3-1-1-13-16

Eriarvamus väärteoasjas nr 3-1-1-13-16

1. Ma ei nõustu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsusega väärteoasjas nr 3-1-1-13-16 (Otsus), millega jäeti Harju Maakohtu
4. augusti
5. a otsus Jaan Vare väärteoasjas muutmata ja J. Vare kaitsja vandeadvokaat Urmas Kiige kassatsioon rahuldamata. Minu hinnangul tulnuks maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks. Põhjendan oma seisukohta lühidalt järgmiselt.
6. Otsuse p-s 7 on õigesti märgitud, et liiklusseaduse (LS) § 2 p 1 kohaselt tähendab tee andmise nõue seda, et liikleja ei tohi jätkata ega alustada liikumist ega teha manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust. LS § 17 lg 1 kohaselt peab liikleja tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest ja reguleerija märguannetest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
7. juuli
8. a määruse "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 7 p 3 kohaselt märk 221 „Anna teed” kohustab juhti andma teed lõikuval teel, tahvli 834 „Sõidueesõigusega liiklemise või peatee suund” olemasolul aga peateel või sõidueesõigusega teel sõitvale juhile.
9. Käesolevas väärteoasjas heideti väärteoprotokollis J. Varele ette seda, et
10. aprillil 2015 Tallinnas Pae tänaval kell 8.18 „juhtides mootorsõidukit, ei andnud ta teed sõidukile, millel oli eesõigus, eirates sellega liiklusmärgi nr 221 nõudeid, tekitades sellega liiklusohu (eesõigusega sõiduk oli sunnitud järsult pidurdama, vältimaks kokkupõrget)". Sellega rikkus J. Vare LS § 17 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg-s 2 sätestatud väärteo. Seega heideti J. Varele väärteoprotokollis ette seda, et ta eiras liiklusmärgi 221 „Anna teed“ nõudeid ja tekitas sellega liiklusohu, kuna eesõigusega sõiduk oli sunnitud järsult pidurdama.
11. Väärteoasja arutamise tulemusel luges kohus aga tõendatuks, et „J.Vare, liikudes oma sõiduautoga mööda Pae tänavat, ning olles liiklusmärgi nr 221 kohaselt kohustatud ristmikul teed andma kõigile Peterburi mnt.-l, s.o peateel olevatele liiklejatele, ei andnud teed nimetatud peateel liikunud politseibussile, tekitades selliselt liiklusohu, mistõttu politseibuss oli sunnitud järsult muutma oma liikumiskiirust ning jääma seisma. Seejärel sõitis kaebaja oma mootorsõidukiga sõitu jätkata soovinud politseibussi eest läbi ega andnud talle teed. Sellega kaebaja, rikkudes LS § 17 lg 1, pani toime LS § 242 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo“.
12. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 87 kohaselt on väärteoasja arutamise üheks esimeseks üldtingimuseks see, et väärteoasja arutatakse ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Ka on rohke kohtupraktika kinnistanud arusaama, et kohtud on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli – mis kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses – piiridega, ning et see tähendab eelkõige seotust väärteo teokirjeldusega. Sellele vaatamata karistas maakohus J. Varet ka selliste tegude eest, mida viimasele väärteoprotokollis sisalduvas teokirjelduses ette ei heidetud – nimelt selle eest, et pärast seda, kui politseibuss oli peatunud, sõitis J. Vare peatunud, kuid sõitu jätkata soovinud politseibussi eest läbi ega andnud talle teed.
13. Senises kohtupraktikas on Riigikohus olnud püsivalt seisukohal, et asudes tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljub maakohus väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt 3-1-1-54-09, 3-11-16-09, 3-1-1-45-11, 3-1-1-90-12, 3-1-1-71-13, 3-1-1-88-14). Loen sellist väärteomenetlus-õiguse rikkumist jätkuvalt oluliseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses ja leian, et ka praeguses asjas on see kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
14. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 ple 4 välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt nt 3-1-1-16-14, 3-1-1-26-14, 3-1-1-32-14). Minu hinnangul maakohtu otsus käesolevas väärteoasjas nendele nõuetele ei vasta.
15. Väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest: „juhtides mootorsõidukit, ei andnud ta teed sõidukile, millel oli eesõigus, eirates sellega liiklusmärgi nr 221 nõudeid, tekitades sellega liiklusohu (eesõigusega sõiduk oli sunnitud järsult pidurdama, vältimaks kokkupõrget)" tulenevalt eeldanuks väärteoasja arutamine maakohtus VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses muu hulgas seda, et maakohus tuvastab tõendamiseseme asjaolud – sealhulgas, milles seisnes tee andmata jätmine, milles väljendus liiklusoht, kas politseibussi juht oli sunnitud järsult muutma politseibussi liikumissuunda või –kiirust, mis teda selleks sundis, kus ja kuidas politseibuss ja J. Vare juhitud sõiduk ristmikul peatusid. Vastust nendele küsimustele maakohtu otsusest aga ei leia. Kohus on keskendanud oma põhitähelepanu sellele, kuidas lugeda J. Vare ja temaga samas sõidukis olnud isikute ütlusi ebausaldusväärseks (seda vaatamata asjaolule, et nii nende kui ka politseitöötajate ütlused on üldjoontes ja põhiosas kattuvad). Põhjendusi selle kohta, milles konkreetselt avaldus väärteoprotokolli teokirjelduse piires J. Vare rikkumine, otsuses ei ole. Leian, et käesolevas asjas on põhjenduste puudumine vaadeldav mitte VTMS § 150 lg 2 vaid § 150 lg 1 p 7 rikkumisena. Põhjenduste puudumise tõttu võib tekkida rida küsimusi – äkki J. Vare andis siiski peateel liikunud politseibussile teed LS § 2 p 1 ja § 17 lg 1 tähenduses, kuid ei andnud eelnevalt sõidukiiruse vähendamise või seismajäämisega selgelt märku, et kavatseb tee andmise kohustust järgida (nt LS § 18 lg 1) või sõitis ta ristmikule lähenedes nii, et häiris seismajäämisel liiklust (nt LS § 18 lg 2), jne, jne. Need küsimused jäävad aga kahjuks vastuseta, kuna väärteo tehiolud on tuvastamata.
16. Eriarvamuse p-s 5 märgitud põhjustel ei oska ma päris hästi suhestuda ka Otsuse p-s 9 märgituga. Igapäevaselt liikluses osalejana ei saa loomulikult olla midagi selle vastu, et sõidueesõigusega teel sõitev juht võib teatud juhtudel loovutada sõidueesõiguse lõikuval teel sõitvale juhile, andes sellest ka selgesti märku, kuid kindlasti ei oleks see lõikuval teel sõitva juhi ainus võimalus sõidueesõigusega tee ületamiseks või sellele pööramiseks. Lisaks ei ole see tõdemus kuidagi seostatav käesoleva väärteoasjaga. Kui käesolevas väärteoasjas oleks J. Varele heidetud väärteoprotokollis ette ka seda, et pärast politseibussi ja J. Vare juhitud sõiduki seisma jäämist sõitis J. Vare oma mootorsõidukiga sõitu jätkata soovinud politseibussi eest läbi ega andnud talle teed, tulnuks samuti välja selgitada, millest tulenes tema kohustus sõidueesõigusega teel seisvale sõidukile teed anda (nt „Anna teed” märk kohustab juhti andma teed peateel või sõidueesõigusega teel sõitvale juhile) ja milles see tee andmise kohustuse rikkumine seisnes.
17. Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu tulnuks Harju Maakohtu
18. augusti
19. a otsus Jaan Vare väärteoasjas tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks, väärteomenetlusõigusele tuginevaks arutamiseks. Hannes Kiris (allkirjastatud digitaalselt)