RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 22 alusel 19. mail 2014 Andmekaitse Inspekt​sioonile (AKI) kaebuse, milles palus Andmekaitse Inspektsioonil võtta seisukoht, kas Äri​päev on rikkunud isikuandmete töötlemisega tema põhiõigusi. Kui Andmekaitse Inspektsioon leiab, et V. P. õigusi on rikutud, siis teha Äripäevale

§-de 21 ja 33 alusel ettekirjutus lõpetada tema isikuandmete töötlemine ja avaldamine nii olevikus kui ka tulevikus ning kustutada või sulgeda tema kohta kogutud isikuandmed.

1. Andmekaitse Inspektsioon algatas Äripäev AS-i suhtes järelevalvemenetluse. Andmekaitse Inspektsioon informeeris
2. juuli
3. a menetluse lõpetamise teates isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-1/14/901 (menetluse lõpetamise teade) V. P.-d Äripäev AS-i suhtes algatatud riikliku järelevalve menetluse lõpetamisest. Ühtlasi tegi Andmekaitse Inspektsioon teatavaks seisukoha, et V. P. isikuandmete avalikustamiseks olid täidetud kõik

§ 11

lg 2 tingimused ning isikuandmete avaldamine ei kahjustanud ülemääraselt tema eraelu puutumatust.

1. V. P. esitas
2. augustil
3. a-l Tallinna Halduskohtule kaebuse menetluse lõpetamise teate tühistamiseks ning Andmekaitse Inspektsiooni asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja märkis, et enne artikli avaldamist võttis ajakirjanik temaga ühendust, misjärel kaebaja avaldas, et ta ei soovi oma isikuandmete sellisel viisil avaldamist. Andmete avaldamisel puudus aja​kirjanduslik eesmärk, sest kaebaja töötab patendivolinikuna ja tema igapäevane tegevus ei ole üld​juhul seotud avalike ülesannete täitmisega. Ka on investeerimine eraeluline tegevus ning kaebajat ei saa pidada suurinvestoriks. Kaebaja ei ole avaliku elu tegelane, kelleks loetakse isikut, kes teostab avalikku võimu või suudab mõjutada poliitikat või majandust. Andmekaitse menetluse lõpetamise teade on haldusakt. See ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele.
4. Tallinna Halduskohus jättis
5. jaanuari
6. a otsusega V. P. kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et menetluse lõpetamise teade ei ole haldusakt. Andmekaitse Inspektsioon algatas järele​valvemenetluse kaalutlusõiguse alusel. HMS § 43 lg 2 kohane toiming, millega järele​valve​organi poole pöördujat teavitatakse järelevalvemenetluse tulemusest, ei riiva iseseisvalt tema õigusi. Andmekaitse Inspektsioon on selgitanud oma seisukohti piisavalt arusaadavalt ja põhjalikult ning analüüsinud kõiki olulisi asjaolusid, ületamata kaalutlusõiguse piire. Andmekaitse Inspektsioon on põhjendatult jõudnud järeldusele, et

§ 11

lg 2 nõuete rikkumist ega kaebaja õiguste ülemäärast kahjustamist ei ole toimunud. Börsiinvestorite edetabel põhineb avalikel andmetel ning kaebaja kohta on avaldatud üksnes nimi ja börsiinvesteeringute väärtus. Kaebaja põhjendused oma õiguste ülemäärase kahjustamise kohta on üldsõnalised. Andmete avalikustamise mõõdukuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka kaebaja kohta

1. aastal analoogsete andmete avalikustamist, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Andmete avalikustamine ei riiva isiku privaatsusõigust varasemaga võrreldes intensiivsemalt. Kaebaja on oma tegevusega ise sisenenud avaliku huvi sfääri ja peab seega taluma ulatuslikumat eraelu puutumatuse riivet. Kohus mõistis V. P.-lt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 2475 eurot ja 74 senti.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega V. P. apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Sõltumata sellest, kas andmesubjekt on kaebuse esitanud või mitte, otsustab Andmekaitse Inspekt​sioon järelevalvemenetluse algatamise

§ 33lg-st 5 tulenevalt kaalutlusõiguse alusel.

Samuti on Andmekaitse Inspektsioonil kaalutlusõigus järelevalvemenetluse lõpetamise üle. Andmesubjektil puudub õigus nõuda Andmekaitse Inspektsioonilt järelevalvemenetluse läbiviimist või konkreetse järelevalvemeetme rakendamist (s.o haldusakti andmist). Andmesubjekti kaebus

§ 33

lg 5 ja § 38 tähenduses on olemuselt märgukiri ning puudutatud isik võib üksnes nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlus​vigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Äripäev AS-i suhtes läbiviidud järelevalvemenetlus ei alanud V. P. poolt AKI-ile kaebuse esitamisega, vaid Andme​kaitse Inspektsiooni poolt Äripäev AS-ile järelepärimise saatmise kui esimese menetlus​toiminguga (HMS § 35 lg 1 p 3). Seetõttu ei saa menetluse lõpetamise teadet käsitada keeldumisena V. P. taotletud haldusakti andmisest (HMS § 43 lg 2 esimene lause), vaid tegemist on haldusorgani enda initsiatiivil alustatud menetluse lõpetamise toiminguga (HMS § 43 lg 2 teine lause). Järelevalvemenetluse lõpetamine ilma ettekirjutust tegemata on menetlustoiming, sest sellel puudub regulatiivne iseloom. Seega ei vasta järelevalvemenetluse lõpetamise otsus ühele haldusakti olulisele tunnusele. Apellant ei ole kohtumenetluses toonud välja ühtegi olulist asjaolu, mida AKI poleks järele​valve​menetluse lõpetamise otsustamisel arvesse võtnud ja mis saaks viidata kaalutlusvigade esinemisele. Isiku ettevõtlusega seotud info avaldamine ei kujuta endast ülemäärast eraelu puutumatuse riivet, sest ettevõtlus on väljapoole, avalikkusele suunatud tegevus ning ettevõtlustulu ja varaga seotud põhimõtteliselt avalike andmete avaldamine toimub ajakirjanduslikul eesmärgil (s.o mitte üksnes sensatsiooni ja meelelahutuse huvides) ja edendab ühiskonnas vajalikku debatti paljudel erinevatel olulistel majandusteemadel. Äripäeva artiklitel oli ajakirjanduslik eesmärk anda terviklik ülevaade börsil aasta jooksul toimunud muutustest ja investeerimistegevuse tendentsidest. Apellandi investeeringu väärtust arvestades pole ka alust eeldada, et tal pole üldse majanduslikku võimu. Tabelis on apellandi kohta neutraalsel kujul esitatud üksnes nimi ja tema börsiinvesteeringute väärtus 2013. ja 2014. aasta võrdluses, samuti viide edetabelikoha paranemisele. Sekkumine apellandi privaatsfääri on olnud väheintensiivne. Kuna praegusel juhul tulenes piisav alus V. P. isikuandmete tema nõusolekuta meedias avaldamiseks tema investeerimistegevuse mahust, ei ole iseenesest tähtis, kas teda on põhjust pidada avaliku elu tegelaseks laiemas kontekstis (nt tema töö tõttu patendivolinikuna). Apellant ei ole kaebuses Andmekaitse Inspektsioonile väitnud, et ajalehes Äripäev tema kohta avaldatud informatsioon oleks vale, mistõttu on põhjendamatu etteheide, nagu Andmekaitse Inspektsioon oleks rikkunud uurimispõhimõtet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. V. P. palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) Andmekaitse Inspektsiooni menetluse lõpetamise teade on haldusakt, mis on kaalutlusvigadega ega vasta HMS nõuetele; 2)

§ 33

lg 5 kohaselt võib Andmekaitse Inspektsioon algatada järelevalvemenetluse kaebuse alusel või omal algatusel. Andmekaitse Inspektsioon algatas järelevalvemenetluse V. P. kaebuse (taotlus HMS mõttes) alusel, mitte omal initsiatiivil. Vastustaja on viinud kohtu eksiteele. Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebuse (taotluse) esitamise korral on haldusorganil kaalutlusõigus, kas alustada või mitte alustada haldusmenetlust, on vastuolus seadusandja tahtega ja HMS mõttega; 3)

alusel menetletavates asjades on olulise tähtsusega kontrollida, kas isikuandmete töötlemine vastab

§-s 6 toodud põhimõtetele. Seega oli Andmekaitse Inspektsioonil kohustus kontrollida, kas Äripäev AS-i avaldatud edetabelis toodud andmed on asjakohased ja täielikud, sõltumata sellest, kas kaebaja on seda eraldi välja toonud või mitte; 4) kohtud on jätnud käsitlemata osa kaebaja esitatud väidetest, rikkudes sellega halduskohtu​menetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-st 1 ja §-dest 164 ning 165 tulenevaid nõudeid. V. P. esitas Tallinna Halduskohtule

1. detsembril
2. a-l nõude täpsustuse, millega taotles vastustaja haldusakti tühistamist ja vastustaja kohustamist väljastama kaalutlusvigadeta haldusakti V. P.
3. mai
4. a kaebuse lahendamiseks. Tallinna Halduskohus ei ole nõude muutmist käsitlenud ja kohtuotsusest ei selgu selle põhjust; 5) Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIK) art 8 lg 2 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 ei saa olla aluseks meedias isiku eraelu puutumatuse riive õigustamiseks, sest Äripäev AS ei ole riigiasutus ega kohalik omavalitsus; 6) täitmata on

§ 11

lg 2 eeldused isikuandmete andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil avaldamiseks. Kassaator ei ole avaliku elu tegelane. Börsiinvestorite edetabeli avaldamise eesmärk saab olla ainult lugejaskonna uudishimu rahuldamine ja meedia majandushuvide kindlustamine, mitte avaliku debati arendamine. Äripäeva artiklid oleksid täitnud oma funktsiooni ja eesmärki ka ilma konkreetsete isikuandmete avalikustamiseta. Ebaseadusliku isikuandmete avaldamise puhul ei ole tähtsust, kas avaldamine kahjustas andmesubjekti õigusi ülemääraselt. Kassaatori eraviisiline investeering ei ole ettevõtlus. Investeerimine on raha säästmise ja hoiustamise ning tuleviku tarbeks vahendite kogumise üks vorme; 7) menetluskulud, mille Tallinna Halduskohus mõistis kolmanda isiku kasuks kassaatorilt välja, on üksnes osaliselt vajalikud ja põhjendatud. Lisaks võimaldavad väljamõistetud menetluskulud kolmandal isikul alusetult rikastuda, sest käibemaksukohustuslasena on tal erinevalt kassaatorist võimalik tasutud käibemaks tagasi arvestada. 8. Andmekaitse Inspektsioon on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tema põhjendused on järgmised: 1) kaebus ei ole taotlus HMS mõttes. Taotlus HMS mõttes on isiku tahteavaldus tema enda suhtes toimingu tegemiseks või haldusakti andmiseks. Kaebuses aga soovitakse menetluse alustamist kolmanda isiku vastu, kes kaebaja õigusi rikub. Järelevalve alustamine ja lõpetamine on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt menetlustoimingud. Vaatamata sellele, et kassaator jäi ebaõige seisukoha juurde ning taotles kohtult menetluse lõpetamise teate kui haldusakti tühistamist, on kohtud, sõltumata ebaõigest nõudest, kaebuse sisuliselt läbi vaadanud; 2)

näeb Andmekaitse Inspektsioonile ette laia diskretsiooniõiguse selles üle kuidas peaks kaebuse lahendama ja milliseid meetmeid rakendama. Ka rikkumise avastamise korral ei järgne Andmekaitse Inspektsioonile automaatselt kohustust ettekirjutuse tegemiseks ning kaebajal ei ole subjektiivset nõudeõigust konkreetse järelevalvemeetme rakendamiseks; 3) praegusel juhul on tegemist kahe vastandliku õigushüve (õigus eraelu puutumatusele ja õigus sõnavabadusele) ristumisega. Ajakirjandusvabadus on üks neist alustest, mis võimaldab eraelu puutumatust ja informatsioonilist enesemääramisõigust riivata. Asjaolusid hinnates asus AKI seisukohale, et kaebaja eraelu riive küll eksisteerib, kuid see ei olnud nii ulatuslik, et õigustada täitevvõimu sekkumist ajakirjandusvabadusse; 4) otsus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Kohtud ei ole tuvastanud kaalutlusreeglite rikkumist; 5)

§ 11

lg 2 ei eelda, et isik oleks avaliku elu tegelane, ka ei ole Andmekaitse Inspektsioon seda väitnud. Isiku vastu võib eksisteerida avalik huvi ka siis, kui ta ei kvalifitseeru üldisemas plaanis avaliku elu tegelaseks. Praegusel juhul on avalik huvi tingitud kaebaja börsiinvesteeringute suurusest, edetabeli koostamise eesmärk ei ole kajastada tuntud inimeste varalist seisu. 9. Äripäev AS on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tema põhjendused on järgmised: 1)

§ 11

lg 1 kohaselt, kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse, sealhulgas

§ 11

lg 2 alusel, ei kohaldata isikuandmete töötlemisele teisi

paragrahve. Praegusel juhul on andmesubjekti andmed avaldatud seaduse alusel, sest äriregistri ja Eesti väärtpaberite keskregistri andmed on avalikud ning artikkel on koostatud avalikes andmebaasides seaduse alusel avaldatud olemasoleva informatsiooni põhjal. Kui selline töötlemine ja avalikustamine riiklikes registrites on lubatud, ei saa olla keelatud ka andmete edasine töötlemine. Selliselt avalikustatud andmete taasavaldamise puhul ei ole tähtis aja​kirjanduslik eesmärk, huvi või ülemäärase kahjustamise kriteeriumid, veel vähem kassaatori viidatud kriteeriumid avaliku elu tegelase, investeerimise kui põhitegevuse jmt kohta. Oluline on vaid see, et andmed oleks varem seaduslikult avaldatud; 2) kumulatiivselt on täidetud ka kõik

§ 11

lg 2 erandi kohaldamise kriteeriumid: andmete avaldamisel oli ajakirjanduslik eesmärk, eksisteeris ülekaalukas avalik huvi, andmesubjekti õigusi ei kahjustatud ülemääraselt ning järgiti ajakirjanduseetika koodeksi nõudeid. See, et Äripäev on avalikke andmeid täiendavalt analüüsinud, ei ole vastuolus

§ 11

lg-ga 2; 3) ajakirjandust saab teha paljudel erinevatel viisidel, kuid seda ajakirjanduse enda valikul. Kui kohus hakkaks seda ajakirjandusele ette kirjutama, läheks see vastuollu vaba ajakirjanduse põhimõttega. EIK on rõhutanud, et riigisisese kohtu ülesandeks ei ole asendada ajakirjanduse meetodid enda arusaamadega. Väljendusvabadus ei kaitse üksnes ideede ja teabe sisu, vaid ka nende vormi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Esmalt analüüsib kolleegium seda, kas menetluse lõpetamise teade on haldusakt või toiming (I). Seejärel peatub kolleegium kassaatori õigusel vaidlustada menetluse lõpetamise teadet ja nõuda ettekirjutuse tegemist (II). Edasi kontrollib kolleegium, kas Andmekaitse Inspektsioon järgis kaalutlus​reegleid (III) ja analüüsib kassaatori ülejäänud väiteid (IV). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (V). I
2. Menetluse lõpetamise teates viitas Andmekaitse Inspektsioon tema menetluses olnud V. P. kaebusele. Teate kohaselt algatas Andmekaitse Inspektsioon Äripäev AS-i suhtes järelevalve​menetluse, selgitamaks välja, kas kaebaja isikuandmete avalikustamisel on täidetud

§ 11lg 2 nõuded.

Menetluse lõpetamise teates on ära toodud Andmekaitse Inspektsiooni hinnang isiku​andmete töötlemisele kolmanda isiku poolt. Andmekaitse Inspektsioon ei tuvastanud isikuandmete töötlemisel seaduse rikkumist ning teatas, et lõpetab riikliku järelevalve menetluse. Praegune asi on sarnane

1. oktoobri
2. a otsusele nr 3-3-1-42-14, milles kolleegium pidas tühistamiskaebust lubatavaks. Kolleegium märgib, et HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Praegusel juhul on tegemist haldusmenetluse lõpetamisega sisulisel põhjusel, mis on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega.
3. V. P. on esitanud lisaks tühistamisnõudele kohustamisnõude väljastada tema kaebuse lahendamise kohta kaalutlusvigadeta haldusakt. Kohustamisnõude rahuldamise üheks eelduseks on see, et vastustaja on õigusvastaselt keeldunud haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest, olnud tegevusetu või viivitanud. Kohustamiskaebus on praeguses olukorras asjakohane ning kohtud on selle põhjendatult läbi vaadanud. II
4. Kolleegium on varasemas praktikas (vt nt
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15;
7. oktoobri
8. a määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 17;
9. otsus nr 3-3-1-42-14, p 12) leidnud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. 14.

§ 33

lg 5 kohaselt võib Andmekaitse Inspektsioon algatada järelevalvemenetluse kaebuse alusel või omal algatusel. Selle kohaselt on Andmekaitse Inspektsioonile järelevalve menetluse algatamiseks jäetud kaalumisruum. Samuti on tal kaalutlusõigus otsustada järelevalvemenetluse lõpetamise üle. 15.

normid kaitsevad kolleegiumi arvates ilma kahtlusteta füüsiliste andmesubjektide, sh kaebaja õigushüve. PS § 26 järgi on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi.

§ 1

lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk kaitsta isikuandmete töötlemisel just füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele. Sama eesmärk on fikseeritud direktiivis 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (edaspidi andmekaitse direktiiv), mida

üle võtab (vt andmekaitse direktiivi art 1 lg 1). Andmekaitse direktiivi art 28 kohaselt peavad liikmesriigid ellu kutsuma järelevalveasutuse, kes vaatab läbi kõigi isikute või kõnealuseid isikuid esindava ühenduse esitatud avaldused nende õiguste ja vabaduste kaitse kohta seoses isikuandmete töötlemisega ning teavitab andmesubjekte avalduse tagajärgedest. Seega on Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks ees​märgiks just kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele.

1. Ülaltoodut arvestades on kassaatoril kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. III
2. Kuna Andmekaitse Inspektsioon kohaldab konkreetset järelevalvemeedet kaalutlusõiguse alusel, piirdub sisuline kohtulik kontroll hindamisega, kas Andmekaitse Inspektsioon on kaalutlusreeglitest kinni pidanud. 18.

§ 11

lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole iseseisev alus andmete töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei pea olema seaduslikku alust (vt

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23;
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Avalikest allikatest pärinevate andmete isikute lõikes koondamine ning avaldamine varalist seisundit kajastava pingereana laia lugejaskonnaga majandus​lehes loob isikuandmetele uue konteksti ning avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi, kujutades endast seega arvestatavat eraelu riivet. Lisaks on kaebaja välja toonud, et
5. a edetabeli avaldamisele järgnes ka raadiosaade, milles toodi välja tabelis olevate isikute nimed ja nende ametikohad, ning pärast raadiosaadet tekkis nii tuttavatel kui ka võõrastel isikutel kaebaja vastu kõrgendatud huvi (vt
6. detsembri
7. a kohtuistungi protokoll, tl 124). Kolleegium leiab, et kassaatori isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks on

§ 11lg 2.

Vaidlust ei ole selle üle, et andmete avaldamiseks ei olnud andmesubjekti nõusolekut. 19.

§ 11

lg 2 kehtestab eriregulatsiooni isikuandmete töötlemisele ajakirjanduslikul eesmärgil. Selle kohaselt võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andme​subjekti õigusi. Sellise regulatsiooni kehtestamise kohustus tuleneb andmekaitsedirektiivi artiklist 9 (vt ka direktiivi põhjendust 37). See säte orienteerib liikmesriike leidma tasakaalu sõnavabaduse, sh ajakirjandus​vabaduse, ja eraelu puutumatuse vahel ning kehtestama eriregulatsiooni isikuandmete töötlemisele ajakirjanduslikul eesmärgil (andmekaitse direktiivi eestikeelses tõlkes on kasutatud väljendit "ajakirjanduse jaoks").

1. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb, selleks et võtta arvesse sõnavabaduse tähtsust igas demokraatlikus ühiskonnas, sellega seonduvaid mõisteid, sealhulgas ajakirjanduse mõistet, tõlgendada laialt (Euroopa Kohtu
2. detsembri
3. a otsus asjas nr C-73/07: Satakunnan Markkinapörssi, p 56). Euroopa Kohus rõhutas samas kohtuasjas, et asjaolu, et andmete avaldamine on seotud kasu saamise eesmärgiga ei välista a priori, et seda võib lugeda toiminguks "üksnes aja​kirjanduse jaoks" andmekaitse direktiivi art 9 mõttes, sest iga ettevõtja eesmärk on oma tegevusest kasu saada ning teatav äriline edu võib olla isegi professionaalse ajakirjanduse olemasolu sine qua non tingimus (p 59). Andmete avaldamine meediatarbijate jaoks atraktiivsemal moel, mille abil meedia​ettevõte taotleb suuremat lugejate huvi ning seeläbi majanduslikku kasu, ei välista seetõttu kolleegiumi hinnangul andmete avalikustamise ajakirjanduslikku eesmärki. Kui andmed on loodud kutselise ajakirjanduse tulemina ning avaldatud üleriigilise levikuga aja​kirjandus​väljaandes, tuleb kolleegiumi hinnangul ajakirjanduslikku eesmärki eeldada. Tegemist ei olnud kolmanda isiku ajakirjandusvälise kõrvaltegevusega (nt reklaami või kuulutuste avaldamine), vaid vaieldamatult väljaande põhitegevusega, mis moodustab ajakirjandusvabaduse tuuma – teabe, arvamuste ja mõtete avalikustamise (vrd C-73/07, p 62). 21.

§ 11

lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka EIK praktikat väljendusvabaduse ja eraelu tasakaalustamisel. Eraelu puutumatust ja ajakirjanike sõnavabadust on EIK pidanud võrdseteks põhiõigusteks, mille kaal peaks olema põhimõtteliselt sama (vt nt Axel Springer AG vs. Saksamaa, 07.02.2012, nr 39954/08, p 87; Von Hannover vs. Saksamaa (nr 2), 07.02.2012, nr 40660/08 ja 60641/08, p 106; Delfi vs. Eesti, 16.06.2015, nr 64569/09, p 139). Kaalumisel on EIK hinnanud andmete panust üldist huvi pakkuvasse debatti, puudutatud isiku tuntust ja avalikustatud materjali teemat, puudutatud isiku varasemat käitumist, teabe hankimise viisi ja tõelevastavust, avaldatud materjali sisu, vormi ja tagajärgi, samuti mõistetud karistuse raskust (vt eelkõige Axel Springer AG vs. Saksamaa, p 89−95 ja Von Hannover vs. Saksamaa (nr 2), p-d 108−113; ja neile järgnenud lahendid Küchl vs. Austria, 4.12.2012, nr 51151/06, p 67; Von Hannover vs. Saksamaa (nr 3), 19.09.2013, nr 8772/10, p 46; Print Zeitungsverlag GmbH vs. Austria, 10.10.2013, nr 26547/07, p 33; Ristamäki ja Korvola vs. Soome, 29.10.2013, nr 66456/09, p 48). Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et EIK art 8 lg 2 ega PS § 26 ei saa olla aluseks meedias eraelu puutumatuse riive õigustamiseks. Äripäev AS ei ole riigiasutus ega kohalik omavalitsus ning on seetõttu põhiõiguste kandja. Eraelu riivet võib õigustada ka teise isiku põhiõigus (nt sõna​vabadus). Ajakirjandusvabadus oleks olulisel määral pärsitud, kui meedias võiks isikuga seotud teavet töödelda ja avaldada üksnes isiku nõusolekul.

§ 11

lg 2 kohaselt tuleb riive puhul leida tasakaal eraelu puutumatuse ning avaliku huvi ja teiste isikute õiguste vahel.

1. Nii Andmekaitse Inspektsioon kui ka kolmas isik on põhjendatult viidanud sellele, et andmed pärinesid avalikest allikatest. Kolleegium märgib, et Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 4 p-dest 1−3, § 7 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tuleneb, et reguleeritud turul kaubeldavate aktsiate (väärtpaberibörsil noteeritud aktsiate) puhul on kõigil isikutel õigus tutvuda väärtpaberi omaniku nime, väärtpaberi liigi, nimiväärtuse (koos vääringuga) ja kogusega ning seda sõltumata väärpaberi omajale kuuluvate aktsiate arvust. Börsil noteerimata aktsiate puhul on kõigil isikutel õigus tutvuda üle 10 protsendi aktsiatega määratud hääli omavate aktsiate omajatega, sellest väiksema osaluse puhul on õigus tutvuda ja saada registriväljavõtteid emitendil ja isikul, kellel on selleks õigustatud huvi (vt EVKS § 7 lg 2 p 2). Sellest nähtub, et seadusandja on pidanud börsiettevõtte aktsiate omajate osaluste avaldamist börsi toimimise seisukohast vajalikuks ning Eesti Väärpaberikeskuse veebilehel ongi avaldatud kõigi Tallinna börsil tegutsevate ettevõtete aktsiaraamatud. Tallinna börsi toimimiseks kehtestatud reeglitest tulenevalt peavad börsil noteeritud aktsiate omanikud, sõltumata nende osaluste suurusest, taluma seega teatavat eraelu puutumatuse riivet, mis seondub nende varalist seisu kajastavate andmete kättesaadavusega, ning seda sõltumata hinnangust, kas investeerimist tuleb lugeda eraelu või avaliku elu sfääri kuuluvaks tegevuseks.
2. Kolleegium märgib, et ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustus​vabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandus​vabadust.

§ 11

lg-s 2 nimetatud ülekaalukas avalik huvi ei tähenda huvi kuulumist mingisse eriliselt kaitstud huvide kataloogi. Avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse juhu asjaolude põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule põhjustatakse. Isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu. Kolleegium leiab, et investori tegevus börsil ei ole selgelt eraeluline ega avalik, vaid skaala keskel asuv tegevus. Avalik huvi selle kajastamise vastu pole sedavõrd kaalukas kui nt isiku poliitilise tegevuse puhul. Teisalt aga ei toimu investeerimine inimese intiim- või privaatsfääris. Selleks astub isik ärilistesse suhetesse, mis on oma iseloomult tunduvalt avalikumad kui nt suhted lähedastega. Seejuures on tegutsemine börsil märgatavalt avalikum kui paljud muud äritegevuse valdkonnad (vt otsuse p 22). Kolleegium leiab, et avalik huvi Tallinna börsi toimimise, sh börsiinvestorite isikute ja nende investeeringute suuruse vastu kaalub üles börsiinvestori huvi eraelu puutumatusele.

1. Õiguste kahjustamise ülemäärasuse kohta leiab kolleegium, et andmeid kaebaja kohta esitati minimaalses mahus, teave ei asetanud kaebajat negatiivsesse valgusesse asetav ega sisaldanud kohatuid väärtushinnanguid. Andmete allikatele oli viidatud ning andmete tõepärasust ei ole Andme​kaitse Inspektsioonile esitatud kaebuses vaidlustatud. Kolleegium märgib, et suuremate börsiinvestorite vastu on eelduslikult suurem huvi. Kaebaja platseerus
2. a börsiinvestorite edetabelis
3. kohale. Hoolimata tema investeeringute väärtusest ning selle suhtest börsi üldisesse käibesse, on tegemist Tallinna börsi olulise tegutsejaga, kelle investeerimistegevuse vastu on kolleegiumi hinnangul avalik huvi. Seda ei mõjuta asjaolu, milline seisukoht võtta isikute varalist seisu kajastavate pingeridade koostamise kohta üldisemalt. Kuna Äripäevas avaldatud artiklites rubriigis "Luubi all" oli fookuses just 50 suurema väikeinvestori investeerimistegevus, inves​teerimis​strateegiad, eelistatumad aktsiad jms, ei saa "Börsiinvestorite TOP 50" edetabeli avaldamist artiklite küljeloona pidada ebavajalikuks, sest tabel hõlmas andmeid artiklites käsitletud börsi​investorite valimi kohta. Kolleegium nõustub Andmekaitse Inspektsiooni ja kolmanda isikuga, et kolmandale isikule ettekirjutuse tegemine kaebaja isikuandmete eemaldamiseks viidatud edetabelist tähendaks lubamatut sekkumist ajakirjandusvabadusse.
4. Menetluse lõpetamise teates on Andmekaitse Inspektsioon asunud seisukohale, et kaebaja on tuntud intellektuaalomandi õiguse eksperdina ning peab seetõttu taluma ulatuslikumat eraelu puutumatuse riivet kui need, kes mitte mingil moel ei ole avalikkuse huviorbiidis. Sama on väitnud ka kolmas isik ning sellega on nõustunud halduskohus. Ringkonnakohus leidis, et kuna kassaatori isikuandmete meedias avaldamine tulenes tema investeerimistegevuse mahust, ei oma iseenesest tähtsust see, kas teda on põhjust pidada avaliku elu tegelaseks laiemas kontekstis (nt tema töö tõttu patendivolinikuna). Põhimõtteliselt samale seisukohale on asunud Andmekaitse Inspektsioon ka vastuses kassatsioonkaebusele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ning leiab, et selles asjas ei ole relevantne kaebaja kutsetegevus ja tema tuntus patendivolinikuna. Kolleegiumi hinnangul pole aga tegemist olulise kaalumisveaga, sest avaliku huvi ülekaalukuse põhjendamiseks piisab juba eespool p-des 22−24 märgitust.
5. Kolleegium, ei näe praegusel juhul kolmanda isiku tegevuses ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist. Vaidlust ei ole selle üle, et isikult küsiti eelnevalt nõusolekut tema andmete avaldamiseks. Ka andmete saamise ning avaldamise viis ei viita kolleegiumi hinnangul ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumisele. Kaebaja ei ole väitnud, et esitatud andmed on valed.
6. Ülaltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et Andmekaitse Inspektsioon ei ole järelevalvemenetluse käigus ning konkreetset järelevalvemeedet kohaldamata jättes teinud olulisi kaalutlusvigu. IV
7. Kassaator leiab, et kohtuotsustest ei nähtu, et kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule
8. oktoobril 2014 seisukoha vastustaja vastuses toodud väidete kohta,
9. novembril 2014 seisu​koha kolmanda isiku vastuses toodud väidete kohta ja
10. detsembril 2014 nõude täpsustuse. Kolleegium märgib, et tulenevalt HKMS §-st 164 ei esitata kohtuotsuse kirjeldavas osas sõna-sõnalt kõiki menetlusosaliste väiteid. Ei nähtu, et mõni kaebaja oluline positsioon oleks kohtuotsuste kirjeldavas või põhjendavas osas jäänud kajastamata. Kaebaja
11. detsembri
12. a nõude täpsustust ja kaebuse tõlgendamist on ringkonnakohus käsitlenud otsuse p-s
14. Kaebaja väidab, et tulenevalt

§-st 6 oli Andmekaitse Inspektsioonil kohustus kontrollida, kas kolmanda isiku avaldatud andmed on asjakohased ja täielikud, sõltumata sellest, kas kaebaja on seda kaebuses välja toonud või mitte. Kolleegium ei nõustu sellega, vaid leiab, et Andmekaitse Inspektsioonil on kaalutlusõigus, kas jääda kaebuse piiridesse või kontrolliulatust enda initsiatiivil laiendada. Kaebaja on rõhutanud

1. detsembril 2014 Tallinna Halduskohtu istungil, et kaebuse eesmärk ei olnud välja selgitada, kas andmed olid õiged või mitte, vaid kaebus seisnes selles, et kaebaja kohta avaldati andmeid ilma tema loata (kd I, tl 124 pöördel). Kolleegium ei näe ülaltoodu valguses põhjust Andmekaitse Inspektsioonile uurimispõhimõtte rikkumist ette heita.
2. Halduskohus mõistis kassaatorilt esimese astme menetluses kolmanda isiku kasuks välja menetlus​kulud 2475 eurot ja 74 senti. Ringkonnakohus on märkinud, et menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on teinud kaalumisel vea, ning sellist kaalumisviga praegusel juhul ei nähtu. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga ega pea vajalikuks kolmanda isiku kasuks haldus​kohtus väljamõistetud menetluskulude suurust muuta. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt tuleb menetluskulu välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga (vt
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-54-12, p 22;
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-58-07, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. V
7. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata.
8. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad V. P. kassatsiooniastme menetlus​kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Andmekaitse Inspektsioon ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
9. Kolmas isik on taotlenud kaebajalt kassatsiooniastme menetluskulude katteks 1200 euro välja​mõistmist. Kolmas isik on
10. veebruaril
11. a-l Riigikohtule esitanud Advokaadibüroo Triniti OÜ 1200 euro suuruse arve projekti, kuid ei ole esitanud korrektset arvet ega tõendeid arve tasumise kohta. Seetõttu jäävad kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel välja mõistmata. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). Tõnu Anton, Viive Ligi, Ivo Pilving