← Eesti

3-3-1-14-16

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-14-16

  1. märts 2016 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Tõnu Anton ja Indrek Koolmeister Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Rizgar Kamal Mohammedi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – Rizgar Kamal Mohammed Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrus haldus​asjas nr 3-14-51878 Rizgar Kamal Mohammedi määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
  5. detsembri
  6. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  7. jaanuari
  8. a määruse haldusasjas nr 3-14-51878 resolutsioon muutmata. Asendada halduskohtu ja ringkonnakohtu määruse põhjendavas osas esitatud seisukoht, et üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine ei ole automaatselt ebaproportsionaalne, seisukohaga, et üle 18 kuu kestev varju​paiga​taotleja kinnipidamine on igal juhul ebaproportsionaalne.
  9. Määrata Advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Siret Saksa poolt Riigikohtu menetluses Rizgar Kamal Mohammedile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 302 eurot 40 senti (sh käibemaks 50 eurot 40 senti). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) toimetas
  11. augustil 2014 Lõuna prefektuuri Iraagi Vabariigi kodaniku Rizgar Kamal Mohammedi, kellel puudus kinnipidamise hetkel seaduslik alus Eesti Vaba​riigis viibimiseks ja kehtiv reisidokument. Isikul oli
  12. maist 2011 –
  13. maini 2014 elamisluba elamiseks abikaasa juures.
  14. R. K. Mohammed peeti
  15. augustil 2014 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 19 lg 1 ja § 15 lg 1 alusel 48 tunniks kinni. Samal päeval võeti ta ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna arvele, vormistati koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldati sisse​sõidukeeldu viieks aastaks. Tartu Halduskohus andis
  16. augustil 2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51642 loa paigutada R. K. Mohammed kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.
  17. R. K. Mohammed esitas
  18. augustil 2014 varjupaigataotluse. Seejärel vormistati kinnipidamine ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 5 alusel. Tallinna Halduskohus andis
  19. augusti
  20. a määrusega loa paigutada R. K. Mohammed kinnipidamis​keskusse varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui
  21. oktoobrini
  22. Kohus pikendas luba R. K. Mohammedi kinnipidamiseks
  23. oktoobri
  24. a,
  25. detsembri
  26. a,
  27. veebruari
  28. a,
  29. aprilli
  30. a,
  31. juuni
  32. a,
  33. augusti
  34. a ja
  35. oktoobri
  36. a määrustega.
  37. Politsei- ja Piirivalveamet lükkas
  38. mai
  39. a otsusega R. K. Mohammedi varjupaigataotluse tagasi ja keeldus talle elamisloa andmisest. R. K. Mohammed esitas selle otsuse tühistamiseks Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-15-1322). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on haldus​kohus kaebuse
  40. veebruaril 2016 istungil läbi vaadanud ja määranud kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks
  41. märtsi
  43. Politsei- ja Piirivalveamet esitas
  44. detsembril 2015 Tallinna Halduskohtule VRKS § 362 lg 5 alusel taotluse R. K. Mohammedi kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra. Taotlust põhjendati järgmiselt: 1) isikul ei ole kehtivat reisidokumenti ja ta on teinud kõik, et teda ei saadetaks Eestist välja, sh peitnud oma passi, mille endine abikaasa leidis kapi tagant. Passi kehtivusaega on võimalik pikendada Iraagi konsulaadis Helsingis. Politsei- ja Piirivalveamet tegeleb sellega; 2) varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise takistamiseks. PPA lükkas
  45. mai
  46. a otsusega isiku varjupaigataotluse tagasi ja enne halduskohtu otsust ei saa väljasaatmismenetlust alustada (VRKS § 42 lg 2). Politsei- ja Piirivalveameti keelduva otsuse kohaselt elavad R. K. Mohammedi vanemad Iraagis pealinnast kaugel ning seal ei ole sõjalist tegevust. Tema vend elab Suurbritannias ja on vanemaid külastanud; 3) R. K. Mohammedi endine abikaasa ei ole soovinud jätkata suhtlemist, kuna isik on tema kui ka tema laste kallal tarvitanud füüsilist ja vaimset vägivalda, sh ähvardanud abikaasa ja tema pere tappa. Ta on kriminaalmenetluse ajaks kohaldatud lähenemiskeeldu rikkunud ja kriminaalkorras süüdi mõistetud. Teda on karistatud kahekuise reaalse vangistusega. Isik on oma käitumisega näidanud, et ta ei ole seaduskuulekas. Eestisse jäädes ja vabaduses viibides võib ta jätkata endiste perekonnaliikmete terroriseerimist ja nende suhtes kuritegude toimepanemist. Isikul puudub elukoht; 4) et isik ei saaks menetlustest kõrvale hoida, tuleb teda jätkuvalt kinni pidada. Puuduvad piisavalt tõhusad leebemad järelevalvemeetmed, mis tagaksid isiku kättesaadavuse väljasaatmismenetluse lõppemiseni. Olukorras, kus isik on teadlik varjupaigataotluse rahuldamata jätmisest, on välja​saatmis​menetlusest kõrvale hoidmise risk veelgi suurem. Menetlustest kõrvale hoidmiseks ei pea isik tingimata riigist lahkuma. Seda on võimalik teha ka riigis viibides, eriti, kui tal on Eestis tuttavaid. R. K. Mohammedi kinnipidamine ei ole veel veninud ebamõistlikult pikaks. R. K Mohammedi kinnipidamine pole ebaproportsionaalne ka muudel põhjustel. Pikaks veninud kohtu​menetlust ei saa Politsei- ja Piirivalveametile süüks panna. Illegaalse immigratsiooniga võitlemises seisnev avalik huvi ei tohiks kannatada ja isik peaks jääma KPK-sse kuni varjupaiga andmisest keelduva otsuse jõustumiseni.
  47. Tallinna Halduskohus andis
  48. detsembri
  49. a määrusega loa R. K. Mohammedi kinni​pidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui
  50. veebruar 2016 (kaasa arvatud). Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt: 1) Politsei- ja Piirivalveamet on taotluses piisavalt selgitanud ja kohtud varasemates määrustes käsitlenud, miks on alust arvata, et R. K. Mohammed esitas varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks. Kohus nõustus nende seisukohtadega. Samuti on PPA taotluses selgitanud, et ta ei saa piisava tõhususega kasutada leebemaid järelevalvemeetmeid, vaid suudab tagada isiku kätte​saadavuse väljasaatmismenetluse lõppemiseni ainult tema liikumisvabaduse piiramisega; 2) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus ei sätesta kinnipidamise kestuse konkreetset tähtaega. Selline tähtaeg (18 kuud) on sätestatud VSS § 25 lg-s
  51. VSS § 25 lg 3 sätestab lisaks üheselt mõistetavalt, et selle tähtaja hulka ei arvata rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise aega. Ka Euroopa Kohtu suurkoja
  52. novembri
  53. a otsusest kohtuasjas nr C-357/09 PPU tuleneb, et varjupaigataotluse menetlemise ajal toimuv kinnipidamine tuleb lugeda väljasaatmise eesmärgil toimuvaks kinnipidamiseks üksnes juhul, kui varjupaigataotluse esitamisel ei ole tehtud otsust uuel alusel kinnipidamise kohta. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses kinnipidamiseks maksimaalse tähtaja sätestamata jätmine ei välista proportsionaalsuse kontrolli. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud 18-kuuline tähtaeg võib olla abiks maksimaalse mõistliku kinnipidamise aja määratlemisel. Üle 18 kuu kestev kinnipidamine pole automaatselt ebaproportsio​naalne. VRKS-s maksimaalse tähtaja puudumise eesmärgiks võib olla see, et oleks raskem ära kasutada varjupaiga taotlemise õigust ja saavutada sellega eelis võrreldes teiste illegaalselt riigis viibivate ning väljasaatmisele kuuluvate isikutega; 3) kinnipidamise pikendamine veel kuni kahe kuu võrra on praegusel juhul põhjendatud ega riiva ebaproportsionaalselt isiku vabadusõigust ja õigust perekonnaelule. Kinnipidamise ebaproportsio​naalseks muutumise hetk võib siiski olla lähedal. Ka Politsei- ja Piirivalveamet möönis, et kui kinni​pidamine kestab üle kahe aasta, siis kaaluvad nad ise isiku vabastamist; 4) varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Sellest tulenevalt võib isik vabadusse saades põgeneda. Väide, et ta soovib jääda Eestisse ega ole varjupaigaõigust kuritarvitanud, ei välista põgenemist olukorras, kus varjupaigataotlus on tagasi lükatud. Ka töökoha tõend ei veena, et põgenemine ei oleks piisavalt tõenäoline; 5) perekonnaelu hõlmab võimalust taastada suhted Eestis elava alaealise tütrega. Samas tuleb arvestada, et isikule on keeldutud varjupaiga andmisest ja otsuse jõustumisel saadetakse ta riigist välja. Isik on endise abikaasa ja tema laste suhtes olnud vägivaldne, mistõttu on temaga suhtlemine lõpetatud ja endine abikaasa on algselt väljendanud soovi igasugust suhtlust üldse vältida. Asjaolu, et vanemad on saavutanud lapse hooldusõiguse osas kohtuliku kompromissi, ei muuda kinni​pidamist iseenesest õigusvastaseks. Kompromiss ei võta küll R. K. Mohammedilt lapse hooldus​õigust, kuid piirab seda. Seetõttu on perekonnaelu teatud määral piiratud juba jõustunud kohtu​lahendist tulenevalt. Kompromissiga antud võimalus kohtuda lapsega teatud tingimuste täitmisel ei ole välistatud ka kinnipidamiskeskuses. Riigil tuleb tagada kinnipidamiskeskuses viibivale lapse​vanemale võimalus suhelda vabaduses viibiva lapsega, võimaldades nt helistamist, kirja teel suhtlemist või lapse visiiti keskusesse. Suhete taastamine pereliikmega ei saa olla ühepoolne. Puuduvad tõendid, et R. K. Mohammedi laps soovib isaga kohtuda, mistõttu ei ole põhjendatud rõhuda lapse õiguse ebaproportsionaalsele riivele. Isiku võimalus lapsega suhet taastada ei oleks vabaduses viibides tõenäoliselt suurem; 6) taotluses on esitatud asjaolud, mis annavad põhjendatud aluse arvata, et varjupaigataotlus võib olla esitatud üksnes lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Varjupaiga​taotlus on lükatud
  54. mai
  55. a otsusega tagasi ja elamisloa andmisest on keeldutud, sest taotlus on ilmselgelt põhjendamatu. Kui isik on teadlik varjupaigataotluse rahuldamata jätmisest, on tema põgenemise oht isegi kõrgem. Väljasaatmismenetlusest kõrvalehoidmiseks ei pea isik tingimata riigist lahkuma. Kui tal on Eestis tuttavaid, on enda varjamine Eestis kergem kui isikutel, kellel puuduvad riigis sotsiaalsed sidemed. Muud järelevalvemeetmed ei oleks sama tõhusad ega tagaks eesmärgi täitmist. Varjupaigataotlejate keskusest on lahkumine lihtne ning seda võimalust praktikas ka kasutatakse.
  56. R. K. Mohammed esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada. Halduskohus ei pidanud põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  57. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt: 1) halduskohus kohaldas VRKS § 361 lg-t 1 ja lg 2 p 5 ning § 362 lg-t 5 õigesti, tuvastades määrus​kaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses jätkuvaks kinnipidamiseks VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluse ja kinnipidamise kooskõla lg-ga
  58. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega; 2) Politsei- ja Piirivalveamet luges
  59. mai
  60. a otsusega R. K. Mohammedi varjupaigataotluse VRKS § 20 p-de 6, 7, 10 ja 11 alusel ilmselgelt põhjendamatuks, lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi ja keeldus VRKS § 40 p 1 alusel elamisloa andmisest. Otsuses leiti, et taotleja ei vasta pagulase staatuse andmise kriteeriumitele; taotleja ütlused oluliste asjaolude kohta on ebatõe​näolised ja ta on esitanud varjupaigataotluse tõenäoliselt tagasi- või väljasaatmise vältimiseks. Taotleja tagakiusukartus ei ole objektiivsete asjaoludega tõendatud ning ta ei vaja turvalise olukorra tõttu Iraagis täiendavat kaitset. Politsei- ja Piirivalveameti otsus on halduskohtus vaidlustatud ega ole seetõttu omandanud lõplikku õigusjõudu. Üksikasjalikult motiveeritud ja seaduses ettenähtud menetluses pädeva organi langetatud otsus, mille puhul kohus esmapilgul ei sedasta õigus​vastasusele viitavaid tunnuseid, on piisav, et tekitada vähemalt põhjendatud kahtlus, et isik on kuri​tarvitanud varjupaiga taotlemise õigust. Varjupaigasüsteemi kuritarvitamine ei pea olema tõendatud; 3) ringkonnakohus on määruskaebuses taas korratud väitele, et varjupaigataotluse hilinenult esitamine on tõendamata, vastanud juba
  61. augusti
  62. a määruses ja kinnitanud oma seisukoha juurde jäämist
  63. novembri
  64. a määruses; 4) ringkonnakohus nõustub Politsei- ja Piirivalveameti ja halduskohtuga, et põgenemisoht, mille tõttu ei ole leebemate meetmete rakendamine võimalik, pole aja jooksul vähenenud, vaid on varju​paigataotluse tagasilükkamise otsuse valguses pigem suurenenud; 5) erinevalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest ei sätesta välismaalasele rahvus​vahelise kaitse andmise seadus varjupaigataotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud maksimaalne 18-kuuline tähtaeg on kinnipidamise kestuse proportsionaalsuse hindamisel orientiiriks, kuid üle 18 kuu kestvat varjupaigataotleja kinnipidamist ei saa pidada automaatselt ebaproportsionaalseks. Kinnipidamise proportsionaalsust tuleb hinnata individuaalselt, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid ja isikut ning tema käitumist; 6) halduskohus hindas piisava põhjalikkusega määruskaebuse esitaja kinnipidamise proportsio​naalsust, sh tema perekonnaelu riivet. Määrusest nähtuvad kaalutlused, millele halduskohus tugines. Perekonnaeluga seonduvas osas ei vaja halduskohtu määrus täiendavat põhjendamist. On tõsi, et R. K. Mohammedi kinnipidamine on kujunenud pikaajaliseks ning arvestades asjaolu, et esimese astme kohus asub Politsei- ja Piirivalveameti otsuse peale esitatud kaebust kohtuistungil läbi vaatama veebruaris 2016, võib isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise vajadus tõusetuda ka pärast kontrollitava määrusega antud loa lõppemist
  65. veebruaril
  66. Hetkel ei ole aga ringkonnakohtu ülesandeks kontrollida, kas kinnipidamise jätkamine oleks põhjendatud pärast nimetatud kuupäeva. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  67. R. K. Mohammed esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jäetakse Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata. Määrus​kaebuses väidetakse järgmist: 1) rikutud on VRKS § 361 lg 2 p 5, millest tuleneb kinnipidamise kaks eeldust – vältimatu vajadus ja põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või välja​saatmise vältimiseks. Põhjendatud ei ole, milles seisneb kinnipidamise vältimatu vajadus ja miks ei saa kohaldada leebemaid vahendeid. Põgenemisohu puudumisele viitab see, et isikul on Eestis laps, isik ise soovib Eestis elada ja pole Eestist lahkunud pärast viibimisaluse lõppemist. Isik kinnitab, et tal ei ole võimalik Eestist lahkuda raha puudumise tõttu. Vabanemisel on tal töökoht; 2) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus ei sätesta maksimaalset kinnipidamise täht​aega. Käesolevaks ajaks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud juba 18 kuud, mis on väljasõidu​kohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud kinnipidamise ülempiir. Ebaproportsionaalne on isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel kauem, kui isikut saab kinni pidada väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel. R. K. Mohammed esitas
  68. märtsil 2016 Riigikohtule täiendavad seisukohad. Määruskaebuse esitaja väidab, et käesoleval juhul on ta kinnipidamiskeskuses viibinud 18 kuud ja 29 päeva ning kuna kinnipidamiskeskuses kinnipidamise taotlemise peamiseks argumendiks on tagada isiku kätte​saadavus väljasaatmismenetluses, siis on VSS § 25 lg-st 2 tulenev tähtaeg juba sisuliselt kulgemas, sõltumata varjupaigamenetluse menetluslikust olukorrast. Seetõttu tuleb kinnipidamisele kohaldada 18-kuulist tähtaega, sõltumata VSS § 25 lg-s 3 sätestatud regulatsioonist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  69. Määruskaebuse esitaja väidab, et käesolevaks ajaks, so määruskaebuse esitamise ajaks –
  70. jaanuariks 2016 – on ta kinnipidamiskeskuses viibinud juba 18 kuud, mis on väljasõidu​kohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud kinnipidamise ülempiir, ning määruskaebuse täiendavate seisukohtade esitamise ajaks 18 kuud ja 29 päeva. Iseenesest on need väited tõesed. Kuid määruskaebuse esitaja jätab tähelepanuta tõsiasja, et teda on kinnipidamiskeskuses peetud kahe seaduse alusel erinevatel eesmärkidel – VSS §-de 23 ja 25 alusel väljasaatmise eesmärgil
  71. augustist 2014 kuni
  72. augustini 2014 ning VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel alates
  73. augustist 2014 selleks, et tagada isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluse läbiviimiseks, kui varjupaigataotlus jääb rahuldamata. Neid perioode ei saa summeerida. Ajavahemikku, mil isik on paigutatud kinnipidamiskeskusse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, ei käsitata kinnipidamisena väljasaatmise eesmärgil (vrd Euroopa Kohtu
  74. novembri
  75. a otsuse asjas nr C-357/09 PPU punkt 48).
  76. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, erinevalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest, ei sätesta maksimaalset tähtaega isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks. Samuti asusid kohtud seisukohale, et üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine ei ole automaatselt ebaproportsionaalne. On tõsi, et VSS § 25 lg 2 ei luba kinnipidamiskeskuses väljasaatmise eesmärgil isikut ühelgi juhul kinni pidada kauem kui 18 kuud. Samuti on tõsi, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus kinnipidamiskeskuses kinnipidamise maksimaalset tähtaega ei sätesta. See aga ei tähenda, et ei ole võimalik leida selget pidepunkti otsustamaks selle üle, milline võib olla välismaalasele rahvus​vahelise kaitse andmise seaduse alusel toimuv kinnipidamiskeskuses kinnipidamise maksimaalne kalendaarselt mõõdetav kestus. Euroopa Kohus, kohaldades väljasaatmise eesmärgil toimuvat kinnipidamist reguleerivat direktiivi 2008/115/EÜ, leidis
  77. novembri
  78. a otsuse asjas nr C-357/09 PPU punkti 72 alapunktis 6, et selle artikli 15 lõikeid 4 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et need ei luba seda, et pärast direktiivis ette nähtud maksimaalse kinnipidamisaja möödumist ei vabastata asjassepuutuvat isikut viivitamatult isegi põhjusel, et ta käitub agressiivselt. Seda lahendit ning direktiivi 2008/115/EÜ artikli 15 lg-ga 6 ja VSS § 25 lg-ga 2 sätestatud tähtaega arvesse võttes on kolleegium seisukohal, et ka kinnipidamine VRKS § 361 alusel ei tohi kesta kauem kui 18 kuud. Ülejäänud osas järgib kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendusi ja jätab need HKMS § 234 ja § 231 lg 6 alusel kordamata.
  79. Halduskohus andis loa pikendada R. K. Mohammedi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise täht​aega
  80. veebruarini 2016 (kaasa arvatud).
  81. veebruariks 2016 ei olnud R. K. Mohammedi kinni​pidamiskeskuses kinnipidamine välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel kestnud veel 18 kuud.
  82. Määruskaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata. Kuid kolleegium muudab halduskohtu ja ringkonnakohtu määruse põhjendavat osa. Kolleegium asendab halduskohtu ja ringkonnakohtu määruse põhjendavas osas esitatud seisukoha, et üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine ei ole automaatselt ebaproportsionaalne, seisu​kohaga, et üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine on ebaproportsionaalne.
  83. Määruskaebuse esitaja esindaja esitas
  84. märtsil 2016 riigi õigusabi tasu taotluse, mille kohaselt kulus määruskaebuse koostamiseks 2,5 töötundi ja täiendavate seisukohtade koostamiseks 2 töö​tundi ning taotletava tasu suuruseks on koos käibemaksuga 388 eurot 80 senti. Kolleegium peab põhjendatuks määruskaebuse koostamiseks kulunud aega, kuid leiab, et täiendavate seisukohtade koostamiseks märgitud töötundide arv on ülepaisutatud. Täiendavad seisukohad kattuvad paljuski sõna-sõnalt Riigikohtule juba esitatud määruskaebuse seisukohtadega ega sisalda olulisel määral uut teavet ning täiendusi (vrd nt täiendava seisukoha p-d 1–6, 8, 10, 12, 14 määruskaebuse punktidega 1– 8, 9, 33–36). Ka Riigikohtu määruskaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumine ja selle kliendile tutvustamine ei saanud olla kuigi ajamahukad tegevused. Arvestades eeltoodud seisukohti, täiendava seisukoha mahtu (2,5 lk) ja selle argumenteerituse taset, saab täiendava seisukoha koostamise põhjendatud ajakuluks lugeda 1 töötunni. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2, 12 ja 43¹ ning selle lisa 2 punktidest 6, 11 ja 14, määrab kolleegium Advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Siret Saksa poolt Riigikohtu menetluses Rizgar Kamal Mohammedile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 252 eurot, millele lisandub käibemaks 50 eurot 40 senti. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.