← Eesti

3-3-1-77-15

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-77-15

  1. märts 2016 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Tõnu Anton ja Indrek Koolmeister Nadežda Krainikova kaebus Põhja-Tallinna vanema
  2. juuni
  3. a käskkirja nr 2-17/21 tühistamiseks ja asja PõhjaTallinna vanemale uueks otsustamiseks saatmiseks Kaebaja Nadežda Krainikova Vastustaja Tallinna linn Tallinna Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a otsus haldusasjas nr 3-13-2157 Nadežda Krainikova kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada Nadežda Krainikova kassatsioonkaebus osaliselt. Muuta Tallinna Ringkonna​kohtu
  7. septembri
  8. a otsuse haldusasjas nr 3-13-2157 põhjendusi. Asendada ringkonnakohtu seisukoht, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamaksmisele kuuluvast hüvitisest saab maha arvata töötuskindlustuse hüvitise, seisukohaga, et selline mahaarvamine ei ole võimalik. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsuse põhjendused muutmata.
  9. Mõista Tallinna linnalt Nadežda Krainikova kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulu 200 eurot.
  10. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Põhja-Tallinna vanem vabastas
  12. aprilli
  13. a käskkirjaga nr 2-21/28 Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna peaspetsialist Nadežda Krainikova teenistusest koondamise tõttu alates
  14. maist
  16. aprillil 2010 maksti N. Krainikovale välja aprillikuu palk 16 700 krooni, koondamishüvitis 167 000 krooni ja hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 31 267 krooni ja 60 senti.
  17. Tallinna Halduskohus tühistas
  18. detsembri
  19. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 PõhjaTallinna vanema
  20. aprilli
  21. a käskkirja nr 2-21/28, ennistas N. Krainikova teenistusse ja mõistis tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sh viivitamatult kahe kuu palga. Kahe kuu palk 2136 eurot (bruto) maksti N. Krainikovale välja
  22. detsembril
  23. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  24. detsembri
  25. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata.
  26. Põhja-Tallinna vanem määras
  27. juuni
  28. a käskkirjaga nr 2-17/21 N. Krainikovale PõhjaTallinna Valitsusele tagasimaksmisele kuuluvaks summaks 6363 eurot ja 37 senti, kinnitas maksegraafiku (käskkirja lisa 1) ja kohustas N. Krainikovat tasuma nimetatud summa Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvelduskontole vastavalt maksegraafikule. Käskkirjas leiti, et arvutuste kohaselt oleks N. Krainikovale teenistusest sunnitult puudutud ajal Põhja-Tallinna Valitsuse makstav töötasu olnud 16 449 eurot ja 4 senti. Sel ajavahemikul on N. Krainikova saanud hüvitisi ja töötasu teise tööandja juures töötamise eest kokku 24 157 eurot ja 29 senti. Riigikohtu
  29. märtsi
  30. a otsuses asjas nr 3-3-1-85-11 avaldatud seisukoha järgi tuleb avaliku teenistuse seaduse (ATS; siin ja edaspidi viidatud kuni
  31. märtsini 2013 kehtinud redaktsioonile) v.r § 135 lg 1 alusel välja makstavast tasust maha arvata tulu, mida ametnik sai teise tööandja juures töötades. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast
  32. novembri
  33. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-99, tuleb N. Krainikovale makstava hüvitise väljaarvutamisel arvestada ka sel ajavahemikul talle makstud töötuskindlustushüvitist ja töövõimetuse hüvitist. N. Krainikovale on välja makstud 7708 eurot ja 25 senti, mistõttu on ta alusetult rikastunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 tähenduses. Põhja-Tallinna Valitsus tasaarveldab osa nõudest Tallinna Ringkonnakohtu
  34. detsembri
  35. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 Põhja-Tallinna Valitsuselt välja mõistetud ja seni välja maksmata apellatsioonimenetluse kuludega summas 1344 eurot ja 88 senti. Seega tuleb N. Krainikoval Põhja-Tallinna Valitsusele tasuda 6363 eurot ja 37 senti.
  36. N. Krainikova esitas Tallinna Linnavalitsusele Põhja-Tallinna vanema
  37. juuni
  38. a käskkirja nr 2-17/21 peale vaide, mille Tallinna Linnavalitsus jättis
  39. septembri
  40. a korraldusega nr 1256k rahuldamata, kuid Põhja-Tallinna Valitsust kohustati parandama käskkirjas arvutusviga.
  41. Põhja-Tallinna Valitsus muutis
  42. septembri
  43. a käskkirjaga nr 2-17/33 Põhja-Tallinna vanema
  44. juuni
  45. a käskkirja nr 2-17/21 selliselt, et Põhja-Tallinna Valitsuse poolt teenistusest sunnitult puudutud ajal makstav töötasu oleks olnud 12 568 eurot ja 56 senti (neto) ning sellel ajavahemikul sai N. Krainikova hüvitisi ja töötasu teise tööandja juures kokku 19 693 eurot ja 96 senti (neto). Muudatuste kohaselt on N. Krainikova alusetult rikastunud 7125 euro ja 40 sendi ulatuses ning tal tuleb Tallinna linnale tasuda 5780 eurot ja 52 senti.
  46. Nadežda Krainikova esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Põhja-Tallinna vanema
  47. juuni
  48. a käskkiri nr 2-17/21 ja saata asi Põhja-Tallinna vanemale uueks otsustamiseks. Kaebuses väideti järgmist: 1) vastustaja rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-t 2, kuna haldusaktis ei ole märgitud selle andmise alust. Haldusaktist ei nähtu üheselt arusaadavalt nõuete üksikasjalikku arvutuskäiku. Haldusakti põhjendused on puudulikud. Käskkiri on kaalutlusvigadega, kuna osa olulistest asjaoludest on jäänud välja selgitamata ja mõned olulised asjaolud on tuvastatud ebaõigesti. Vastustaja on jätnud tuvastamata, et summa, mille vastustaja maksis kaebajale viimase ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tõttu, on väiksem kui tasu, mida vastustaja oleks pidanud kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest maksma. Vastustaja jättis arvestamata kaebaja selgitusega, et ka vastustaja juures töötades oleks tal olnud vaja raske perekondliku olukorra tõttu töötada teisel töökohal ¼ koormusega, nagu kaebaja ka pärast ametisse ennistamist töötas. Tasu selle aja eest oleks olnud 778 eurot. Seega on hüvitise maksmisel 778 eurot põhjendamatult maha arvatud; 2) vastustaja on ebaõigesti kohaldanud ATS v.r § 135 ja VÕS § 1027 ja
  49. ATS v.r § 135 alusel ei saa makstavast hüvitisest maha arvata Töötukassa ja Haigekassa makstud summasid. Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid ei käsitle juba välja makstud tasu tagasinõudmist; 3) nõude esitamine vastustaja poolt on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna vastustaja põhjustas enda ebaseaduslike tegudega kaebaja teenistusest vabastamise, kaebaja kohtusse pöördumise ja sellega seotud kulude kandmise ning töökoha otsimise.
  50. Tallinna Halduskohus tühistas
  51. detsembri
  52. a otsusega Põhja-Tallinna vanema
  53. juuni
  54. a käskkirja nr 2-17/21 ja saatis asja Põhja-Tallinna vanemale uueks otsustamiseks ning mõistis Tallinna linnalt N. Krainikova kasuks välja tema kantud menetluskulud 495 eurot. Haldus​kohus leidis järgmist: 1) asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et Tallinna Halduskohus ennistas
  55. detsembri
  56. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 kaebaja teenistusse ja mõistis tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Vaidlustatud pole ka seda, et vastustaja maksis
  57. detsembril 2011 kaebajale tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest 2136 eurot. Põhja-Tallinna Valitsuse
  58. septembri
  59. a käskkirjast nr 2-17/33 nähtub, et kaebajal on jäänud teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata kokku 12 568 eurot ja 56 senti; 2) vaidlustatud käskkiri on materiaalselt õigusvastane, kuna selle andmiseks puudub õiguslik alus. Ühestki vastustaja viidatud sättest ega kohtulahendist ei tulene haldusorgani õigust nõuda teenistujalt talle välja makstud töötasu tagasimaksmist. ATS v.r § 135 lg 1 sätestab ebaseaduslikult vabastatud ametniku nõudeõiguse. VÕS § 127 lg-d 1 ja 5 ning §-d 1027 ja 1028 ei ole selles vaidluses kohaldatavad, kuna VÕS reguleerib eraõigusliku iseloomuga võlasuhteid. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  60. detsembri
  61. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 muutmata Tallinna Halduskohtu samas asjas tehtud
  62. detsembri
  63. a otsus, millega mõisteti kaebaja kasuks välja tasu teenistusest puudutud aja eest. Ka vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-41-99 ja 3-3-1-85-11 ei ole asjakohased, kuna käsitlevad kohtu poolt tasu väljamõistmise otsustamist, millega praegusel juhul tegemist ei ole.
  64. Tallinna linn esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
  65. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, täiendades selle põhjendusi, ning mõistis Tallinna linnalt N. Krainikova kasuks välja 480 eurot apellatsiooniastme menetluskulude katteks. Tallinna linna apellatsiooniastme menetluskulud jäeti linna kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) Tallinna Halduskohus tühistas
  66. detsembri
  67. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 PõhjaTallinna vanema
  68. aprilli
  69. a käskkirja nr 2-21/28, ennistas N. Krainikova teenistusse ja mõis​tis tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sh viivitamatult kahe kuu palga; 2) vastustajal tuli pärast halduskohtu selle otsuse jõustumist maksta kaebajale välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Vastustaja esitatud andmetest lähtudes oleks kaebaja teenistusest sunnitult puudutud ajal (
  70. maist 2010 kuni
  71. detsembrini 2011) saanud Põhja-Tallinna Valitsuses töötades tasu 12 568 eurot ja 56 senti (neto). Vastustaja esitatust ei selgu, kas teenistusest sunnitult puudutud aja hulka on arvatud N. Krainikova töövõimetuse aeg. Sellel ajal ei jäänud N. Krainikoval palk saamata ebaseadusliku koondamise tõttu, vaid haigestumise tõttu; 3) järgnevalt uurib ringkonnakohus, milliseid mahaarvamisi sai vastustaja teha kaebajale ATS v.r § 135 lg 1 järgi makstavast tasust. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-85-11 tehtud
  72. märtsi
  73. a otsuse p-s 18, et ATS v.r. § 135 lg 1 alusel nõutava tasu väljamõistmise puhul on määrav, kui suures ulatuses on õiguspärane arvesse võtta teenistusest sunnitult puudutud ajal teise tööandja makstud töötasu või isiku tööjõu teistsuguse kasutamise eest saadud muud tulu. Õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu asutuselt saamata jäänud tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise reeglitest, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise ja saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel; 4) põhjendatud on arvata maha Töötukassa makstud hüvitised 6778 eurot ja 8 senti. Kui kaebajat poleks ebaseaduslikult koondatud, poleks ta Töötukassalt hüvitisi saanud. Seetõttu on õige need saamata jäänud palgast maha arvata. Puuduvad andmed, et Töötukassa on need otsused kehtetuks tunnistanud ja kaebaja Töötukassalt saadud summad tagasi maksnud. Töötukassa makstud töötuskindlustushüvitise mahaarvamist on peetud õigeks ka varasemas kohtupraktikas (nt Tallinna Ringkonnakohtu
  74. septembri
  75. a otsus asjas nr 3-09-2737, p 17); 5) kooskõlas Riigikohtu
  76. märtsi
  77. a otsuses asjas nr 3-3-1-85-11 avaldatud seisukohtadega on põhjendatud maha arvata teise tööandja juures teenitud tasu 3112 eurot ja 4 senti. Esitatud ei ole asjaolusid, mis annaksid alust pidada selle summa mahaarvamist vastuolus olevaks kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (Riigikohtu viidatud otsuse p 19.4); 6) mõistagi tuleb maha arvata viivitamatult täitmisele kuulunud kohtuotsuse alusel makstud kahe kuu palk 1670 eurot ja 43 senti. Vastasel korral makstaks sama tasu kaebajale välja kaks korda; 7) ringkonnakohus nõustub Tallinna Linnavalitsuse
  78. septembri
  79. a vaideotsuse põhjendustega osas, mis lükkavad ümber N. Krainikova väited, et ta oleks teenistuse jätkumise korral teinud teise tööandja juures lisatunde, mille eest saadavat palka ei saaks maha arvata tasust teenistusest sunnitult puudutud aja eest; 8) Tallinna linna arvestuste kohaselt on 1007 eurot ja 65 senti summa, mille Tallinna linn peaks pärast eespool toodud mahaarvamisi tasuma N. Krainikovale sunnitult teenistusest puudutud aja eest. Lahendada tuleb küsimus, kas ja millises ulatuses võis linn sellest summast maha arvata koondamishüvitise. Kohtupraktikas (nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-41-99, p 4) on peetud võimalikuks arvata teenistusest ebaseadusliku vabastamise korral makstud hüvitis maha tasust, mille ametiasutus peab ATS v.r § 135 lg 1 alusel ennistatud ametnikule maksma teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Ka kehtiva ATS § 105 lg 5 p 1 võimaldab säärase hüvitise maha arvata. Samas tuleb arvestada, et mahaarvamiste tegemine ei saa viia ametiasutuse poolt nõude esitamiseni ametniku vastu. Mahaarvamisi on võimalik teha kuni nullini. Seda alljärgnevatel põhjustel; 9) kuna kohtuotsusega tühistati käskkiri, mille alusel maksti N. Krainikovale välja koondamishüvitis tema 10 kuu ametipalga ulatuses, tuleb kaebaja lugeda alusetult rikastunuks ning Tallinna linnal on õigus see kaebajalt tagasi nõuda osas, milles seda ei arvatud maha ATS v.r § 135 lg 1 järgi arvestatavast tasust. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üle antud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Avaliku võimu kandja saab isiku vastu alusetu rikastumise nõude esitada vaid eraõiguses sätestatud alustel ja korras. RVastS § 24 lg 1 ei ole sellisel juhul kohalduv. Tallinna linn saab seega kaebaja poolt alusetult saadu tagasi nõuda VÕS § 1027 jj alusel ning vaidluse tekkimise korral tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, mitte haldusaktiga. Haldusakti andmine oleks ka eesmärgipäratu, kuna täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 kohaselt pole selline haldusakt täitedokumentide loetelus; 10) vastustajal ei olnud õigust ilma N. Krainikova nõusolekuta jätta tasaarvestamise tulemusel kaebajale välja maksmata menetluskulud, mis mõisteti vastustajalt välja seadusjõus Tallinna Ringkonnakohtu
  80. detsembri
  81. a otsusega. Täitedokumendist tuleneva kohustuse tasaarvestamine alusetust rikastumisest tuleneva nõudega on küll lubatud, kuid see ei välista täitemenetluse algatamist kohtuotsuse täitmiseks. Samas sätestab TMS § 221 lg 1 esimene lause, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud; 11) eeltoodut arvestades ei saanud vastustaja haldusaktiga nõuda, et kaebaja maksaks tagasi summa, mille võrra on kaebaja Tallinna linna arvel väidetavalt alusetult rikastunud. Vaidlustatud käskkiri on õigusliku aluse puudumise tõttu õigusvastane ja halduskohus tühistas selle põhjendatult; 12) kui teenistusse ennistatud isik leiab, et ametiasutus ei täida jõustunud kohtuotsusega pandud kohustust maksta tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest nõutavas summas, sh tehes alusetuid mahaarvamisi, ei pea isik esitama halduskohtule uut kaebust, vaid võib taotleda halduskohtu​menetluse seadustiku (HKMS) § 248 alusel vastustajale trahvi määramist. Praegusel juhul oli põhjendatud menetleda kaebust sisuliselt, kuna vastustaja andis õigusliku aluseta haldusakti, millega pani kaebajale kohustuse tagastada alusetu rikastumise korras saadu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  82. N. Krainikova esitas kassatsioonkaebuse, milles palub jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi selliselt, et saamata jäänud töötasust ei saa maha arvata töötuskindlustushüvitist ja sunnitult töölt puudutud ajal mujalt saadud töötasu. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on iseseisev mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. Kui töötuskindlustushüvitise ja mujal teenitud tulu saab saamata jäänud palgast maha arvata, siis ei saa kaebaja vastustajalt hüvitist. Seda näitab vastustaja soov hakata summasid kaebajalt sisse nõudma; 2) ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud ATS v.r § 135 lg-t 1, leides, et summasid saab makstavast tasust maha arvata. Ebaõige on järeldus, et kaebajale maksmisele kuuluvast tasust saab maha arvata töötuskindlustushüvitise ja koondamistasu ning mahaarvamisi saab teha kuni nullini. Saamata jäänud palgast saab maha arvata ainult seaduse alusel maksmisele kuuluva sellise hüvitise, mille maksab välja asutus ise. Kassaator palub kaaluda kohtupraktika muutmist mujal teenitud töötasu saamata jäänud töötasust mahaarvamise osas. Senine praktika suurendab võimalust, et ebaseaduslikult vabastatud isikud jäävad kohtuvaidluse ajaks koju ega otsi tööd. Sellise valiku teinud isik saab vaidluse kestusest ja võimalikust positiivsest lahendist sõltuva pikaajalise tasustatud puhkuse. See on sunnitult töölt puudumise ajal töötava isiku suhtes ebaõiglane, sest mittetöötav ja töötav isik on rahalises mõttes samas olukorras, ja mahaarvamise lubamine võib olla käsitatav võrdsuspõhiõiguse rikkumisena. Kassaator palub kassatsioonkaebuse rahuldamise korral vastustajalt välja mõista õigusabikulud kolme tunni eest, mis koos käibemaksuga on kokku 360 eurot. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  83. Praegune vaidlus puudutab ATS v.r § 135 lg 1 kohaldamist. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, et talle kui teenistusse ennistatud ametnikule makstava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel saab vastustaja ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu saamata jäänud töötasu arvutamisel võtta arvesse töötuskindlustushüvitist, koondamistasu ja teiselt tööandjalt saadud tasu ning need sunnitult teenistusest puudutud aja eest väljamaksmisele kuuluvast tasust maha arvata. Kassaator tugineb HKMS § 211 lg 1 kolmandale lausele ning vaidlustab üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, leides, et vaidlustatud põhjendused omavad iseseisvat mõju tema õigustele ja kohustustele, sest nende kehtivuse korral saaks vastustaja ülalnimetatud summad ennistamise tõttu välja mõistetud töötasust maha arvata. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse kasseeritud põhjendustel on iseseisev mõju kassaatori õigustele.
  84. Kolleegium on
  85. märtsil 2012 haldusasjas nr 3-3-1-85-11 tehtud otsuses, milles samuti käsitleti ATS v.r § 135 lg 1 kohaldamist, võtnud järgmise seisukoha: "Üldjuhul ei ole avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise eesmärk karistamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  86. aprilli
  87. a otsus asjas nr 3-3-1-13-06, p 23). Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud (vrd riigivastutuse seaduse § 8 lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Sellest järeldub, et hüvitatavast kahjust tuleb reeglina maha arvata igasugune kasu, mida isik sai tulenevalt kahju tekitamisest (VÕS § 127 lg 5). Kahju hüvitamine ei tohi viia isiku põhjendamatu rikastumiseni. Põhiseaduse § 25 ei nõua kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui isikul tegelikult tekkinud kahju. Kasu maha arvamine ei riiva seega antud juhul hüvitamispõhiõigust ega muid õigusi." Kolleegium lähtub sellest seisukohast ka praeguse asja lahendamisel.
  88. Haldusasjas nr 3-3-1-85-11 tehtud otsuses asus kolleegium seisukohale, et ATS v.r § 135 lg 1 alusel makstava hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta teenistusest sunnitult puudutud ajal eest teise tööandja poolt makstud töötasu. Kolleegium esitas ka põhjendused, miks sellise lahenduse puhul pole tegemist ebavõrdse kohtlemisega. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
  89. Kolleegium pole senises praktikas eraldi käsitlenud koondamishüvitise mahaarvamist teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamõistetavast hüvitisest. Kolleegiumi hinnangul on õiguspärane arvata teenistusse ennistamise korral teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstavast tasust maha ka koondamishüvitis. Kolleegium leidis
  90. novembri
  91. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-41-99 järgmist: "Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb silmas pidada ATS § 135 eesmärki, milleks on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta oli temast sõltumatutel põhjustel ilma töötasuta. Kooskõlas selle eesmärgiga tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast maha arvata hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel." Kolleegium ei näe põhjendusi, miks tuleb ATS v.r § 131 alusel makstud koondamishüvitist käsitada teisiti kui viidatud lahendis nr 3-3-1-41-99 käsitluse all olnud kohaliku omavalitsuse üldaktiga sätestatud hüvitist, mida maksti teenistusest vabastatud linnavolikogu esimehele, kes hiljem ennistati teenistusse.
  92. Kehtiva ATS § 105 lg 5 lg-d 1 ja 3 lubavad teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstavast tasust maha arvata hüvitise, mida maksti õigusvastaselt vabastamise tõttu, ja teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. Teenistusse ennistamise korral sunnitult teenistusest puudutud aja eest makstavast tasust ei saanud ega saa ka praegu maha arvata kompensatsiooni kasutamata jäänud puhkuse eest ja välja teenitud palka (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  93. märtsi
  94. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-11).
  95. Kolleegium on seisukohal, et töötuskindlustushüvitist ei ole alust ATS v.r § 131 lg 1 alusel välja mõistetavast hüvitisest maha arvata. Töötuskindlustushüvitis võib küll olla saadud vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel, kuid seda hüvitist ei makstud vastustaja vahenditest. Töötuskindlustushüvitise mahaarvamine sunnitult töölt puudutud aja eest makstavast tasust tooks kaasa selle, et vastustaja säästab oma vahendeid Töötukassa kulutatud nende vahendite arvelt, mida Töötukassa poleks maksnud, kui isikut ei oleks ebaseaduslikult koondatud. Seadusandja otsustada on, kas ja kuidas kujunenud olukorraga analoogilises olukorras sätestada Töötukassa õigus nõuda hüvitis kindlustatud isikult tagasi. See seisukoht ei ole vastuolus põhimõttega, et ravikindlustuse seaduse alusel välja makstud ajutise töövõimetuse hüvitise saamise aega ei võeta arvesse teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Ravikindlustusseaduses nimetatud kindlustus​juhtum ei ole saabunud ebaseadusliku teenistusest vabastamise tagajärjel ning vastustaja ei oleks pidanud töövõimetuslehel (haiguslehel, sünnituslehel, lapsendamislehel, hoolduslehel) oleku aja eest palka maksma. Töövõimetuslehel viibitud aeg ei ole ebaseadusliku vabastamise tõttu töölt sunnitult puudutud aeg.
  96. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamaksmisele kuuluvast tasust on mahaarvamisi võimalik teha teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud tasu ulatuses. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et selles osas, milles alusetult välja makstud koondamishüvitis ületab teenistusest sunnitult puudutud aja eest saadavat tasu pärast lubatavaid mahaarvamisi, tuleb kaebaja lugeda alusetult rikastunuks ning vastustaja võib nõuda vastava summa tagastamist RVastS § 22 lg 3 alusel eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Kolleegium asus
  97. märtsi
  98. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-85-11 seisukohale, et ATS v.r § 135 lg 1 alusel makstavast tasust saab teha mahaarvamisi vaid selle ajavahemiku ulatuses, mil isik sai tasu teise tööandja juures töötamise eest.
  99. Eeltoodu põhjal rahuldatakse kassatsioonkaebus osaliselt. Kolleegium muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium asendab ringkonnakohtu seisukoha, et teenistusest sunnitult puudutatud aja eest välja maksmisele kuuluvast hüvitisest saab maha arvata töötuskindlustuse hüvitise, vastupidise seisukohaga. Muus osas jäävad ringkonnakohtu otsuse põhjendused muutmata.
  100. Kassaator palub kassatsioonkaebuse rahuldamise korral vastustajalt välja mõista õigusabikulud kolme tunni eest, mis koos käibemaksuga on kokku 360 eurot. Tegemist on kantud kuludega. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kassatsioon​kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kolleegium peab, võttes arvesse kassatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, õiglaseks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 200 eurot. Tasutud kautsjonid tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.