Obsah (7)

§ 121§ 64§ 68§ 74§ 266§ 262§ 31

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 121järgi Tallinna Ringkonnakohtu 14.

septembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-6026 Elena Koroleva kaitsjad vandeadvokaadid Leonid Olovjanišnikov ja Sven Sillar, kassatsioonid Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar
2. veebruar 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsus osas, millega jäeti lahendamata Elena Koroleva kaitsja Sven Sillari taotlus valitud kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu hüvitamiseks.
6. Mõista Eesti Vabariigilt Elena Koroleva kasuks välja 1015 (üks tuhat viisteist) eurot, sh käibemaks 203 (kakssada kolm) eurot, maakohtu menetluses valitud kaitsjale Sven Sillarile makstud tasu katteks.
7. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
8. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
9. Mõista Eesti Vabariigilt Elena Koroleva kasuks välja 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sh käibemaks 40 (nelikümmend) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Harju Maakohtu
11. märtsi
12. a otsusega tunnistati Elena Koroleva süüdi karistusseadustiku (

) § 266 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vangistusega 7 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi

§ 121

järgi ja teda karistati vangistusega 5 kuuks.

§ 64

lg 1 ja § 63 lg 2 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks vangistus 10 kuuks.

§ 68lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 päev.

Ärakantavaks karistuseks loeti 9 kuud ja 29 päeva vangistust, mis jäeti

§ 74lg-te 1 ning 3 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

Sama otsusega tunnistati

§ 266lg 2 p 3 ja § 121 järgi süüdi M.

K. ning teda karistati nende tegude eest vangistusega vastavalt 7 ja 8 kuuks.

§ 64

lg 1 ja § 63 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 11 kuuks, mis jäeti

§ 74lg-te 1 ning 3 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

M. K. huvides esitatud kassatsiooni jättis Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlusse võtmata. 1.1

§ 266lg 2 p 3 järgi tunnistati E.

Koroleva süüdi selles, et ta tungis 4. mail 2012 ebaseaduslikult ja M. K-ga ühiselt ning kooskõlastatult tegutsedes Tallinnas Xxxx XX asuva maja keldris V. P. ja I. K. tahte vastaselt viimaste valduses olevatesse keldriboksidesse eesmärgiga keldriboksid hõivata ning lammutada, takistamaks ruumide korrapärast sihtotstarbelist kasutamist. 1.2

§ 121järgi tunnistati E.

Koroleva süüdi selles, et ta lõi

1. juulil 2014 kella 13.00 ajal Tallinnas Xxxx XX asuva elumaja lähedal V. B-le veevooliku pihustiga tugevalt vastu pead, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. K., E. Koroleva ja nende kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov. Apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatavate õigeksmõistmist ja valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamist.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsusega tühistati maakohtu otsus M. K. ja E. Koroleva süüditunnistamises

§ 266

lg 2 p 3 järgi ning neile

§ 64lg 1 ja § 63 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmise ja katseaegade pikkuste osas.

Süüdistatavad mõisteti süüdistuses

§ 266

lg 2 p 3 järgi õigeks, neile mõistetud ärakandmata üksikkaristuste pikkuseks loeti vastavalt 8 kuud ning 4 kuud ja 29 päeva vangistust, katseaegade pikkuseks aga vastavalt 1 aasta ning 3 kuud ja 1 aasta. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid rahuldati osaliselt. Süüdistatavate kasuks mõisteti riigieelarvest välja maakohtu menetluses vandeadvokaat L. Olovjanišnikovile makstud tasu katteks 4680 eurot ja apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks 2160 eurot. Lisaks mõisteti riigilt M. K. kasuks välja vandeadvokaat Sven Sillarile maakohtu menetluses makstud tasu 669 eurot 90 senti. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid E. Korolevale

§ 121

järgi esitatud süüdistuse ja valitud kaitsjatele makstud hüvitamise osas järgmised. 3.1 Kaitsja leiab ekslikult, et E. Korolevale esitatud süüdistus sisaldab kahte teineteist välistavat koosseisutunnust. Teo toimepanemise ajal kehtinud

§-s 121 nimetati löömist valu tekitava teona, mis aga ei tähenda, et kui löömisega tekitati ka tervisekahjustus, tuleks see jätta teole õigusliku hinnangu andmisel tähelepanuta. Apellantidega ei saa nõustuda selleski, et olukorras, kus E. Koroleva kaitses ennast V. B. ründe eest, ei olnud kannatanu löömine õigusvastane. Maakohus välistas ebaõigesti võimaluse, et kannatanu süüdistatavat lõi, kuid E. Koroleva õiguse ennast V. B. ründe vastu kaitsta välistas ründe provotseerimine õigusvastase teoga. Süüdistatav solvas kannatanut tegude ja sõnadega ning arvestades, et vahejuhtum leidis aset kortermaja ees ja seda nägid pealt kõrvalised isikud, saab kirjeldatud käitumist käsitada avaliku korra rikkumisena

§ 262mõttes.

Seetõttu tunnistati E. Koroleva põhjendatult süüdi

§ 121järgi.

3.2 Süüdistatavate osalise õigeksmõistmise tõttu tuleb neile osaliselt hüvitada maakohtus valitud kaitsjatele makstud tasu. L. Olovjanišnikovi ja S. Sillari osutatud õigusabi maksumus oli vastavalt 7800 ja 2030 eurot. L. Olovjanišnikov taotles valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist mõlemale süüdistatavale, S. Sillar aga üksnes M. K-le. Kuna E. Koroleva tuleb kahest süüdistuses märgitud kuriteost õigeks mõista ühe teo osas ja M. K. kolmest teost ühe osas, peab süüdistatavatele hüvitama L. Olovjanišnikovile makstud tasust 60 protsenti, s.o 4680 eurot. Samast põhimõttest lähtudes tuleb M. K-le hüvitada S. Sillarile makstud tasust 33 protsenti, s.t 669 eurot 90 senti. Samuti tuleb süüdistatavate kasuks riigilt välja mõista 2160 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid E. Koroleva kaitsjad vandeadvokaadid L. Olovjanišnikov ja S. Sillar, kes taotlevad nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi

§ 121

järgi, tema õigeksmõistmist ning valitud kaitsjatele maakohtus ja kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamist. 4.1 L. Olovjanišnikovi kassatsiooni põhiväited on järgmised. 4.1.1 Ringkonnakohus leidis, et kannatanu lõi esimesena süüdistatavat kotiga ja tekitas talle kehavigastusi. Vaatamata sellele asuti vaidlustatud otsuses seisukohale, et E. Koroleval puudus õigus ennast kaitsta, kuna ta oli enne toime pannud

§ 262tunnustele vastava teo.

Süüdistuses pole kirjeldatud asjaolusid, mis kajastavad V. B. ja süüdistatava käitumist enne kannatanu kehalist väärkohtlemist. Ka jäeti otsuses välja toomata sündmuste ajaline järjestus. Nende asjaoludeta ei saa süüdistatava teole õiguslikku hinnangut anda. Kõnealust järeldust tehes väljus apellatsioonikohus süüdistuse piiridest, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg 1 nõuete rikkumisena ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. 4.1.2 Kannatanu solvamisena käsitatud tegevus ei kahjustanud teda füüsiliselt. V. B. kasutas samas süüdistatava suhtes füüsilist jõudu ja tekitas talle tõsiseid kehavigastusi. E. Korolevat kotiga lüües ületas kannatanu hädakaitse piire, mis andis süüdistatavale õiguse hädakaitsetegevuseks. Selle tõttu tuleks E. Koroleva õigeks mõista. V. B. ei soovinud konflikti lõpetada, kuid sellega seonduvat ringkonnakohus ei analüüsinud. Ka pole selge, miks ei saanud konflikti lõpetada suulise nõudmise esitamise või ühekordse kerge löögiga. Isegi kui oletada, et E. Koroleva arvas ekslikult, et ta tegutses kannatanut lüües hädakaitseseisundis, tuleb kohaldada

§ 31lg-t 1, mis välistab teo tahtliku toimepanemise.

Neid küsimusi ringkonnakohus ei vaaginud. 4.1.3 Ringkonnakohtu otsusega jäeti E. Korolevale ekslikult hüvitamata S. Sillari osutatud õigusabi eest makstud tasu, kuigi vajalikud dokumendid esitati õigel ajal. 4.2 S. Sillar toetab L. Olovjanišnikovi kassatsiooni väiteid, märkides täiendavalt, et ringkonnakohus leidis ekslikult, nagu oleks kaitsja taotlenud õigusabikulude hüvitamist üksnes M. K-le. Kaitsja taotles mõlema süüdistatava õigusabikulude hüvitamist. Pole teada, miks ühte taotlust toimikusse ei lisatud. Kohtuistungi protokolli järgi esitas ta maakohtule kaks taotlust ja arved selle kohta, et mõlemad süüdistatavad on tasunud 2030 eurot. Kohus esitas taotlused tutvumiseks prokurörile, kellel nendele vastuväiteid ei olnud. Kirjaliku taotluse toimikusse mittelisamine ja selle vea tähelepanuta jätmine kujutab endast KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Riigikohus saab kirjeldatud rikkumise ise kõrvaldada ja hüvitada süüdistatavale maakohtus kantud õigusabikulud täies või pooles ulatuses sõltuvalt asjas tehtavast lahendist.

1. Kassatsioonivastuses ei nõustu Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar kaitsjate nende väidetega, millega kritiseeritakse süüdistatava käitumisele antud õiguslikku hinnangut. Prokurör leiab, et kassatsioonides korratakse varem esitatud väiteid ja esitatakse oma arvamus selle kohta, kuidas oleks tulnud tõendeid hinnata. Need argumendid pole aga piisavalt kaalukad ega põhjendatud, rääkimaks kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. S. Sillari kassatsioon on põhjendatud osas, millega vaidlustatakse E. Koroleva valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. KrMS § 363 lg 5 sätestab, et Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Kassatsioonikohus saab KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse juhul, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust, mh ka siis, kui kohtuotsuse põhjendused pole selged, ammendavad ja vastuoludeta. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-9815, p 50).
5. Arutatavas asjas on faktiliste asjaolude tuvastamisel järgitud menetlusõigust. Põhjendamatud on kassaatorite etteheited, milles kritiseeritakse tõenditele antud hinnangut ja leitakse, et tõendeid hinnati valikuliselt ning jäeti need nõuetekohaselt analüüsimata. Ringkonnakohus tugines kriminaalasja kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele ja apellatsioonikohtu järelduste kujunemine on kohtuotsuse põhjenduste kaudu jälgitav. Sedastatav pole ka vastuolu tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel. Kirjeldatud vastuolust saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, pole tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulise rikkumisega, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-100-12, p 8).
8. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, mille järgi väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest. Kohtuliku arutamise esemeks oli E. Koroleva käitumises

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnuste tuvastamine.

Süüdistuses on kajastatud kõik faktilised asjaolud, mille alusel saab teha kindlaks, kas süüdistatava käitumine vastab kõnealusele kuriteokoosseisule ja kas see tegu on jätkuvalt karistatav ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt. Kaitseversiooni, mille järgi võis süüdistatav olla talle süüks arvatud tegu toime pannes hädakaitseseisundis, sai kohus kontrollida uuritud tõenditest lähtudes. Kolleegiumi hinnangul leiti vaidlustatud otsuses põhjendatult, et E. Koroleva teos pole õigusvastasust välistava asjaolu olemasolu tuvastatav. Tõenditele antud hinnangu valguses ei ole alust kontrollida ka näiliku hädakaitse võimalust

§ 31lg 1 mõttes. Kolleegium ei pea Kr

MS § 363 lg 4 p 1 kohaselt nendes küsimustes ringkonnakohtu seisukohtade kordamist vajalikuks.

1. Kassaatorid märgivad siiski õigustatult, et ringkonnakohtu otsusega jäeti E. Korolevale alusetult osaliselt hüvitamata tema poolt maakohtu menetluses valitud kaitsjale S. Sillarile makstud tasu. Selle seisukohaga nõustub kassatsioonivastuses ka prokurör. Nimelt otsustas ringkonnakohus hüvitada M. K-le ja E. Korolevale osalise õigeksmõistmise tõttu maakohtus L. Olovjanišnikovile makstud tasu 4680 eurot ning M. K-le S. Sillarile makstud tasu 669 eurot 90 senti. Tähelepanuta jäeti aga see, et S. Sillar taotles kummalegi süüdistatavale 2030 euro hüvitamist, mida kinnitavad nii maakohtu istungi protokoll kui ka toimikus olevad taotlused ja nendele lisatud arved (kt II kd, tl 112–115, 116–119 ning 120 pöördel). Erinevalt S. Sillari kassatsioonis märgitust on vaidlusalused taotlused ja õigusabikulude tasumist tõendavad dokumendid võetud nõuetekohaselt kohtutoimikusse, millest johtuvalt ei saa kõneleda KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. Ühe taotluse lahendamata jätmise tõttu ei ole aga süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel talle maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitatud, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. S. Sillari kassatsioonis leitakse põhjendatult, et see viga on kõrvaldatav Riigikohtus uue otsuse tegemisega kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata.
2. Nagu eespool märgitud, taotles E. Koroleva kaitsja S. Sillar maakohtus süüdistatavale 2030 euro hüvitamist, sh käibemaks 406 eurot. Kriminaalkolleegium leiab, et tegemist on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud kaitsjatasu hüvitamise aluseks olnud põhjendusi ja seda, et süüdistatav mõisteti kõnealuse otsusega õigeks ühes teos kahest, tuleb E. Korolevale taotletud kaitsjatasu hüvitada pooles ulatuses, s.t 1015 euro suuruses summas (sh käibemaks 203 eurot). Osutatud summa tuleb KrMS § 181 lg 1 kohaselt välja mõista riigilt.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsuse osas, millega jäeti lahendamata S. Sillari taotlus E. Korolevale valitud kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu hüvitamiseks, ja mõistab riigilt süüdistatava kasuks kõnealuse kaitsjatasu katteks välja 1015 eurot, sh käibemaks 203 eurot. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsjate kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt.
6. L. Olovjanišnikov esitas Riigikohtule taotluse hüvitada kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1920 eurot, sh käibemaks 320 eurot. S. Sillar esitas Riigikohtule taotluse hüvitada kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Mõlema kaitsja õigusteenuse tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Võttes arvesse, et kassatsioonid rahuldatakse üksnes küsimuses, mille lahendamine ei ole õiguslikult keerukas ega ajamahukas, loeb kriminaalkolleegium valitud kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasuks kahele töötunnile vastava summa, s.o 200 eurot. Sellele summale lisandub käibemaks 40 eurot, mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)