, on eiratud VTMS § 123 lg 2 nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
36. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on tuvastatud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine kõrvaldatav väärteoasja uuel arutamisel maakohtus ja väärteomenetluse lõpetamiseks praegu puudub alus. Maakohtul tuleb väärteoasja uuel arutamisel välja selgitada, kas kõnealune sõiduk on mõeldud sellise erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust, ja kas see on ehituslikest iseärasustest ning kasutusotstarbest tulenevalt kasutatav veoste veoks. Alles seejärel saab anda õigusliku hinnangu, kas tegemist on kaubaveoks kasutatava sõidukiga, kas sellele laieneb sõidumeeriku kasutamise kohustus ja kas menetlusaluse isiku käitumine vastab seetõttu LS §s 214 sätestatud väärteo tunnustele.
37. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
38. augusti
39. a otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
40. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada T. Naelale VTMS § 23 alusel kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 369 eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 61 eurot 60 senti. Taotlusele lisatud arve kohaselt on väärteoasja materjaliga tutvumiseks, kaitsealuse konsulteerimiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 3,85 tundi. Õigusteenuse tunnihinnaks on 80 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et kuna käesoleva otsusega väärteomenetlust ei lõpetata, ei ole VTMS § 23 kohaldatav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
41. detsembri
42. a otsus asjas nr 3-1-1-90-14, p 47). Taotluses märgitud 369 eurot 60 senti on hinnatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna ja see summa tuleb menetlusaluse isiku kasuks riigilt välja mõista VTMS § 38 lg 1 ning kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)