RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-9-16 17. veebruar 2016 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma Kohtuasi Süüdimõist

§ 431

lg 4 on põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas. EIÕK lisaprotokolli nr 7 art 3 sätestab, et kui isikut kuriteos süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud ja kui tema süüdimõistmise järel see ära muudetakse, peab sellise süüdimõistmise pärast karistust kandnud isik saama hüvitist asjaomase riigi seaduse või praktika alusel. Kuivõrd on tuvastatud, et kaebaja pidi õigusvastaselt kannatama, ja seadusandja on sellisteks juhtudeks ette näinud kahju hüvitamise kohustuse, oleks tulnud algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning V. Lenardsoni taotlus rahuldada. 13. Määruskaebuse vastuses peab Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Veera Kremez kaebust põhjendamatuks. Prokuröri hinnangul leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus õigesti,

§ 431lg 4 kohaselt ei ole Kar

S § 5 lg-s 2 nimetatud isikul, s.o süüdimõistetul, kes vabastatakse kergema karistusseaduse jõustumise tõttu jõustunud kohtuotsuse alusel kantavast vangistusest, õigust hüvitisele kantud karistuse eest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kriminaalasja materjali kohaselt vabastati V. Lenardson Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a määruse alusel karistuse kandmisest. Kuigi ringkonnakohus selgitas,

§ 431lg 4 kohaselt puudub Kar

S § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest ja tagasitäitmisnõuet, esitas süüdimõistetu siiski

1. juunil 2015 Rahandusministeeriumile taotluse temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
2. juuni
3. a kirjas palus Rahandusministeerium Harju Maakohtul esitada arvamus selle kohta, kas süüdimõistetul on õigus taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellele kirjale reageeris Harju Maakohtu täitmiskohtunik määruse tegemisega, jättes süüdimõistetu taotluse rahuldamata ja märkides ringkonnakohtu lahendile tuginevalt, et V. Lenardson pole KrMS § 431 lg 4 järgi hüvitise saamiseks õigustatud isik. Kõnealuse maakohtu järeldusega nõustus ka täitmiskohtuniku määruse peale esitatud kaebust läbi vaadanud ringkonnakohtu kohtukoosseis. Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse esemeks on vaidlus selle üle, kas süüdimõistetul on õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest ja kas sellest lähtudes tuleks tema taotlus rahuldada, ei olnud kohtud õigustatud vaadeldavaid küsimusi sisuliselt lahendama.
4. Kolleegium osutab, et kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist käsitlev üldnorm on KrMS § 431 lg 1, mis sätestab,

§-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.

1. jaanuaril 2015 jõustunud KrMS § 431 lg 2 järgi kohaldatakse sama paragrahvi
2. lõikes sätestatut ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatust tulenevalt. Seega eeldab KrMS § 431 lg-te 1 või 2 alusel määruse tegemine selliste asjaolude kindlakstegemist, mille ilmnemine kohtulahendi täitmise käigus on tinginud vajaduse lahendada KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimusi, kõrvaldada lahendis selle õigeks täitmiseks esinevaid vigu või seda täpsustada või otsustada KarS § 5 lg 2 alusel isiku karistuse vähendamine või karistusest vabastamine. Arutatavas kohtuasjas KrMS §-s 431 märgitud kohtulahendi tegemise aluseks olevad asjaolud tuvastatavad ei ole.
3. Kuni
4. maini 2015 kehtinud AVVKHS § 1 lg-s 1 määratleti nende isikute ring, kellele tuli hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. AVVKHS § 2 lg 1 järgi tekkis isikul hüvitise taotlemise õigus kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Seejuures tuli sama paragrahvi
5. ja
6. lõike kohaselt otsuses või määruses näidata päevade arv, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, ja selgitada hüvitise taotlemise korda. Juhtudel, mil isikul puudus õigus nõuda kahju hüvitamist AVVKHS § 1 lg 3 kohaselt, tuli seda otsuses või määruses selgitada.
7. Praegusel juhul pole vaidlust selles, et ringkonnakohtu määruses, millega V. Lenardson karistuse kandmiselt vabastati, on selgitamiskohustus täidetud ja osutatud on ka hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele, s.t KrMS § 431 lg-le
8. Asjaolu, et süüdimõistetu esitas vaatamata kohtulahendis toodud selgitusele siiski taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei võimalda asuda seisukohale, et jõustunud kohtulahendi täitmisel oli ilmnenud selline kahtlus või ebaselgus, mis tuli kõrvaldada täitmiskohtuniku määrusega KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorda järgides.
9. Samuti väärib tähelepanu, et taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati Rahandusministeeriumile. Kuigi Rahandusministeeriumi
10. juuni
11. a kuupäevaga dateeritud kirjas paluti Tallinna Ringkonnakohtu
12. aprilli
13. a määruses toodud selgitust eirates maakohtu seisukohta küsimuses, kas V. Lenardsonil on õigus hüvitisele ja kui on, siis millises summas, ei saa eelnevast järeldada, et vaidlusalune taotlus edastati ka sisuliseks lahendamiseks maakohtu täitmiskohtunikule. Hüvitise väljamaksmise või taotluse rahuldamata jätmise otsustamine oli jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses, mida kinnitab ka AVVKHS § 4 lg-s 4 märgitu. Maakohus sellele aga tähelepanu ei pööranud, lahendas süüdimõistetu taotluse sisuliselt ja jättis selle rahuldamata. Kirjeldatud otsustuse tegemiseks puudus maakohtul aga KrMS §-st 431 tulenev alus. Osutatud viga ei ole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, sest ringkonnakohus jättis vaidlustatud määruse muutmata. Need vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tuvastatud rikkumise tõttu ei hinda Riigikohus määruskaebuses esitatud väidete põhjendatust, sest V. Lenardsoni taotluse kohta peab tegema otsustuse taotluse saanud asutus, s.t Rahandusministeerium.
14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 2 p-st 4, § 362 p-st 2 ning § 390 lg-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
15. juuli
16. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
17. septembri
18. a määruse, millega jäeti rahuldamata V. Lenardsoni taotlus temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaitsja määruskaebus tuleb kohtumääruste tühistamise tõttu rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)