3-1-1-13-16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-13-16

1. märts 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Jaan Vare väärteoasi liiklusseaduse § 242 lg-te 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. augusti
3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-15-3494 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jaan Vare kaitsja vandeadvokaat Urmas Kiik, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja
4. veebruar 2016, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
5. augusti
6. a otsus Jaan Vare väärteoasjas muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Põhja Prefektuuri politseiametnik J. P. koostas
8. aprillil 2015 väärteoprotokolli, mille kohaselt menetlusalune isik Jaan Vare, liikudes
9. aprillil 2015 kell 8.18 mootorsõidukiga Tallinnas Pae tänaval, ei andnud teed teisele sõidukile (politseiautole), millel oli eesõigus, eirates sellega liiklusmärgi nr 221 „Anna teed“ nõudeid ja tekitades sellega liiklusohu, kuna eesõigusega sõiduk oli sunnitud järsult pidurdama, vältimaks kokkupõrget.
10. Põhja Prefektuuri
11. aprilli
12. a otsusega määrati J. Varele liiklusseaduse (LS) § 242 lg 2 alusel rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, ja LS § 242 lg 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks.
13. Menetlusalune isik J. Vare esitas maakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, eitades väärteo toimepanemist.
14. Harju Maakohtu
15. augusti
16. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja J. Vare kaebus rahuldamata. Kohus luges tõendatuks, et J. Vare ei andnud Pae tänava ja Peterburi maantee ristmikul teed peateel sõitvale politseiautole, tekitades sellega liiklusohu, kuna politseitöötaja pidi järsult pidurdama. Politseisõiduk jäi seisma 1-1,5 m kaugusel J. Vare autost. Hetkel, mil politseiametnik L. N. pani sisse esimese käigu, et edasi sõita, sõitis J. Vare edasi. Kohtu hinnangul on J. Vare süü tõendatud politseiametnikest tunnistajate L. N-i ja J. P. omavahel haakuvate ütlustega, samuti fototabeliga ja politseiauto logifailiga, mille kohaselt politseiauto kiirus sel ajavahemikul ei ületanud 35 km/h. Menetlusaluse isiku enda ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed, s.o osas, mis puudutab tema ja politseiauto liikumist, sõidukite seismajäämist ning politseiametnike edasist tegevust. Tunnistaja Silvi Vare ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed nii seetõttu, et menetluse isiku sugulasena on ta erapoolik kui ka põhjusel, et oskamata sõidukit juhtida ning viibides sõiduki tagaistmel, oskas tunnistaja viis kuud pärast sündmust öelda, et sõiduki kiirus ristmikule lähenedes oli 40 km/h. Samas ei suutnud tunnistaja meenutada vestlust menetlusaluse isiku ja politseiniku vahel. Tunnistaja K. P., kes samuti viibis autos, andis ütlusi, et ei jälginud spidomeetrit, ei tea, mida politseiametnik rääkis ega jälginud, kuidas politseisõiduk peatus. Seega ei ole tema ütlustel tõendiväärtust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
17. Kaitsja esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning valitud kaitsjale makstud tasu väljamõistmist. Kassatsiooni kohaselt kasutati J. Vare süüditunnistamiseks lubamatult vaid politseiametnikest tunnistajate ütlusi. Kui kriminaalasjas eeldab seadus (KrMS § 66 lg), et menetleja ei saa olla tõendiallikas, siis väärteoasjades on arusaamatult vastupidine lähenemine, sest ka menetleja ütlustest piisab isiku süüstamiseks (VTMS § 313). Seda ei saa õigeks pidada. Sündmuse kohta puuduvad muud objektiivsed tõendid. Alternatiivselt leiab kassaator, et kui peateel liikunud sõiduki juht ei soovi oma sõidueesõigust kasutada, näiteks peatudes, ja kõrvalteelt läheneva sõiduki juht on selles veendunud, siis ei jäägi tal muud üle, kui ise esimesena ristmik ületada. Politseiametnikud ei järgnenud J. Varele mitte liiklusrikkumise tõttu, vaid soovides kontrollida tema joovet. Väärteomenetlus alustati tõenäoliselt sellepärast, et J. Vare ei käitunud politseinikega piisavalt aukartlikult. Samuti esitas kaitsja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamise taotluse summas 1116 eurot.
18. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonile vastuse, milles taotleb maakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuses leitakse, et väärteo toimepanemine on tuvastatud lubatavate tõenditega ja sellele on antud õige õiguslik hinnang. Sündmuse kohta on tunnistajana ütlusi andnud politseiametnik L. N., kes ei menetlenud väärteoasja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19. LS § 2 p 1 kohaselt tähendab tee andmise nõue seda, et liikleja ei tohi jätkata ega alustada liikumist ega teha manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või kiirust. LS § 17 lg 1 kohaselt peab liikleja tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest ja reguleerija märguannetest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
20. juuli
21. a määruse "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 7 p 3 kohaselt märk 221 „Anna teed” kohustab juhti andma teed lõikuval teel, tahvli 834 „Sõidueesõigusega liiklemise või peatee suund” olemasolul aga peateel või sõidueesõigusega teel sõitvale juhile.
22. Praeguses väärteoasjas tuvastati, et politseisõiduk liikus sõidueesõigusega peateel ja menetlusalune isik kõrvalteel, millel oli märk "Anna teed". Kohus pidas tõendatuks, et menetlusalune isik ei andnud peateel liikunud politseisõidukile teed, mille tõttu selle juht pidi järsult pidurdama liiklusõnnetuse vältimiseks. Seejärel jätkas menetlusalune isik oma sõidukiga liikumist, andmata politseisõidukile võimalust kasutada oma sõidueesõigust. Kohus luges sündmuse tõendatuks tunnistajate ütlustega, politseisõiduki logifailiga ja sündmuskohta kajastava fototabeliga. Lisaks menetlejast J. P. ütlustele, kelle ütlused on lubatavad VTMS § 313 alusel, andis väärteoasjas tunnistajana ütlusi patrullis viibinud politseinik L. N., kes ei teinud menetlustoiminguid. Politseiametnike ütlused sündmuse asjaolude kohta on olnud menetluse kestel järjepidevad. Nende ütlusi toimunu kohta kinnitab kaudselt ka politseisõiduki logifailis jäädvustatud politseisõiduki kiirus, mis jääb ajavahemikku 30-35 km/h. Kohus tuvastas, et menetlusaluse isiku kohtuvälises ja kohtumenetluses antud ütlustes oli vastuolu asjaolu osas, kas ta peatus enne ristmikku või vähendas kiirust. Samuti ei vasta tema ütlused politseisõiduki kiiruse osas politseisõiduki logifailis jäädvustatud kiirusele. Kohus andis põhjendatud hinnangu ka tunnistajate S. V-i ja K. P. ütlustele, selgitades, et S. V-i ütlused ei ole usaldusväärsed ja K. P. ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid. Seega hindas kohus kõiki asjas kogutud tõendeid, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-67-15, p 20).
23. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja väide, et sõidueesõigusega peateel liikuva juhi peatumine võimaliku liiklusohtliku situatsiooni vältimiseks jätab ta sõidueesõigusest ilma. Juht võib loobuda sõidueesõigusest, andes sellest selgesti märku kõrvalteel liikuva sõiduki juhile, kuid praegusel juhul ei ole midagi sellist tuvastatud.
24. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)