Obsah (11)

§ 745§ 441§ 751§ 752§ 691§ 756§ 696§ 753§ 477§ 688§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-186-15 Määruse kuupäev Tartu, 2. märts 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi OF avaldus va

) § 441 lg 1 alusel vormistab kohus otsuse eesti keeles elektrooniliselt ja varustab selle otsuse teinud kohtuniku allkirjaga. Seega allkirjastatakse riikliku kohtu otsus digitaalselt üks kord, ja kuna asjas kohaldub tsiviilkohtumenetluse seadustik, siis kirjutatakse ka vahekohtu otsus

§ 745lg 2 ja § 441 lg 1 mõtte kohaselt alla üks kord.

Seega on vahekohtunik E. Neiman, olles samal ajal avaldaja esindaja vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise ja tunnustamise avalduse esitamisel, allkirjastanud otsuse 7. aprillil 2014 ehk päeval, mil kohtule on esitatud avaldus otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks, ja teinud seda mitu korda, küll paberkandjal oma käega ja siis täidetavaks tunnistamise ja tunnustamise avalduse esitamise päeval digitaalselt. Märgitu on vastuolus

§ 745

lg-st 2 ja

§ 441lg-st 1 tuleneva ühekordse allakirjutamise põhimõttega.

Heade kommetega ei ole kooskõlas käitumine, kus vahekohtunik, kes lahendab ühe poole kasuks vaidluse, hakkab esindama võitnud poolt sama otsuse täidetavaks tunnistamise ja tunnustamise avalduse esitamisel ning kirjutab sellise avalduse esitamise ajal alla vahekohtu otsusele. Seega olukorras, kus on esitatud avaldus just selle asja lahendamiseks loodud (nn ad hoc) vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamiseks, eriti kui tegu on ühe vahekohtuniku otsusega ning iseäranis kui vahekohtunik on või on olnud ühtlasi ühe poole esindajaks (maakohtule esitatud vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise avalduse esitamisel on avaldajat esindanud E. Neiman), ei vasta otsuse tegemine ja tehtud otsus just seetõttu

§ 751lg 2 p-le 2, s.t vaidlusalune vahekohtu otsus on vastuolus heade kommetega.

Nimetatud kaalutlustel tuleb

§ 751

lg 2 ja § 753 lg 2 alusel vahekohtu otsus tühistada ja jätta avaldus selle otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks rahuldamata. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei olnud D-l võimalik enne praeguse menetluse algatamist oma seisukohti kaitsta näiteks vahekohtu otsuse tühistamise avalduse esitamisega

§ 752lg 1 järgi.

D väitis, et ta ei ole asja algatamisest teadlik, pole saanud vastavaid hagimaterjale ning hagiavaldusele on vastanud juhatuse liige, kellel puudus D esindamise õigus (oli ametikohalt tagasi kutsutud), ning seega ei ole teda vahekohtumenetlusest

§ 751lg 1 p 3 mõttes teavitatud.

Maakohus sellega ei nõustunud, sest registriandmetest nähtuvalt oli D juhatuse liige E. Frumkin ja tema on allkirjastanud D vastuse vahekohtusse esitatud hagile

1. juunil 2013, s.t siis kui ta oli veel juhatuse liige. Ei ole andmeid, et vahekohtunik pidi olema teadlik, et vastuse allkirjastamise ajal oleks E. Frumkin juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud. Seega ei ole õige D väide, et ta pole üldse olnud vahekohtumenetlusest teadlik, küll aga ei olnud teda nõuetekohaselt teavitatud vahekohtu otsusest, kuna seda polnud kätte toimetatud nõuetekohaselt. Vahekohtu otsusest ei nähtu midagi, mis oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega, mistõttu ei andnud maakohus hinnangut muudele sisulistele väidetele ja tõenditele, mis puudutavad vaidlusaluse võla asjaolusid.
2. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palus määruse tühistada.
3. D leidis vastuses, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. novembri
6. a määrusega maakohtu määruse ja rahuldas uue määrusega avalduse. Ringkonnakohus tunnustas vahekohtu otsust ja tunnistas selle täidetavaks. Menetluskulud jäeti D kanda, v.a avalduse esitamisel tasutud riigilõiv, mis jäeti avaldaja kanda. Maakohus on ekslikult leidnud, et vahekohtunik allkirjastas otsuse korduvalt ja erinevatel aegadel. Nagu maakohus märkis, esitas avaldaja maakohtule vahekohtuniku
7. juuli
8. a otsuse venekeelse originaali, mida maakohus on võrrelnud esitatud koopiaga ja kinnitanud koopia vastavust originaalile
9. juunil 2015 (IV kd, tl 44). Ekslik on aga maakohtu väide, et otsuse originaalist ei nähtu selle allakirjutamise aeg: koopia järgi, mille vastavust originaalile maakohus kinnitas, on otsuse päises toodud otsuse tegemise kuupäev ja koht, milleks on
10. juuli 2013 Tallinnas. Sama kuupäev on toodud ka avaldaja esindaja digiallkirjadega kinnitatud ja kohtule esitatud otsuse koopial ja eestikeelsel tõlkel. Sellest, et
11. a esitatud koopial ei olnud märget, et tegemist on koopiaga, ning tõlkel ei olnud märget, et tegemist on tõlkega, et saa teha järeldust, et vahekohtu otsust ei olnud
12. juulil 2013 tehtud, vaid et see tehti kunagi hiljem. Seega on asjakohatu ja alusetu maakohtu põhjendus, mille kohaselt vahekohtu otsus on allkirjastatud mitu korda, mis on vastuolus otsuse ühekordse allakirjutamise põhimõttega. Asjakohatu on ka maakohtu viide sellele, et riikliku kohtu otsused tuleb allkirjastada digitaalselt: vahekohtu otsuse vormi ja sisu puudutav

§ 745lg 2 seda ette ei näe.

Põhjendamatu ja ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt vahekohtu otsus on vastuolus heade kommetega seetõttu, et otsuse teinud vahekohtunik esindas avaldajat maakohtus vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise avalduse menetluses. Vahekohtukokkuleppe kohaselt valisid pooled lepingust tulenevate vaidluste lahendajaks (vahekohtunikuks) E. Neimani, ja see, et viimane hiljem esindas hagejat vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses, ei anna alust järelduseks, et vahekohtu otsus muutus sellega (tagasiulatuvalt) vastuolus olevaks heade kommetega. Asjaolu, et vahekohtunik teatas kostja tolleaegsele seaduslikule esindajale E. Frumkinile vahekohtu menetluse algatamisest ja esitatud hagist, tõendab viimase saadetud vastus hagiavaldusele, mis on allkirjastatud 21. juunil 2013 ja milles ta võtab hagiavalduses märgitud faktilised asjaolud õigeks, seejuures selle, et laenusumma laekus D arvelduskontole ja laen ei ole tagastatud. E. Frumkin ei olnud sellel ajal D juhatusest tagasi kutsutud ja

1. peatüki „Vahekohtumenetlus" sätetest ei tulene, et vahekohus peaks vahekohtumenetlusest teatama kõigile kostja juhatuse liikmetele. Juhatuse liikme tagasikutsumine ehk tema volituste lõppemine esindada äriühingut ei muuda tagasiulatuvalt kehtetuks tema poolt enne juhatuse liikme volituste lõppemist äriühingu esindajana tehtud avaldusi ja õigustoiminguid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. D palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta jõusse maakohtu määrus. D palub peatada täitemenetluse. Ringkonnakohtu määruse põhjendused on ebaõiged. Õiged on maakohtu järeldused selle kohta, et vahekohtu otsus on vastuolus heade kommetega. Tegemist ei ole tagasiulatuvalt vahekohtu otsuse heade kommetega vastuolus olevaks tunnistamisega, vaid maakohtu hinnanguga tõenditele. D pole saanud esitada vahekohtu otsuse tühistamise avaldust enne avaldaja tunnustamisavalduse esitamist, kuna otsus toimetati D-le kätte alles
3. mail
4. Toimikus puudub vahekohtumenetluse aluseks olev dokument ja D pole saanud vahekohtumenetluse hagiavaldust.
5. Avaldaja leiab mh, et määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Määruskaebus tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 järgi rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

11. Kolleegium käsitleb kõigepealt D õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus Riigikohtule. Kuna maakohtu määruse peale (millega tühistati vahekohtu otsus) oli

§ 756

lg 4 esimese lause kohaselt õigus edasi kaevata ringkonnakohtule, tuleb kohaldada

§ 696

lg 1 teist lauset, mille järgi, kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule (mh

§ 696lg 3 järgi isik, kelle õigusi on kitsendatud), kui seadusest ei tulene teisiti.

Seadusest (

§ 756) ei tulene teisiti.

Seega on D-l õigus esitada määruskaebus Riigikohtule. 12. Asja põhiline õiguslik küsimus kassatsiooniastmes on selles, kas vahekohtu otsus on või võib olla

§ 751

lg 2 p 2 tähenduses vastuolus heade kommetega (avaliku korraga), mille tõttu tuleks otsus tühistada. Kolleegiumi hinnangul hõlmab

§ 751

lg 2 p 2 lisaks vahekohtu otsuse erandlikele, kuid olemuslikele materiaalõiguslikele probleemidele (nt otsus, millega mõistetakse välja karistuslik kahjuhüvitis vms) mh ka need olulised menetlusreeglite rikkumised, mida ei ole kirjeldatud

§ 751lg-s 1.

Üheks selliseks reegliks on vahekohtuniku neutraalsuse nõue. Heade kommete ja Eesti avaliku korraga (public policy, ordre public) oleks vastuolus, kui vahekohtu otsuse langetaks vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve. Praegusel juhul on tegemist vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusega.

§ 753

lg 2 kohaselt tuleb vahekohtu otsuse tühistamise eeldusi kontrollida ka vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses.

§ 753

lg-st 3 järelduvalt tuleb kontrollida vähemalt neid aluseid, mida kohus peab tühistamismenetluses kontrollima ka omal algatusel.

§ 751

lg 2 p 2 kohaselt kontrollib kohus tühistamismenetluses omal algatusel (või poole avalduse alusel), kas vahekohtu otsus on vastuolus Eesti avaliku korraga või heade kommetega. 13. Ringkonnakohus on leidnud, et asjaolu, et vahekohtu kokkuleppes nimeliselt nimetatud vahekohtunik on pärast vahekohtumenetlust üht poolt esindanud, ei anna alust järeldada, et vahekohtu otsus muutus sellega tagasiulatuvalt vastuolus olevaks heade kommetega. Kolleegium selgitab esmalt tõendamiskoormust. Vahekohtumenetlust puudutavad avaldused lahendatakse

§ 756

lg 1 esimese lause kohaselt hagita menetluses, milles kehtib

§ 477lg 7 järgi uurimispõhimõte.

Uurimispõhimõte ei võta aga pooltelt täielikult lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, üksnes kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses. Kui asjaolud jäävad hagita menetluses ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb otsustada, kes nimetatud riski kannab. Kolleegiumi hinnangul peab vahekohtu otsuse tühistamise aluse olemasolu tühistamise või tunnustamise menetluse iseloomu arvestades (vahekohtu otsuse tühistamise võimalused on erandlikud) tõendama isik, kellele vahekohtu otsuse tühistamine kasuks tuleks. Praeguses asjas on see isik D. D on esitanud väite, et vahekohtunik ei olnud otsust tehes erapooletu, mis ilmneb tema arvates sellest, et vahekohtunik asus pärast vahekohtumenetlust teist poolt esindama maakohtus toimunud vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses. Esindamist tõendab vahekohtuniku kui avaldaja esindaja allkirjaga maakohtule esitatud avaldus otsuse tunnustamiseks (I kd, tl 1-4), ja ka hilisemad menetluslikud avaldused (nt I kd, tl 44 jj). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ainuüksi esindamise faktist (milleks anti volitus vahekohtu otsuse tegemisest peaaegu 8 kuu möödudes, 6. märtsil 2014, I kd, tl 35, 36) ei piisa vahekohtu otsuse tühistamiseks. Teisi asjaolusid ja tõendeid vahekohtuniku erapoolikuse kohta ei ole. 14. Kolleegium märgib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et vahekohtu otsuse tühistamine või selle tunnustamisest keeldumine vahekohtuniku erapoolikuse tõttu on võimalik, kui poolel ei olnud võimalik asjakohast vastuväidet varem maksma panna. Vahekohtuniku erapoolikusele saab vahekohtumenetluses tugineda eelkõige

§-des 726 ja 727 sätestatud võimaluse kaudu esitada vahekohtuniku taandamise avaldus. Ainult siis, kui vahekohtuniku erapoolikusele viitavad asjaolud selguvad alles pärast vahekohtumenetlust, on neile võimalik tugineda (peab kohus neid kontrollima omal algatusel) vahekohtu otsuse tühistamise või tunnustamise menetluses. 15. Kolleegium leiab, et ka ülejäänud määruskaebuse väited ei anna alust tühistada ringkonnakohtu määrus. Muu hulgas ei ole D kaotanud mõnda materiaalõiguslikku positsiooni ainuüksi seetõttu, et ta ei ole saanud esitada vahekohtu otsuse tühistamise avaldust. Oma väited on ta saanud esitada praeguses menetluses ja kohtud on neid sisuliselt hinnanud. Ringkonnakohtu seisukohad D ülejäänud väidete kohta on kolleegiumi hinnangul õiged. Seega oleks need ka vahekohtu otsuse tühistamise avalduse esitamise korral jäetud rahuldamata. Riigikohus ei saa

§ 688lg-te 3-5 tõttu ise tõendeid hinnata.

Kolleegium ei näe ringkonnakohtu menetluslikke rikkumisi. 16.

§ 756

lg 6 viimase lause kohaselt jäetakse avalikustatavast Riigikohtu lahendist välja vaidluse olemusele viitavad asjaolud, mis võivad muuta avalikuks vahekohtu menetluse sisu.

1. Riigikohtu määruse tegemisest alates on lõppenud
2. detsembri
3. a määrusega määratud täitemenetluse peatamine.
4. Menetluskulud kassatsiooniastmes jäävad D kanda.
5. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu