Obsah (7)

§ 74§ 7§ 9§ 15§ 25§ 16§ 10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-11-16 22.

) § 72 lg 2 p-le 4 (oht avalikule korrale või riigi julgeolekule) ning kohaldades ühtlasi

§ 74lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks.

1. I. Gaynutdinov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse, tuginedes kokkuvõtvalt väidetele, et ettekirjutus on eba​proportsio​naal​ne ning rikub kaebaja õigust elada perekonnaelu. Kaebaja on elanud sisuliselt kogu elu Eestis, tema eraja perekonnaelu on tihedalt seotud Eestiga. Venemaa Föderatsiooniga seob teda vaid koda​kondsus. Kaebaja elab koos emaga, kes vajab hooldamist. Kaebaja kui pikaaegse sisse​rändaja välja​saatmine ei ole lubatav ning on võimatu ka Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel sõlmitud tagasivõtulepingu raames.
2. Tallinna Halduskohus rahuldas
3. jaanuari
4. a määrusega haldusasjas nr 3-14-53279 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas lahkumisettekirjutuse täitmise.
5. Tallinna Halduskohus jättis
6. detsembri
7. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused on järgmised: 1) vaidlustatud haldusakt põhineb asjaolul, et kaebaja viibib riigis ilma seadusliku aluseta. Selles olukorras näeb

§ 7

lg 1 ette lahkumisettekirjutuse tegemise ning § 72 lg 2 p 4 võimaldab lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebajal Eestis viibimisalust ei ole. Elamisloa andmisest on juba keeldutud alusel, et kaebaja Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Muu hulgas tuvastati elamisloa üle peetud kohtu​vaidluses, et kaebaja puhul pole alust rääkida era​korralisest pere​kondlikust sõltuvussuhtest; 2) arvestades, et lahkumisettekirjutus tugines tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisele ning vaid​lus selle üle on lõppenud, siis on lahkumisettekirjutuse üle peetav vaidlus kaebaja jaoks perspektiivitu; 3) kaebajale ei saa

§ 9

lg 1 p 3 alusel seadustamisettekirjutust teha, sest ta ohustab avalikku korda; 4)

§ 74lg 2 alusel on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu viieks aastaks.

Haldusakt on selles osas

§ 74lg-ga 5 kooskõlas.

1. Tallinna Halduskohus andis
2. detsembri
3. a määrusega haldusasjas nr 3-14-53208 PPA-le loa paigutada I. Gaynutdinov kinnipidamiskeskusesse (KPK). Tartu Ringkonnakohus leidis
4. veebruari
5. a määruses, et olukorras, kus lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud, tuleb isik KPK-st vabastada. Riigikohus tühistas
6. septembri
7. a määrusega asjas nr 3-3-1-32-15 Tartu Ringkonnakohtu määruse ja jättis jõusse Tartu Halduskohtu määruse.
8. septembri
9. a määrusega haldusasjas nr 3-15-2368 andis Tallinna Halduskohus PPA-le

§ 15lg 1 ja lg 2 p-de 1–3 ning § 23 lg 11 alusel loa paigutada I.

Gaynutdinov KPK-sse mitte kaue​maks kui

1. novembrini
3. novembri
4. a määrusega andis Tallinna Halduskohus PPA-le loa pikendada isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni
5. jaanuarini 2016, leides, et esineb põgenemise oht ja lisaks väljasaatmise takistamisele võib isik kujutada ohtu avalikkusele. Need määrused on jõustunud Riigikohtu halduskolleegiumi
6. jaanuari
7. a määrustega asjades nr 3-71-3-116-15 ja 3-7-1-3-47-
8. Tallinna Halduskohus andis
9. jaanuaril 2016 PPA-le loa pikendada I. Gaynutdinovi KPK-s kinni​pidamise tähtaega kuni
10. veebruarini 2016, leides, et esineb nii põgenemisoht kui ka oht avalikule korrale, kuid alates
11. veebruarist 2016 (s.o kauem kui kuus kuud) pole alust isikut jätkuvalt kinni pidada, sest ei esine

§ 25lg-s 2 märgitud asjaolusid.

1. I. Gaynutdinov esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu
2. detsembri
3. a otsuse tühistami​- seks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja kordas varasemaid väiteid ning heitis haldus​kohtule ette tuginemist üksnes haldusasjas nr 3-14-51395 jõustunud kohtuotsusele. Kohus pidanuks kontrol​lima, kas PPA on arvestanud kaebaja käitumise, alalise elamise kestuse, väljasaatmise ja sissesõidukeelu tagajärgedega kaebajale ja tema pereliikmetele ning sidemete puudumist koda​kondsus​järgse riigiga. Kaebaja viitas

§ 74

lg-tele 3 ja 4, mis võimaldavad sissesõidu​keeldu kohaldada ka lühemaks tähtajaks või jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. jaanuari
3. a määrusega haldusasjas nr 3-14-53279 halduskohtu
4. jaanuari
5. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu – vaidlus​aluse ettekirjutuse täitmise peatamise – ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse alates
6. jaanuarist 2016 rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised: 1) kaebajal on jätkuvalt esialgse õiguskaitse vajadus, sest ehkki lahkumis​ettekirjutuse ja sissesõidu​keelu tühistamist lahkumisettekirjutuse täitmine ei takista, on esialgse õiguskaitse tühistamise tõe​näoliseks tagajärjeks lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine ning Eesti Vabariigis viibimis​aluse puudumist arvestades ei saaks kaebaja pelgalt kaebust rahuldava kohtuotsuse tulemusena Eestisse naasta. Hetkel ei ole kohtule teadaolevalt kaebaja väljasaatmiseks muud takistust kui selles asjas kohaldatud esialgne õiguskaitse. Kaebajal on kehtiv Venemaa Föderatsiooni kui kodakondsus​järgse riigi reisidokument ning Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu art 6 lg 2 kohaselt ei tule erandina lepingu art-test 2–5 tagasi​võtutaotlust esitada, kui tagasivõetaval isikul on kehtiv pass. Kehtiva passiga isik on võimalik üle anda maismaapiiril asuvas piiripunktis; 2) esialgse õiguskaitse lõpetamise tagajärjed on kaebaja jaoks küll väga ebameeldivad, kuid praegu​ses asjas pole põhjendatud neid ära hoida. Kui Eestis lähisugulaste (venna ja eelkõige eaka ema) seaduslikku viibimist arvestades võiks sedavõrd pikaajalise sissesõidukeelu kohaldamise proportsio​naalsus olla küsitav, siis lahkumisettekirjutuse vaidlustamise osas on kaebus ja apellatsioonkaebus kohtu esialgse hinnangu kohaselt perspektiivitud. Sissesõidukeeluga seoses ei muuda esialgse õigus​kaitse kohaldamata jätmine kaebaja õiguste kaitsmist kohtuotsusega raskendatuks või võimatuks. Kaebaja jätkuvad väited tema pikaajalise Eestis elamise, era- ja perekonnaelu riive ning sidemete puudumise kohta Venemaaga ei too talle suure tõenäosusega edu. Kaebaja on pannud korduvalt toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid, millele on iseloomulik kõrge retsidiivsus; talle elamisloa andmisest on keeldutud. Ka KPK-sse paigutamise menetluses pole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis võiksid muuta kaebaja väljasaatmise õigusvastaseks; 3) esialgse õiguskaitse jätkamise tõenäoliseks tagajärjeks oleks olulise avaliku huvi kahjustamine, sest KPK-st vabanemisel on tõsine oht, et kaebaja hakkab väljasaatmisest kõrvale hoidma.
7. I. Gaynutdinov esitas määruskaebuse ringkonnakohtu
8. jaanuari
9. a määruse tühista​- miseks ning esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks – peatada väljasaatmine asjas lõpliku kohtu​lahendi jõustumiseni. Lisaks palus kaebaja peatada vaidlustatud määruse täitmine.
10. Riigikohtu halduskolleegium peatas
11. jaanuari
12. a määrusega asjas nr 7-1-3-73-16 esialgse õiguskaitse korras vaidlusaluse ettekirjutuse täitmise Riigikohtu lahendi jõustumiseni I. Gaynutdinovi määruskaebuse kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13. I. Gaynutdinov põhjendab oma määruskaebust järgmiselt: 1) apellatsioonkaebuse läbivaatamine on kaebaja jaoks väga oluline. Sellest, kas ta saab isiklikult osaleda kohtuistungil ning veenda kohut, et ta pere- ja eraelu vajab kaitset, sõltuvad kaebaja ja tema ema elud; 2) kaebaja 74-aastase ema terviseseisund halveneb ning ta vajab pidevat hooldust. Kaebaja on ainus, kes saab ema aidata, sest tema vend elab eraldi koos oma perega; 3) kaebajal puuduvad Venemaal elukoht ja sissetulek. Faktiliselt peaks ta väljasaatmise korral ela​ma tänaval. Kaebajaga ei saaks sel juhul ühendust võtta, muu hulgas kui emaga midagi juhtub; 4) oht avalikule korrale pole tõendatud. Kuriteo toimepanekust on möödunud palju aega ning isik on karistuse täiel määral ära kandnud. Vangla riskianalüüsi hinnang "avalikkusele kõrgohtlik" lähtub kuriteo raskusest, mitte kaebaja käitumisest mh vangistuse jooksul. Kaebaja osales sotsiaal​programmides ja õppis eesti keelt. Tal on tihedad sidemed perega; 5) väidetav põgenemisoht on teoreetiline. Kaebaja viibis veebruarist septembrini 2015 vabaduses, hoolitses ema eest, õigusrikkumised puudusid ning ta oli PPA-le kättesaadav. Kaebaja ei kavatse ka edaspidi hakata väljasaatmisest kõrvale hoidma, vaid soovib oma õigusi kaitsta õiguslikel viisidel; 6) esialgse õiguskaitse kohaldamine võimaldab kaebajal realiseerida põhiõigust osaleda oma kohtu​asja arutelul, ilmuda kohtusse ning anda oma seletusi.
14. veebruaril 2016 esitas kaebaja Riigikohtule perearsti tõendi oma ema terviseseisundi halvenemise ning tema pideva kõrvalabi vajaduse kohta.
15. märtsil 2016 esitas kaebaja Riigikohtule tõendi selle kohta, et tema emal on tuvastatud raske puue, millest tingituna ta vajab igal ööpäeval kõrvalabi hügieeni​toimingutel, riietumisel ja liikumisel ning järelevalvet.
16. PPA vaidleb määruskaebusele vastu ning leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Arvestades, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on läbinud kohtuliku kontrolli kõigis kolmes kohtuastmes ning on tunnistatud proportsionaalseks ja õiguspäraseks, on lahkumisettekirjutuse vaidlustamine muutunud perspektiivituks. Samuti ei aita lahkumisettekirjutuse vaidlustamine kaebajal saavutada tema eesmärki – ka ettekirjutuse tühistamine ei annaks kaebajale seaduslikku alust Eestis viibimiseks. PPA on
17. veebruari
18. a kirjaga teatanud kaebajale ka, et esineb alus jätta rahuldamata tema uus tähtajalise elamisloa taotlus (isik ei vasta tähtajalise elamis​loa andmise tingimustele). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19. Praeguses asjas on vaidlus selle üle, kas lahkumisettekirjutuse täitmine tuleks peatada lahkumis​- ettekirjutuse ja sissesõidukeelu üle peetava vaidluse lõpuni.
20. Vaidlustatud haldusaktiga on otsustatud kaks küsimust: teha kaebajale ettekirjutus Eesti Vaba​- riigist lahkumiseks ning kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Halduskohus peatas
21. jaanuari
22. a määrusega esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse täitmise ning põhjen​- das seda sellega, et ettekirjutuse vahepealse sundtäitmise korral oleks tegemist kaebaja jaoks pöördumatute tagajärgedega ning kaebuse rahuldamise korral oleks kohtuotsuse täitmine tõe​näoliselt võimatu. Ringkonnakohus tühistas
23. jaanuari
24. a määrusega esialgse õigus​kaitse pea​miselt kahel põhjusel: esiteks lahkumisettekirjutuse tühistamise osas kaebuse perspektiivituse tõttu (sissesõidu​keelu osas kohus kaebust perspektiivituks ei pidanud) ja teiseks ohu tõttu, et kaebaja asub KPK-st vabanemisel väljasaatmisest kõrvale hoidma. 16.

§ 16

lg 1 teise lause kohaselt ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Sellegipoolest annab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 muu hulgas lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel aluse kohaldada põhjendatud vajaduse korral esialgset õiguskaitset, mis võib HKMS § 251 lg 1 p-st 1 tulenevalt seisneda vaidlustatud haldusakti kehti​vu​se või täitmise peatamises. HKMS § 249 lg 1 seab esialgse õiguskaitse eelduseks, et vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 järgi arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid taga​järgi.

1. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et lahkumisettekirjutust puudutavas osas välistaks kaebaja väljasaatmine menetluse kestel kaebuse eesmärgi saavutamise isegi juhul, kui kaebus rahul​datakse – viibimisaluse puudumisel ei piisa lahkumisettekirjutuse tühistamisest, et kaebajal oleks alus Eestisse naasta. Lisaks tuleneb kaebaja väidetest, et ka kohtumenetluses osalemine on tema välja​saatmise korral oluliselt raskendatud. Kaebajal ei oleks võimalik menetlu​ses isiklikult osaleda ning Venemaal elukoha ja kontaktide puudumise tõttu oleks keeruline pere ja kohtuga suhelda.
2. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on seoses väljasaatmisega kohtumenetluse kestel leidnud järg​mist. Kui isiku väljasaatmisel ähvardab teda tema väitel Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 3 (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld) vastase kohtlemise oht, siis, arvestades art 3 olulisust ja võimaliku kahju pöördumatust, hõlmab õiguskaitsevahendi tõhususe nõue (EIÕK art 13), et õiguskaitsevahendil oleks automaatne edasilükkav mõju. Sama kehtib EIÕK art 2 (õigus elule) või EIÕK protokolli nr 4 art 4 (grupiviisiline väljasaatmine) rikkumise ohu korral (EIK
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 22689/07: De Souza Ribeiro vs. Prantsusmaa, p 82; EIK
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 54131/08: Baysakov jt vs. Ukraina, p 71). Era- või perekonnaelu puutumatuse (EIÕK art 8) rikkumise ohu korral ei ole automaatne edasi​lükkav mõju tingimata vajalik. Siiski nõuab art 13 koosmõjus art-ga 8 ka asjades, kus välja​saatmine sekkuks väidetavalt isiku õigusesse era- ja perekonnaelu puutumatusele, et riik annaks isikule tõhusa võimaluse vaidlus​tada väljasaatmist või elamisloa andmisest keeldumist ning näeks ette piisa​vad menetluslikud taga​tised ja põhjaliku uurimise sõltumatu ja erapooletu organi poolt (De Souza Ribeiro vs. Prantsusmaa, p 83). Tõhusa õiguskaitsevahendi nõue art 13 mõttes eeldab, et õiguskaitse​vahendiga oleks võimalik vältida meetmete täideviimist, mis on konventsiooniga vastuolus ja mille tagajärjed võivad olla pöördumatud. Järelikult ei ole art-ga 13 kooskõlas selliste meetmete täideviimine enne, kui riigi​sisesed organid on hinnanud meetmete kooskõla konventsioo​niga, kuigi selle nõude täitmise viisi osas on riikidel teatav kaalutlusruum (EIK
7. mai
8. a otsus asjas nr 51564/99: Čonka vs. Belgia, p 79). Asjas De Souza Ribeiro vs. Prantsusmaa märkis EIK lisaks, et kohtute töökoormus ei saa õigustada EIÕK art 13 nõuete eiramist – riikidel on kohustus ehitada kohtusüsteem üles selliselt, et see vastaks art 13 nõuetele (otsuse p 98).
9. Kuigi praeguses asjas viitab kaebaja üksnes enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikku​mi​sele lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitse​vahendi tõhususe taga​miseks. Kolleegium nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kaebaja välja​saatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osale​mine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. Teiselt poolt märgib kolleegium, et kaebaja puhul ei ole väljasaatmisest kõrvalehoidumise oht märkimisväärne – ta ei ole varem menetlusest kõrvale hoidunud (
10. aastal oli kaebaja üle poole aasta vaba​duses) ning pole ka muid asjaolusid, mis sellele ohule viitaksid. Asjaolu, et kaebaja KPK-s hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohal​damast lahkumis​ettekirjutuse täitmise taga​miseks teisi

§ 10lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmeid.

See on lubatud ka ajal, kui lahkumis​ettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka Riigikohtu haldus​kolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). 20. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus tühistas esialgse õigus​kaitse põhjendamatult. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine on oluline tagamaks, et kaebaja saaks tõhusalt osaleda asja kohtulikul arutamisel, ning kaebaja väljasaatmine enne kohtumenetluse lõppu raskendaks kaebuse rahuldamise korral oluliselt selle eesmärkide saavutamist. Kolleegiumi hinnan​gul ei saa kaebust pidada vaatamata kaebajal Eestis viibimise aluse puudumisele ilmselgelt perspek​tiivituks. Olukorras, kus isikul puudub Eestis viibi​miseks õiguslik alus, on PPA-l lahkumis​ette​kirjutuse asemel võimalik otsustada ka seadustamis​ettekirjutuse tegemise kasuks (

§ 9lg 1 p 3).

21. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving