Obsah (6)

§ 168§ 663§ 175§ 691§ 456§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-182-15 Määruse kuupäev Tartu, 9. märts 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi Natalja

) § 423 lg 1 p 2 alusel hagi tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 791 eurot 67 senti. Maakohus tuvastas, et hageja võttis hagi tagasi tulenevalt asjaolust, et kostja juhatuse liige ja ainuosanik (kes on ühtlasi võlgniku juhatuse liige ja osanik) K. Seleninov tasus hagejale 906 eurot 8 senti, rahuldades sellega hageja nõude. Kuivõrd hagi tagasivõtmise põhjuseks on asjaolu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, tuleb menetluskulud jätta

§ 168lg 5 alusel kostja kanda.

Viidatud sätte kohaldamise aspektist ei ole oluline, kes kostja eest hagejale tasus ja millise selgitusega maksekorraldusel, liiatigi teades, et võlgniku vara käsutamise õigus on pankrotihalduril. Kostjalt tuleb välja mõista riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud põhjendatud ulatuses 491 eurot 67 senti, kokku 791 eurot 67 senti. Hageja esindaja töötundide põhjendatud maht on 3 tundi ja 20 minutit. Töötunni mõistlikuks hinnaks saab lugeda 147 eurot 49 senti (koos käibemaksuga). 6. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti menetluskulud kostja kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 791 eurot 67 senti. 7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus

§ 168lg-d 2 ja 5 õigesti.

Hageja nõue on sisuliselt tuvastushagi, mille esitamise eesmärgiks oli see, et hageja nõuet tunnustatakse võlgniku pankrotimenetluses ning et ta saaks hiljem oma nõude võimalikult suures ulatuses rahuldatud. Hageja saavutas oma eesmärgi, kui kostja ainuke juhatuse liige ja osanik K. Seleninov tasus vaidlusaluse summa. Äriühing tegutseb oma juhatuse liikmete ja osanike (või aktsionäride) kaudu. E-äriregistri väljavõttest nähtub, et kostja ainukeseks juhatuse liikmeks ja osanikuks on olnud ja on K. Seleninov (edaspidi juhatuse liige). Pankrotimenetluses vastuväite esitamine oli tema kui kostja juhatuse ainukese liikme ja osaniku otsus. Eeltoodust teistsugusele seisukohale jõudmiseks ei anna alust vaidlusaluses maksekorralduses märgitu: „TEI SM OÜ (pankrotis) juhatuse liikme ja osanikuna TEI SM OÜ (pankrotis) eest 23.10.2014 nõudeavaldusest tuleneva nõude tasumine." Nimelt ei olnud juhatuse liikmel võimalik teha makset võlgniku eest või nimel, kuna tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 36 lg-st 1 läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 36 lg 2 järgi on võlgniku pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing tühine. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud õigustatult menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus

§ 175lg-t 1.

Maakohus on piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. Maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire. Väljamõistetud tunnitasu (147 eurot 49 senti koos käibemaksuga) ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning sellist tunnihinda võib pidada tavapäraseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 168lg-d 2 ja 5, kui leidis, et hageja nõude rahuldas kostja.

Ringkonnakohus eeldas valesti, et juhatuse liige ei saanud tegutseda enda nimel ning et tema tegu tuleb lugeda kostja kui äriühingu tegevuseks. Selline järeldus on meelevaldne ning alusetu, seda eriti olukorras, kus juhatuse liige märkis sõnaselgelt, et ta tegutseb võlgniku nimel. Ringkonnakohtu viide pankrotiseaduse sätetele on asjakohatu, sest hagejale vaidlusaluse summa tasumisel ei ole kasutatud võlgniku pankrotivara (juhatuse liige tasus selle summa isikliku rahaga). Ringkonnakohus ei ole ka selgitanud, millistele tõenditele tema vastupidine väide tugineb. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 175lg-t 1, kui mõistis kostjalt välja ebaproportsionaalselt suure menetluskulu.

Lepingulise esindaja tunnitasu on asja keerukust ja mahtu arvestades ülemäärane (mõistlik tunnitasu oleks 120 eurot koos käibemaksuga).

1. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

12. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles hageja nõue kostja vastu jäeti hagi tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata. Selles osas on maakohtu määrus

§ 456lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 järgi jõustunud.

Ringkonnakohus vaatas kostja määruskaebuse alusel maakohtu määruse läbi menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Kostja vaidlustas Riigikohtus ringkonnakohtu määruse tervikuna. Kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu määrust hagi läbi vaatamata jätmise osas, siis vaatab Riigikohus läbi ringkonnakohtu määruse osas, millega lahendati menetluskulude jaotus ja väljamõistmine. 13. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid põhjendatult menetluskulud

§ 168

lg-te 4 ja 5 järgi kostja kanda.

§ 168

lg 4 järgi, kui hageja võtab hagi tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

§ 168

lg 5 järgi kannab kostja hageja menetluskulud, kui hageja võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud. Hageja esitas kostja vastu hagi pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks, s.o tuvastushagi. Kolleegium on selgitanud, et tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on

§ 168lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt Riigikohtu 15.

mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-13, p 13). Ringkonnakohus leidis õigesti, et praegusel juhul oli hageja eesmärgiks tuvastushagi esitamisel see, et tema nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustataks ning et ta saaks hiljem oma nõude võimalikult suures ulatuses rahuldatud. Esiletoodud asjaolusid arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega, et K. Seleninov kostja ainukese juhatuse liikme ja osanikuna esitas võlgniku pankrotimenetluses vastuväite, kuid tasudes ise hiljem hagejale nõutud summa, on ta kostja ainukese juhatuse liikme ja ka osanikuna hageja nõude rahuldanud (ning hageja on hagiga taotletud eesmärgi saavutanud). Seega saab nendel asjaoludel lugeda, et hageja nõude rahuldas kostja ning menetluskulud sai

§ 168lg 5 järgi jätta kostja kanda.

14. Samuti ei nõustu kolleegium kostja määruskaebuse väitega, et hageja lepingulisele esindajale kulutuste hüvitamisel on kohtud rikkunud

§ 175lg-t 1.

Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse kohaselt heitis kostja maakohtule ette, et kohus ei analüüsinud, miks on asja keerukust ja mahukust arvestades põhjendatud ja vajalik lugeda lepingulise esindaja tunnitasuks 147 eurot 49 senti (koos käibemaksuga). Samuti leidis kostja, et põhjendatud ja vajalik ei ole hageja

1. juuni
2. a menetlusdokumendi lisas 4 kirjeldatud hageja lepingulise esindaja
3. juunil 2015 tehtud toimingute kulu. Vaidlustatud määruses on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta kostja eeltoodud väidetega ei nõustu. Kolleegium osutab lisaks, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud hageja lepingulise esindaja antud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
5. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu määrus menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise kohta põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Kostja määruskaebus jääb rahuldamata. 16.

§ 168lg 5 alusel jäävad ka määruskaebemenetluses kantud menetluskulud kostja kanda.

17. Kostja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Malle Seppi, Peeter Jerofejev, Henn Jõks