Obsah (7)

§ 255§ 3891§ 209§ 832§ 184§ 831§ 4

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-10-16 3. märts 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kolmanda isik

) § 832 lg 2 p 1 ja § 255 lg 2 p 2 alusel. 2. Taotluse kohaselt kahtlustatakse S. P-d

§ 255

lg 1, § 3891 – § 22 lg 3 ja § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 3.

§ 255lg 1 järgi kahtlustatakse S.

P-d kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus vähemalt aprillist 2012 aprillini 2014 S. D. juhitavasse kuritegelikku ühendusse, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil teise astme kuritegude toimepanemiseks. Muu hulgas kuulusid nende hulka Lätis ja Leedus toime pandud maksualased kuriteod, mis oleksid Eestis kvalifitseeritavad

§ 3891

järgi, ja

§ 209lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

S. P. ülesanne oli S. D. korralduste ja juhiste täitmine ning ühenduse liikmete kokkusaamiskoha ülalpidamiskulude kandmine. Samuti aitas S. P. kahtlustuse kohaselt kaasa ühenduse poolt Lätis ja Leedus toime pandud maksualastele kuritegudele. 4.

§ 3891– § 22 lg 3 järgi kahtlustatakse S.

P-d kaasaaitamises kuritegeliku ühenduse poolt Lätis ja Leedus toime pandud käibemaksupettustele. Kokku tekitasid kuritegeliku ühenduse kontrolli all tegutsevad äriühingud käibemaksupettusega Leedu Vabariigile kahju 204 184 eurot 41 senti ja Läti Vabariigile 48 658 eurot 59 senti.

1. S. P. legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse tõttu on alust eeldada, et kahtlustatav on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. S. P. on elanud üle oma võimete, kulutades teenitust rohkem. S. P. legaalne sissetulek perioodidel
2. jaanuarist 2011 kuni
3. detsembrini 2012 ja
4. jaanuarist kuni
5. aprillini 2015 oli 470 349 eurot 15 senti, väljaminekud samadel perioodidel aga 752 837 eurot 77 senti. Pangakontolt tehtud väljamakseid on kahtlustatav finantseerinud sularaha sissemaksetega, tehes sularahas ka märkimisväärses ulatuses muid makseid. Aastatel 2011, 2012 ja 2015 on kahtlustatav saanud teadmata allikast sissetulekuid 282 488 eurot 62 senti. Võttes arvesse S. P. pikaajalist kuulumist kuritegelikku ühendusse ja tema tegevust kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmisel, samuti talle inkrimineeritavate kuritegude olemust ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust, võib eeldada, et tuvastamata päritoluga sissetulekud on süüdistatav saanud kuriteo toimepanemise tulemusena. S. P. kahtlustatavana antud ütlused enda sissetulekute legaalsuse ja päritolu kohta ei ole kinnitust leidnud.
6. Kriminaalmenetlusse on kolmanda isikuna kaasatud OÜ R, kelle juhatuse ainukene liige on
7. aprillist 2011 S. P. OÜ R, keda esindas S. P., ostis
8. septembril 2011 Mustakivi Auto AS-ilt 85 107 euro eest sõiduauto Audi A8 (registreerimisnumbriga XXX XXX). Sõiduki eest tasus OÜ R
9. septembril
10. Raha, mida OÜ R Audi A8 eest tasumiseks kasutas, pärineb S. P. tollase elukaaslase G. K. pangakontolt, kust
11. septembril 2011 kanti OÜ R pangakontole 100 000 eurot. Enne G. K. pangakontolt tehtud ülekannet oli OÜ R pangakonto saldo 313 eurot 36 senti. Raha, mille G. K. OÜ-le R üle kandis, pärines omakorda S. P-lt, kes oli samal päeval ehk siis
12. septembril 2011 kandnud G. K. kontole 105 000 eurot. Enne seda oli G. K. pangakontol 2 eurot 64 senti.
13. Seega pärineb raha, mille eest OÜ R sõiduauto ostis, S. P. pangakontolt. Järelikult on sõiduauto puhul tegemist varaga, mis on omandatud olulises osas S. P. kuritegudega saadud tulu arvel. Juhul, kui S. P. tunnistatakse

§ 255

lg 1 järgi süüdi, tuleks kõnealune sõiduk OÜ-lt R

§ 832lg 2 p 1 alusel konfiskeerida.

Maakohtu määrus

1. Harju Maakohtu
2. septembri
3. a määrusega arestiti laiendatud konfiskeerimise tagamiseks OÜ-le R kuuluv sõiduauto Audi A
5. Kohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et on põhjendatud alus kahtlustada S. P-d

§ 255

lg 1 ja § 3891 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

§ 184

lg 2 p 2 tunnustel esitatud kahtlustusele ei pidanud kohus vajalikuks hinnangut anda, sest prokuratuur ei taotle vara arestimist

§ 184lg 5 p 2 alusel.

1. Kuriteod, mille toimepanemiseks kuritegelik ühendus loodi, on sellised, et nendega võidi saada ebaseaduslikku tulu. Erinevus S. P. legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vahel oli perioodidel
2. jaanuarist 2011 kuni
3. detsembrini 2012 ja
4. jaanuarist kuni
5. aprillini 2015 kokku 282 488 eurot 62 senti. On alust arvata, et S. P. sai selle summa ulatuses vara kuriteo toimepanemise tulemusena.
6. OÜ R arvelduskontolt on
7. septembril 2011 Mustakivi Auto AS-ile sõiduauto Audi A8 müügiarve alusel üle kantud 85 107 eurot. Samal päeval on OÜ R kontole laekunud 100 000 eurot G. K. pangakontolt. Kuna enne seda laekumist oli OÜ R arvelduskontol 313 eurot 36 senti, siis kasutas OÜ R sõiduki soetamiseks G. K-lt saadud raha. Samal päeval oli S. P. kandnud G. K. arvelduskontole 105 000 eurot. Seega omandas OÜ R sõiduauto S. P. raha eest.
8. On alust arvata, et S. P. sai
9. aastal 262 165 eurot 50 senti kuritegelikku tulu. Seega võib arvata, et ka sõiduauto on ostetud vähemalt osaliselt kuritegelikul teel saadud raha eest. Usutavad ei ole S. P. ütlused selle kohta, et ta oli aastatel 1992–2003 füüsilisest isikust ettevõtjana töötades ja osaühingutelt P ja M saadud rahast kogunud 8–9 miljonit krooni, mida hoidis oma vanemate juures karbikeses. S. P. ei ole sellise tulu saamist kinnitavaid tõendeid esitanud. Maksu- ja Tolliameti andmetel on S. P. saanud OÜ-st Merelind tulu vaid kahel korral ja seda kokku summas 1999 krooni. Ebaseadusliku sissetuleku saamise kahtlust süvendab ka asjaolu, et S. P. on tuludeklaratsiooni esitanud vaid aastatel 1999 ja
11. Seega omandas OÜ R sõiduauto Audi A8 täielikult S. P. arvel ning vähemalt osaliselt kasutades raha, mille puhul on alust arvata, et tegemist ei ole S. P. legaalse tuluga.
12. Kuna
13. a Audi A8 keskmine turuväärtus on müügiportaali andmetel 38 000 eurot, varem on S. P. ja G. K. vara arestitud umbes 34 000 euro väärtuses, võimalik kriminaaltulu on aga 282 488 eurot 62 senti, on sõiduauto arestimine proportsionaalne. Määruskaebus
14. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto Audi A8 tagastamist OÜle R. Määruskaebuse esitaja märkis, et sõiduauto omandamine S. P. arvel on tõendamata. Eraisik andis OÜ-le R lühiajalist laenu ja auto ostetigi selle raha eest. Ringkonnakohtu määrus
15. Tallinna Ringkonnakohtu
16. oktoobri
17. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
18. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vara arestimise aluse olemasolu kohta. Seejuures märkis ringkonnakohus, et S. P. suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse põhjendatust ei ole määruskaebuse esitaja vaidlustanud.
19. Riigikohus on
20. juuni
21. a otsuses asjas nr 3-1-1-38-11 selgitanud, et kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest

§ 832

lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Tulenevalt sellest lahendist peab OÜ R ise tõendama, et soetas sõiduauto laenu arvelt. Kohus ei pea analüüsima kolmanda isiku majanduslikku seisundit, tõendamaks, et vara, mille arvelt sõiduk omandati, on saadud õiguspäraselt. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ R esindaja, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto Audi A8 tagastamist OÜ-le R.
2. Ringkonnakohus heitis määruskaebuse esitajale põhjendamatult ette, et ta pole S. P. suhtes eksisteerivat kuriteokahtlust ümber lükanud. Kolmandal isikul ei ole kohustust analüüsida S. P. kuriteokahtlustust.
3. OÜ R ei omandanud sõiduautot turuhinnast oluliselt soodsamalt, kingitusena ega toimepanija arvel. Sõiduauto on soetatud eraisikult laenatud raha eest ja sellest tekkisid OÜ-le R ka kohustused. G. K. kandis vahetult enne sõiduauto omandamist OÜ R arveldusarvele 100 000 eurot. OÜ R on selgitanud, et tegemist oli eraisikult saadud laenuga, mida tõendab ka asjaolu, et laenu saamine kajastub OÜ R majandusaasta aruandes. Taasesitatava vormi puudumine ei tee laenulepingut olematuks ja majandusaasta aruanne on selge tõend, et ülekande puhul oli tegemist just eraisiku laenuga. Seega ei ole tõendatud, et R OÜ-le kuuluv arestitud vara, sõiduauto, on omandatud S. P. arvel. Vastus määruskaebusele
4. Vastuses kolmanda isiku esindaja määruskaebusele palub prokuratuur selle rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata jätta, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
5. Ringkonnakohtus esitas prokurör täiendavad tõendeid selle kohta, et S. P. raha pärines eelduslikult kuritegelikust tegevusest veelgi suuremas ulatuses, kui varem arvatud.
6. Ringkonnakohus ei pannud kolmandale isikule kohustust kuriteokahtlust ümber lükata. Kuna ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses põhjendatud kuriteokahtlust ei vaidlustatud, puudus ringkonnakohtul vajadus maakohtu tuvastatud kuriteokahtlust täiendavalt analüüsida.
7. Seda, et OÜ R soetas sõiduauto Audi A8 eraisikult saadud laenu arvel, peab tõendama kolmas isik. OÜ R ei ole veenvalt tõendanud laenu olemasolu ega seda, et sõiduauto soetamiseks kasutatud raha on legaalset päritolu. Majandusaasta aruandes kajastuv laenukohustuse kanne ei tõenda iseenesest laenu olemasolu, veel vähem laenuraha legaalset päritolu. Etteheide, et kohus ei analüüsinud OÜ R majandustegevust, on asjakohatu ka seetõttu, et ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt on üheselt tõendatud, et vaidlusaluse sõiduauto ostmiseks kasutatud raha pärines S. P-lt ja oli eeldatavalt olulises osas saadud kuritegelikust tegevusest. Isegi, kui laenukohustuse olemasolu jaatada, saaks laenu pidada ikkagi kriminaaltulu kahtlusega laenurahaks, mille arvelt on kolmandale isikule soetatud vara. Ka laenuga omandatud vara võib olla käsitatav toimepanija arvel omandatud varana, kui laenatud raha pärineb toimepanijalt, kusjuures see on täielikult või olulises osas saadud kahtlustatava eeldatavalt kuritegelikust tegevusest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Riigikohus peatub esmalt põhjendatud kuriteokahtlusega seonduval (I). Määruse II osas käsitleb kolleegium konfiskeerimise tagamise alust, selgitades seejuures kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise eeldusi ja hinnates, kas kohtud on nõuetekohaselt tuvastanud põhjendatud kahtluse kõnealustele eeldustele vastavate asjaolude olemasolu kohta. Lõpuks võtab Riigikohus kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab määruskaebemenetluse kulude hüvitamise taotluse (III). I
9. Määruskaebuse esitaja leiab ekslikult, et ringkonnakohus heitis kolmanda isiku esindajale ette, et viimane jättis S. P. suhtes tekkinud kuriteokahtluse ümber lükkamata. Ringkonnakohtu määruse neljanda punkti teises lõigus märgitust järeldub, et kuna teise astme kohus nõustus maakohtu järeldusega kuriteokahtluse põhjendatuse kohta ja kolmanda isiku esindaja selles küsimuses vastuväiteid ei esitanud, siis kohtukolleegium kuriteokahtlusega seonduvat üksikasjalikult ei käsitlenud. Tegemist ei olnud etteheitega kaebajale, vaid vaidluseseme täpsustamisega. Samas ei ole iseenesest välistatud, et kolmas isik vaidlustab enda vara arestimise menetluses ka kuriteokahtluse põhjendatuse kui vara arestimise ühe eelduse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. oktoobri
11. a määrus asjas nr 3-1-1-96-13, p-d 7–13). Käesolevas asjas aga kuriteokahtluse põhjendatuse üle vaidlust ei ole. II
12. Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. novembri
14. a määrus asjas nr 3-1-175-14, p 32 ja
15. juuni
16. a määrus asjas nr 3-1-1-52-15, p 24.) Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. oktoobri
18. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 9), kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks.
19. Käesolevas asjas on kohtud arestinud kolmanda isiku OÜ R sõiduauto Audi A8, tagamaks selle võimalikku tulevast konfiskeerimist

§ 832lg 2 p 1 ja § 255 lg 2 p 2 alusel.

Kolmanda isiku esindaja arvates ei ole aga põhjust arvata, et OÜ R suhtes saaks kohaldada

§ 832lg 2 p 1.

30.

§ 832

lg 2 kohaldamise üldised eeldused on füüsilisest isikust toimepanija korral järgmised: 1) süüdistatav on pannud toime kuriteo, mille eest on karistusseadustiku eriosas ette nähtud võimalus kohaldada laiendatud konfiskeerimist; 2) toimepanijat karistatakse selle teo eest vähemalt üheaastase vangistusega; 3) kolmandale isikule kuulub mingi vara, mille ta on omandanud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või mida omandades kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks; 4) kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena; 5) isik ei tõenda, et vara eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel; 6) kolmas isik on vara omandanud kümne aasta jooksul menetletava kuriteo toimepanemisest, kui tegemist on esimese astme kuriteoga, või viie aasta jooksul kuriteo toimepanemisest, kui tegemist on teise astme kuriteoga (

§ 832

lg 3); 7)

§ 831

lg-s 3 sätestatud vara konfiskeerimisest loobumise aluseid ei ole ja asjaolusid arvestades saab laiendatud konfiskeerimist pidada konkreetsel juhul eesmärgipäraseks ja kohaseks meetmeks (

§ 832formuleering "võib..konfiskeerida").

1. Alljärgnevalt selgitab kolleegium nende eelduste sisu lähemalt, hinnates ühtlasi seda, kas kohtud on nõuetekohaselt tuvastanud põhjendatud kahtluse kõnealustele eeldustele vastavate asjaolude olemasolu kohta.
2. Nagu märgitud, on kohtud tuvastanud, et S. P. kui väidetava toimepanija suhtes on põhjendatud kahtlus, mis hõlmab muu hulgas

§ 255lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemist.

Sellise teo eest on

§ 255lg 2 p 2 kohaselt võimalik kohaldada vara laiendatud konfiskeerimist.

33. Kolmanda isikuna

§ 832

lg 2 mõttes on käsitatav isik, kes ei ole laiendatud konfiskeerimise eelduseks oleva kuriteo toimepanija, kuid kes on omandanud toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara sama lõike esimeses või teises punktis nimetatud asjaoludel. Vara on omandatud

§ 832

lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Vähemalt ligilähedaselt samaväärse vastusoorituse korral kõnealune säte kohaldatav ei ole. Näiteks kui kolmas isik on võtnud tavapärastel tingimustel laenuks rahasumma, mille puhul on alust eeldada, et see on saadud

§ 832

lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, ei saa laenusummat ega selle eest omandatut kolmandalt isikult

§ 832lg 2 p 1 alusel konfiskeerida.

Kolmas isik ei omandanud laenatud raha

§ 832

lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, sest laenu võtmisega kaasneb laenusumma tagastamise kohustus (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1) ja sõltuvalt asjaoludest ka intressikohustus (VÕS § 397 lg 1). Sellises olukorras tuleb kõne alla eeskätt laenulepingust tulenevate nõuete konfiskeerimine laenuandjalt. Eelmärgitu ei välista siiski laenusumma konfiskeerimist kolmandalt isikult

§ 832

lg 2 p 2 alusel, kui on tuvastatud, et kolmas isik teadis, et talle antakse laenu laenatava vara konfiskeerimise vältimiseks. 34. Käesolevas asjas ongi vaidluse keskmes küsimus, kas OÜ R sai sõiduauto Audi A8 ostmiseks kasutatud rahasumma S. P-lt vastusoorituseta (nagu väidab prokuratuur ja on leidnud ka kohtud) või laenuna, s.t koos kohustusega laenusumma tagastada (nagu väidab kolmanda isiku esindaja). Arestimistaotluses ei tugineta asjaolule, et raha kanti OÜ-le R konfiskeerimise vältimiseks. Seega ei saa kontrollida, kas sõiduk on võimalik arestida

§ 832

lg 2 p 2 alusel toimuva konfiskeerimise tagamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 16).
3. Seda, et kolmas isik omandas vara täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt (nagu ka seda, et kolmas isik teadis vara omandades, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks), peab üldises korras tõendama prokuratuur. Väär on ringkonnakohtu vaidlustatud määrusest tulenev seisukoht, nagu laieneks

§ 832

lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ka

§ 832

lg 2 pdes 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele.

§ 832

lg 1 teine lause reguleerib üksnes vara päritolu seaduslikkuse tõendamist ehk selle eelduse ümberlükkamist, et vara on saadud toimepanija kuriteoga. Osutatud sättes ette nähtud tõendamiskoormis ei puuduta aga asjaolu, kas kolmas isik omandas vara toimepanija arvel või konfiskeerimise vältimiseks. Seega on ka ebaõige ringkonnakohtu arvamus, nagu tuleneks

§-st 832 OÜ R kohustus tõendada, et sõiduauto ostmiseks kasutatud raha oli saadud laenuna.

1. Vaatamata eelmises punktis märgitule leiab kolleegium, et käesolevas asjas on kohtud KrMS §de 1414 ja 142 kohaldamiseks piisava usutavusega ära näidanud, et OÜ R omandas sõiduauto Audi A8 täielikult või olulises osas oma juhatuse liikme S. P. arvel. Kohtud on prokuratuuri esitatud tõendite alusel tuvastanud, et vahetult enne seda, kui OÜ R tasus sõiduki eest 85 107 eurot, kanti S. P. pangakontolt viimase tollase elukaaslase G. K. pangakonto kaudu 100 000 eurot OÜ R pangakontole, mille jääk enne kõnealust laekumist oli 313 eurot 36 senti. Raha liikumise sellised asjaolud, mh raha kandmine "korraks" G. K. pangakontole, aga ka S. P. ja OÜ R omavaheline seotus koostoimes S. P. vara päritolu suhtes tõusetunud kahtluste ning kirjaliku laenulepingu puudumisega, ei võimalda pidada piisavalt tõenäoliseks versiooni, et S. P-lt G. K. pangakonto kaudu OÜ-le R laekunud rahasumma puhul oli tegemist eraisikult saadud laenuga.
2. Ühtlasi ei ole kolmas isik esitanud tõendeid, mis võiksid kohtute järelduste usutavuse kahtluse alla seada. Ehkki

§-st 832 ei tulene kolmanda isiku kohustust tõendada, et ta ei omandanud vara toimepanija arvel, ei muuda see tõendamiskoormuse üldisest jaotusest tulenevat põhimõtet, mille kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu kriminaal- kolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 25 ja
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise eripära (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.4). Täiemahuline kohustus tõendada tegeliku laenusuhte puudumist tähendaks kohustust tõendada negatiivset asjaolu.
7. Seega olukorras, kus prokuratuur oli vara arestimiseks piisava usutavusega ära põhjendanud asjaolud, mis annavad alust arvata, et OÜ R omandas sõiduauto Audi A8 ostmiseks kasutatud raha S. P. arvel, pidanuks kolmas isik oma väidet vastusoorituse (reaalse laenusuhte) olemasolu kohta usutavalt põhjendama. Seda ei ole kolmas isik teinud. Kolmanda isiku esindaja poolt ringkonnakohtule esitatud OÜ R
8. majandusaasta aruandes on tõepoolest märgitud, et osaühingul on 106 880 euro suuruses summas lühiajalisi laenukohustusi. Samas tuleb arvestada, et selle majandusaasta aruande on allkirjastanud S. P., kes koostas või kelle kontrolli all kõnealune dokument eelduslikult koostati. Ühtlasi ei ole majandusaasta aruandes esitatavad andmed piisavad, seostamaks selles märgitud laenusummat konkreetselt S. P. poolt OÜ-le R üle kantud summaga. Kokkuvõttes leiab kolleegium erinevalt määruskaebuse esitajast, et ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid valesti, kui ta hoolimata kolmanda isiku esiletoodust nõustus maakohtu järeldusega, et OÜ R omandas sõiduauto – täpsemini küll selle ostmiseks kasutatud raha – S. P. arvel.
9. Kolmandalt isikult on

§ 832

lg 2 p 1 või 2 alusel võimalik konfiskeerida vara üksnes sama "paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel ja ulatuses". Seega peab olema tegemist varaga, mille puhul on kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. 40.

§ 832

lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 255.) Kooskõlas eelmärgituga ei ole

§ 832

kohaldamiseks vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi. Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta

§-s 832 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 30.3). 41. Kui

§ 831

alusel konfiskeeritaval esemel peab olema süüteoga individualiseeritav seos (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 54 ja
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p-d 32–39), siis laiendatud konfiskeerimise puhul see nii ei ole.

§ 832

alusel on võimalik konfiskeerida isiku kogu vara või osa sellest, seega võib laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral selle objektiks olla iga ese, mis kuulub laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud

§ 831lg 1 ls 2 või lg 11 ls 2 alusel.

Kolmandalt isikult konfiskeeritava vara väärtus on siiski piiratud selle osaga tema varast, mille ta on omandanud

§ 832lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud asjaoludel.

Samas ei ole oluline, kas konkreetne ese, mille kolmas isik

§ 832lg-s 2 nimetatud asjaoludel omandas, on tema vara hulgas säilinud või mitte.

Näiteks on kolmandalt isikult võimalik

§ 832

lg 2 p 1 või 2 alusel konfiskeerida sõiduk, mille ta on omandanud talle osutatud sättes nimetatud asjaoludel üle antud raha eest. 42. Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara

§ 832

mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (

§ 832lg 1 teine lause).

43. Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud

§ 832

lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse

§ 832

lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. 44. Osutatud loetelust järeldub muu hulgas, et isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud

§ 832lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena.

Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse (vt lähemalt määruse punktid 47–48). 45. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem

§ 832

lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. 46. Käesolevas asjas lugesid kohtud prokuratuuri esitatud tõenditele tuginedes põhjendatuks kahtluse, et vaadeldaval perioodil ületasid S. P. väljaminekud tema legaalseid sissetulekuid mitmesaja tuhande euro võrra. Samuti osutati sellele, et kuritegelik ühendus, mille ridadesse S. P. väidetavalt kuulus, pani kahtlustuse kohaselt toime selliseid kuritegusid (käibemaksupettused ja kelmused), millega võidi saada kuritegelikku tulu. Need asjaolud andsid kohtutele kolleegiumi arvates piisava aluse pidada usutavaks eeldust, et S. P. on vähemalt osa oma varast saanud

§ 832lg 1 esimese lause mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena.

47. Kui prokuratuur on tõendanud asjaolud, mis annavad

§ 832

lg 1 esimese lause või lg 11 esimese lause kohaselt aluse eeldada, et vara on saadud kuriteoga, saab isik selle vara konfiskeerimist vältida, tõendades, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel (

§ 832lg 1 ls 2).

Teisisõnu tähendab see kohustust tõendada vara legaalset päritolu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 30.3).
3. Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. Seega

§ 832

lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik – mitte toimepanija – tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Kolmanda isiku vara päritolu seaduslikkuse tõendamise kohustust ei saa panna toimepanijale. Ühelt poolt ei ole kolmandal isikul võimalik toimepanijat selliseks tõendamistegevuseks sundida. Teisalt ei oleks

§ 832

üldise mõtte ega õigusloome võrdsuse põhimõttega kooskõlas tõlgendus, et kui toimepanija kolmandale isikule kuuluva vara legaalset päritolu ei tõenda, tuleb see vara jätta konfiskeerimata. Sellisel juhul oleks laiendatud konfiskeerimine kergesti välditav. Seega on kolmandal isikul õigus ja kohustus – võimalusel toimepanija kaasabil – tõendada, et talle kuuluv eelduslikult kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara on tegelikult omandatud seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo,

§ 832

lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (

§ 831lg 1 ls 1).

1. Käesolevas asjas on maakohus argumenteeritult lugenud ebausaldusväärseks S. P. varasemas menetluses antud ütlused, mille kohaselt pärineb tema vara aastatel 1992–2003 füüsilisest isikust ettevõtjana töötades kogutud säästudest ja osaühingutelt P ning M saadud rahast, mida ta hoidis oma vanemate juures karbikeses. Kolmas isik ei ole esitanud käesolevas menetluses tõendeid selle kohta, et S. P. vara, millest 100 000 eurot kanti
2. septembril 2011 üle OÜ-le R, on saadud seaduslikult. Seega ei ole kohtute poolt usutavaks loetud eeldust, et S. P. vara on vähemalt osaliselt saadud

§ 832

lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, kolmas isik (ega kahtlustatav) praeguseks ümber lükanud. 50.

§ 255

lg-s 1 sätestatud kuritegu, mille järelmina kohaldatava laiendatud konfiskeerimise tagamiseks OÜ R vara arestimist prokuratuur taotleb, on

§ 4lg 2 kohaselt käsitatav esimese astme kuriteona.

Kahtlustuse kohaselt pani S. P. selle kuriteo toime ajavahemikus aprillist 2012 aprillini 2014. OÜ R omandas nii arestimistaotluses nimetatud sõiduki kui ka selle ostmiseks kasutatud raha septembris 2011, seega vähem kui 10 aastat enne väidetava kuriteo toimepanemist. Järelikult ei ole kõnealuse sõiduki konfiskeerimine välistatud ka

§ 832lg-st 3 tulenevalt.

51. Kohtud ei ole tuvastanud ega määruskaebuse esitaja väitnud asjaolusid, mis võiks vastata mõnele

§ 832lg-st 4 ja § 831 lg-st 3 tulenevale konfiskeerimisest loobumise eeldusele.

Nende eelduste, sh vara laiendatud konfiskeerimise proportsionaalsuse kontroll on nõutav vara konfiskeerimise otsustamisel. Laiendatud konfiskeerimise tagamist KrMS § 1414 ja § 142 alusel võib takistada üksnes see, kui väidetava kuriteo asjaolusid, isiku olukorda või muid asjaolusid arvestades osutuks konfiskeerimine suure tõenäosusega ilmselgelt ebaproportsionaalseks või sellest tuleks muul põhjusel loobuda. 52. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kohtud on õigustatult ära näidanud põhjendatud kahtluse, et OÜ R sõiduk Audi A8 võidakse kriminaalmenetluse tulemusena

§ 832lg 2 p 1 ja § 255 lg 2 p 2 alusel konfiskeerida.

Ebatäpne oli vaid ringkonnakohtu põhjendus

§ 832

lg 1 teisest lausest tuleneva ümberpööratud tõendamiskoormuse ulatuse kohta (vt käesoleva määruse punkt 35). Praegusel juhul ei mõjuta see aga kohtute lõppjäreldust (vt määruse punkt 36 jj).

1. Ühtlasi on piisavalt usutav, et ilma tagamisabinõu (vara arest) rakendamiseta võib OÜ R sõiduki konfiskeerimine osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Sellisele võimalusele osutab esmalt OÜ R juhatuse liikmele S. P-le esitatud kahtlustuse sisu, mis seondub mh variisikute kaudu maksupettuse eesmärgil tehtud sõidukite (näilike) võõrandamise tehingutega, samuti see, millistel asjaoludel OÜ R arestitava sõiduki omandas. Sõidukit arestimata jättes oleks selle edasivõõrandamine ja võib-olla ka välisriiki toimetamine lihtne, riskivaba ning kokkuvõttes piisavalt tõenäoline.
2. Kohtud on ära näidanud, et sõiduki arestimine ei riku ületagamise keeldu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p-d 17–21). III
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a määruse põhiosa, asendades selles toodud põhistused kolmanda isiku tõendamiskoormise kohta käesoleva määruse punktides 35–38 toodud põhistustega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata.
8. OÜ R lepinguline esindaja esitas Riigikohtule taotluse jätta riigi kanda kolmanda isiku menetluskulu 312 eurot. Taotluse kohaselt koosneb see summa advokaadist esindajale määruskaebuse koostamise eest makstud tasust. Esindajal kulus määruskaebuse koostamiseks kaks tundi.
9. Menetluskulude hüvitamist määruskaebuse lahendamise menetluses reguleerib KrMS §
10. Selle sätte esimene lõige puudutab olukordi, kus vaidlustatud kohtumäärus tühistatakse, teine lõige aga situatsioone, kus määruskaebus jäetakse rahuldamata. Praegusel juhul kolmanda isiku esindaja kaebus küll osaliselt rahuldatakse, aga ringkonnakohtu määrust ei tühistata. Seega on tegemist olukorraga, mida KrMS § 187 ei reguleeri. Kolleegium on asunud seisukohale, et sellises olukorras tuleb koosmõjus KrMS § 390 lõikega 1 kohaldada kassatsioonimenetlust reguleerivat KrMS §
11. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks kriminaalmenetluse seadustiku § 361 lg 1 p-des 2–7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. septembri
13. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 26.1.) Kuna kolleegium teeb käesolevas asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb menetluskulud kanda riigil.
14. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üksnes selline valitud esindajale makstud tasu, mis on mõistliku suurusega. Valitud esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. juuni
16. a otsus asjas nr 3-1-1-1414, p 1058 ja
17. detsembri
18. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45). Käesolevas asjas osutusid põhjendamatuks sisuliselt kõik kolmanda isiku esindaja määruskaebuses esitatud väited. Ka ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhistusi muutes ei järginud kolleegium määruskaebuse esitaja argumentatsiooni. Määruskaebuse esitajal oli õigus vaid selles, et ringkonnakohtu määrust ei saa (põhjenduste osas) pidada täiel määral õigeks. Neil põhjustel leiab kolleegium, et mõistliku suurusega esindajatasu, mis tuleb kolmandale isikule määruskaebemenetluses KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada, on 50 eurot. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi (allkirjastatud digitaalselt)