Obsah (5)

§ 7§ 28§ 20§ 221§ 52

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 25 lg 6 ja § 28 lg 2 alusel Lohusuu valla munitsipaalomandisse kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajaliku maana Kala tee maaüksuse (pindala 1060 m2, sihtotstarve transpordi​maa). Maaüksus anti munitsipaalomandisse avalikult kasutatava juurdepääsutee rajamiseks. Lohu​suu Vallavolikogu esitas

1. juulil 2013 keskkonnaministrile taotluse eelnimetatud maa valla munitsipaal​omandisse andmiseks, tuginedes seejuures Lohusuu Vallavolikogu
2. märtsi
3. a otsusega nr 4 kehtestatud Lohusuu valla Peipsi järve äärse ranna-ala üldplaneeringule.
4. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse
5. novembri
6. a korralduse nr 479 tühistamiseks, kuna: 1) see rikub kaebaja kui Järve tee 33 elamu omaniku maa ostueesõigusega erastamise õigust; 2) 1997, 2004 ja 2006 on esitatud avaldused Järve tee 33 elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Taotlusi ei ole lahendatud. Enne maa munitsipaalomandisse andmist oleks tulnud lahendada maa ostueesõigusega erastamise küsimus; 3) kaebajal tekkis õiguspärane ootus Järve tee 33 elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks avalduses märgitud ulatuses (0,35 ha); 4) vastustaja on valesti tuvastanud, et munitsipaalomandisse taotletud maa asus endiste Lohusuu nr 236 ja Lohusuu nr 238, 238A talumaade koosseisus. Nende talumaade täpne asukoht ei ole teada; 5) maa munitsipaalomandisse andmiseks ei esine avalikku huvi. Väär on väide, et maaüksusel asub pinnastee, kuna mingeid tõendeid selle kohta ei ole. Pealegi ei saaks munitsipaalomand tekkida pikaajalise avaliku kasutamise tulemusena; 6) Järve tee 37 maaüksus sobib kohaliku omavalitsuse eesmärkide saavutamiseks oluliselt paremini; Lohusuu valla üldplaneering ei võimalda Kala tee maaüksusele teed rajada; 7) kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust.
7. Tallinna Halduskohus jättis
8. juuli
9. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) esmatähtis on, kas kaebaja nõudeõigus ulatub vaidlusaluse korraldusega munitsipaalomandisse antud Kala tee maaüksusele. Kaebaja maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigus Kala tee maaüksuseni ei küündi, mistõttu ei saa maa munitsipaalomandisse andmine kaebaja õigusi rikkuda. Arvestama ei pea ehitise omaniku soovidega, mis väljuvad seadusega määratletud nõudeõiguse piiridest. Erastamise avalduses näidatud erastatava maa suurus on pädevale haldusorganile siduv üksnes seadusest tuleneva maa ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatuse piires; 2) Järve tee 33 elamu paikneb üldplaneeringuga määratud tiheasustusalal. Tiheasustusalal paikneva elamu omanikul on õigus maa ostueesõigusega erastamiseks kindlaksmääratud krundi või kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses oleva maa piires (

§ 7lg-d 1 ja 51 ning § 221 lg-d 1 ja 6).

Õue-aiamaa

1. oktoobri
2. a skeem nr 2, pärimisõiguse tunnistus ning väljavõte nöör​raamatust kinnitavad, et Järve tee 33 aadressi kandva elamu omaniku õiguspärasesse kasutusse oli antud 0,05 ha maad. Asjaolu, et avalduse esitaja märkis maa ostueesõigusega erastamise avaldusse erastatava maa suuruseks 0,35 ha, ei suurenda kaebaja maa erastamise nõudeõigust. Avaldus ei ole haldusorganile siduv. Asjaolust, et avaldus oli esitatud enne, kui Järve tee 33 asukoht üld​planeeringus tiheasustusalana määrati, ei tulene elamu praegusele omanikule õigust nõuda maa erastamist hajaasustuse põhimõtete järgi; 3) Järve tee 33 elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigust ei mõjuta selle järgmiste omanike
3. ja
4. a-l esitatud erastamisavaldused. Need avaldused on esitatud pärast seaduses ette nähtud tähtaega (
5. jaanuar 1998); 4) Kala tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmine ei takista Järve tee 33 elamu juurde 0,05 ha suuruse maatüki erastamist. Elamu ja Kala tee maaüksuse vahele jääb piisavalt maad. Vaidlusaluse korraldusega ei ole otsustatud Järve tee 33 elamu juurde erastatava maa suuruse üle. Maa ostu​eesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatuse määravad ära

sätted ning asjaolud, et Järve tee 33 elamu asub tiheasustusalal ja selle omaniku õiguspärases kasutuses oleva maana on võimalik tuvastada 0,05 ha suurune ehitist ümbritsev maatükk, mille suurus ja kuju kajastuvad eelviidatud

1. a kaardil; 5) maa ostueesõigusega erastamise avalduse alusel on
2. septembril 1999 koostatud piiride kulgemise ettepanek ning
3. oktoobril 2007 asendiplaan. Kummagi dokumendi alusel ei ole katastri​üksuse moodustamist lõpuni viidud ning erastatava maa suurust ja piire ei ole kindlaks määratud. Sellel, mis põhjusel on maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud pooleli jäänud, ei ole tähtsust. Piiriettepanekutest ei tulene õiguspärast ootust; 6) vaidluse seisukohast ei ole tähtsust, kas munitsipaalomandisse antud Kala tee maaüksus paikneb endise kinnistu Lohusuu nr 236 ja Lohusuu nr 238, 238A talumaadel või mitte. Asjaolu, kas Lohusuu valla esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotluses sisalduvad andmed on õiged, ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Samal põhjusel ei ole asjakohased kaebaja väited, mis puudutavad maa munitsipaalomandisse andmisel kaalutlusõiguse ebapiisavat teostamist ning avaliku huvi valesti määramist. Samuti ei ole käesolevas vaidluses vajalik arutleda selle üle, kas Kala tee maaüksusel asuv pinnastee on käsitatav ehitisena ning kelle omandis see on. Kaebaja ei ole väitnud, et tee kuulub talle. Maad ei taotletud munitsipaalomandisse mitte ehitise või rajatise teenindusmaana (

§ 28

lg 1 p 1), vaid muu maana, mis on vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks (

§ 28lg 2); 7) Peipsi järvele avaliku juurdepääsu tagamine on avalikes huvides.

Juurdepääs üle munitsipaal​omandis oleva maa tagab avalike huvide kaitse paremini kui muud lahendused. Avaliku huvi olemasolu kinnitavad vallaelanike pöördumised ja üldplaneering, mis näeb sellise võimaluse ette. Kaebajal ei ole kaalukat erahuvi.

1. N. Lüter taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldataks.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega tühistas vaidlustatud korralduse ja mõistis Vaba​riigi Valitsuselt kaebaja kasuks välja menetluskulud 7000 eurot. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) halduskohus on õigesti leidnud, et vaidluse keskseks küsimuseks on, kas esineb konkurents maa ostueesõigusega erastamise avalduse ning maa munitsipaalomandisse andmise vahel; 2) toimikus oleva kaardimaterjaliga on piisavalt tõendatud, et maa erastamisel 0,05 ha ulatuses ei ulatu erastatav maa munitsipaalomandisse antud Kala tee maaüksuseni. Seega saab vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi rikkuda, kui erastatava maa suurus võib olla üle 0,05 ha.
5. detsembri
6. a erastamise avalduses märgitud 0,35 ha puhul on võimalik erastatava maa piirid määrata ka selliselt, et erastatav maa kattub munitsipaalomandisse antud maaga; 3) käesolevas kohtumenetluses ei ole võimalik erastatava maa suurust ja piire tõsikindlalt määrata. Faktiliselt erastamisele kuuluv maa võib olla suurem kui 0,05 ha. Siinkohal ei ole tegemist pelgalt oletusega, vaid ka ringkonnakohtu istungil selgitasid vastustaja ja kolmas isik, et kaebajale erastatakse maakorralduslikest nõuetest tulenevalt rohkem maad kui 0,05 ha ning võimalik on ka 0,35 ha erastamine. Samuti rõhutas kolmanda isiku esindaja, et maa erastamisel tuleb lähtuda valla Peipsi järve äärse ranna-ala üldplaneeringust, mille järgi on krundi väikseim lubatud suurus 2500 m
7. Olukorras, kus ei ole selge, kui suures ulatuses ja millistes piirides maad ostueesõigusega erastatakse, ning ei saa välistada, et erastamisele kuuluv ja munitsipaalomandisse antud maa osaliselt kattuvad, ei ole maa munitsipaalomandisse andmise otsustamine enne maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõppemist lubatav; 4) vaidlusalusel Kala tee maaüksusel asus maa munitsipaalomandisse andmise ajal ajalooliselt väljakujunenud pinnastee. Eespool viidatud üldplaneeringuga nähti ette, et tegemist on avaliku juurdepääsuvõimalusega. Nimelt sätestas üldplaneering, et kompaktse asustusega ala arendamisel ja kruntimisel tagatakse avalik juurdepääsuvõimalus veekogu kallasrajale iga 200 m tagant. Praeguseks ajaks on vald Kala tee maaüksusele tee välja ehitanud. Eeltoodu ei ole piisav, et kohus saaks öelda, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel enne maa munitsipaal​omandisse andmist oleks Kala tee maaüksuse kaebajale erastamine olnud igal juhul võimatu. Üld​planeeringust nähtub, et avaliku juurdepääsu võib tagada ka üle eratee (p 4.11.3). Kohus ei saa maa munitsipaalomandisse andmise üle käivas kohtuvaidluses hakata täitma kohaliku omavalitsuse ülesandeid ning määrata, kuidas peaksid kaebajale erastatava maa piirid kulgema. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Lohusuu vald taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1)

§ 20

lg 1 kohaldub üksnes selle maa osas, mis on hõlmatud ehitise omanikule

§-st 221 tuleneva maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigusega. Ringkonnakohtul tuli tuvastada kaebaja maa ostueesõiguse nõudeõiguse ulatus ning tal tuli kontrollida, kas kaebaja avalduses märgitud 0,35 ha puhul on hüpoteetiliselt võimalik, et nõudeõiguse ulatus kattub munitsipaal​omandisse jäetud maaga; 2) halduskohus tuvastas õigesti vastustaja maa ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatuse. Kaebaja õiguspärases kasutamises oli üksnes 0,05 ha, mitte 0,35 ha maad. Maa erastamisel 0,05 ha ulatuses ei ulatu erastatav maa munitsipaalomandisse kantud Kala tee maaüksuseni; 3) Kala tee munitsipaalomandisse taotlemine oli vajalik, et tagada kohalikele elanikele juurdepääs Peipsi järvele. Juurdepääsu tagamise vastu on oluline avalik huvi.

1. Vabariigi Valitsus taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus leidis ekslikult, et kaebajal on nõudeõigus maa ostueesõigusega erastamiseks suuremas ulatuses kui 0,05 ha. Vastustaja ega kolmas isik ei ole kohtuistungil selgitanud, et kaebajal on nõudeõigus suuremale maa-alale kui 0,05 ha. Kohtuistungil viidati, et suurema pindalaga maa ostueesõigusega erastamisel on kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus, millele aga ei vasta kaebaja nõudeõigust; 2) kaalutlusotsuse alusel 0,35 ha suuruse maa erastamisel puuduks vajadus erastada maad Kala tee maaüksuse arvel. Kui vald otsustaks kaebaja avalduse rahuldada kogu taotletava 0,35 ha ulatuses, oleks erastamine võimalik selle maa arvel, mis jääb kaebaja elamu alla; 3) avalik huvi on kaalukam kui kaebaja erahuvi. Maad on vaja selleks, et oleks tagatud juurdepääs Peipsi järvele; 4) ringkonnakohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 198 lg-t 1 ja § 201 lg-t
3. Kaebaja on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Tema põhjendused on järgmised: 1) maa munitsipaalomandisse andmine ei ole enne maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõppemist lubatav. Isegi kui lugeda õigeks halduskohtu seisukoht, et

järgi on kaebajal võimalik nõuda vaid 0,05 ha maa erastamist, tuleb arvestada sellega, et faktiliselt võib erastamisele kuuluv maa olla suurem. Kohus ei saa täita kohaliku omavalitsuse ülesandeid ega asuda ise erastatava maa suurust määrama; 2) maa suuruse peab kohalik omavalitsus otsustama kaalutlusõiguse alusel. Vabariigi Valitsusel ei ole pädevust otsustada erastatava maa suuruse ja piiride üle. Selline õigus on kohalikul oma​valitsusel; 3) Peipsi järvele on tagatud juurdepääs ka Muuli maaüksuse kõrvalt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kassatsiooniastmes vaieldakse eeskätt selle üle, kas olukorras, kus kaebaja ostueesõigusega maa erastamise avalduse menetlus ei ole lõppenud, saab Vabariigi Valitsus maad munitsipaal​omandisse anda.
2. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: 1) elamu endine omanik esitas
3. detsembril 1997 avalduse, milles soovis ostueesõigusega erastada 0,35 ha maad; 2) maa ostueesõigusega erastamine ei ole lõppenud; 3) kaebaja õiguspärases kasutuses on 0,05 ha maad; 4) vaidlustatud korraldusega munitsipaalomandisse antud Kala tee maaüksus ei kattu kaebaja õigus​pärases kasutuses oleva maaga.
4. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui on ilmne, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus ei puuduta munitsipaalomandisse taotletavat maad, ei takista see avaldus maa munitsipaalomandisse andmist. Ringkonnakohus leidis samas, et praeguses asjas ei ole võimalik erastatava maa suurust ja piire tõsikindlalt määrata, kuna faktiliselt erastamisele kuuluv maa võib olla suurem kui 0,05 ha ning kohus ei saa ise vaidlusaluse maa erastamise piire kindlaks määrata. Seetõttu järeldas ring​konna​kohus, et maa munitsipaalomandisse andmise otsustamine enne maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõppemist ei ole lubatav. 13.

§ 20

lg 1 teine lause sätestab, et kui maad taotletakse munitsipaalomandisse

§ 28

lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostuees​õigusega erastamist

§-s 221 sätestatud ulatuses. Ostueesõigusega võib maad erastada mh

§-s 7 sätestatud ulatuses, kui sellest sättest ei tulene teisiti (

§ 221lg 1).

Tihe​asustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid

§ 7

lg 51 alusel ja muude ehitiste teenindamiseks vajalik maa määratakse

§ 52

alusel.

§ 7

lg 51 kohaselt arvatakse elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olnud maa. Eelnevast järeldub, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka ei arvata üldjuhul seda maad, mida ei ole kasutatud õiguspärasel alusel. Isikul puudub õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteolnud maa talle ostueesõigusega erastamist, küll aga võib sellises olukorras kohalik oma​valitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas kooskõlas maareformi seaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega suurendada erastatavat maad avalduses märgitud ulatuses ja piirides või mitte (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-57-07, p 16). 14. Seega kehtib maa ostueesõigusega erastamise esmasuse nõue selle maa kohta, mis on füüsilisest isikust elamuomaniku õiguspärases kasutuses

§ 7

lg 51 mõttes, samuti siis, kui füüsilise isiku muu ehitise teenindamiseks vajalik maa tuleb määrata

§ 7lg 52 alusel.

Füüsilisel isikul ei ole

§ 20

lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamise eesõigust, kui tegemist ei ole

§ 7

lg-tes 51 ega 52 sätestatud juhtumitega ning kui kohalik omavalitsus määrab maa suuruse ja piirid kindlaks kaalutlusõiguse alusel. 15. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja kasutas õiguspäraselt üksnes 0,05 ha suurust elamumaad ning see ei hõlmanud maad, mille Vabariigi Valitsus otsustas vaidlustatud korraldusega anda munitsipaalomandisse. Seetõttu ei tulnud

§ 20

lg 1 kohaselt esmalt otsustada vaidlusaluse maa kaebajale erastamise ning alles seejärel selle munitsipaal​omandisse andmise küsimust. Sellise järelduse tegemisel ei lahendanud kohtud kohaliku oma​valitsuse asemel kaebaja avaldust, vaid tegid kindlaks asjas tähtsust omava asjaolu (HKMS § 158 lg 2 esimene lause).

1. Kohalik omavalitsus taotles maad munitsipaalomandisse selleks, et tagada Peipsi järvele kui avalikule veekogule juurdepääs, ning see osa maast ei olnud hõlmatud kaebaja õiguspärases kasutuses olnud maaga. Kolleegiumi hinnangul on tegemist piisavalt kaaluka avaliku huviga, et kaaluda üles kaebaja huvi erastada endale rohkem maad ka ulatuses ja piirides, mis ei ole olnud tema õiguspärases kasutuses (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-3-157-07, p 16). Selles osas jagab kolleegium halduskohtu seisukohta.
4. Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium Vabariigi Valitsuse ja Lohusuu valla kassatsioon​- kaebused, tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab halduskohtu otsuse muutmata.
5. Kolleegium jätab Vabariigi Valitsuse ja Lohusuu valla menetluskulud nende endi kanda, kuna kohtus arutatav õigusvaidlus ei väljunud nende igapäevase põhitegevuse raamidest (HKMS § 109 lg 6; Riigikohtu halduskolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-34-15, p 9). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Lohusuu valla kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving