lg 1), mis ei ole hõlmatud
2. Meie õigusliku arusaamise kohaselt on liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed ammendavalt ette nähtud
§-s 367 ning selles normis sätestatud põhimõtteid tuleb kohaldada kõigile liisinguandja liisingulepingu ülesütlemisega seotud nõuetele.
mõtte kohaselt tuleb liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandjale hüvitada liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulud (lg 1) ja ülesütlemisest tekkinud lisakulud (lg 4), millest on juhul, kui liisinguese jääb liisinguandja omandisse, maha arvatud liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel (lg 3). Seejuures ei või liisinguandja võtta intressi aja eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele (lg 2). Selliselt on liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel liisinguandjal tekkivaid nõudeid käsitletud ka kolleegiumi varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-29-06, nr 3-2-1-107, nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-33-09). Põhjendusi, miks tuleks senist pikaajalist praktikat muuta, praeguses asjas tehtav lahend ei sisalda. Neid ei sisaldanud ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-140-14, kus senisest praktikast kõrvale kalduti. 3.
lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Viidatud sättes ei ole liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kuludel tehtud vahet olenevalt sellest, kas need kulud on jäänud tasumata enne või pärast liisingulepingu ülesütlemist. Ostuhinna finantseerimise kuludeks on eelkõige intress ja lepingu sõlmimise kulu. Viimane ei saa tekkida pärast lepingu ülesütlemist ja sellestki järeldub, et § 367 lg-s 1 märgitud kulude all on silmas peetud kõiki liisingueseme krediteerimiseks tehtud kulutusi, mida liisinguvõtja ei ole veel hüvitanud, olgu need siis võlgu jäädud enne või pärast lepingu ülesütlemist. 4.
lg 2 kohaselt lähtutakse sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete suumast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Nii ei ole selles normis sätestatud, nagu tuleks § 367 lg-s 1 märgitud kuludena arvestada üksnes neid kulusid, mis liisinguvõtjal on jäänud tasumata pärast lepingu ülesütlemist, ja seda ei saadudki teha, sest lg-st 1 nähtub selgelt põhimõte, et liisinguvõtjal tuleb tasuda kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Sätestades, et pärast lepingu ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete puhul lähtutakse summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud kulud, mis ei seondu liisingueseme omandamisega, on seadusandja tahtnud välistada liisinguandja intressi nõudmise õiguse pärast lepingu lõppemist. Seega on meie arvates selle sätte eesmärgiks tagada, et liisinguandja ei saaks nõuda intressi liisingumaksete summalt, mis liisinguvõtjal on jäänud tasuda pärast lepingu ülesütlemist. Ehk teisisõnu, selles lõikes sätestatu peab tagama, et § 367 lg-s 1 märgitud liisingueseme ostuhinna finantseerimise kuluna võetaks arvesse vaid lepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi ning et välistatud oleks intressi nõudmise võimalus aja eest pärast lepingu lõppemist. Samas ei anna § 367 lg 2 alust järelduseks, nagu sisalduksid § 367 lg-s 1 üksnes need liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, mille nõue muutub sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega (otsuse p-s 12 nimetatud lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue). Ehk teisisõnu, nagu oleks liisinguandjal liisinguvõtja vastu lisaks
lg-s 1 märgitud kulude hüvitamise nõudele veel ka enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue
alusel, mis ei ole kaetud
5.
lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Selle sätte eesmärgiks on vältida liisinguandja alusetut rikastumist liisinguvõtja arvel (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 28 jj). Rikastumise keelust tuleneb liisinguandja kohustus tagastada liisinguvõtjale liisingueseme jääkväärtus liisinguandja kulutuste hüvitamise nõuet ületavas osas. Kui pidada enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksete nõuet iseseisvaks nõudeks, mis ei ole hõlmatud
lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõudega, siis muutub problemaatiliseks selle nõude puhul liisingueseme väärtuse arvessevõtmine, sest § 367 lg-s 3 viidatakse otse sama paragrahvi lg-s 1 märgitud kuludele. Samas oleks raske ratsionaalselt põhjendada seda, miks tuleb liisingueseme väärtust arvestada nende krediidikulude hüvitamise nõude puhul, mis muutub sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega, ega tule arvestada nende krediidikulude hüvitamise nõude puhul, mis on sissenõutavaks muutunud enne lepingu ülesütlemist. Olemuslikult on mõlema nõude sisuks krediidikulude hüvitamine. Kui liisingueseme liisinguandjale tagastamise aegne väärtus on suurem kui lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud krediidikulude hüvitamise nõue, siis tuleks seda arvestada ka enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksete hüvitamise üle otsustamisel. Nõuete eristamine viisil, nagu koosseisu enamus on seda teinud, võib mõnes kohtuasjas tuua kaasa ebaõiglase tulemuse. Nii võib juhtuda, et liisinguandja omandisse jääva liisingueseme tagastamisaegse väärtusega võivad kaetud olla kõik liisinguandja kulutused, kuid liisinguvõtjal tuleb talle siiski tasuda enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksed, isegi kui liisingueseme väärtus kataks ka need. See võib kaasa tuua liisinguandja õigustamatu rikastumise. 6. Kolleegiumi otsus ei sisalda piisavat põhjendust, mis õigustaks senise praktika muutmist.
on võimalik mõista kui erinormi liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede suhtes, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemine toob kaasa seniste nõuete ümberkujundamise. Aegumist tuleks kohaldada sellele nõudele selliselt, nagu on käsitletud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-
lg 1 kohaste kulude arvessevõtmise võimalikkusest, olema osamakse tasumata 3-4 aastat. Raske on ette kujutada olukorda, mil liisinguandja ei ütle liisingulepingut üles vaatamata sellele, et osamaksed on sedavõrd pika aja jooksul maksmata. Praktikas on olukord tavapäraselt vastupidine ja küsimust enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksete aegumisest ei kerki. Tambet Tampuu, Malle Seppik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.