Obsah (12)

§ 189§ 245§ 190§ 180§ 339§ 248§ 199§ 318§ 326§ 3411§ 390§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-7-16 11. veebruar 2016 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma Kriminaalasi Serg

) § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Sama otsusega tunnistati süüdi ka S. S. ja V. K., kuid nende suhtes määruskaebe​menetlust ei toimu. S. Lukjanovilt väljamõistetud menetluskulude kohta märkis maakohus järgmist. 1.

1. Narkootilise aine ekspertiis ja väärismetallist ehete hindamise ekspertiis aitasid kaasa kriminaalasja lahendamisele ning nende tegemisel tekkinud kulud tuleb hüvitada. 1.
2. Ka DNA-ekspertiis aitas kaasa kriminaalasja lahendamisele, kuid ekspertiisi maksumuse õiendile märgitud ekspertiisiobjektide arv ei kattu ekspertiisiaktilt nr 14E-GE0243 nähtuva ekspertiisiobjektide arvuga. Nimelt oli ekspertiisi maksumuse õiendi kohaselt ekspertiisiobjekte 24, kuid ekspertiisiaktist nähtuvalt analüüsiti 9 DNA-proovi. Eelnevast tulenevalt on DNA-ekspertiisi maksumuse õiendil märgitud kulu (s.o 1368 eurot) põhjendatud osaliselt. Kuna kohtuekspertiisi​seaduse § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot, tuleb S. Lukjanovilt välja mõista 513 eurot. Ülejäänud ekspertiisikulu (s.o 855 eurot) jääb riigi kanda.
3. Harju Maakohtu
4. septembri
5. a otsuse peale esitas apellatsiooni S. Lukjanov, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist kaitsjatasu ja DNA-ekspertiisi kulu väljamõistmise osas. Süüdistatava hinnangul pole need menetluskulud põhjendatud. 504 euro eest oleks süüdistatav saanud kasutada valitud kaitsja abi ning DNA-ekspertiis tehti S. S-ilt ära võetud narkootilisele ainele, millelt S. Lukjanovi DNA-d ei leitud.
6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
7. oktoobri
8. a määrusega Harju Maakohtu
9. septembri
10. a otsuse S. Lukjanovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised. 3.1.

§ 189

lg 3 lubab kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustada kohtuotsusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kuna S. Lukjanov vaidlustas maakohtu otsuse üksnes menetluskulude väljamõistmise osas, vaatab ringkonnakohus tema kaebuse läbi määruskaebekorras. 3.2.

§ 245

lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kokkuleppes süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana. Nähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (770 SE, Riigikogu XII koosseis) seletuskirjast võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamine olla süüdistatava jaoks küllaltki koormav ja mõjutada kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist. Seega peab tal juba kokkulepet sõlmides olema ülevaade sellest, millises ulatuses ta peab kohtuotsuse jõustumisel kriminaalmenetluse kulusid kandma. Kuna kokkuleppemenetluse sõlmimise ajal pole eesseisvas kohtumenetluses tekkivate kulude täpne suurus teada, võib (osa) süüdistatava hüvitatavatest menetluskuludest märkida kokkuleppesse murdosana (

§ 190

p 1), näiteks tingimusena, et kohtumenetluses tekkivad menetluskulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja. Ringkonnakohtu hinnangul kuuluvad süüdistatavalt väljamõistetavad menetluskulud eelnevast tulenevalt kokkuleppe​menetluse läbirääkimiste esemesse ning pooltel on õigus kokku leppida, kas ja millises ulatuses jääb osa menetluskuludest riigi kanda. Seetõttu on

§ 180lg 3 teise lause kohaldamine kokkuleppemenetluses piiratud.

Omal algatusel võib kohus tugineda

§ 180lg 3 kolmandale lausele ja määrata menetluskulude hüvitamise ositi.

3.3. Praegusel juhul ei lähtunud maakohus ekspertiisikulude ega kaitsjatasu väljamõistmisel sõlmitud kokkuleppest ning rikkus selliselt toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Nimelt leppisid prokurör, süüdistatav ja kaitsja kokku, et S. Lukjanov tasub süüdimõistmise korral 975 eurot sundraha ning hüvitab kriminaalasja kohtueelse menetluse kulud, s.o 252 eurot narkootilise aine ekspertiisi kulu, 1368 eurot DNA-ekspertiisi kulu, 90 eurot väärismetallist ehete hindamise ekspertiisi kulu ja 144 eurot kaitsjatasu. Maakohus mõistis S. Lukjanovilt välja aga 975 eurot sundraha, 855 eurot ekspertiisikulu ja 504 eurot kaitsjatasu. Kuna kohtul puuduvad volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks, tuleb maakohtu otsus S. Lukjanovi osas tühistada. 3.4.

§ 248

lg 1 kohaselt võib kohus kokkuleppemenetluses otsustada, kas ta tagastab kriminaalasja prokuratuurile (p-d 1–3), lõpetab kriminaalmenetluse (p 4) või mõistab süüdistatava süüdi ja kohaldab talle kokkuleppekohast karistust (p 5). Eelnevast järeldub, et sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise

§ 199

lg 1 p-de 2–6 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kuna maakohtu seisukohad on S. Lukjanovilt väljamõistetava DNA-ekspertiisi kulu vähendamise osas õiged, pole võimalik sõlmitud kokkulepet kinnitada. Seetõttu tuleb kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. 3.

1. Maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa on ka omavahel vastuolus. Otsuse põhiosas märgiti, et DNA-ekspertiisi kulust tuleb 513 eurot mõista välja S. Lukjanovilt ja 855 eurot tuleb jätta riigi kanda. Resolutsioonis mõisteti S. Lukjanovilt ekspertiisikuluna välja aga 855 eurot. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a määruse peale esitas kaebuse S. Lukjanovi kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist, süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude vähendamist ja kohtumenetluses tekkinud kaitsjatasu riigi kanda jätmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist. 4.
5. Kohtumenetluses tekkivad kulud ei ole kokkuleppe sõlmimise ajal teada ja neid pole võimalik ka prognoosida. Seetõttu pole võimalik ringkonnakohtu juhiseid järgida ja kõiki kriminaalmenetluse kulusid kokkuleppes kajastada. Näiteks sõlmisid prokurör, süüdistatav ja kaitsja praegusel juhul kokkuleppe üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal. Selleks hetkeks oli kaitsja teinud ettevalmistusi kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks üldmenetluses, koostanud kaitseakti ja osalenud eelistungil. Maakohtu istungil taotles kaitsja nende toimingute eest riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist summas 360 eurot ning palus jätta selle menetluskulu riigi kanda. Tegelik menetluskulu selgub aga alles siis, kui kohus kaitsja taotluse osas seisukoha võtab. Igal juhul pole kohtumenetluses tekkivat kaitsjatasu võimalik märkida kokkuleppesse murdosana. 4.
6. Kokkuleppesse pole võimalik märkida ka riigi kanda jäävaid menetluskulusid.

§ 180

lg 3 teise lause kohaselt kuulub süüdimõistetult väljamõistetavate menetluskulude vähendamine kohtu pädevusse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Asudes kontrollima S. Lukjanovilt menetluskulude väljamõistmise seaduslikkust, märkis ringkonnakohus, et

§ 189

lg 3 kohaselt võib kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebemenetluses, ning vaatas seetõttu maakohtu otsuse peale esitatud kaebuse läbi määruskaebekorras. Seoses eeltooduga selgitab kolleegium järgmist. 5.1.

§ 318

lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate) või

§ 339

lg 1 sätete rikkumise korral, samuti juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Samas teeb

§ 189

lg 3 koostoimes § 191 lg-ga 1 üldreeglist, mille kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatav vaid apellatsiooni korras, erandi ning lubab vaidlustada kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kohtuotsusest eraldi kriminaal​menetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem märkinud, et kuna kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras ei ole ette nähtud

§ 318

lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik jätta sellist kaebust edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-38-06, p 10 ja
3. oktoobri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-60-11, p 10.2). Eelnevast nähtuvalt polnud süüdistataval ja tema kaitsjal menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras sisulisi piiranguid. Väljakujunenud praktika järgi võis esitada ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale määruskaebuse menetluskulusid puudutavas osas

§ 318lg-s 4 nimetatud alustest sõltumata.

5.

1. Õiguslik olukord on aga muutunud. Erinevalt ülalkirjeldatud kohtupraktika kujunemise ajal kehtinud regulatsioonist kuuluvad
2. märtsil 2015 jõustunud

§ 245

lg 1 p 12 kohaselt kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises

§ 180lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises.

Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab

§ 180

lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus. 5.

1. Kuna süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud kuuluvad alates
2. märtsist 2015 kokkuleppe esemesse, kohalduvad menetluskulude vaidlustamisele täies mahus kõik kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel −

§ 248lg-st 1.

Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise

§ 199

lg 1 p-de 2–6 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused. Kokkuleppemenetlust reguleerivatest sätetest tuleb lähtuda ka ringkonnakohtu menetluses. Kuna maakohus ei koosta kokkuleppemenetluses põhistatud kohtuotsust, ei ole täidetud apellatsioonimenetluse põhilised eeldused ning seetõttu kohaldub

§ 318

lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebepiirang ka menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisele. Teisisõnu peab kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või

§ 339

lg 1 sätte rikkumisele.

§ 318

lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

6. Praegusel juhul vaadati maakohtu otsuse peale esitatud kaebus siiski põhjendatult läbi. Nimelt tuvastas ringkonnakohus, et maakohtu otsuses kalduti süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmisel kokkuleppes kajastatust kõrvale ja sellega muudeti sisuliselt sõlmitud kokkulepet. Kuna

§ 248

lg 1 kohaselt ei ole kohtul kokkuleppe muutmiseks volitusi, rikkus maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid. See viga annab

§ 318

lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt õiguse kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust vaidlustada. Seega tühistas ringkonnakohus õigustatult S. Lukjanovi osas maakohtu otsuse ja tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kuna pooled ei olnud kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise individualiseerimises kokku leppinud, samuti oli sõlmitud kokkulepe 1368 euro suuruse DNA-ekspertiisikulu väljamõistmise osas maa- ja ringkonnakohtu lahendites toodud põhjustel ebaseaduslik, märkis ringkonnakohus õigesti, et kohtul pole võimalik kokkuleppe põhjal kõiki

§-s 306 sätestatud küsimusi lahendada. Sellises olukorras tuli kriminaaltoimik

§ 3411p 3 alusel prokuratuurile tagastada.

1. Mõttekäiku, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus tuleb jõuda konsensusele nii menetluskulude suuruse kui ka nende tasumise ulatuse ning viisi osas, ei muuda ka asjaolu, kui kaitsja soovib taotleda maakohtu istungil riigi õigusabi suuruse kindlaksmääramist kokkuleppe sõlmimisele järgnenud kohtumenetluses osutatud õigusabi eest. Kuna kokkuleppemenetluses ei ole kohtumenetlus tavaliselt kuigivõrd ajamahukas ja sellest ei võta osa teised menetlusosalised peale prokuröri, süüdistatava ja kaitsja, on tekkivate kohtumenetluse kulude umbkaudne suurus kokkuleppe sõlmimisel üldjuhul prognoositav. Ka praegusel juhul oli kaitsjal kokkuleppe sõlmimise hetkel teada, kui palju aega ta üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamiseks, kaitseakti koostamiseks ja eelistungil osalemiseks kulutas. Eelnevast tulenevalt oli kohtueelse menetluse kuludele lisanduv menetluskulu umbkaudne suurus ettenähtav ja kokkuleppe sõlmimisel oli võimalik sellega arvestada.
2. Maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa vastuolu puudutavas osas on ringkonnakohtu etteheited aga alusetud. Nimelt pidas maakohus otsuse põhiosas DNA-ekspertiisi kulu põhjendatuks osaliselt ning narkootilise aine ekspertiisi ja väärismetallist ehete hindamise ekspertiisi kulusid täielikult. Arvestades, et narkootilise aine ekspertiis maksis 252 eurot ja väärismetallist ehete hindamise ekspertiis 90 eurot ning DNA-ekspertiisi põhjendatud kulu oli maakohtu hinnangul 513 eurot, kujunes S. Lukjanovilt väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 855 eurot. Kuna selle summa mõistis maakohus süüdistatavalt välja ka otsuse resolutsioonis, on otsuse põhi- ja resolutiivosa omavahel kooskõlas.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a määruse põhiosa, jättes sellest välja asjaolu, et Harju Maakohtu
3. septembri
4. a otsuse resolutiiv- ja põhiosa on omavahel vastuolus. Muus osas jätab Riigikohus ringkonnakohtu määruse muutmata. Kaitsja määruskaebus jääb rahuldamata.
5. S. Lukjanovi kaitsja J. Grossmann esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks​määramiseks Advokaadibüroole Jugans Grossmann summas 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks pool tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
6. septembri
7. a otsuse pdest 2 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus jätab süüdistatava huvides esitatud määruskaebuse rahuldamata, tuleb eelmärgitud menetluskulu

§ 187lg 2 teise lause alusel arvata kriminaalmenetluse kulude hulka.

Menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik selgub kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. (allkirjastatud digitaalselt)