Obsah (18)

§ 691§ 654§ 669§ 692§ 436§ 435§ 438§ 442§ 232§ 405§ 439§ 140§ 670§ 674§ 688§ 149§ 173§ 174

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-187-15 Otsuse kuupäev Tartu, 16. märts 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik K

) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata

§ 691p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. 11. Ringkonnakohus on jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata, rikkudes sellega oluliselt

§ 654lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohustusi.

Kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmine on

§ 669

lg 1 p 5 kohaselt menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis on

§ 692

lg 4 järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks sõltumata kassatsioonkaebuse väidetest. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud otsuses hageja väiteid ja kostja vastuväiteid ega märkinud tuvastatud asjaolusid, tõendeid ja õigusnorme, mis annavad aluse asuda maakohtust erinevale seisukohale, mille kohaselt kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ringkonnakohtu otsus peab

§ 436

lg 1 kohaselt olema seaduslik ja põhjendatud ning selleks tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Otsuse saab kohus langetada

§ 435

lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 442

lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust. Samuti tuleb

§ 436

lg 2 kohaselt kohtuotsus rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 232

lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda

§ 442lg 8 järgi otsuses põhjendama (vt ka Riigikohtu 11.

veebruari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). Kolleegium on korduvalt rõhutanud ka seda, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-15, p 10). Ringkonnakohtu otsus ei vasta nendele nõuetele. Kolleegium märgib lisaks, et kui maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses

§ 405

lg 1 järgi, ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohtus saab

§ 405

lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras, mh kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust või loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist (

§ 405lg 1 p-d 5 ja 7).

Kui ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel järgima mh

§-des 652-654 sätestatut.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutas augustis 2014 kostja teisele töötajale antud kütusekaarti, tankides sellega 60 euro 40 sendi eest, ning et kostja ütles septembris 2014 hageja töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas teise töötaja kütusekaardi kasutamine andis kostjale õiguse öelda hageja tööleping üles usalduse kaotuse tõttu. Hageja arvates on töölepingu ülesütlemine tühine, sest hagejal ei olnud keelatud teisele töötajale antud kütusekaarti kasutada ja seda kasutades ei ole hageja tööülesandeid ega lojaalsuskohustust rikkunud. Kostja leiab, et tal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, kuna hagejal oli keelatud kostja kütusekaardiga kütust võtta ja hageja pidi keeldu mõistma, kui temalt oli kütusekaart kokkulepitud limiidi ületamise tõttu varem ära võetud. Seega on poolte väited selles osas vastuolulised. Et hinnata, kas kaastöötaja kütusekaardi kasutamine kütuse tankimiseks on TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud tegu, mis võis põhjustada tööandja usalduse kaotuse hageja vastu, tuleb esmalt tuvastada, millised olid kostja kehtestatud tingimused kütusekaardi kasutamiseks. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses tuvastanud seda, kuidas pidi hageja kütuse tankimisel kostja kehtestatud korra kohaselt käituma, millised olid poolte kokkulepped kostja kulul kütuse tankimise kohta, sh hagejale kehtiv kütuselimiit, milline oli aruandlus ning kuidas toimus kütusekulu arvestus ja hüvitamine juhul, kui tööülesannete täitmiseks tankis töötaja oma raha eest või kui töötaja oli kehtestatud limiiti ületanud. Kirjeldatud asjaolusid teadmata ei ole võimalik teha järeldusi hagejale etteheidetavate rikkumiste kohta. Maakohus on vaidluse asjaolusid arvestades ja poolte väiteid hinnates jõudnud järeldusele, et teise töötaja kütusekaardi kasutamine 60 euro 40 sendi ulatuses ei ole nii oluliseks rikkumiseks, mis annaks aluse öelda tööleping usalduse kaotuse tõttu erakorraliselt üles. Ringkonnakohus leidis, et hageja rikkus lojaalsuskohustust, mistõttu oli kostjal õigus öelda tööleping usalduse kaotuse tõttu üles. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Kolleegium möönab, et TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Samas ei pruugi ainuüksi teisele töötajale antud kütusekaardi kasutamine olla hinnatav lojaalsuskohustuse rikkumisena. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldusi töötaja hoolsuse määra kohta. Ringkonnakohus ei analüüsinud poolte väiteid, mis on esitatud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude kohta, ega selgitanud, miks ei saa arvestada maakohtu otsuse aluseks olevate asjaoludega, mh sellega, et pooled olid leppinud kokku töösõitude kütusekulu limiidi ning et kütusekulu, mis ei olnud seotud tööga, tasaarvestas kostja hageja töötasuga.
2. Hageja väitel on töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine ka seetõttu, et kostja ei olnud teda enne ülesütlemist hoiatanud (TLS § 88 lg 3). Kostja vastuväite kohaselt ei pidanud ta hagejat hoiatama. Maakohus leidis, et kostjal oli kohustus hagejat enne ülesütlemist hoiatada, kuna hageja rikkumine ei olnud eriliselt raske ja ei olnud muid erakordseid asjaolusid, ning kostja ei ole hoiatamiskohustuse täitmist tõendanud. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et kostja ei pidanud hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatama, sest usalduse kaotuse põhjustanud töötaja töökohustuste rikkumise korral ei saa tööandjalt oodata töösuhte jätkamist. Ka seda seisukohta ei ole ringkonnakohus piisavalt põhjendanud. Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel (nt usalduse kaotuse tõttu), mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). Kolleegiumi arvates võimaldab TLS § 88 lg 3 teine lause jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Seega, kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks. Ringkonnakohus ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaldamise eeldusi analüüsinud. Kolleegium märgib lisaks, et hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 1 ja 2). Kuna seadus ei sätesta TLS § 88 lg-s 3 ettenähtud hoiatuse vorminõuet, võib tööandja hoiatada töötajat mis tahes vormis, olgu siis suuliselt, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või kirjalikult (TsÜS § 77 lg 1).
3. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma faktilistel asjaoludel põhineva põhjendatud seisukoha selle kohta, kas kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Selleks peab ringkonnakohus tegema kindlaks, kas hageja pani toime teo, mis andis kostjale aluse öelda hageja tööleping üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu. Kui ringkonnakohus sellise teo tuvastab, peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka selle kohta, kas kostja pidi hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatama või mitte. Kui ringkonnakohus jõuab järeldusele, et kostja pidi hagejat enne hoiatama, peab ta tuvastama ka selle, kas kostja oli hoiatamiskohustuse täitnud. Kolleegium rõhutab, et maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki poolte maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid, samuti põhjendama tõendite ümberhindamist (

§ 654lg 5 teine lause ja § 653).

15. Arvestades kassatsioonkaebuse nõudeid, selgitab kolleegium hagi lahendamise piire.

§ 439

järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping ning mõista kostjalt välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja avalduse osaliselt, tuvastades TLS § 107 lg 1 järgi töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetades töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel ning mõistes kostjalt TLS § 109 lg 1 kohaselt hageja kasuks välja tema ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Kostja palus maakohtul lahendada asja hagimenetluses. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, luges töölepingu lõppenuks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustas kooskõlas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg-tes 1 ja 4 sätestatuga kostja. Hageja ei esitanud maakohtule hagi ITVS § 24 lg-te 1 ja 3 järgi osas, millega jäeti tema hüvitisenõue rahuldamata. Seega jõustus töövaidluskomisjoni otsus osas, millega hageja hüvitisenõue jäeti rahuldamata, ITVS § 25 lg 1 järgi pärast sama seaduse § 24 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaja möödumist. Kuna hageja esitas oma täpsustatud hagi pärast ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud otsuse vaidlustamise tähtaega, ei olnud maakohtul alust hageja nõuet ühe kuu keskmist töötasu ületavas osas menetleda. Eeltoodust erinevale seisukohale asuda ei anna alust ka see, et kostja märkis, et vaidlustab töövaidluskomisjoni otsuse tervikuna. Kostja eesmärk sai olla vaidlustada töövaidluskomisjoni otsus üksnes osas, milles hageja avaldus rahuldati. Samale seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud ka 4. märtsil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1176-14 tehtud otsuses (p-d 10-12). Eeltoodust tulenevalt oli pooltel võimalik vaielda kohtus üksnes kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse ja kostjalt hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmise üle. Maakohtul oli kooskõlas

§-s 439 sätestatuga õigus teha otsus üksnes töölepingu ülesütlemise tühisuse, töölepingu lõpetamise ja kostjalt hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmise kohta ning apellatsioonimenetluses ei saadud neid hagi lahendamise piire laiendada. Juba ainuüksi sellest tulenevalt ei saa ka edasises menetluses kerkida küsimust hageja nõuete lahendamisest suuremas ulatuses.

1. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium, et ringkonnakohtule ei saa ette heita maakohtus lihtmenetluses lahendatud asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ka juhul, kui maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks. Samale seisukohale on kolleegium asunud ka
2. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-115-11 tehtud otsuses (p 12).
3. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, nagu oleks

§ 140

põhiseadusega vastuolus osas, milles see kohustab kassaatorit maksma töövaidlusasjas kautsjonit.

annab menetlusosalisele õiguse taotleda kautsjonist vabastamist (

1. ptk,
2. jagu). Hageja ei ole menetlusabi taotlenud. 18.

§ 670

lg 1 kohaselt võib kassatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

§ 674

lg 1 esimese lause järgi võib kassaator kuni kassatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Viidatud sätetest järeldub, et pärast kassatsioonitähtaja lõppu ei ole kassaatoril õigust oma kaebust muuta ega täiendada. Hageja kassatsioonkaebuse täiendus, mis on esitatud pärast kassatsioonitähtaega, jääb seega tähelepanuta. Kuna kolleegium ei kogu ega uuri tõendeid (

§ 688

lg 5), tuleb Riigikohtule koos kassatsioonkaebuse täiendusega esitatud tõendid hagejale tagastada. Et tõendid on esitatud elektrooniliselt, ei ole vajadust neid hagejale füüsiliselt tagastada. 19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt makstud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada selle tasujale.

20. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

Kohtud on praeguses menetluses otsustanud kooskõlas

§-s 173 sätestatuga üksnes menetluskulude jaotuse. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (

§ 174lg 4 ja § 177 lg 2).

Jaak Luik, Villu Kõve, Malle Seppik