← Eesti

3-2-1-169-15

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-169-15 Otsuse kuupäev Tartu, 17. veebruar 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn

) § 33 lg 2 järgi tühine. Seega ei olnud hagejal õiguslikku alust kostjale raha maksta ja raha tuleb tagastada. Kostja väide, et ta oli vaid korteriomaniku esindaja, on paljasõnaline. Hageja kandis raha kostjale, mistõttu tuleb nõutud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.

  1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  3. augusti
  4. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus määras kostja menetluskulude põhjendatud ja vajalikuks suuruseks apellatsioonimenetluses 1500 eurot ja mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige maakohtu järeldus, et hageja tasus nõutava rahasumma kostjale korteriomandi võõrandamiseks sõlmitud eellepingu alusel, mis on AÕS § 119 lg 1,

§ 33lg 2 ja Ts

ÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Hageja nõue on kostja alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille aegumist reguleerib TsÜS §

  1. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja sai kostja alusetust rikastumisest teada ajal, mil kuulutati välja korteriomaniku pankrot. Olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise ajaga ja ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust. Hageja tegi kostjale kaheksa alusetut raha ülekannet, seega on hagejal kostja vastu kaheksa alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mille aegumistähtaegade kulgemine algas ja lõppes eri aegadel. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algas aegumine vastavalt
  2. novembril 2007,
  3. novembril 2007,
  4. detsembril 2007,
  5. detsembril 2007,
  6. augustil 2008,
  7. märtsil 2009,
  8. augustil 2009 ja
  9. oktoobril
  10. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt ja TsÜS § 136 lg-t 2 arvestades aegus viimane nõue seega
  11. oktoobril
  12. Hageja esitas hagi
  13. mail 2014 ja seega on nõuded aegunud. TsÜS § 158 lg 1 ei kohaldu, sest
  14. detsembri
  15. a kinnituse andmise ajaks olid hageja nõuded juba aegunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  16. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsuse, või alternatiivselt teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on ta kassatsiooniastmes tasunud 1000 euro suuruse kautsjoni ja kulutanud õigusabile 966 eurot. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksis ringkonnakohus aegumise kohaldamisel, kui lähtus ainult raha ülekannete ajast ja jättis tähelepanuta, et tegu oli kestva kohustuse täitmisega ja seepärast ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud. Viimase ülekande selgituses oli märgitud, et see oli korteri eelviimane osamakse ja seega oli korteri eest tasumine jätkuv kohustus. Lisaks kohaldas ringkonnakohus valesti TsÜS § 151 lg-t
  17. Aegumine hakkas kulgema alles pärast seda, kui hageja sai teada, et ta ei saa korterit omandada ,ehk korteriomaniku pankroti väljakuulutamisel. Kui isik tunnustab aegunud nõuet, siis ei saa kohtumenetluses enam aegumisele tugineda. Ringkonnakohus jättis selle põhimõttega arvestamata ja otsuses põhjendamata, miks ta leiab, et kostja ja korteriomaniku antud kinnitus ei olnud kehtiva kohustuse kinnitamine ehk võlatunnistus.
  18. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  19. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 4 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 teise lause alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  20. Asjas tuvastatu kohaselt maksis hageja kostjale aastatel 2007-2009 korduvate maksetega raha selleks, et omandada N. Krassilnikovalt korter. Kostja võttis maksed vastu ja lubas, et hageja saab korteri endale. Muu hulgas kinnitasid korteriomanik ja kostja
  21. detsembril 2013 hagejale kirjalikult, et korteri müügileping sõlmitakse hiljemalt
  22. a märtsis.
  23. aprillil 2014 kuulutas kohus välja korteriomaniku pankroti ja hageja ei saanud lubatud korterit. Korteri eest hagejalt saadud raha ei ole kostja tagastanud. Hageja nõuab kostjalt korteri eest tühise müügilepingu eellepingu (AÕS § 119 lg 1,

§ 33lg 2 ja Ts

ÜS § 83 lg 1) alusel tasutud 100 000 euro tagastamist, seega on hageja nõue kostja alusetust rikastumisest tulenev nõue.

§ 1028

lg 1 järgi võib üleandja juhul, kui saaja on temalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

  1. Pooled vaidlevad hageja nõude aegumise üle. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale. Kolleegium märgib, et iseenesest on õige ja kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga ringkonnakohtu seisukoht, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12;
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega algas alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega ja sellest tulenevalt on hageja nõuded aegunud, sest viimase makse tegi ta
  6. a, kuid hagi esitas alles
  7. mail
  8. a. Samuti on õige see, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, siis ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata.
  9. Samas võib kostja käitumine ja sellest tulenevalt ka aegumise vastuväitele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja on pikema aja jooksul teinud kostjale makseid, kostja on need vastu võtnud ja on seejuures korduvalt lubanud, et võimaldab hagejale korteriomandi, mistõttu hageja viivitab pidevatele lubadustele tuginedes raha tagasinõudmisega nii kaua, et tema tehtud maksete tagasinõue lõpuks aegub.

§ 6lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ts

MS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. Asjaoludest nähtuvalt on kostja käitunud vastuoluliselt, võttes pikema aja jooksul vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid ja jättes samas hagejale mulje, et ta siiski tagab notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kohtud jätsid hindamata, kas hageja esitatud asjaoludel võib aegumise vastuväitele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus seda hindama, andes menetlusosalistele võimaluse avaldada selles küsimuses oma seisukoht. 12. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ja määratakse TsMS § 174 lg 6 alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel. 13. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.