← Eesti

3-3-1-72-15

Obsah (5)§ 98§ 56§ 11§ 92§ 2

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 98 lg 2 esimese lause kohaselt on maksukohustuse puhul, millega seoses ei ole sätestatud maksu​deklaratsiooni esitamise kohustust, maksusumma aegumistähtaeg üks aasta. Seega möödus maksu​summa määramise tähtaeg 2012. a lõpus.

§ 98

lg 2 teises lauses sätestatud nelja-aastane aegumis​tähtaeg kohalduks juhul, kui maksuhalduril jäi maksusumma määramata põhjusel, et maksu​kohustuslane ei täitnud talle seadusega pandud kohustusi. Praegu sellise olukorraga tegu ei ole, kuna vastustajale oli kaebaja tegevus kontrollitaval ajavahemikul teada. Kaebaja ei rikkunud ka kaasaaitamiskohustust. Kaebajal ei olnud õigusaktidest tulenevat kohustust pidada arvestust vee tarbimise kohta. KeTS § 32 lg 3 võimaldab veearvestuse pidamist kas veearvesti abil või keskkonnaloa andja poolt tunnustatud metoodika alusel. Isegi kui möönda kaasaaitamiskohustuse rikkumist, ei takistanud see vastustajal kesk​konnatasu määramist. Vastustajal ei ole pädevust otsustada selle üle, kas kaebaja on tegutsenud loanõuet eirates. Riiklikku järelevalvet veeseaduse (VeeS) ja välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) järgimise üle teeb Keskkonna​inspektsioon. Vastustaja ei ole arvestanud maksukohustust vähendavate asjaoludega. Alates

  1. aastast on menetluses kaebaja taotlus keskkonnakompleksloa väljastamiseks. Vastustajale oli kaebaja tegutsemine sel ajavahemikul teada, ometi ei juhtinud ta kordagi kaebaja tähelepanu sellele, et ta peaks ka kompleksloa menetluse kestel tegutsema loa alusel. Ka ei ole vastustaja arvestanud sellega, et pikendas kaks korda kompleksloa väljastamise tähtaega, viidates suurele töökoormusele. Kaebaja tegutses
  2. aprillist
  3. oktoobrini 2011 loata põhjusel, et loa väljastamine viibis. Kaebuse täienduses leidis kaebaja, et VÕKS § 46 lg 1 ja määrus nr 48 on vastuolus põhiseadusega. Keskkonnatasude seaduses on sätestatud saasteained, mille keskkonda viimise eest tuleb saastetasu maksta, ja tasumäärad, kuid seadus ei kehtesta saasteainete heitkoguste määramise meetodeid. VÕKS § 46 lg 1 kohaselt kehtestab vastava korra ja meetodid keskkonnaminister määrusega. Keskkonnatasu on põhiseaduse (PS) § 113 kaitsealas olev avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille elemendid peavad olema kindlaks määratud seadusega. Saasteainete heitkoguste määramise regulatsioon võib iseenesest olla osaliselt kehtestatud täitevvõimu aktiga, kuid seadusandja peab selleks sätestama selged juhised. Praegu seda tehtud ei ole ning saastetasu maksmise kohustuse suuruse üle otsustab minister määrusega. Lisaks võimaldab VÕKS kasutada regulatsiooni määruses kehtestamise asemel rahvusvaheliselt üldtunnustatud meetodeid, mis tähendab saastetasu suuruse kindlaksmääramist suisa halduse üksikaktiga. Määrus nr 48 kehtestab mitu erinevat meetodit, kuid ei määra kindlaks seda, mis alusel Keskkonnaamet nende vahel valima peaks. Otsese mõõtmise ja arvutusliku meetodi kasutamise tulemused võivad aga mitmekordselt erineda. Kasutatavast meetodist võib seega sõltuda ka see, kas isiku tegevus ületab välisõhu saasteloa künnise või mitte. Keskkonnatasu määramise regulatsioon on vastuolus ka õigusselguse põhimõttega ega võimalda ettevõtjal haldusorgani tegevust ette näha.
  4. Tallinna Halduskohus jättis
  5. novembri
  6. a otsusega kaebuse ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et määrus nr 48 ja VÕKS § 46 lg 1 on PS §-ga 113 kooskõlas. Kõik saasteainete välisõhku heitmisel määratava keskkonnatasu olulised elemendid on KeTS-s ja VÕKS-s sätestatud. VÕKS § 46 lg 1 annab keskkonnaministrile volituse kehtestada saasteainete heitkoguste määramise kord. See ei tähenda, et ministri pädevusse on antud saastetasu objekti määramine. Määrus nr 48 on abistava iseloomuga. Heitkoguste määramise meetodite reguleerimine seaduses ei ole tingimata vajalik. Määrus kehtestab kaks meetodit heitkoguste määramiseks: otsese ja arvutusliku. Üldjuhul valib meetodi keskkonnakasutaja, loata tegutsemise korral aga Keskkonnaamet. Kuna ametil ei ole sellises olukorras üldjuhul täpseid mõõtmisandmeid, on loogiline lähtuda arvutuslikust meetodist. Regulatsioon on piisavalt selge ja arusaadav. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et maksusumma määramise tähtaeg tulenes

§ 98lg 2 esimesest lausest.

Kaebajal ei olnud keskkonnaluba ega sellest tulenevalt maksu arvutamise ja deklareerimise kohustust, kuid see ei tähenda, et kaebajal ei olnud arvestuse pidamise kohustust. Selline kohustus tulenes

§ 56lg-st 2.

Arvestuse pidamine on oluline ka sellepärast, et teatud künniste ületamisel on kohustuslik keskkonnaloa olemasolu. Kaebaja ei ole esitanud andmeid, millest võiks järeldada, et tema tegevus enne loa saamist ei ületanud keskkonnaloa künnist. Farmis peetavate loomade arv viitab vastupidisele. Seega oleks kaebajal pidanud olema vee erikasutusluba ja välisõhu saasteluba. Kuna tal neid ei olnud, tegutses ta nõudeid eirates. Vastustaja on andnud kaebajale võimaluse

  1. a II ja III kvartali kohta deklaratsiooni esitamiseks, kuid kaebaja on sellest keeldunud. Kaebaja ei ole fikseerinud veearvesti näitu enne kompleksloa jõustumist
  2. oktoobril
  4. a IV kvartali kohta esitatud andmed ei olnud aga usaldusväärsed, mistõttu on vastustaja õigustatult lähtunud arvutuslikust meetodist. Kaebaja esitas vastustajale
  5. a II ja III kvartali kohta õhu​saaste arvutused, kuid need ei olnud tehtud kehtiva metoodika kohaselt ega saastetasu määramiseks piisavad. Seega rikkus kaebaja arvestuse pidamise ja kaasaaitamiskohustust. Kaebaja ei tuginenud maksumenetluses

§-st 64 tulenevale enese mittesüüstamise privileegile. Kuna vastustajal puudusid maksu määramiseks vajalikud täpsed andmed ning ta pidi tegema kaebajale korduvaid järelepärimisi, on ilmne, et maksusumma jäi määramata kaebajapoolse rikkumise tõttu. Seetõttu kohaldub

§ 98lg 2 teises lauses sätestatud nelja-aastane tähtaeg.

Kohus ei nõustunud kaebajaga, et loa omamise nõude eiramise pidi kindlaks tegema Keskkonna​inspektsioon. On mõistlik ja loogiline, et ka selle üksiku asjaolu tuvastamise pädevus on Keskkonna​ametil maksuhalduri ülesannete täitjana. See tuleneb ka

§ 11lg-st 1.

Seadus ei anna Keskkonnaametile kaalutlusõigust valida, kas kohaldada saastetasu kõrgendatud määra või mitte. Asjaolud, mida kaebaja nimetas maksukohustust vähendavatena, ei ole sellised, mida vastustaja oleks maksu määramisel saanud arvesse võtta ega saa mõjutada keskkonnatasu suurust. Kui kaebaja ei olnud vastustaja arvutustega nõus, oleks ta võinud esitada ise tõendeid, mis kinnitaksid, et tegelikud heitkogused olid väiksemad. Seda kaebaja teinud ei ole, vaid on üksnes oletanud, et mõõtmise puhul oleksid heitkogused olnud väiksemad. Otseseid mõõtmistulemusi ei olnud ja vastustaja ei saanud neile tugineda, kuna tagasiulatuvalt otseseid mõõtmisi teha ei saa. 5. OÜ Kuivajõe Farmer esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Lisaks halduskohtule esitatud kaebuses väljatoodule leidis kaebaja järgmist. Kaebaja ei nõustunud halduskohtuga, et saastetasu määramise regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas. KeTS kehtestab saastetasu määrad üksnes saasteainete ühenditele (nt anorgaanilised lämmastikuühendid), keskkonnaministril on aga VÕKS § 46 lg 1 alusel võimalik otsustada, millistele konkreetsetele ühenditele ta heitkoguste määramise korra kehtestab ja millist meetodit seejuures kasutatakse. Minister võib määrata ka sellise meetodi, mille puhul jäävad heitkogused alati allapoole keskkonnatasu maksmise kohustuse piiri. Seega on ministrile antud lubamatult suured volitused. Määrus nr 48 ei kohusta Keskkonnaametit kasutama kindlat meetodit vaid jätab võimaluse valida mõõtmise ja arvutusliku meetodi vahel. Heitkogused võivad meetodi valikust sõltuvalt mitme​kordselt erineda. Seega pole isikul võimalik ette näha, kas tema tegevus ületab keskkonnaloa künnist või mitte.

§ 98

lg 2 teises lauses sätestatud aegumistähtaja kohaldamiseks peab esinema põhjuslik seos – maksukohustuslase käitumine peab olema kaasa toonud selle, et maksuhalduril ei olnud võimalik määrata maksusummat. Seega pole oluline see, kas kaebaja rikkus VÕKS-st ja veeseadusest tulenevat loakohustust, vaid see, kas kaebaja rikkus sellist kohustust, mille rikkumine ei võimaldanud vastustajal maksu tähtaja jooksul määrata. Keskkonnatasude määramiseks vajalikud andmed olid vastustajal olemas juba alates

  1. aastast, millest alates vastustaja menetles kaebaja keskkonnakompleksloa taotlust.
  2. a II ja III kvartali loomade arvu teatas kaebaja vastustajale aprillis
  3. Mais 2012 on kaebaja edastanud andmed piimatoodangu ja loomade pidamis​tingimuste kohta. Alates esimesest vastustajale esitatud vastusest on kaebaja selgitanud, et puur​kaevust vee võtmise üle arvestust ei peetud. Keskkonnatasu määramise otsuse, mis tugines juba menetluse algusest alates kättesaadavale teabele, tegi vastustaja aga oluliselt hiljem,
  4. aastal. Kaebaja ei olnud keskkonnatasu määramise menetluse ajal teadlik asjaolust, et mõõtmise meetod ja arvutuslik meetod annavad oluliselt erineva tulemuse, mistõttu ta ei teinud ise mõõtmisi. Kaebaja väide meetodite tulemuste erinevuse kohta ei ole oletuslik. Praeguseks ajaks on kaebaja käitises tehtud mõõtmine, millest selgub, et tegelikud heitkogused on arvutuslikest oluliselt väiksemad. Alusetu on kohtu väide, et mõõtmistulemustele ei saa tugineda tagasiulatuvalt. Kõik olulised parameetrid on
  5. aastaga võrreldes samaks jäänud. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et kui vastustaja ei oleks kompleksloa väljastamise täht​aega omal algatusel pikendanud, siis oleks kaebaja kontrollperioodil tegutsenud kompleksloa alusel.
  6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  7. juuni
  8. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja rahuldas kaebuse välisõhu saastetasu puudutavas osas. Muus osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et vastustaja saab keskkonnatasu määramisel tuvastada kõik selle eelduseks olevad asjaolud, sh kõrgendatud tasumäära kohaldamise eeldused. KeTS sätetest nähtub selgelt, et keskkonnaloata tegutsenud kaebajal ei olnud keskkonna​deklaratsiooni esitamise kohustust. Isegi kui seadusandja eesmärk ei olnud keskkonnaloata tegutsevatele isikutele maksukohustuse määramiseks lühema aegumistähtaja kehtestamine, ei saa

§ 98lg-t 2 tõlgendada maksukohustuslase kahjuks.

Keskkonnaloata tegutsemist iseenesest ei saa pidada keskkonnatasu määramise takistuseks. VeeS § 21 lg 1 p 3 paneb isikule kohustuse pidada arvestust vee erikasutuse kohta, sidumata seda kohustust vee erikasutusloa või keskkonnakompleksloa olemasoluga.

§ 56

lg-st 2 tulenevalt lasus kaebajal kohustus pidada veevõtu kohta kvartalite kaupa arvestust. Selle kohustuse rikkumise tõttu on kohaldatav

§ 98lg 2 teises lauses sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg.

Kaebaja pole rikkunud kaasaaitamiskohustust maksumenetluses ega VÕKS-i arvestuse pidamise nõudeid. Vastustaja pole ka näidanud, milliseid andmeid oleks kaebaja pidanud lisaks esitama. Seega on välisõhu saastetasu määramine aegunud. Vee erikasutusõiguse tasu on seaduses kindlaks määratud alam- ja ülemmäärana. Täpne tasumäär tuleneb Vabariigi Valitsuse

  1. novembri
  2. a määrusest nr
  3. Riigikohtu praktika kohaselt ei tulene sellest tasu põhiseadusevastasus. Ka keskkonnatasu kõrgendatud määra kehtestamine kesk​konna​loata tegevuse korral on põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja väide, et haldusorganid andsid talle eksitavat teavet loa olemasolu vajaduse kohta, on paljasõnaline. Küsimus, kas keskkonna​kompleksloa menetlemisega viivitati ülemäära, ei ole keskkonnatasu määramisel oluline. Viivituse korral võis isikule tekkida kahju, mille hüvitamist saab nõuda riigivastutuse seaduse alusel. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks vastavalt kaebuse rahuldamise osakaalule välja 89,4% taotletud menetluskuludest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Keskkonnaamet esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kaebus rahuldati. Keskkonnaamet palus jätta jõusse halduskohtu otsuse. Vastustaja leiab, et see, et keskkonnaloata tegutsevatel isikutel ei ole deklaratsiooni esitamise kohustust, ei anna alust kohaldada nende puhul lühemat maksusumma määramise aegumistähtaega kui loa alusel tegutsevate isikute puhul. Kaebaja on rikkunud keskkonnaloa omamise kohustust, mistõttu tuleb kohaldada

§ 98

lg 2 teist lauset.

§ 98

lg 2 esimeses lauses sätestatud üheaastane aegumistähtaeg kohaldub üksnes juhul, kui eriseadus ei näegi ette deklaratsiooni esitamise kohustust ja maksukohustuslane on täitnud kõik maksustamise seisukohast olulised kohustused ning vaatamata sellele on maksuhaldur jätnud maksu määramata. Näiteks kohaldub see norm maamaksu määramisel. Keskkonnatasude puhul on aga seaduses sätestatud deklaratsiooni esitamise kohustus. Loata tegevuse korral jääbki maksusumma määramata loakohustuse rikkumise tõttu. Vastustaja rõhutab, et keskkonnatasu maksmise kohustus on igal keskkonda kasutaval isikul. 8. Kaebaja esitas vastustaja kassatsioonkaebusele vastuse, milles palus kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Väär on vastustaja seisukoht, et

§ 98

lg 2 üheaastase aegumistähtaja kohaldamiseks peab isik olema täitnud kõiki seadusest tulenevaid kohustusi. Nelja-aastase aegumistähtaja kohaldamise eelduseks on põhjuslik seos rikutud kohustuse ja maksu määramata jätmise vahel. Lühem aegumistähtaeg on põhjendatud eesmärgiga piirata kõrgema tasumäära kui karistusliku eesmärgiga mõjutusvahendi rakendamist riigi poolt isikute suhtes, kes ei pruugi olla teadlikud keeruliselt reguleeritud saastamiskünniste ületamisest. Maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud tõlgendada seadust maksumaksja kahjuks.

  1. OÜ Kuivajõe Farmer esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kaebus jäeti rahuldamata. Kaebaja leiab, et VeeS ei sätesta vee erikasutusloata tegutsevale isikule kohustust pidada arvestust kasutatava vee hulga üle. Ringkonnakohtu viidatud normid reguleerivad vee erikasutusloa alusel toimuvat tegevust. Seda kinnitab ka asjaolu, et keskkonnaloata tegutseva isiku puhul arvutab keskkonnatasu Keskkonnaamet. Lisaks ei ole vee erikasutusõiguse tasu määramiseks ilmtingimata vajalik veevõtu üle arvestust pidada. Lähtuda võib ka keskkonnaloa andja tunnustatud arvutuslikust metoodikast. Ringkonnakohus on jätnud hindamata põhjusliku seose kaebaja tegevuse ja maksu​summa määramata jätmise vahel. See, et kaebaja ei pidanud veekasutuse üle arvestust, ei saanud takistada maksusumma määramist
  2. aastal. Vastustaja on rikkunud selgitamiskohustust, kui ei teavitanud kaebajat, et kavatseb ka loamenetluse toimumise ajal nõuda keskkonnatasu. Ka ei ole maksu määramisel arvestatud vastustaja ebamõistliku viivitusega kompleksloa andmisel. Vastustaja pädevuses ei ole otsustada, kas isikul peaks olema keskkonnaluba või ei. See pädevus on Keskkonnainspektsioonil.
  3. Vastustaja esitas kaebaja vastukassatsioonkaebusele vastuse, milles palus vastu​kassatsioon​kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja nõustus kaebajaga, et VeeS-st ei tulene vee erikasutusloata isikule kohustust pidada vee kasutamise üle arvestust. Isikul, kes kasutab põhjavett üle 5 m3 ööpäevas, lasub aga kohustus taotleda vee erikasutusluba. Selleks tuleb tal endal välja arvutada oma veetarbimine. Isik peab oma veetarbimise välja arvutama ja maksuhaldurile teada andma

§ 56lg 1 alusel.

Vastustaja selgitas, et keskkonnakompleksloa väljaandmise 120-päevane tähtaeg pikenes SVKS § 14 lg-te 3 ja 4 alusel kaebajalt lisateabe saamiseks kulunud aja võrra. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Riigikohtu halduskolleegium käsitleb esmalt keskkonnatasu määramise aegumistähtaega (I osa), seejärel keskkonnatasu regulatsiooni kooskõla PS §-ga 113 (II osa) ja viimaks muid asja lahendamiseks olulisi küsimusi (III osa). I
  2. Esimeseks vaidlusküsimuseks poolte vahel on see, milline aegumistähtaeg kohaldub keskkonna​- tasu määramisele.

§ 98

lg 1 esimese lause kohaselt on maksusumma määramise aegumis​tähtaeg üldjuhul kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksu​deklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksu​summa valesti arvutati.

§ 98

lg 2 kohaselt on maksukohustuse puhul, millega seoses ei ole maksudeklaratsiooni esitamise kohustust seadusega sätestatud, maksusumma määramise aegumistähtaeg üks aasta. Kui maksusumma jäi määramata või määrati valesti maksukohustuslase poolt talle seadusega pandud kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise tõttu, on maksusumma määramise aegumistähtaeg neli aastat. Aegumistähtaeg algab maksukohustuse tekkimise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. 13. Ringkonnakohus leidis, et välisõhu saastetasu määramisele kehtis praegusel juhul

§ 98lg 2 esimesest lausest tulenev üheaastane aegumistähtaeg.

Vee erikasutusõiguse tasu määramisele kehtis aga nelja-aastane aegumistähtaeg, kuna kaebaja jättis täitmata talle veeseadusest tuleneva vee erikasutuse üle arvestuse pidamise kohustuse. 14. Riigikohus ei nõustu ringkonnakohtu tõlgendusega

§-st 98 tulenevate aegumistähtaegade kohta keskkonnaloata tegutsemise korral. Keskkonnatasudega seoses on seaduses sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustus (KeTS § 333). Seega kohaldub keskkonnatasu määramisele

§ 98lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Ke

TS-s on sätestatud eriregulatsioon juhuks, kui isik tegutseb loa omamise nõuet eirates. Sellisel juhul määrab tasu Keskkonnaamet keskkonnatasu teatega ning loata tegutsejalt deklaratsiooni esitamist ei nõuta (KeTS § 341). Samamoodi koostab Keskkonnaamet keskkonnatasu teate ka

§ 92

lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud juhtudel: kui loa alusel tegutsev isik jääb deklaratsiooni esitamisega hiljaks või esitab deklaratsioonis ekslikke või valeandmeid. Loanõuet eirates tegutsevate keskkonnakasutajate jaoks kehtestatud eriregulatsioonist ei saa teha järeldust, et keskkonnaloata tegutsemise korral muutub keskkonnatasu

§ 98

tähenduses maksu​kohustuseks, millega seoses deklaratsiooni esitamise kohustust sätestatud ei ole. Eri​regulatsiooni kehtestamisel ei saanud seadusandja tahteks olla ilma nõutava loata tegutsevatele isikutele lühema keskkonnatasu määramise aegumistähtaja kohaldumine kui loa alusel tegutsevatele isikutele kohalduv tähtaeg. Nii deklaratsiooni esitamisega hilinenud isikutele, deklaratsioonis valeandmeid esitanud isikutele kui ka loa omamise kohustust rikkunud isikutele keskkonnatasu määramisele kohaldub seega ühtne kolme- või viieaastane aegumistähtaeg. Eeltoodust tulenevalt ei olnud

  1. aastal toimunud keskkonnakasutuse eest keskkonnatasu määramine
  2. juuni
  3. a keskkonnatasu teatega aegunud. II
  4. Kaebaja leiab, et välisõhu saastetasu määramise regulatsioon on vastuolus PS §-ga 113, kuna saastetasu objekt – välisõhku heidetud saasteainete kogus – ei ole seaduses piisavalt määratletud. Kaebaja leiab, et heitkoguste arvutamise metoodika oli keskkonnatasu teate koostamise ajal põhiseadusvastaselt kehtestatud keskkonnaministri määrusega nr 48, mis sätestas looma- ja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid. Seadus jättis ministrile kaebaja hinnangul metoodika kehtestamisel liialt laia otsustusruumi.
  5. Saastetasu on kohustatud maksma isik, kes on saanud keskkonnaloa alusel õiguse heita keskkonda saasteaineid või on teinud seda vastavat luba omamata (KeTS § 5 lg 1). Seega tekib tasu maksmise kohustus hetkest, mil heitmed ületavad piirmäära, millest alates on kehtestatud loa omamise kohustus. Seejuures on saastetasu objektiks kogu keskkonda heidetav saasteaine kogus. VÕKS § 68 lg 1 kohaselt kehtestab heitkogused, millest alates on nõutav saasteluba, valdkonna eest vastutav minister määrusega (vaidlustatud keskkonnateate andmise ajal keskkonnaministri
  6. septembri
  7. a määrus "Saasteainete heitkogused ja kasutatavate seadmete võimsused, millest alates on nõutav välisõhu saasteluba ja erisaasteluba"; alates
  8. aasta juulist kehtib uus määrus). Heidetavate saasteainete kogus määratakse KeTS § 32 lg 6 kohaselt kas mõõtmise teel või arvutusliku meetodi alusel. VÕKS § 46 lg 1 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volituse saasteainete heitkoguste määramise korra ja meetodite kehtestamiseks.
  9. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud, et põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Õigussuhte üksikute elementide delegeerimine täitevvõimule ei ole lubatud, kuna maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest. Seadus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Määrus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. Rahalise kohustuse kehtestamist võib delegeerida vaid juhul, kui see tuleneb kohustuse iseloomust ning seaduses määratakse kindlaks diskretsiooni ulatus. See võib seisneda seadusega tasu alam- ja ülemmäära sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (
  10. novembri
  11. a otsus asjas nr 3-4-1-18-07, p-d 24-26;
  12. detsembri
  13. a otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19).
  14. Riigikohus märgib esmalt, et kuigi keskkonnatasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse, erineb see oluliselt maksudest. Maks on rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks (

§ 2). Keskkonnatasu on aga keskkonna kasutusõiguse hind (Ke

TS § 3 lg 1), seega tasu kesk​konna kui rahvusliku rikkuse kasutamise eest (vt ka PS § 5). Keskkonnatasus kajastub keskkonna​õiguse põhimõttena tunnustatud "saastaja (või keskkonnakasutaja) maksab" põhimõte, mille kohaselt keskkonna kasutaja tegevusest põhjustatud negatiivse keskkonnamõjuga seonduvad kulud peavad jääma keskkonnakasutaja, mitte ühiskonna kanda. Keskkonnatasude eesmärgiks on ka mõjutada isikuid keskkonnasäästlikumalt käituma. Seega on keskkonnatasude puhul tegu iselaadse rahalise kohustusega, mille reguleerimisel ja kohaldamisel tuleb arvestada ka keskkonnaõiguse põhimõtteid ja keskkonna säästmise eesmärki.

  1. Riigikohtu halduskolleegium leiab, arvestades ka eelmises punktis selgitatut, et keskkonnatasu objekti kindlaksmääramise regulatsiooni kehtestamisel ei ole eksitud PS §-st 113 tuleneva seaduslikkuse nõude vastu. Keskkonnaministri
  2. septembri
  3. a määrus, millega minister kehtestas saasteainete heitkogused, millest alates oli nõutav keskkonnaloa olemasolu, ei reguleeri otseselt saastetasu objekti. Saastetasu objektiks on keskkonda viidud saasteainete kogus. See, et KeTS seob saastetasu maksmise kohustuse tekkimise keskkonnaloakohustusliku saasteaine heit​kogusega, ei anna alust järeldada, et saastetasu objekti kindlaks määramine on delegeeritud põhiseadusvastases ulatuses täitevvõimu otsustusruumi. Ringkonnakohus on õigesti viidanud KeTS §-le 2, mille kohaselt keskkonnatasude kehtestamisel ja rakendamisel lähtutakse keskkonnakaitse vajadusest ning riigi majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast. Määruse vorm võimaldab muutuvatele oludele paindlikumalt reageerida. Lisaks on loakohustusliku saastamise piiri kindlaks määramisel tegu täpseid eriteadmisi nõudva otsusega, mille langetamise pädevuse andmine valdkonna eest vastutavale ministrile on põhjendatud.
  4. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhiseadusevastane ka heitkoguste kindlaksmääramise metoodika kehtestamise andmine täitevvõimu pädevusse. Üldjuhul on keskkonnakasutajal, kes on õigel ajal taotlenud keskkonnaloa, võimalik otsustada, kas leida heitkogused mõõtmise abil või kasutada arvutuslikku meetodit. Üksnes juhul, kui keskkonnakasutaja on tegutsenud loata, teinud vea deklaratsiooni esitamisel või jätnud deklaratsiooni õigeks ajaks esitamata, määrab heitkoguse Keskkonnaamet, kasutades seejuures kas arvutuslikku või otsestel mõõtmistel põhinevat meetodit. Seega on keskkonnakasutajal nõuetekohase tegutsemise korral alati võimalik maksta keskkonnatasu otseste mõõtmiste tulemuste alusel. Lisaks eeltoodule on saasteainete heitkoguste määramise metoodika kehtestamine valdkondlikke eriteadmisi nõudev ja muutuvate olude ning uute teaduslike teadmistega arvestamist nõudev otsus, mille langetamine seadusandlikul tasandil ei oleks põhjendatud. III
  5. Riigikohus nõustub haldus- ja ringkonnakohtute põhjendustega selle kohta, et Keskkonnaamet saab keskkonnatasu määramisel tuvastada kõik tasu määramise eelduseks olevad asjaolud. Riigi​kohus ei pea vajalikuks korrata kohtute põhjendusi. Ringkonnakohus on leidnud, et kaebaja pole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et vastustaja eksitas teda kohustuse osas omada keskkonnakompleksloa taotluse menetlemise keskkonnaluba ja maksta keskkonnatasu. Vastuseks kassatsioonkaebuses esitatud väitele selgitab kolleegium, et loa omamise ja keskkonnatasu maksmise kohustus keskkonna kasutamisel tuleneb selgelt seadusest. Seetõttu ei ole ka selgitamiskohustuse võimalik rikkumine oluline.
  6. Kaebaja leiab, et arvutusliku meetodi kasutamise tulemusel leitud saasteainete heitkogused on oluliselt suuremad kui tema ettevõttest tegelikult väljutati. Seetõttu on teda kohustatud tasuma oluliselt suuremat saastetasu. Väite kinnituseks on kaebaja esitanud ringkonnakohtule OÜ Kesk​konna​uuringute Keskus koostatud "OÜ Kuivajõe Farmer lubatud heitkoguste projekti". Kaebaja selgitas, et
  7. oktoobril 2011 väljastatud keskkonnakompleksloa kohaselt oli arvutusliku meetodi alusel leitud kaebaja käitise ammoniaagi heitkogus 50,452 t/a. OÜ Keskkonnauuringute Keskus tehtud mõõtmise alusel oli käitise aastane ammoniaagi heitkogus aga 16,305 t/a. Ammoniaagi heitkogust mõõdeti küll
  8. aasta keskpaigas, kuid kaebaja kinnitusel on heitkoguse määramiseks olulised parameetrid
  9. aastast alates samaks jäänud. Metaani ja dilämmastikoksiidi heitkogused leidis OÜ Keskkonnauuringute Keskus arvutuslikku meetodit kasutades. Ringkonnakohus rahuldas
  10. juunil 2015 peetud kohtuistungil heitkoguste projekti tõendina asja juurde võtmise taotluse. Kuna ringkonnakohus leidis, et välisõhu saastetasu määramine oli aegunud, ei hinnanud ringkonnakohus lubatud heitkoguste projekti otsuse tegemisel.
  11. Kaebajale määrati loata tegutsemise tõttu KeTS § 26 lg 1 p 2 alusel ammoniaagi saastetasu 20kordses määras. Ammoniaagi heite eest määratud saastetasu oli kokku 26 809 eurot ja 14 senti, seega moodustas see 99% kaebajale keskkonnatasu teates määratud välisõhu saastetasust. Lisaks ammoniaagi heitele 20-kordse tasumäära kohaldamisele kohaldati keskkonnatasu teates 20-kordset tasumäära ka dilämmastikoksiidi heitele ja viiekordset tasumäära vee erikasutuse eest (KeTS § 29).
  12. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui saastetasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud (
  13. märtsi
  14. a otsus asjas nr 3-3-1-3-05, p 13). Kolleegium leiab, et kaebajal on keskkonnatasu proportsionaalsuse tagamiseks seetõttu võimalik vaielda vastu arvutuslikul meetodil määratud ammoniaagi heitkoguse suurusele, kui ta suudab tõendada, et tema käitisest
  15. aasta II, III kvartalis ja IV kvartali loata tegutsemise päevadel väljutatud ammoniaagi kogus oli oluliselt väiksem kui keskkonnatasu teates märgitud. Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et otsese mõõtmise tulemustele ei saa tagasi​ulatuvalt tugineda. Kui kaebaja näitab veenvalt ära, et
  16. aastal tehtud ammoniaagi heitkoguse mõõtmistulemuste alusel on võimalik otsustada ka
  17. aastal keskkonda heidetud ammoniaagi koguse üle, saab kohus vajaduse korral keskkonnatasu teate ülemäärase keskkonnatasu määramise osas tühistada. Seetõttu tuleb kohtuasi saata tagasi ringkonnakohtule, kellel tuleb anda hinnang kaebaja esitatud lubatud heitkoguste projektile.
  18. Kolleegium on eelviidatud lahendis asjas nr 3-3-1-3-05 möönnud, et kõrgendatud tasumäära kohaldamisel on karistuslik iseloom (p 9). Kõrgendatud tasumäära kohaldamise põhieesmärgiks on aga selle kompenseerimine, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem kui loa alusel toimuva ja reguleeritud keskkonnakasutuse puhul. Võimaliku keskkonnakahju suurus ei sõltu seejuures sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsus​kohustuse järgimata jätmise tõttu ettevaatamatusest (3-3-1-3-05, p 13). Sel põhjusel leidis Riigikohtu halduskolleegium, et konkreetses asjas oli 15-kordse tasumäära kohaldamine proportsionaalne, ega asunud hindama seda, kas saasteained viidi loata keskkonda tahtlikult või hooletusest.
  19. Kolleegium selgitab, et praeguse juhtumi asjaolud erinevad asja nr 3-3-1-3-05 faktidest selle poolest, et oli tegemist põhimõtteliselt loakõlbuliku tegevusega, millele hiljem ka luba anti. Asjas nr 3-3-1-3-05 sattusid saasteained keskkonda põhjusel, et isiku valduses olnud raudteetsistern lekkis. Sellisel moel saasteainete keskkonda viimine on märksa suurema ohupotentsiaaliga ega oleks keskkonnaluba saanud. Seega saab praegusel juhul keskkonnatasu kõrgendatud määras nõudmise eesmärgina näha eelkõige isiku suunamist keskkonnaluba taotlema, mitte võimaliku keskkonnale tekitatava kahju kompenseerimist. Ringkonnakohtul tuleb pärast selle väljaselgitamist, millise ammoniaagi heitkoguse alusel kesk​konna​tasu määrata, hinnata ka seda, kas kõrgendatud määras keskkonnatasu lõplik suurus on proportsionaalne. Kuigi KeTS ei võimalda kõrgendatud määras keskkonnatasu nõudmisel vastustajale kaalutlusõigust, võib selle regulatsiooni rakendamine anda siiski proportsionaalse tulemuse (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  20. mai
  21. a otsus asjas nr 3-4-1-12-13, p 30). Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib seevastu rikkuda kaebaja omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Keskkonnatasu lõppsumma proportsionaalsuse üle otsustamisel saab arvestada tegevuse ohtlikkust keskkonnale ja kaebaja süüd (kaebaja tegutses teadlikult keskkonnaloata, samas oli ta asunud keskkonnaluba taotlema ning loa andmise otsustamine viibis ajavahemikul, mille eest keskkonna​tasu määrati, vähemalt osaliselt vastustajast tulenevatel põhjustel).
  22. Riigikohus rahuldab mõlemad kassatsioonkaebused osaliselt. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 2 alusel tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kaebaja tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.