Obsah (5)

§ 146§ 145§ 143§ 147§ 132

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-170-15 Otsuse kuupäev Tartu, 3. veebruar 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

) § 146 lg 1 kohaselt aega kolm aastat. Arvestades kuue lepingu kohta koostatud aruande kinnitamist (vastavalt

1. aprill,
2. juuli,
3. november,
4. detsember 2009 ning
5. mai ja
6. september 2010), aegusid hageja sellekohased nõuded vastavalt
7. aprillil,
8. juulil,
9. novembril,
10. detsembril 2012 ning
11. mail ja
12. septembril
13. Viimasena sõlmitud lepingu aruande kinnitas hageja
14. veebruaril 2011 ja sellest lepingust tulenev nõue aeguks
15. veebruaril
16. Sellest lepingust tuleneva nõude esitas hageja aegumistähtaja jooksul. Hageja nõudele ei kehti

§ 146lg 4 järgne kümneaastane aegumistähtaeg.

Pooled on lepingus kokku leppinud (p 3.7), et ka juhul, kui kostja ei ole toetust kasutanud lepingute punktis 2.1 sätestatud sihtotstarbel, on hagejal õigus toetus tagasi nõuda kolme aasta jooksul.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi 51 129 euro 30 sendi saamiseks aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. augusti
4. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hagi on vaidlusaluses ulatuses aegunud. Maakohus tuvastas õigesti aegumistähtaja alguse ja kohaldas õigesti aegumist sätestavaid norme. Lepingute p 3.7 sõnastus ei muuda seadusest tuleneva nõude aegumistähtaega, mis on

§ 146lg 1 järgi kolm aastat.

Maakohus on ekslikult leidnud, et kolmeaastane aegumistähtaeg tuleneb lepingute punktist 3.7. Maakohtu põhjendusi

§ 146lg 4 kohaldamata jätmise kohta tuleb muuta.

Asjas kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg seetõttu, et kostja tegevus ei ole hinnatav tahtliku rikkumisena, mis võimaldaks kohaldada

§ 146lg-t 4.

Viidatud sätte mõttes on kohustust tahtlikult rikutud vaid siis, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Ainuüksi võetud kohustuse mittenõuetekohane täitmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Hageja esiletoodud asjaolud ei võimalda tema soovitud järeldust teha. Pealegi muudaks teistsugune käsitlus ebaloogiliseks lepingute p-s 3.7 sisalduva sanktsiooni, mis välistab toetuse saamise üksnes kolme aasta jooksul, kuid samas oleks hagejal võimalus nõuda toetusi tagasi oluliselt pikema tähtaja jooksul. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei analüüsinud hageja väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid kostja tegevuse tahtlikkuse kohta. Seetõttu kohaldas ringkonnakohus ka ebaõiget aegumist sätestavat õigusnormi ja jõudis nõude aegumise osas valele järeldusele. Hageja nõudele tuli kohaldada

§ 146lg 4 järgi kümneaastast aegumistähtaega.

1. Kostja pidas ringkonnakohtu otsust põhjendatuks, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus lepinguid tahtlikult. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles kohaldati aegumist ning jäeti hageja nõue kostja vastu 51 129 euro 30 sendi saamiseks rahuldamata, samuti apellatsioonimenetluse kulude jaotuse osas. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 5 alusel samuti tühistada osas, milles kohaldati aegumist ning jäeti hageja nõue kostja vastu 51 129 euro 30 sendi saamiseks rahuldamata. Asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega ei kohaldatud
3. novembri
4. a lepingust tulenevale 639 euro 14 sendi suurusele nõudele aegumist ja jätkati selles osas menetlust. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus otsustas lugeda, et hageja nõue, mis tuleneb
5. novembri
6. a lepingust, ei ole aegunud ja selles osas menetlust jätkatakse (maakohtu resolutsiooni p 4). Seega on maakohtu vaheotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi selles osas jõustunud. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud. Seetõttu lahendab kolleegium vaidluse üksnes osas, milles kohaldati aegumist ja jäeti hageja nõue kostjalt 51 129 euro 30 sendi saamiseks rahuldamata.
7. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja nõudele 51 129 euro 30 sendi saamiseks kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg (

§ 146

lg 1) või kümneaastane aegumistähtaeg (

§ 146lg 4).

Seadus (

§ 146

) sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtajad järgmiselt.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 146

lg 4 järgi on mh

§ 146

lg-s 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et asjas kohalduvad seadusest tulenevad aegumistähtajad. Üldjuhul on pooled vabad sõlmima kokkuleppeid kohaldatavate aegumistähtaegade kohta (vt

§ 145

lg-d 1 ja 2), kuid ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja ja kostja ei ole vaidlusalustes lepingutes (lepingute p 3.7) nõude aegumistähtaega kokku leppinud. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Ka juhul, kui asjas oleks poolte kokkulepe aegumise kohta tuvastatud, kohalduks kostja kohustuste tahtliku rikkumise korral

§ 146lg 4 järgi kümneaastane aegumistähtaeg.

Seda tulenevalt

§ 145

lg 1 teisest lausest, mille järgi aegumise kergendatud tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. 11. Kolleegium on selgitanud, et

§ 143

järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel, kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 18. märtsi 2015. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12).

§ 147

lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja vaidlusalustest lepingutest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks alates lepingute kohta koostatud aruannete kinnitamisest. 12. Kohtud kohaldasid vaidlusalusele nõudele kolmeaastast aegumistähtaega (

§ 146

lg 1), leides, et kümneaastane aegumistähtaeg (

§ 146lg 4) asjas ei kohaldu.

Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole oma hinnangu andmisel

§ 146lg 4 kohaldamist esiletoodud asjaoludel sisuliselt hinnanud.

Ringkonnakohus märgib iseenesest õigesti, et ainuüksi võetud kohustuse mittenõuetekohane täitmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Samas on ringkonnakohus jätnud selle järelduse tegemisel hageja esitatud väited ja tõendid, mis iseloomustavad kostja kohustuste täitmist, hindamata. Samuti ei ole asjakohane ringkonnakohtu märkus, et kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine muudaks ebaloogiliseks lepingute p-s 3.7 sisalduva sanktsiooni, mis välistab toetuse saamise üksnes kolme aasta jooksul, kuid samas oleks hagejal võimalus nõuda toetusi tagasi oluliselt pikema tähtaja jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada ebaloogiliseks, kui mittesihipäraselt kasutatud toetuste tagasinõudmise aegumistähtaeg on kümme aastat ja uute toetuste andmine peatatakse kolmeks aastaks. See argument on ka asjassepuutumatu, sest kümneaastane aegumistähtaeg ei saa selles asjas tuleneda lepingust selle tõlgendamise teel, vaid tuleneb seadusest. Lepingute kohaselt kohustus kostja kasutama saadud raha Vene Muuseumi projekti ettevalmistamiseks, et korraldada üleminek Tallinna linna asutatavale sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum. Hageja väitis, et saadud raha on kasutatud vastuolus sõlmitud lepingute eesmärgiga. Hageja esitas oma väidete kinnitamiseks arve-müügitšekid ja nendel märgitud kaupu müünud või teenuseid osutanud ettevõtjate kirjad, millest nähtuvalt võivad arve-müügitšekkidel kajastatud kuluartiklid olla küll toetuse saamise eesmärgiga kooskõlas, kuid ettevõtjate kinnituste kohaselt võivad kõnealused dokumendid olla võltsitud. Nii kinnitavad ettevõtjad konkreetsete arvemüügitšekkide kohta, et nad ei ole neid dokumente väljastanud, et nende kauplus arvetel märgitud kuluartiklitega ei kauple jms (II kd, tl 32-44, 46-60). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel poolte väidete ja tõendite alusel hinnata, kas kostja on kasutanud hagejalt saadud raha mittesihipäraselt (s.o vastuolus sõlmitud lepingute eesmärgiga). Juhul kui kostja on kasutanud saadud raha mittesihipäraselt, siis võib tema käitumine olla hinnatav tahtlikult heade kommete vastase käitumisena. Eeltooduga oleks ühtlasi tõendatud, et kostja soovis õigusvastast tagajärge (vt kolleegiumi selgitused

§ 146lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõiste kohta - Riigikohtu 16.

septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Kolleegium märgib lisaks, et kui hageja antud toetust on kasutatud mittesihtotstarbeliselt mõne kostja majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatava teise isiku tegude tagajärjel, tuleneb kostja vastutus

§ 132lg-st 1.

Viidatud sätte järgi vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. 13. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kohaldada tuleks

§ 146

lg-t 4 ja hageja nõue ei ole aegunud, tuleb maakohtul lahendada mh küsimus rahuldatava nõude ulatusest. Eelduslikult on hagejal õigus tagasi saada raha, mida kostja kasutas teadlikult heade kommete vastaselt, soovides õigusvastast tagajärge. Pooled on vabad kokku leppima ka teisti. Vaidlusaluste lepingute p 3.7 kohaselt on hagejal õigus toetus tagasi nõuda mh juhul, kui toetust ei ole kasutatud lepingute p-s 2.1 sätestatud otstarbel. Maakohtul tuleb lepinguid kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega tõlgendades otsustada, kas hagejal on õigus kostjalt tagasi nõuda kogu vaidlusaluste lepingute alusel väljamakstud summa või üksnes summa, mida kasutati vääralt vastuolus lepingute eesmärgiga. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19). Seega tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi anda lepingule hinnang ka mõistlikkuse (VÕS § 7) ja hea usu põhimõttest (VÕS § 6) lähtuvalt. Kui lepingu tõlgendamisel peaks selguma, et hagejal on kostjalt õigus tagasi nõuda kogu vaidlusaluste lepingute alusel väljamakstud summa, siis tuleb arvestada, et

§ 146

lg-s 4 sätestatud aegumistähtaega saab kohaldada vaid nendele summadele, mida kasutati tahtlikult heade kommete vastaselt õigusvastase tagajärje sooviga. Kuna seda küsimust on võimalik lahendada asja sisulisel lahendamisel lepingut tõlgendades, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

1. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades (vt otsuse p-d 12-13) lahendada hageja vaidlusaluse nõude aegumise küsimus ja otsustada sellest tulenevalt hageja nõude rahuldamise üle.
2. Pooled ei vaidle, et nendevahelise vaidluse lahendamine on üldkohtu pädevuses. Pooltel ei oleks võimalik kassatsiooniastmes ka kohtu pädevuse üle vaielda, sest TsMS § 668 lg 3 esimese lause järgi ei või kassatsioonkaebuses tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus. Kolleegium märgib, et hageja nõude aegumise seisukohalt ei ole ka eeltoodul tähtsust, sest haldusmenetluse seaduse § 105 lg 1 järgi kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades haldusmenetluse seaduses kehtestatud erisusi. Aegumise kohta ei ole erisusi kehtestatud.
3. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
4. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja palus tagastada kassatsioonikautsjon Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvelduskontole. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu