Obsah (6)

§ 121§ 152§ 46§ 109§ 107§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-66-15 23.

§ 121lg 2 p 2 ning § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

U. T. on sündinud

1. aprillil 2013 ja saab 1,5 aastaseks
2. oktoobril
3. Kuna kaebaja pöördus kohtusse ajal, mil KELS § 10 lg-s 1 märgitud vanus ei olnud veel saabunud, siis ei olnud vallal ka seadusjärgset kohustust luua kaebajale võimalust käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Esitatud kohustamisnõue on formaalselt küll lubatav, sest keelduv vastus puudutab kaebaja õigusi, kuid samas ei saaks kohus
4. juunil 2014 esitatud nõuet rahuldada. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab ühel ajal olema täidetud kolm tingimust: 1) vastustajaks oleval avaliku võimu kandjal on õiguslik kohustus vastav toiming sooritada; 2) avaliku võimu kandja ei ole kaebaja taotlusele vaatamata toimingut sooritanud; 3) kaebajal on jätkuvalt õigus nõuda toimingu sooritamist. Praegusel juhul on esimene eeldus täitmata, sest keelduva vastuse ajal vallal sellist õiguslikku kohustust veel ei olnud. Seega on kaebus esitatud ennatlikult ja kaebaja ei saaks oma eesmärki saavutada. Kaebajal on võimalik pärast lapse 1,5-aastaseks saamist pöörduda uuesti valla poole ning valla keelduva vastuse korral vaidlustada see ettenähtud tähtaja jooksul halduskohtus.
5. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles halduskohtu määruse tühistamist ning tema kaebuse rahuldamist. Kaebaja ei ole taotlenud lasteaiakohta enne U. T. 1,5-aastaseks saamist. Põhjendatud ei ole halduskohtu järeldus, et lapsevanem peab tegema avalduse lasteaiakoha saamiseks alles siis, kui laps on saanud 1,5-aastaseks, sest otsus järgmiseks õppe​aastaks koha saamise või mittesaamise kohta on valla enda kehtestatud korrast lähtudes sisuliselt tehtud juba
6. aprilliks. Kuna see otsus on kaebajale ka teatavaks tehtud, pidi ta oma õiguste kaitseks selle ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustama. Puudub igasugune alus arvata, et Viimsi vald muudab oma seisukohta pärast U. T. 1,5-aastaseks saamist ja võimaldab talle laste​aiakoha.
7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
8. juuli
9. a määrusega määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu
10. septembri 2014 määruse ja saatis asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on ebaõigesti lugenud kaebuse ennatlikuks. Halduskohus on teinud eksliku järelduse, et kohustamisnõude rahuldamine on välistatud ka olukorras, kui avaliku võimu kandjal ei olnud taotluse esitamise ja selle rahuldamisest keeldumise ajal küll veel õiguslikku kohustust vastavat toimingut sooritada, kuid selline õiguslik kohustus oleks tekkinud ajaks, millest alates isik toimingu sooritamist taotles, ja selline kohustus eksisteeriks ka kohtuotsuse tegemise hetkel. Praegusel juhul on kaebuses esitatud nõue kohustada Viimsi valda tagama U. T.-le lasteaiakoht elukohajärgses munitsipaallasteaias 2014/2015 õppeaastal, täpsemalt alates
11. oktoobrist 2014, mil U. T. saab 1,5-aastaseks. Kaebaja ei ole vallalt taotlenud lasteaiakoha võimaldamist varem, kui vallal oleks selleks KELS § 10 lg 1 järgi tekkinud kohustus. Kaebust saanuks pidada ennatlikuks üksnes juhul, kui Viimsi vald polnuks U. T.-le alates
12. oktoobrist 2014 lasteaiakoha võimaldamisest veel keeldunud ehk taotlus olnuks alles lahendamata. Korra § 2 lg 14 kohaselt otsustas lapse lasteaeda vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise lasteaia direktor. Korra § 2 lg-st 23 tulenevalt algas lasteaiarühmade eelkomplekteerimine
13. märtsil ning § 2 lg 27 järgi teavitatakse lasteaiakoha saamisest vanemat hiljemalt
14. aprilliks. Korra § 2 lg 33 sätestas, et rühmade eelkomplekteerimine lõpeb
15. juuniks ja komplekteerimine
16. septembriks, mil lasteaia direktor kinnitab oma käskkirjaga rühmade koosseisud. Seega pidi U. T.-le alates
17. oktoobrist 2014 lasteaiakoha mittevõimaldamine olema lõplikult selge hiljemalt
18. septembriks (s.o rühmade koosseisude kinnitamise ajaks). Puuduvad andmed, et Viimsi vald või MLA Viimsi Lasteaiad oleks U. T. seaduslikule esindajale pärast nimetatud kuupäeva edastanud täiendava kinnituse või otsuse, et U. T.-le alates
19. oktoobrist 2014 lasteaiakohta ei võimaldata. Sellises olukorras ei saa kaebuse halduskohtus läbi vaatamata jätmist pidada põhjendatuks isegi juhul, kui MLA Viimsi Lasteaiad sekretäri teavitust ei saa pidada nõuetekohaseks lasteaiakoha võimaldamisest keeldumiseks. Kuna U. T.-le on eraldatud lasteaiakoht alates 2015/2016 õppeaasta algusest, tuleb halduskohtul edasises menetluses anda kaebajale võimalus oma kaebust muuta, taotledes lasteaiakoha tagamise asemel näiteks lasteaiakoha alates
20. oktoobrist 2014 tagamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist ja hüvitist lapse hoidmise tõttu kantud lisakulude eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
21. Viimsi vald taotleb Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist ja haldusasja menetluse lõpetamist

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Halduskohtu määrus oli seaduslik ja põhjendatud. MLA Viimsi Lasteaiad sekretäri e-kirja ei saa kuidagi lugeda haldusaktiks, kuid ringkonnakohus asus seisukohale, et taotlus lahendati ikkagi sekretäri e-kirjaga.

1. juunil 2014 kohtule kohustamiskaebuse esitamiseks polnud alust, kuna laps polnud veel jõudnud KELS § 10 lg-s 1 ettenähtud vanusesse – ei olnud saanud 1,5-aastaseks. Ka polnud veel lõplikult selgunud, kas laps saab koha munitsipaallasteaias või mitte. Seega oli kaebus selles asjas esitatud ennatlikult. Kaebuse eesmärk on praeguseks saavutatud, sest kaebajale on lasteaiakoht võimaldatud. Ringkonnakohtu antud suunised kaebuse muutmise kohta ei ole õiguspärased, kuna selles asjas on kohtud käsitanud kaebajana last. Kahju hüvitamise nõude saaksid esitada aga vaid kahju kandnud isikud ehk vanemad.
2. Kaebaja K. T. palub jätta määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. KELS § 10 lg 1 (enne
4. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata selle ennatlikkuse tõttu, kuna U. T. ei olnud kaebuse esitamise hetkeks saanud 1,5-aastaseks ehk vastustajal ei olnud veel tekkinud KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust. Halduskohus möönis, et Viimsi vald on vastuses K. T.
5. mai 2014 e-kirjale (tl 8) üheselt arusaadavalt keeldunud U. T.-le lasteaia sõimekoha võimaldamisest alates
6. oktoobrist 2014 ehk tema 1,5-aastaseks saamisest, kuid leidis, et
7. juunil 2014 esitatud kohustamisnõuet ei saaks kohus siiski rahuldada, sest kaebuse esitamise hetkel puudus Viimsi vallal õiguslik kohustus vastav toiming sooritada. Kolleegium märgib, et K. T. kohtule esitatud kaebust, milles taotletakse lasteaiakoha tagamist 2014/2015 õppeaastal, tuleb tõlgendada nii, et kohta on taotletud
8. oktoobrist
9. a ehk lapse 1,5-aastaseks saamisest. Kaebuse lisaks olevast kirjavahetusest lasteaiaga nähtub, et lasteaiakohta ei taotleta õppeaasta algusest, ning kaebusest ei nähtu, et kaebaja on kohtule esitatud kaebuses asunud lasteaiaga peetud kirjavahetusega võrreldes teistsugusele seisukohale. Kohtule esitatud kaebuses taotleb K. T. Viimsi valla kohustamist tagada lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 alusel, seega alates
10. oktoobrist
12. Ringkonnakohus leidis, et kaebus ei olnud ennatlik, kuna kohustamisnõude rahuldamine on sõltumata kaebuse esitamise ajast võimalik ka siis, kui kohustus on tekkinud ajaks, millest alates isik toimingu sooritamist taotles, ja selline kohustus eksisteerib ka kohtuotsuse tegemise hetkel. Lisaks leidis ringkonnakohus, et ehkki lasteaia sekretäri teavitust ei saa pidada nõuetekohaseks laste​aiakoha võimaldamisest keeldumiseks, pidi U. T.-le alates
13. oktoobrist 2014 lasteaiakoha mittevõimaldamine olema lõplikult selge hiljemalt
14. septembriks (s.o rühmade koosseisude kinnitamise ajaks). Kui alles
15. septembril 2014 selgus lõplikult, et U. T.-le lasteaiakohta taotletud ajast ei võimaldata, siis on ringkonnakohtu otsus vastuoluline, sest kohtusse pöördumine
16. juunil
17. a oleks sellisel juhul ennatlik. Kolleegium selgitab eeltoodud aspekte ja nende tähendust kaebuse lubatavusele alljärgnevalt.
18. Sarnaste asjaoludega vaidluses (vt
19. mai
20. a määrus asjas nr 3-3-1-5-14, p 15, 16 ja 18) on kolleegium leidnud, et "lasteaiakoha andmise otsustus on haldusakt, sellest keeldumiseks tuleb samuti anda haldusakt. See, et valla õigusaktid (kord) ei näe lastaiakoha taotluse rahuldamata jätmise puhul ette haldusakti andmist, ei mõjuta haldusmenetluse seaduse regulatsiooni kehtivust. Haldusakt tuleb anda ka siis, kui taotlus saada soovitud aastal lasteaiakoht jäetakse rahuldamata, aga isik jääb lasteaiakoha järjekorda edasi. Järjekorda jäämine ei tähenda niisuguses olukorras isiku taotluse rahuldamist. [---] Valla õigusaktide järgi peab lapse lasteaeda võtmise ja sealt väljaarvamise otsustama lasteaia direktor". Praeguses asjas (nagu ka haldusasjas nr 3-3-1-5-14, p 17) teatati lasteaiakoha mittevõimaldamisest kaebajale sekretäri e-kirjaga. Eelviidatud kohtuasja seisukohtadest tulenevalt ei olnud selline keeldumine käsitatav haldusaktina. Nagu eelviidatud asjas, leiab kolleegium ka praeguses asjas, et sekretäri e-kirjast ei järeldu üheselt mõistetavalt valla tahe teha isiku taotluse kohta lõplik otsus. Seega ei saanud ka selles asjas sekretäri teavituskirjast teada saamisel hakata kulgema kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg. Praeguses asjas puuduvad andmed haldusakti olemasolu kohta.
21. Kohtule kaebuse esitamise ajal reguleeris laste lasteaeda vastuvõtmist Viimsi Vallavalitsuse
22. aprilli 2011 määrus nr 15 "Munitsipaallasteasutuse Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikse Päikse lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast väljaarvamise kord" (kord). Korra kohaselt teavitatakse vanemat või hooldajat lasteaiakoha saamisest hiljemalt
23. aprilliks kirjalikult (korra § 2 lg 27). Kuna
24. aprilliks haldusakti antud ei olnud, oli Viimsi vald sattunud otsuse tegemisel viivitusse.

§ 46

lg 2 teise lause kohaselt võib haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral kohustamis​kaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ette​nähtud tähtaja möödumisest. Praeguses asjas oli haldusakti andmiseks ettenähtud ajaks

1. aprill 2014, ning sellest ajast võis pöörduda kohustamiskaebusega kohtu poole. Kohustamiskaebuse esitamine
2. juunil
3. a ei olnud ennatlik. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et haldus​kohtus kaebuse läbi vaatamata jätmine ei olnud põhjendatud.
4. Viimsi vald on ringkonnakohtule esitatud selgituses täpsustanud, et U. T.-le on eraldatud laste​aiakoht alates 2015/2016 õppeaasta algusest ning lapsevanemale sellekohane teade saadetud
5. aprillil
6. Kuna Viimsi vald on praeguseks lasteaiakoha tagamise kohustuse täitnud, on kohustamiskaebus koha andmiseks muutunud ainetuks. Ringkonnakohus on osutanud kaebuse muutmise võimalusele. Halduskohtus on kaebajal võimalik kaebust muuta ja esitada lasteaiakoha mittetagamise õigus​vastasuse tuvastamise nõue ning hüvitamisnõue koha andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Et kolleegiumil kahju olemasolu ning olemuse kohta andmed selles menetlus​staadiumis puuduvad, tuleb kaebuse muutmise küsimused lahendada halduskohtus.
7. Viimsi vald väidab määruskaebuses, et üleminek kohustamiskaebuselt hüvitamiskaebusele ei ole võimalik, kuna kohustamiskaebuse on esitanud laps, kuid hüvitamisnõude saaksid esitada vaid vanemad. Kolleegium leiab, et kaebuse muutmine on võimalik, kuna kohtud on ekslikult käsitanud asjas kaebajana U. T.-d.
8. juunil
9. a esitatud kaebusest halduskohtule nähtub, et kaebuse on esitanud K. T., kes palus kohustada Viimsi valda tagama U. T.-le lasteaiakoht. Kolleegium selgitab, et kaebajaks lapsele lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Kõneallolevas avalik-õiguslikus vaidluses realiseerib ja kaitseb lapsevanem oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis selles asjas jäeti nõuetekohaselt ning tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale (korra § 2 lg 6 alusel) lapsevanem enda, mitte lapse nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti lapsevanemaga (korra § 3 lg 3). Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks olnud lapsevanem (vt halduskolleegiumi
10. mai
11. a määrus asjas nr 3-3-1-5-14, põhi​seaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
12. märtsi
13. a otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-6613).
14. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et Viimsi valla määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonna​kohtu
15. juulil 2015 haldusasjas nr 3-14-51311 tehtud määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust ega menetlust lõpetavat määrust, ei jaota kolleegium menetluskulusid (

§ 109lg 2).

Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (

§ 107lg 4).

15. Kaebaja ja tema lapse nimi tuleb kolleegium hinnangul määruse avaldamisel asendada initsiaalidega (

§ 175lg 3).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld