← Eesti

3-3-1-82-15

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 113 lg-s 1 sätestatud viivise väljamõistmist alates

  1. novembrist
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas
  4. juuli
  5. a otsusega P. T. kaebuse osaliselt ning mõistis Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 39 236 eurot ja 40 senti ning viivise 8817 eurot ja 10 senti. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) kaebajale tekkis kahju kaebuses näidatud ulatuses. Kaebaja rahaline nõue M. H. vastu on perspektiivitu (väärtusetu). Vastustaja ei ole tõendanud, et M. H. omaks mingit reaalset vara, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata; 2) vastustaja tegutses õigusvastaselt. Kinnistusosakond ei saanud õiguspäraselt jätta tähelepanuta ja menetlemata talle kohtu poolt edastatud hagi tagamise määrust. Tegevusetust ei õigusta ka varasema keelumärke olemasolu S.-L. H. kasuks; 3) avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju vahel on põhjuslik seos. Registriosakonna õigus​vastase tegevuse tagajärjel jäi kaebaja ilma oma võlanõude peamisest tagatisest. Kui registripidaja oleks hagi tagamise määrust menetlenud õiguspäraselt, oleks kaebaja rahaline nõue saanud rahuldatud. Vastustaja väited M. H. ja S.-L. H. süüst kahju tekitanud kande tegemisel on eksitavad, sest kande tegemise õiguslikke aluseid ja võimalikke takistusi kande tegemiseks peab enne kandeotsuse tegemist kontrollima kande tegija. Registrimenetluse eripärast tulenevalt ei ole olnud võimalik kaebaja õiguste kaitsmine primaarnõuetega. Võimalikud kahju vähendamisele suunatud täiendavad nõuded eraõiguslike isikute vastu ei oma riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 rakendamisel tähtsust, vaid on olulised üksnes avaliku võimu kandja vastutuse RVastS § 13 lg 1 alusel piiramise otsustamisel; 4) kaebaja lõplik hüvitisenõue ilma viivisteta on 56 394 eurot.

§-s 113 sätestatud viivise kohaldamine on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisel võimalik ning viivise arvestamise algusaeg on määratud õigesti. Kokku tuleks kahjunõude 100% rahuldamisel vastustajalt välja mõista viivitusintressid 14 695 eurot ja 17 senti; 5) RVastS § 13 lg 1 p 4 ja

§ 139lg 1 alusel tuleb vastutust piirata.

Kaebaja ei ole kasutanud oma huvide kaitseks ühtegi võimalikku tsiviilõiguslikku meedet. Õiglane on vähendada väljamõistetavat hüvitist 40% võrra; 6) kaebajal tuleb alusetu rikastumise vältimiseks loovutada nõudeõigus M. H. vastu Eesti Vaba​riigile.

  1. Eesti Vabariik palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
  2. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis tema kaebuse rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldataks.
  3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  4. juuni
  5. a otsusega P. T. ja Eesti Vabariigi apellatsioonkaebused osaliselt. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt P. T. kasuks välja kahjuhüvitise 38 522 eurot ja 14 senti ning viivise 8260 euro ja 79 senti tingimusel, et P. T. teeb omapoolse tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 tema kasuks M. H.-lt välja mõistetud rahalise hüvitise nõudeõiguse loovutamiseks Eesti Vabariigile. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) olenemata sellest, kas kaebaja oli hagi tagamise määruse registripidajale edastamist kohtult taotlenud või mitte, pidi registripidaja seda eeldama ega võinud jätta Harju Maakohtu
  6. jaanuari
  7. a määrust nr 2-03-693 täitmata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lg 2). Harju Maakohtu kinnistusosakonna tegevusetus oli õigusvastane; 2) kuigi x. xxxxxx tn xx-x korteriomandile oli juba enne Harju Maakohtu
  8. jaanuari
  9. a määruse tegemist seatud keelumärge S.-L. H. kasuks, ei välista see põhjuslikku seost. Kuna kohtunikuabi ei andnud P. T.-le üldse võimalust esitada keelumärke sissekandmiseks S.-L. H. nõusolekut, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kahju tekkimist poleks saanud ära hoida; 3)

§ 128

lg 3 kohaseks mõistlikuks kuluks kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks tuleb pidada õigusabikulu, mis seondub esitamata jäänud tagasivõitmise hagiavalduse koostamisega. Kaebaja taotletud 4394 euro ja 96 sendi suurusest õigusabikulust saab mõistlikuks ja põhjendatuks pidada 1848 eurot. Koos 175 euro suuruse eksperdihinnangu tellimise kuluga on põhjendatud kulude suuruseks kokku 2023 eurot; 4) asjaolusid arvestades ei oleks võimalik vara tagasivõitmise hagi või pankrotiavalduse esitamine olnud ilmselt kuigi perspektiivikas. Seevastu tuleb oluliseks pidada, et tsiviilasjast nr 2-03-693 nähtuvalt lõppesid P. T. ja M. H. abielulised suhted juba

  1. a-l ning hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks esitati
  2. novembril
  3. Seega olnuks P. T.-l juba enne
  4. aprilli
  5. a keelumärke sissekandmist võimalik astuda tsiviilasja nr 2-03-693 menetluse ajal samme, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (nt taotleda keelumärke või eelmärke kandmist kinnistusraamatusse) ja vältida seeläbi kahju tekkimist. Kaebaja ei ole selliseid võimalusi kasutanud, esitades hagi tagamise avalduse alles pärast maakohtu otsuse tegemist, mistõttu esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks. Kahjuhüvitist on põhjendatud vähendada 40% võrra; 5) kaebajale tekkis varaline kahju 59 240 eurot ja 96 senti. Kuivõrd kinnistusosakonna tegevusetuses esines praegusel juhul vähemalt hooletus (

§ 104lg 3), on saamata jäänud tulu hüvitamine RVast

S § 7 lg 3 ja § 13 lg 2 järgi põhjendatud. Eeltoodud summad moodustavad kokku 60 831 eurot ja 90 senti ning seda tuleb vähendada 40% võrra, mille tagajärjel on hüvitatavaks summaks 36 499 eurot ja 14 senti. Kokku moodustab Eesti Vabariigilt väljamõistetav kahjuhüvitis 38 522 eurot ja 14 senti; 6) viivisesumma kuni halduskohtu otsuse tegemiseni on seega 8260 eurot ja 79 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 14. Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses kohtute otsuste tühistamist osas, milles kahju vähendati 40%. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kuna õigustatud isikuks ei olnud S.-L. H., vaid kohtutäitur, ei olnud vaja S.-L. H., vaid kohtutäituri nõusolekut. Kohtutäituril ei oleks olnud alust keelduda kaebajale nõusoleku andmisest ning kinnistusraamatusse oleks saanud sisse kanda ka teise keelumärke kaebaja kasuks; 2) S.-L. H. kasuks seatud keelumärge kehtis kaebaja ja M. H. ühisvaraks olevast korterist üksnes M. H. osa suhtes; 3) kohtud on ekslikult

§ 139

lg-te 1 ja 2 alusel välja mõistetavat summat vähendanud põhjusel, et kaebaja ei kasutanud tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Mõistlik pole, et kaebaja võtab ette aastaid kestva tsiviilvaidluse, mille edukuse korral ei ole täitmine perspektiivne. Kahjunõue aegub; 4) kaebaja esitas hagi tagamise avalduse maakohtule

  1. juunil 2008, mitte pärast maakohtu otsust.
  2. a keelumärge ei olnud ebaseaduslik; 5) käsutamise keelust teadsid M. H., S.-L. H. ja registriosakond. Kandest keeldumine oleks hoidnud ära kahju tekkimise; 6) RVastS § 17 lg 1 näeb ette kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega ei olnud nõude esitamisega seotud kahju välditav.
  3. Eesti Vabariik taotleb vastukassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles ringkonnakohus jättis kahju suuruse vähendamisel RVastS § 13 lg 1 p 4 alusel arvestamata kaebaja tegevusetusega oma õiguste ja huvide kaitsmisel alates abieluliste suhete lõppemisest. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kahjuhüvitist oleks tulnud vähendada suuremas ulatuses kui 40%, kuna kaebajal oli võimalik kahju mitte ainult vähendada, vaid täielikult ära hoida.

§ 139

lg 1 alusel võib kahjuhüvitist vähendada kuni nullini; 2) kaebaja oleks pidanud taotlema enda korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse sisse​- kandmist või esitama ühisvara jagamise hagi kohe, kui lõppesid kaebaja ja M. H. abielulised suhted; 3) kaebaja oleks pidanud kinnistusraamatu seisu kontrollima oluliselt varem kui 2007 või 2008; 4) kaebaja oleks ühisvara jagamise menetluses saanud taotleda kohustuse täitmist vastastikuse kohustusena selliselt, et korteriomand oleks M. H. lahusvarasse läinud üle samal ajal kompen​satsiooni maksmisega (TsMS § 455); 5) kaebaja ei kontrollinud ca 1,5 aasta jooksul, kas

  1. jaanuari
  2. a hagi tagamise määrus on täidetud või mitte.
  3. Kaebaja on vastuses seisukohal, et vastukassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  4. Eesti Vabariik on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled kohtute välja mõistetud kahjuhüvitise suuruse üle. Esmalt käsitleb kolleegium kaebaja seisukohta, et kahjuhüvitise 40% vähendamiseks ei olnud alust (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu vastustaja seisukohale, et tulenevalt kaebaja tegevusetusest oleks kahjuhüvitist tulnud vähendada rohkem 40% (II). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I
  6. Kaebaja tugineb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsusele asjas nr 3-2-1-167-10 ja väidab, et kinnistusosakonnal ei olnud kaebaja kasuks korteriomandi käsutamise keelumärke kande tegemiseks vaja S.-L. H., vaid üksnes kohtutäituri nõusolekut. Kohtutäituril ei oleks olnud alust keelduda nõusoleku andmisest. 19.
  9. Kolleegium kaebaja väitega ei nõustu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast tuleb järeldada, et kui eelnevalt on kinnistule keelumärge seatud, ei ole reeglina võimalik samal ajal ka teist keelu​märget seada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  10. oktoobri
  11. a määrus asjas nr 3-2-1-79-06, p 22;
  12. märtsi
  13. a määrus asjas nr 3-2-1-8-10, p 8). Kui seatud on üks keelumärge, siis teist keelu​märget ilma õigustatud isiku (sissenõudja) nõusolekuta kinnistusraamatusse kanda ei saa (kinnistus​raamatuseadus § 341 lg 1). Erandina on see võimalik, kui keelumärge kantakse sisse sama sisse​nõudja kasuks, kui keelumärke järgi õigustatud isik annab kande tegemiseks nõusoleku (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  14. veebruari
  15. a otsus asjas nr 3-2-1-140-07, p 42;
  16. märtsi
  17. a määrus asjas nr 3-2-1-8-10, p 8). 19.
  18. Kaebaja on ekslikult tuginenud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  19. märtsi
  20. a otsusele asjas nr 3-2-1-167-
  21. Selles asjas analüüsis Riigikohus küsimust, millal on vaja kohtutäituri nõusolekut, kui SEB (avaldaja) soovis seada kinnistule ka kohtulikku hüpoteeki olukorras, kus kohtutäitur oli nii enda kui ka avaldaja (s.o SEB) kasuks seadnud kinnistule käsutamise keelumärke. Riigikohus pidas seda võimalikuks, kui tegemist on sama sissenõudjaga. Kohtutäituri nõusolekut oli vaja üksnes siis, kui ka kohtutäitur on enda kasuks seadnud käsutamise keelumärke (seda eelkõige kohtutäituri tasu ja kulude hüvitamise tagamiseks). 19.
  22. Kohtutäituri nõusolekut ei olnud vaja, kuna kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt oli keelumärge seatud üksnes S.-L. H. kasuks: "Keelumärge kinnistu kasutamise osas S.-L. H. [---] kasuks. 19.03.2004 kohtutäituri Reet Vokk avalduse alusel sisse kantud 23.04.2004." Seega, selleks et kinnistusosakond oleks praeguses asjas saanud Harju Maakohtu määruse alusel teha kinnistu käsutamise keelumärke kaebaja kasuks, oleks kaebajal pidanud olema S.-L. H. nõusolek, sest tema kasuks oli eelnevalt keelumärge juba seatud. 19.
  23. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kaebajal ei olnud S.-L. H. nõusolekut. Seega on kohtud ekslikult järeldanud, et kinnistusosakonna õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus ei ole lähtunud õigest eeldusest, kui ta leidis, et kahju ja tegevuse vahel on põhjuslik seos, kuna S.-L. H. nõusoleku andmist kaebajale ei saa välistada. S.-L. H. nõusolekut ei saa eeldada. Põhjusliku seose kui kahju eelduse olemasolu pidi ära näitama kaebaja, s.t et kaebaja oleks pidanud tõendama, et tal oli või oleks olnud võimalik S.-L. H. nõusolek saada (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1). Nimetatud asjaolu ei ole aga kohtud tõendatuks lugenud. Kuna kassatsiooniastmes pooled põhjusliku seose üle ei vaidle, lähtub kolleegium selles osas kohtute poolt tuvastatust.
  24. Kaebaja väidab, et S.-L. H. kasuks seatud keelumärge kehtis kaebaja ja M. H. ühisvaraks olevast korterist üksnes M. H. osa suhtes. Käsutamise keelumärge seatakse varale, sh kogu ühisvarale (asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p 3). Kande kohaselt oli keelumärge seatud kogu kinnistule, mitte üksnes M. H. osale. Seetõttu kehtis see kogu ühisvarale (vrd Riigikohtu üldkogu
  25. aprilli
  26. a otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p-d 50–52) ning kaebajal oli keelumärke sissekandmiseks vaja S.-L. H. nõusolekut. Selles kontekstis ei oma tähendust, kas see keelumärge oli sisse kantud õigustatult kogu kinnistule.
  27. Kaebaja väidab, et kohtud on ekslikult

§ 139

lg-te 1 ja 2 alusel välja mõistetavat summat vähendanud põhjusel, et kaebaja ei kasutanud tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. 21.

  1. RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-84-10, p 16).

§ 139

lg 2 sätestab kahjustatud isiku kohustuse vähendada temal lasuvat kahju, kui seda võis temalt mõistlikult oodata. Eelkõige peab kahju kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus olema kannatanu jaoks arusaadav ning tema tegevusetust võib õigustada mõjuv põhjus (Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-1812, p 21;
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Tekkinud kahju vähendavaks mõistlikuks toiminguks saab mh pidada nt õiguskaitsevahendite kasutamist (vrd Riigi​kohtu tsiviilkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-153-02, p 13). Selle kohustuse täitmata jätmisel vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles see soodustas kahju tekkimist (

§ 139lg 1).

21.

  1. Täitemenetluse seadustik annab sissenõudjale õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid. Sisse​nõudja võib nt esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks täitemenetluse seadustiku neljandas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (TMS § 187 lg 1 esimene lause). Sissenõudja võib tagasi​võitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sisse​nõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (TMS § 187 lg 2). Maakohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnista​mise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal (TMS § 188 lg 1). Eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist (TMS § 188 lg 2). 21.
  2. Maakohus lahutas
  3. detsembri
  4. a otsusega M. H. ja kaebaja abielu, jättis korteriomandi M. H.-le ning mõistis M. H.-lt kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 1 330 968 kr. Maakohtu otsus jõustus
  5. novembril
  6. Seejuures tagas maakohus
  7. jaanuari
  8. a määrusega
  9. detsembri
  10. a kohtuotsuse täitmise ja seadis M. H. korteriomandile käsutamise keelumärke kaebaja kasuks, mida kinnistusosakond ei täitnud. Kaebaja esitas kohtu​täiturile
  11. jaanuaril 2010 täite​menetluse algatamise avalduse.
  12. jaanuaril 2010 võõrandas M. H. korteri oma emale (S.-L. H.-le), kes
  13. märtsil 2010 võõrandas selle omakorda edasi oma pojapojale. 21.
  14. Korteriomand oli M. H. põhiline vara, mille arvelt oleks kaebaja nõue suure tõe​näosusega saanud täitemenetluses rahuldatud. Kaebajalt oli mõistlik oodata, et ta oleks esitanud S.-L. H. ja tema pojapoja vastu vara tagasivõitmise hagi. Sellele viitas sõnaselgelt ka Justiits​ministeerium
  15. novembri
  16. a vastuses, millega ta jättis kaebaja vandeadvokaadist esindaja esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Ka halduskohtule kaebuse esitamise ajal (s.o
  17. detsembril 2011) oli kaebajal endiselt võimalik esitada vara tagasivõitmise hagi. Tegemist oli kaebaja kasutuses olnud õiguskaitsevahendiga, mille kasutamisega kahju ärahoidmise võimalikkus pidi kaebaja jaoks olema arusaadav. Samuti ei olnud tema tegevusetuseks mõjuvaid põhjusi. Kaebaja väidet, et tegemist oleks olnud kaebaja jaoks koormava menetlusega, ei saa pidada objektiivseks takistuseks jätmaks kasutamata kohane õiguskaitsevahend kõrvaldamaks talle tekitatud kahju. Kaebaja lasi kahjul tekkida ka endast tulenevatel asjaoludel, kuna ta ei kasutanud kohast tsiviilõiguslikku õiguskaitse​vahendit, mille abil oleks suure tõenäosusega saanud tekitatud kahju kõrvaldada. Kaebaja tegevusetust tuleb arvestada kahjuhüvitise suuruse vähendamisel. 21.5 Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kohtud on õigesti leidnud, et esineb RVastS § 13 lg 1 p-s 4 ja

§ 139

lg-tes 1 ja 2 sätestatud alus kahjuhüvitise suuruse vähendamiseks vähemalt 40% ulatuses.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei pruugi suure tõenäosusega ka praeguseks olla kahju täielikult tekkinud, sest kaebajal võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida. Ka nimetatud asjaolu tuleb kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta. 22.
  2. Selleks, et vaidlusalune kinnisomand ühelt isikult teisele isikule üle läheks, peab AÕS § 641 kohaselt olema omandi üleminekuks sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), omandi üle​mineku kohta peab olema tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse ning käsutustehingu teinud isik peab olema käsutuseks õigustatu. 22.
  3. Vaidlusalune kinnisasi oli Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsuse kohaselt kaebaja ja M. H. ühisvaras. Viimati nimetatud asjaolu ei muutnud ka see, et
  6. novembril 2009 jõustus Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-03-697, millega kohus lahutas M. H. ja kaebaja abielu, jättis ühisomandis oleva korteriomandi M. H.-le ning mõistis M. H.-lt kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise. Kohtuotsus, millega kohus jätab ühisvarasse kuuluva kinnisasja ühele abi​kaasale, ei ole kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega, s.t, et M. H. kohta oleks tulnud pärast maakohtu otsuse jõustumist teha uus kanne, milles oleks tulnud märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata ka sellest, et ta oli varem ainsana kinnistus​raamatusse sisse kantud (AÕS § 70 lg 6) (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  7. mai
  8. a otsus asjas nr 3-2-1-42-13, p 12). Samas ei ole selle otsuse alusel kinnistusraamatusse kandeid tehtud ja omandi​suhe ei ole muutunud. Kinnistus​raamatusse tehti omandisuhteid muutvad kanded tehingu alusel. 22.
  9. TMS § 102 lg 6 kohaselt on TMS § 106 juhtumil müük täitemenetluses võlaõiguslik tehing. M. H. sõlmis tehingu kinnisasja võõrandamiseks S.-L. H.-le täitemenetluses
  10. jaanuaril 2010, mil tuli kohaldada enne
  11. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust (PKS), mille § 17 lg 2 esimesest lausest tulenevalt oli abikaasal keelatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvaid kinnisasju käsutada ilma teise abikaasa nõusolekuta (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a otsus asjas nr 3-2-1-16405, p 11). Kuigi viidatud lahendi kohaselt ei too PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine iseenesest kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu (asjaõiguslepingu) tühisust, tuleb arvestada sellega, et kui asjaõiguslepingut ei sõlminud käsutamiseks õigustatud isik, ei ole sellel kehtiva käsutuse tagajärgi ja asjaõiguslepingu alusel tehtud kanne on ebaõige. Kande ebaõigsusele tuginedes võib kaebajal olla õigus saavutada kohtulahend, millega kinnistu kantakse tagasi M. H. nimele ning selle arvel saaks kaebaja nõude rahuldada. 22.
  14. Kolleegium märgib kaebaja võimaliku kande ebaõigsusele tugineva nõudeõiguse kohta veel järgmist. Kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminud isikul puudus käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskne omandamine (AÕS § 561). Riigikohus on aga leidnud, et kinnisasja ei saa hea​uskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. aprilli
  16. a otsus asjas nr 3-2-1-164-05, p 11;
  17. novembri
  18. a otsus asjas nr 3-2-1-128-03, p 21). Kolleegium ei välista selles lahendis leitu kohaldamist ka praegusele juhtumile, mil M. H. võõrandas kinnistu oma emale, kes omakorda võõrandas selle edasi oma lapselapsele. Heausksuse puudumiseks oleks vaja tuvastada, kas tehingu tasuta iseloom (mh nt lähisugulaste vahel täitedokumendi kunstliku loomise võimaluse tõttu) või ka muud alused, mis võivad viidata heausksuse puudumisele. Näiteks võib eeldada, et M. H. ema teadis, et M. H. oli abielus ning et kinnistu kuulus ühisvarasse, mille käsutamiseks olnuks vaja ka abikaasa nõusolekut. Sellisel juhul ei ole välistatud, et S.-L. H. ei saanud kinnistu heauskseks omanikuks. Kui S.-L. H. ei olnud heauskne omanik, ei olnud tal kehtivat käsutus​õigust ka kinnistu võõrandamisel oma lapselapsele. Lapselaps võis sel juhul omanikuks saada vaid heauskse omandamise kaudu. Selle kontrollimisel tuleb kohaldada samu reegleid, mida tuleks kohaldada S.-L. H. kohta, s.t H. H. võis teada, et M. H. oli kaebajaga abielus. Lisaks nähtub kinnistusraamatu väljavõttest, et H. H. oli tehingute tegemise ajal täisealine (sünd. xx. xxxxxxxxx xxxx ning tehing tehti
  19. märtsil 2010). 22.
  20. Kolleegium märgib, et kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on vaidlusalune kinnistu koormatud mh
  21. a-l isikliku kasutusõigusega S.-L. H. ja T. T. kasuks ning
  22. a-l sissekantud hüpoteegiga Swedbank AS-i kasuks. Samas, kui selgub, et S.-L. H. ega H. H. ei ole saanud kinnistu heauskseks omanikuks, ei saanud H. H.-l olla käsutusõigust kinnistu koormamiseks kasutusõiguse ja hüpoteegiga. Sel juhul saavad eespool nimetatud isikud isiklikku kasutusõigust ja hüpoteeki ainult heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  23. aprilli
  24. a otsus asjas nr 3-2-1-18-14, p-d 20, 21), heausksuse puudumise eeldusi saab kohtu​menetluses kontrollida. 22.
  25. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kaebajal on ka praegu võimalik enda tegevusega kahju lõplikku tekkimist ära hoida või selle ulatust vähendada (viimast nt juhul, kui tal ei õnnestu nt tõendada hüpoteegipidaja pahausksust, kuid õnnestub tõendada S.-L. H. ja H. H. pahausksust kinnistu omandamisel, misjärel kantakse omand tagasi M. H.-le, kuid hüpoteek jääb kinnistut edasi koormama). II
  26. Justiitsministeerium on vastukassatsioonkaebuses kokkuvõtlikult seisukohal, et hüvitise suurust oleks tulnud vähendada suuremas ulatuses, kuna kaebaja oleks oma tegevusega saanud kahju täielikult ära hoida, mitte ainult vähendada.
  27. Vastustaja oli halduskohtule esitatud vastuses seisukohal, et kaebajale välja mõistetavat hüvitist tuleb tulenevalt kaebaja tegevusetusest enda õiguste kaitsmisel vähendada vähemalt 75%. Vastukassatsioonkaebuses väidab vastustaja, et kahjuhüvitise ulatust tuleb vähendada kuni nullini. Seega ei ole vastustaja välistanud kahjuhüvitise vähendamist suuremas ulatuses kui 75%, kuid mitte vähem kui 75%.
  28. Kohus kohaldab

§ 139

ilma kohustatud isiku taotluseta ning hüvitise vähendamiseks piisab sellest, et vähendamise asjaolud on menetlusosaliste poolt esitatud (Riigikohtu tsiviil​kolleegiumi 26. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-64-15, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

§ 139

lg 1 võimaldab kahjuhüvitist vähendada kuni nullini, kui kannatanu oleks saanud või saab kahju tekkimist täielikult ära hoida (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-6-08, p 14).
  3. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebaja kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis oleks suure tõenäosusega ära hoidnud talle tekkinud kahju, sh võib õiguskaitsevahendi kasutamine tõenäoliselt olla võimalik ka praeguse seisuga (vt käesoleva otsuse punkte 21 ja 22). Nimetatud asjaolu tuleb arvesse võtta kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel ning see võib kolleegiumi hinnangul tingida kahjuhüvitise suuruse vähendamise suuremas ulatuses kui üksnes 40%, sh võib tagasivõitmise nõude esitamata jätmine tingida kahjuhüvitise ulatuse vähendamise vähemalt 75% (vt käesoleva otsuse punkti 21). Kaebuse rahuldamine ülejäänud hüvitise ulatuse osas sõltub kaebaja​poolsest tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamisest (vt käesoleva otsuse punkti 22). III
  4. Kolleegium ei lahenda ise asja lõplikult, kuna praeguseks ei pruugi kahju olla täielikult tekkinud, sest kaebajal võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida või vähemalt vähendada, esitades maakohtusse hagi M. H., S.-L. H. ja H. H. vastu (vt käes​oleva otsuse punkti 22). Välja mõistetava kahjuhüvitise suurus sõltub kaebaja edaspidisest tegevusest. Seetõttu tühistab kolleegium haldus- ja ringkonnakohtu otsused osas, millega kohtud mõistsid kaebaja kasuks välja hüvitise, viivise ja menetluskulud. Kolleegium saadab asja hüvitise suuruse kindlakstegemiseks tagasi halduskohtusse.
  5. Kuna asjas tehtav otsus sõltub asjaolust (vt käesoleva otsuse punkti 22), mis tuleb tuvastada maakohtus, peab kolleegium kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia tagamiseks vajalikuks ise peatada asja menetlus kuni maakohtu võimaliku menetluse lõppemiseni (HKMS § 95 lg 1). Kui kaebaja jätab alates käesoleva otsuse jõustumisest 60 päeva jooksul käesoleva otsuse punktis 22 märgitud tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamata või ta peaks oma õigusi kuri​tarvitama, annab see aluse kahjuhüvitise nõude vähendamiseks, sh kuni nullini. Halduskohtul on võimalik menetlus uuendada, sh kui jõustub maakohtu lahend või kui kaebaja jätab tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi alates käesoleva otsuse jõustumisest 60 päeva jooksul kasutamata või kui peaks esinema menetluse uuendamise muu alus (HKMS § 99 lg 1).
  6. Kolleegium peab vajalikuks omal algatusel kohaldada ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset, et vältida maakohtusse hagi esitamisega kaebaja õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist (HKMS § 249 lg 1). Kolleegium peab seetõttu esialgse õiguskaitse abinõuna vajalikuks seada kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnis​omandi käsutamise keelumärge kaebaja kasuks. Selleks, et kõige vähem intensiivselt koormata H. H. õigusi, kohaldab kolleegium esialgset õiguskaitset alates käesoleva otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). Halduskohtul tuleb kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu tühistada, kui selle kohaldamiseks ettenähtud tähtaeg möödub (HKMS § 96 lg 2 teine lause, § 253 lg 1 ja lg 3 teine lause). Kaebaja peab arvestama, et enne 60 päeva möödumist on tal endal võimalik taotleda maakohtult hagi tagamist TsMS-s sätestatud alustel ja korras, sh enne hagi esitamist TsMS § 382 lg 1 alusel. Tõnu Anton, Villu Kõve, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.