← Eesti

3-1-1-12-16

Obsah (13)§ 175§ 185§ 268§ 154§ 306§ 339§ 363§ 37§ 350§ 362§ 173§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-12-16 3. märts 2016 Eesistuja Eerik Kergandberg, l

) § 268 lg-st 1 tulenev põhimõte, et kohtud on kriminaalasja arutamisel seotud süüdistuse piiridega, tähendab muu hulgas ka seda, et juhul, kui isikut süüdistatakse liiklusõnnetuse põhjustamises, ei või kohus süüdimõistva otsuse tegemisel tugineda sellisele liiklusseaduse nõude rikkumisele, mida pole kajastatud süüdistusaktis. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik anda hinnangut sellele, kas K.J rikkus LS § 33 lg 2 p-st 8 tulenevat kohustust veenduda enne manöövri algust selle ohutuses. 4.3. Kannatanu R. P. apellatsioonimenetluse kulu on tema esindaja esitatud arve kohaselt 1807 eurot.

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses ei saa pidada mõistlikuks kannatanu esindaja arvetest tulenevat tasu, mis ületab ca 6-kordselt kaitsja tasu. Erinevalt kaitsjast toetas kannatanu esindaja prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohti. Arvetes märgitud toimingute ja nende ajalise mahu põhjal pole võimalik teha järeldusi selle kohta, millest on tingitud nõnda suur ajakulu. Seega tuleb põhjendatud menetluskuluks lugeda 936 eurot. See apellatsioonimenetluse kulu tuleb

§ 185lg 2 ls 2 alusel riigil kannatanule hüvitada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioonid

  1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokuratuur, aga ka K.J kaitsja ja kannatanu R. P. esindaja. Kassatsioonide taotlused ja motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
  2. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus taotleb Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. 5.1.
  5. Ekslik on kohtu järeldus, et K.J põhjustas tagajärje vahetult järsu manöövriga enda sõiduritta tagasi pöördudes ja ainukeseks õigusnormiks, mida K.J-ile ette heideti, on LS § 39 lg
  6. Tegevused, mida K.J-ile süüdistuse järgi ette heidetakse, on tahtlikult vastassuunavööndisse sõitmine, sellega liiklusohtliku olukorra põhjustamine ning seejärel, kui R. P. oli hädaseisundist tulenevalt kokkupõrke vältimiseks suundunud omakorda vastassuunavööndisse, R. P. jaoks ootamatult sõiduauto Mercedes-Benz rooli paremale keeramine eesmärgiga liikuda tagasi oma suunavööndisse, mille tagajärjel toimus sõiduautode vahel kokkupõrge. K.J oli süüdistuses viidatud LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 järgi kohustatud tema poolt esile kutsutud liiklusohtliku olukorra lahendama kaasliiklejatele ohutult ehk veenduma selles, et järsu tagasipöördega oma suunavööndisse ei ohusta ta kaasliiklejaid. Jättes andmata hinnangu sellele, kas K.J oli enne järsku roolikeeramist kohustatud veenduma selle manöövri ohutuses, nagu nõuavad LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 sätted, eiras ringkonnakohus kohtuotsuse põhistamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mis on toonud kaasa põhjendamatu kohtuotsuse. 5.1.
  7. Ringkonnakohus pole nõutavalt analüüsinud K.J tahtlikku kaldumist vastassuunavööndisse, mis põhjustas liiklusohtliku olukorra. K.J rikkus talle süüks arvatud LS § 45 lg 7, § 39 lg 1, § 14 lg 1 ja § 16 lg 1 nõudeid tahtlikult ja nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et K.J oli lähtuvalt tema terviseseisundist suuteline sõidukit juhtima. Põhjendatud kahtlust K.J ootamatu terviserikke tekkimises, nagu leidis maakohus, pole. Sõites vastassuunavööndisse, põhjustas K.J korduvalt liiklusohtliku olukorra, seega on ta teadlikult ja tahtlikult rikkunud LS § 45 lg 7 nõudeid, mis sätestab, et asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid. Jättes apellatsiooni sellekohastele väidetele vastamata, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 5.
  8. K.J kaitsja vandeadvokaat I. Sirgi kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasjas uue otsuse tegemist või maakohtu otsuse jõustamist. Kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus on andnud tõenditele ebaõige hinnangu, leides, et liiklusõnnetuse võis põhjustada K.J. Kohus on teinud ebaõige järelduse, et esimesena tegi oma manöövri R. P. ja seejärel K.J. Ebaõige on kohtu järeldus, nagu oleks R. P-l olnud õigus pöörata kiirust vähendamata vastassuunavööndisse. Liiklusseadus sellist võimalust ette ei näe. LS § 50 lg 3 p-d 1 ja 2 kohustavad juhil vähendama kiirust ja vajadusel seisma jääma. K.J asus oma suunavööndisse naasmisega kõrvaldama enda loodud ohtlikku olukorda ega rikkunud sellega liiklusseaduse nõudeid. 5.
  9. R. P. esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kannatanu kriminaalmenetlusega seotud, sh kassatsioonimenetluse kulude väljanõudmist. Esindaja leiab, et kohus on ebaõigelt hinnanud kannatanu esindaja töömahtu apellatsioonimenetluses ja alusetult vähendanud esindaja tasu. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kannatanu esindaja osales kriminaalasja arutamisel alles alates apellatsioonimenetlusest, mistõttu võttis selle materjalidega tutvumine kauem aega. Ringkonnakohtu otsuses sellekohaste põhistuste puudumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  10. Kolleegium on seisukohal, et prokuratuuri kassatsiooni saadab edu ja seda järgmistel põhjustel. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et just K.J ootamatu manööver, s.o tagasipõige enda sõidurajale, oli kausaalses mõttes viimaseks teoks, mis põhjustas raskete tervisekahjustustega lõppenud liiklusõnnetuse. Küll aga eitas kohus süüdistuse piisavat konkretiseeritust K.J KarS § 422 lg 1 järgi süüditunnistamiseks, kuna süüdistusaktis polnud talle ette heidetud, et enne vahetult liiklusõnnetuse põhjustanud manöövri sooritamist jättis ta selle ohutuses veendumata.
  11. Kolleegium märgib seoses süüdistuse piiride ja konkretiseeritusega järgmist.

§-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama

§-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on

§ 268

lgtele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-70-15, p 11.1.) 8. Lisaks teo karistatavuse hindamiseks olulistele faktilistele asjaoludele peab süüdistus kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (

§ 154

lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-10613, p 9).
  3. K.J suhtes koostatud süüdistusaktis on kirjeldatud nii tema auto kaldumist vastassuunavööndisse kui ka K.J järsku pööret autoga tagasi enda suunavööndisse. Seega on süüdistusaktis nõuetekohaselt kirjeldatud need faktilised asjaolud, mis ringkonnakohtu hinnangul tooksid kaasa süüdistatava vastutuse KarS § 422 lg 1 järgi.
  4. Ringkonnakohus on maakohtu õigeksmõistva otsuse jätnud aga muutmata, kuna süüdistuses ei sisaldunud viidet LS § 33 lg 2 p-le 8, mille nõudeid K.J prokuratuuri hinnangul rikkus. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Siinkohal tuleb silmas pidada, et erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv.

§ 268

lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka

§ 306

lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-15, p 35;
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-73-13, p 9 ja
  5. märtsi
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. novembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 70).
  9. Kuna K.J süüdistuses sisaldusid piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolud, oleks ringkonnakohus saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet ise kohaldada. Kuna prokuratuur viitas LS § 33 lg 2 p-le 8 apellatsioonis, poleks ringkonnakohtu poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale

§ 268lg 6 tähenduses ka üllatuslik.

Teisalt jääb ringkonnakohtu otsuse põhistustest arusaamatuks, miks ei pidanud kohus küllaldaseks ning piisavalt konkreetseks süüdistuses sisalduvaid viiteid üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustavatele sätetele, s.o LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le 1. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sätetes sisalduv nõue ohtliku ja teisi liiklejaid kahjustava käitumise vältimiseks piisavalt konkreetne, et teha arusaadavaks süüdistusaktis sisalduv karistusõiguslik etteheide ning tagada süüdistatava kaitseõigus. Kuigi LS § 33 lg 2 p 8 kohustab juhti enne manöövri alustamist veenduma selle ohutuses, pole see süüdistuses kajastatud liiklusseaduse sätetest märkimisväärselt täpsem ega konkreetsem. Kokkuvõtvalt tuleb seega sedastada, et ringkonnakohus on kriminaalasja lahendades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

12. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, et juhul, kui kohtu hinnangul ei ole kohaldatav säte, millele on tuginetud süüdistusaktis, siis

§ 306

lg 1 p-st 3 tulenevalt peab asja lahendav kohus täiendavalt kontrollima, kas isiku käitumine ei või vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas kriminaliseeritud teole (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24). Karistusseadustiku
  3. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse
  4. peatüki
  5. ja
  6. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Seega olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine.
  9. Süüdistatav K.J huvides esitatud kassatsioon jääb tagajärjetuks. Esmalt märgib kolleegium, et kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist, mida Riigikohus

§ 363lg 5 kohaselt teha ei või.

Samuti nõustub kriminaalkolleegium täiel määral ringkonnakohtu põhistustega selle kohta, et teist sõidukit juhtinud R. P-le pole võimalik ex post-perspektiivist ette heita seda, et ta vastassuunavööndisse kaldunud ja läheneva sõiduki põhjustatud ohuolukorras oma sõidurajale ei jäänud ega peatunud. Jääb täielikult arusaamatuks, millel rajaneb süüdistatava kaitsja kassatsioonis esitatud väide, et „on ju ometi ettenähtav, et juht (s.o K.J) sõidab lõpuks oma suunavööndisse tagasi“ (kassatsiooni p 4.3). Puudub igasugune alus väitmaks, et esinesid mingid asjaolud, mis olnuks R. P-le äratuntavad ning millele tuginedes saanuks ja pidanuks ta konkreetsel hetkel nägema ette K.J juhitud sõiduki peatset naasmist enda sõiduritta. Äkki tekkinud liiklusohtlikus olukorras, millele reageerimiseks oli R. P-l enda ning teiste autos viibinud isikute elu ning tervist silmas pidades vähe aega, tuleb pidada adekvaatseks katset vältida kokkupõrget omakorda vastassuunavööndisse põikamise teel. Õigustatult on nii süüdistuses kui ka ringkonnakohtu otsuses siinkohal viidatud hädaseisundile. Realistlikuks ei saa pidada süüdistatava kaitsja käsitlust selle kohta, et sellistes situatsioonides peab õigel sõidurajal liikuv juht piirduma kas enda juhitud sõiduki kiiruse vähendamise või peatamisega. Sisuliselt tähendaks see kohustust jääda teadlikult ootama kokkupõrget vastuliikuva sõidukiga; sellist kohustust ei ole võimalik isikule aga asetada. Ühtlasi märgib kolleegium, et LS § 50 lg 3 p‑d 1 ja 2, millele kaitsja enda väidete põhjendusena viitab, ei ole praegusel juhul asjakohased. Nii räägib LS § 50 lg 3 p 1 sellest, et juht peab valima sellise sõidukiiruse, mis võimaldab tal peatuda „sellise teel oleva takistuse ees, mida juht pidi ette aimama“. Ringkonnakohus, tuvastades R. P. tegutsemise hädaseisundis, välistas õigesti selle, et R. P. pidi ette aimama K.J sõiduki kaldumist vastassuunavööndisse. LS § 50 lg 3 p 2 räägib seevastu aga sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, millega aga käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist. Seega tuleb kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata. 14. Seoses kannatanu R. P. esindaja kassatsiooniga selgitab kolleegium järgmist.

§ 37

lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui 1) talle on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja 2) see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga KarS § 27 mõttes. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). Seda seetõttu, et KarS § 422 kaitseb õigushüvena elu ja tervist, kuid mitte omandit. Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist, puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda. Tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest võib kannatanu tsiviilhagis siiski esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Nii võib KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses isik, kes sai mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel raske tervisekahjustuse (ja kes on seetõttu asjas kannatanu), nõuda lisaks tema tervise kahjustamisest tekkinud kahjule ka liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud varakahju hüvitamist. Olukorras, kus isik tuleb kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, on nii tema õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) 15. Kriminaalkolleegium osutab, et arutatavas kriminaalasjas ei ole nõutavalt hinnatud R. P-le liiklusõnnetuse tulemil tekkinud kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahelise õigusliku seotuse nõuet. Kriminaalasjas on tuvastatud, et R. P. sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat. Seega ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Järelikult ei ole R. P. selles kriminaalmenetluses kannatanu ja tema esindaja kassatsioon tuleb

§ 350lg 2 p-st 2 juhindudes jätta läbi vaatamata.

Eeltoodule vaatamata on isikul, kellele põhjustati liiklusõnnetusega kahju, hagi esitamise võimalus tsiviilkohtumenetluses deliktiõiguslikul alusel. 16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 362

p-dest 1 ja 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. oktoobri
  2. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium rahuldab prokuratuuri kassatsiooni. Riigikohus jätab kaitsja kassatsiooni rahuldamata ja R. P. esindaja kassatsiooni läbi vaatamata.
  3. Kaitsja I. Sirk esitas taotluse hüvitada K.J-ile seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 372 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 3 tundi ja 10 minutit.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegium leiab, et arvetes märgitud toimingud K.J kaitsmiseks kassatsioonimenetluses on vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb

§ 361

lg 1 p-s 6 sätestatud lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa

§ 186lg 1 alusel Eesti Vabariigilt K.J kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.