Obsah (11)

§ 218§ 144§ 654§ 175§ 701§ 162§ 177§ 695§ 178§ 149§ 145

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-177-15 Määruse kuupäev Tartu, 10. veebruar 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Kohtuasi Raul Leegi ha

) § 144 p 4 alusel õigus nõuda hagejalt töövaidluskomisjoni menetluses tekkinud lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Kuna kostja esindaja tegutsemiskoht on Tallinnas ja istungid toimusid Põlvas ja Tartus, on kostjal õigus nõuda hagejalt ka lepingulise esindaja sõidukulude hüvitamist. Kostja menetluskulude hüvitamist ei välista asjaolu, et Riigimetsa Majandamise Keskuses töötavad kvalifitseeritud juristid. Kostjal oli õigus valida endale esindaja, sh otsustada, kas teda esindab kohtumenetluses töötaja

§ 218

lg 2 järgi või muu

§ 218lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud isik.

Kostja tegevusalaks ei ole töövaidluste lahendamine. Advokaadi kulude väljamõistmisel tuleb hinnata, millises ulatuses olid õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetluses põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude hüvitamise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kas kostja on lepingulisele esindajale kulud tasunud.

1. Hageja esitas määruskaebuse maakohtu määruse peale osas, millega kostja avaldus rahuldati, ning palus jätta avalduse ka selles osas rahuldamata.
2. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus tühistas
4. septembri
5. a määrusega maakohtu määruse osas, millega kostja avaldus rahuldati, ning tegi selles osas uue määruse, määrates kostja menetluskulu suuruseks ja mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1450 eurot 98 senti. Määruskaebuse menetlemise kulud jäid poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et töövaidluskomisjon ei ole seaduses sätestatud kohustuslik kohtueelne organ, mille menetluse kulude hüvitamist saab nõuda

§ 144p 4 alusel.

Hagejal oli võimalik valida, kas pöörduda avaldusega töövaidluskomisjoni või otse kohtusse. Seetõttu on menetluskuludeks

-i mõttes need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda

-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada töövaidluskomisjonis kostjale osutatud õigusteenuse ja esindaja töövaidluskomisjoni istungile sõitmiseks kulunud kütuse hinna ulatuses. Ülejäänud osas järgis ringkonnakohus maakohtu põhjendusi (

§ 654lg 6 ja § 659).

Maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kohtumenetluses tekkinud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu määruse osas, millega kostja avaldus rahuldati, ning teha selles osas uus määrus ja jätta avaldus rahuldamata. Kohtud kohaldasid

§ 175lg-t 1 valesti.

Olukorras, kus Riigimetsa Majandamise Keskuse koosseisus on juriidiline osakond, ei ole kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud. Tegemist on Eesti ühe suurima tööandjaga, mistõttu ei ole töövaidlus kostja töötajate jaoks nii haruldane, et olnuks vaja kasutada õigusteenust. Samuti ei olnud poolte vaidlus mahukas ega keeruline, vaidlus ei väljunud kostja igapäevasest põhitegevusest. 9. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ning jätta jõusse maakohtu määruse või teha uue määruse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 1780 eurot 77 senti ja viivis. Ringkonnakohus leidis valesti, et töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulud ei ole

§ 144

p 4 mõttes kohtuvälisteks kuludeks, mille hüvitamist on kostjal õigus hagejalt nõuda. Riigikohtu varasema praktika kohaselt on töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine võimalik

§ 144p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega.

1. Pooled vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et

§ 701

lg 3 koostoime alusel §-ga 659 ja § 691 p-ga 5 tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi. Kostja määruskaebus tuleb rahuldada, hageja määruskaebus jätta rahuldamata. 12. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus järeldas valesti, et töövaidluskomisjoni menetluse kulud ei ole kohtuvälised kulud

§ 144p 4 tähenduses.

Jõustunud kohtuotsustega on hagimenetluse kulud jäetud

§ 162

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 162

lg 2 esimese lause kohaselt peab hageja hüvitama kostjale muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud.

§ 144

p 4 järgi on kohtuvälised kulud seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 4 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt lahendavad töövaidlusi töövaidluskomisjon ja kohus. Töösuhte pooled võivad ITVS § 4 lg 2 alusel pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. ITVS § 10 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni õigusliku seisundi määratluse kohaselt on töövaidluskomisjon kohtueelne sõltumatu individuaalseid töövaidlusi lahendav töövaidlusorgan. Kolleegium leiab, et töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus

§ 144

p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas

§ 162lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga.

Seda vaatamata asjaolule, et isikul on õigus valida, kas ta pöördub töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse.

§ 144

p-st 4 ei tulene, et kohtuvälised kulud on üksnes n-ö kohustusliku kohtueelse menetluse kulud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kui see säte ei hõlma kohtueelse menetluse kuludena töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulusid, jääb arusaamatuks, millises kohtueelses menetluses tekkinud kulusid selles silmas peetakse. Eeltoodud seisukohta toetab kolleegiumi varasem praktika. Kolleegium on 21. septembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldanud mh seisukohta, et töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik

§ 144p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega.

Kolleegium selgitab lisaks, et tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldatud seisukoht ei ole vastuolus kolleegiumi varasema praktikaga (nt tsiviilasjades nr 3-2-1-63-10 ja nr 3-2-1-183-14 tehtud lahenditega). Riigikohtu

1. juuni
2. a määruses ega
3. aprilli
4. a määruses ei avaldanud kolleegium seisukohta töövaidluskomisjonis kantud kulude kohtuvälisteks kuludeks arvamise kohta

§ 144p 4 järgi.

13.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4310, p 19). Samuti on kolleegium leidnud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11514, p 11). Kolleegium leiab, et maakohus on kostja kohtueelse menetluse kulude (

§ 144

p 4) põhjendatust ja vajalikkust hinnanud kooskõlas

§ 175lg-s 1 sätestatuga.

14. Maakohus on

§ 175

lg-t 1 õigesti kohaldanud ega ole kaalutlusõigust rikkunud ka kostja lepingulise esindaja ülejäänud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Vastuseks hageja määruskaebusele märgib kolleegium, et kostjal oli maakohtu hinnangul õigus kasutada menetluses lepingulist esindajat. Kolleegiumil ei ole alust asuda seisukohale, et advokaadi kasutamine ei olnud põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaliseks on riik oma tulundusasutuse kaudu, kelle struktuuri koosseisus on kvalifitseeritud juristid, ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja mõistmata. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib juriidiline isik ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks kohtus võib muu hulgas olla advokaat (Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p 25). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 ja § 25 lg 2 järgi on riik juriidiline isik. Kolleegium selgitab, et

§ 175

lg 1 alusel lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kaalub kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades mh asja keerukust. Seega hindab kohus ka seda, kas vaidluse keerukuse tõttu oli menetlusosalisel põhjendatud kasutada advokaadist lepingulise esindaja õigusabi. Kolleegiumi arvates ei pruugi advokaadi kaudu menetluses osalemine olla põhjendatud, kui vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks menetlusosaline ilmselt saavutanud oma menetluslikud eesmärgid ka ilma advokaadi abita, kasutades lepingulise esindajana oma töötajat või teenistujat, kellel on kohtu arvates esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused (

§ 218lg 2).

Praeguses asjas on maakohus hinnanud kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikust mh vaidluse keerukust silmas pidades. 15.

§ 177

lg 4 alusel märgib kolleegium kostja avalduse alusel, et hageja peab kostjale hüvitatavatelt menetluskuludelt maksma määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Riigikohtu määrus jõustub avalikult teatavaks tegemise päeval (

§ 695koostoimes § 694 lg-ga 2).

16. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid

§ 178lg 4 kohaselt ei hüvitata.

17. Hageja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse määruskaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Kostja oli

§ 145järgi kautsjoni tasumisest vabastatud.

Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik