Obsah (10)

§ 414§ 415§ 64§ 68§ 73§ 58§ 59§ 184§ 56§ 57

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 414

lg 2 p-de 1 ja 2 ning

§ 415lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 24.

septembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-2336 Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan, kassatsioon Aleksei Dobrõnini kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina
2. veebruar 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsus Aleksei Dobrõninile mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
6. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Aleksei Dobrõninile esitati süüdistus lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseaduslikus käitlemises. Lõhkeaine ebaseaduslikus käitlemises süüdistati A. Dobrõninit karistusseadustiku (

) § 414 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi seoses sellega, et ta hankis lõhkeaineid ja nende segusid (trotüül, heksogeen, šneideriit, ammooniumnitraat, kaaliumnitraat ja suitsuta püssirohi), hoidis neid oma garaažiboksis Kohtla-Järvel ja müüs need (v.a suitsuta püssirohu) 10. aprillil, 6. juunil ja 9. augustil 2012 A. K-le. Lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseaduslikku käitlemist heideti A. Dobrõninile süüdistuses

§ 415

lg 1 järgi ette seetõttu, et ta hankis detoneernöörid, süütenöörid ja elektridetonaatorid, hoidis neid oma garaažiboksis Kohtla-Järvel ning müüs osa neist

1. aprillil ja
2. juunil 2012 A. K-le.
3. Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a otsusega mõisteti A. Dobrõnin osaliselt õigeks, osaliselt aga tunnistati süüdi

§ 414lg 1 järgi ja karistati kahe ning poole aasta pikkuse vangistusega.

3. Maakohtu otsuse peale esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A. Dobrõnini süüditunnistamist

§ 414lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 415 lg 1 järgi.

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. septembri
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsusega asjas nr 3-1-1-3-15 tühistati Viru Maakohtu
8. märtsi
9. a ja Tartu Ringkonnakohtu
10. septembri
11. a otsus ning kriminaalasi saadeti Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis, et maakohus peab hindama jälitustoimingutega kogutud tõendeid ja analüüsima muu hulgas võimalikku teoprovokatsiooni.
12. Viru Maakohtu
13. juuni
14. a otsusega tunnistati A. Dobrõnin

§ 414lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi ning karistati nelja aasta pikkuse vangistusega.

Samuti tunnistati A. Dobrõnin süüdi

§ 415

lg 1 järgi ja karistati kolme aasta pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A.

Dobrõninile raskema karistuse suurendamise teel liitkaristuseks viie aasta pikkune vangistus, mida vähendati

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja võrra, saades sel moel ärakantavaks karistuseks nelja aasta kümne kuu ja kahekümne kaheksa päeva pikkuse vangistuse. Lühidalt leidis maakohus järgmist. 7.1 Tegude toimepanemist tõendavad muu hulgas jälitustoimingutega kogutud teave, A. K. ütlused ja A. Dobrõnini juurest garaažist leitud lõhkeaine. DNA-ekspertiisi aktid süüdistatava süüd ei tõenda, ent uute ekspertiiside tegemise vajadus puudub. A. Dobrõnini ütlused tuleb kõrvale jätta, sest need on vastuolulised ja süüdistatav ei oska vastuolusid usutavalt selgitada. A. K. käitumist ei saa pidada lubamatuks teoprovokatsiooniks, sest lõhkematerjali käitlemise initsiatiiv tuli A. Dobrõninilt ja A. K. ei survestanud süüdistatavat tegusid toime panema. 7.2 Karistuse osas leidis maakohus järgmist. A. Dobrõnin on varem karistamata. Ametlikult ta ei tööta ja tal on 60% ulatuses töövõimekaotus. Samas pani ta toime mitu kuritegu. Raskendavad asjaolud on teo toimepanek omakasu motiivil ja üldohtlikul viisil. A. Dobrõnin käitles suurt hulka lõhkematerjali. Muu hulgas käitles ta üle üheteist kilo trotüüli, mis on lõhkeainetest üks võimsamaid. Süüd suurendab asjaolu, et A. Dobrõnin mitte üksnes ei hoidnud lõhkematerjali, vaid andis selle isikliku kasu saamise eesmärgil üle talle sama hästi kui tundmatule isikule, tundmata huvi, mida lõhkematerjali saaja sellega peale hakkab. A. Dobrõnin ei ole tegu kahetsenud. Asjaolu, et süüdistataval on pere ja lapsed, ei saa karistuse mõistmisel arvesse võtta, kuivõrd need olid tal olemas ka tegude toimepanemise ajal. Juba aastakümneid lõhkematerjali ebaseadusliku kogumisega tegelevale A. Dobrõninile tuleb mõista reaalne vangistus. 8. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis taotles A. Dobrõnini kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leidis, et kohus ei tohtinud tugineda jälitustoimingute protokollidele, A. K. ütlused on vastuolulised ja A. Dobrõnini ütlusi ei tohtinud kõrvale jätta. Tunnistajana oleks pidanud üle kuulama asjas esialgu samuti kahtlustatavaks olnud V. R-i. DNA-ekspertiisi aktid ei kinnita süüdistatava süüd. Süüditunnistamine tuleks kõne alla üksnes seoses garaažist leitud lõhkematerjali käitlemisega. Karistust mõistes tuleb arvestada, et A. Dobrõnin on suures ulatuses töövõimetu, saab üksnes väikest pensioni, peab ülal kuut last, on varem karistamata, tunnistab oma süüd seoses garaažist leitud asjadega ega ole ühiskonnale ohtlik inimene. 9. Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Dobrõnini karistuse osas. Kohus mõistis A. Dobrõninile

§ 414

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuseks kolme ja

§ 415

lg 1 järgi kahe aasta pikkuse vangistuse.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A.

Dobrõninile kergemat karistust raskemaga kaetuks lugedes liitkaristuseks kolme aasta pikkune vangistus. Seda vähendati

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja võrra, saades sel moel liitkaristuseks kahe aasta kümne kuu ja kahekümne kaheksa päeva pikkuse vangistuse. Kohe ärakantavaks karistuseks määras ringkonnakohus viiekuulise vangistuse. Ülejäänud, st kahe aasta viie kuu ja kahekümne kaheksa päeva pikkune vangistus jäeti

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel neljaaastast katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus järgmist. 9.1 Kuivõrd A. K. ei näidanud kuritegude toimepaneku suhtes üles initsiatiivi, ei saa tema tegutsemist pidada mittelubatud teoprovokatsiooniks. A. K. ütlused olid valdavas osas loogilised ja usaldusväärsed, mistõttu sai neile tugineda. Süüdistatava ütlused on neis esinevate vastuolude tõttu õigesti kõrvale jäetud. V. R-i tunnistajana üle kuulamata jätmine ei kujuta endast menetlusõiguse rikkumist. Kui kaitsja soovis V. R-i tunnistajana üle kuulata, oleks ta pidanud seda taotlema. Maakohus on leidnud õigesti, et DNA-ekspertiisid A. Dobrõnini süüd ei kinnita. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul vaja teha uusi ekspertiise, sest tegude toimepanemine on teiste tõenditega piisavalt tõendatud. 9.2 Karistuse osas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse järgmistel põhjustel. Maakohus leidis õigesti, et kuritegude suur hulk, lõhkematerjali suur kogus ja asjaolu, et A. Dobrõnin müüs lõhkematerjali talle vähe tuttavale inimesele, suurendavad süüdistatava süüd. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus korrektselt sellegi, et A. Dobrõnini karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Samas ei saanud kohus viidata raskendavale asjaolule

§ 58

p 1 (omakasu motiiv) tähenduses, sest

§ 59

keelab arvestada karistuse kohaldamisel selliseid raskendavaid asjaolusid, mida on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena: A. Dobrõninile ette heidetav lõhkematerjali võõrandamine hõlmab omakasu motiivi.

§ 59

tõttu ei saa karistust raskendada ka

§ 58

p 7 (üldohtlik viis) alusel, sest lõhkematerjali käitlemine ei tähenda automaatselt kuriteo toimepanemist üldohtlikul viisil. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvesse võtta, et süüdistatav on töövõimetusinvaliid, kes peab üleval kuut last, sõltumata sellest, et need asjaolud esinesid ka kuritegude toimepanemise ajal. Jääb arusaamatuks, millisel alusel leidis maakohus, et A. Dobrõnin on lõhkematerjali kogunud juba aastakümneid. Et A. Dobrõnini süü on küllaltki suur, tuleb teda karistada vangistusega. Küll aga tuleb varem karistamata ja raskes isiklikus olukorras oleva süüdistatava karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata. Siiski peab A. Dobrõnin reaalselt ära kandma viie kuu pikkuse šokivangistuse. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 10. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaator põhjendab oma taotlust järgmiselt. Ringkonnakohus mõistis A. Dobrõninile liiga leebe karistuse. Karistuse mõistmisel tuleb võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, mis on nii

§ 414

lg 2 kui ka

§ 415lg 1 puhul kuus aastat.

Ühelt poolt küll ringkonnakohus möönis, et A. Dobrõnini süü on suur, ent mõistis talle ikkagi alammääralähedase karistuse ja liitkaristuse absorbtsiooniprintsiibi alusel. Lisaks ei põhjendanud ringkonnakohus oma sellist otsustust. Maakohus võis tugineda süüd raskendava asjaoluna omakasu motiivile, sest lõhkematerjalide võõrandamine on võimalik ka ilma varalise kasu saamise eesmärgita. Ringkonnakohus jättis suuresti tähelepanuta A. Dobrõnini teo asjaolud ja keskendus liigselt süüdistatava isikule. Ei ole tõendatud, et A. Dobrõnini perekondlik ja tervislik olukord on sedavõrd raske, nagu süüdistatav väidab ja ringkonnakohus leidis. A. Dobrõnin pani toime rasked korduvad kuriteod, kergendavad asjaolud puuduvad ja A. Dobrõnin toimepandut ei kahetse, mistõttu tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et A. Dobrõnini süüd suurendab kuritegude arvukus, lõhkematerjali suur kogus ja selle korduv müümine kohtualuse jaoks peaaegu tundmatule isikule ning karistust kergendavate asjaolude puudumine. Sellest hoolimata mõistis ringkonnakohus süüdistatavale

§ 414

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi sanktsiooni alammäära lähedase ja

§ 415

lg 1 järgi minimaalse karistuse ning lähtus liitkaristuse mõistmisel absorbtsiooniprintsiibist, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus selliselt toimimist piisavalt põhjendanud. Samuti on apellatsioonikohus karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

§-s 59 sätestatud karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu tõttu lugeda A. Dobrõnini karistust raskendavaks asjaoluks

§ 58

p 1 esimeses alternatiivis sätestatud omakasu motiivi, kuna lõhkematerjali korduv müümine, mis on ebaseadusliku käitlemise aktina süüdistuses välja toodud, vastab omakasu motiivi sisaldavale

§ 414teoalternatiivile "turustamine" ja § 415 teoalternatiivile "võõrandamine".

Riigikohus on

§ 184

analüüsides leidnud, et narkootikumide edasiandmine ei ole samastatav tegutsemisega omakasu motiivil, kuivõrd edasiandmine võib toimuda ka tasuta ega pruugi seega olla seotud varalise kasu saamisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-114-13, p 13). Samasugust tõlgendust tuleb kasutada ka

§-de 414 ja 415 kohaldamisel. Esiteks on nimetatud karistusnormides avatud loeteluna tunnistatud karistatavaks lõhkeaine ja lõhkeseadeldise või selle olulise osa mistahes vormis ebaseaduslik käitlemine. Teiseks loeb lõhkematerjali seaduse § 3 lg 1 p 6 lõhkematerjali käitlemiseks valmistamise, omandamise, võõrandamise, veo, hoidmise, kasutamise, hävitamise ja pürotehnilise toote valmistamise. Võlaõigusseaduse teise osa kohaselt saab võõrandamiseks pidada millegi müüki, vahetust, faktooringut või kinget. Asja kinkimine aga ei eelda seda, et asja käsutusõigust teisele isikule üle andev isik saab varalist kasu. Nii ei saa väita, et võõrandamine tähendab tingimata omakasu motiivil tegutsemist. Seega kohaldas ringkonnakohus

§ 58

p 1 esimest alternatiivi karistuse mõistmisel arvesse võtmata jättes ebaõigesti materiaalõigust.

1. Samuti ei ole ringkonnakohus talitanud korrektselt, arvestades A. Dobrõnini kasuks tema osalist töövõimetust ja kuue lapse ülalpidamist. Kassaator osutab õigesti sellele, et ringkonnakohtu otsusest ei ilmne, mille põhjal on kohus need asjaolud tuvastatuks lugenud. Ka ei ole otsuses selgitatud, miks ja millisel määral mõjutavad need süüdistatava isikut iseloomustavad asjaolud A. Dobrõnini karistust. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 17 vaid tähendanud, et „karistuse mõistmisel tuleb kohtul arvestada, milliseid võimalikke tagajärgi toob mõistetav karistus kaasa süüdistatava perekonnale, aga ka tema tervisele, kuigi tuleb tõdeda, et need asjaolud ei ole eripreventsiooni taustal kaugeltki mitte esmatähtsad“. Otsuse p-s 18 ringkonnakohus esmalt nendib, et A. Dobrõnini süü on suur, arvestades sh süüdistatava küünilist suhtumist ja kuritegude toimepanemise eitamist, kuid seejärel leiab üldsõnaliselt, et A. Dobrõnini süüle ja tema isikule vastab karistus selle alammäära lähedases suuruses.
2. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1.). Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas

§ 56

lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. Samas on kolleegium leidnud, et lisaks süü suurusele saab karistuse kohaldamisel täiendavalt arvestada üksnes teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p-d 15 ja 15.1). Näiteks on süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul karistust kergendav asjaolu

§ 57lg 1 p 4 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.

veebruari

1. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 23), kuid selle kergendava asjaolu arvestamise põhjendused peavad nähtuma kohtuotsusest.
2. Küll on ringkonnakohus õigesti märkinud, et isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Riigikohus on seejuures aga selgitanud, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16). Samuti on Riigikohtu varasemas praktikas asutud seisukohale, et

§-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 18).

1. Põhjendusi ei ole apellatsioonikohus toonud ka selle kohta, miks tuleb liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Selle põhjenduse puudumine on eriti vajalik seetõttu, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale.
2. Tulenevalt eeltoodust leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on otsust vajalikul määral põhjendamata jättes rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699–700 ja
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-42-15, p 83).
7. KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 3 järgi peab kaebust lahendav kohus kriminaalmenetluse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalusel ise kõrvaldama. Riigikohtu pädevus otsuse tegemisel on sätestatud KrMS § 361 lg-s
8. Praeguses olukorras tuleks lõpliku otsuse tegemise alustena kõne alla vastavalt maakohtu otsuse jõustamine (KrMS § 361 lg 1 p 5) või süüdistatava olukorda ringkonnakohtu otsusega võrreldes raskendamata uue karistuse mõistmine (KrMS § 361 lg 1 p 5). Maakohtu otsust ei saa aga jõustada seetõttu, et kohus luges ekslikult A. Dobrõnini karistust raskendavaks asjaoluks

§ 58p-s 7 sätestatud süüteo toimepanemise üldohtlikul viisil.

Samuti on ringkonnakohus leidnud õigesti, et maakohus ei saanud heita A. Dobrõninile ette tõendamata väidet, et süüdistatav tegeles lõhkematerjali kogumisega alates noorpõlvest ehk juba aastakümneid. Ka ei saa Riigikohus kohaldada A. Dobrõninile sellist karistust, nagu mõistis süüdistatavale ringkonnakohus. Kolleegium asus eespool seisukohale, et A. Dobrõnini karistust raskendavaks asjaoluks tuleb lugeda tegutsemist omakasu motiivil

§ 58p 1 tähenduses.

Samuti võib karistuse mõistmisel olla vajalik võtta seisukoht A. Dobrõnini töövõimetuse ja laste ülalpidamise kohta, mida kolleegium KrMS § 363 lg-s 5 sisalduva faktiliste asjaolude tuvastamise keelu tõttu teha ei saa. 19. Eeltoodut kokku võttes ja lähtudes KrMS § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse A. Dobrõninile mõistetud karistuse osas ja saadab kriminaalasja KrMS § 361 lg 1 p 6 kohaselt uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)