Obsah (14)

§ 1§ 31§ 162§ 108§ 651§ 193§ 23§ 541§ 65§ 15§ 159§ 146§ 150§ 66

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-12-16 Määruse kuupäev Tartu, 23. märts 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi Rein S

) § 15 lg 2).

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kui võlgnik ise esitab pankrotiavalduse, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu (

§ 31lg 4).

Võlgniku esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgnik püsivalt maksejõuetu, sest tal on 4687 euro 23 sendi ulatuses kohustusi, kuid tal ei ole vara kohustuste täitmiseks.

1. Pankrotihaldur esitas
2. juulil 2015 Harju Maakohtule pankrotimenetluse lõpparuande ja palus pankrotimenetluse lõpetada, vabastada teda halduri kohustustest ja määrata talle tasu alammääras 8875 eurot 94 senti, millele lisandub sotsiaalmaks 2929 eurot 6 senti (kokku 11 805 eurot). Lõpparuande kohaselt oli pankrotivara suurus 78 500 eurot 10 senti, millest 78 500 eurot laekus kinnistu müügist ja 10 senti oli pangaintress. Kõigi võlausaldajate nõuded rahuldati täies ulatuses. Võlgnikule kuuluvad hooned jäid pankrotimenetluses müümata. Pankrotimenetluse käigus tegeles haldur võlgniku varalise seisu väljaselgitamisega, tagas vara säilimise, valitses ja võõrandas enampakkumisel võlgniku vara, suhtles võlgniku ja võlausaldajate esindajatega ning täitis muid pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Hagisid haldur ei esitanud.
3. Võlgnik vaidles lõpparuandele vastu. Pankrotimenetluse käigus müüdi kahest katastriüksusest koosnev kinnistu, kuigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks oleks piisanud vaid ühe katastriüksuse müügist. Samuti on halduri taotletav tasu liiga suur.
4. Harju Maakohus kinnitas
5. septembri
6. a määrusega pankrotimenetluse lõpparuande halduri esitatud kujul ja lõpetas pankrotimenetluse. Maakohus määras haldurile tasu 8875 eurot 94 senti, millele lisandub sotsiaalmaks 2929 eurot 6 senti. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt vastab lõpparuanne

§ 162lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele ning tuleb kinnitada.

Võlgnik esitas ise kohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks, märkides, et ta on püsivalt maksejõuetu.

§ 108

lg 2 järgi on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Pankrotivara hulka kuulusid erinevad kinnistud, millest pankrotihaldur müüs võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vaid ühe. Seadus ei näe ette, millises ulatuses peab haldur vara müüma või millist vara ta peaks eelistama. Haldur ei ole pankrotivara võõrandades rikkunud võlgniku õigusi ega seadust. Võlgnik esitas ise kohtule pankrotiavalduse ja pidi seega ka arvestama, et pankrotimenetluse käigus tuleb võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tema vara müüa. Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks pidi haldur vähemalt ühe võlgniku kinnistutest võõrandama. Võlgnik teatas küll pankrotimenetluse alguses haldurile, et soovib esitada võlausaldajatele kompromissettepaneku võlgade tasumiseks, kuid ei esitanud seda. Enne vara võõrandamist hoiatas haldur võlgnikku korduvalt, et juhul, kui viimane kompromissettepanekut ei esita, alustab ta vara müüki.

§ 651

lg-te 1 ja 2 kohaselt on halduri tasu alammäär 78 500 euro 10 sendi suuruselt pankrotivaralt 8875 eurot 94 senti.

§ 193lg 4 sätestab, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2015.

aasta

1. jaanuari, kohaldatakse halduri tasu maksustamisele kuni
2. a
3. juunini kehtinud

§ 23

lõigete 3 ja 4 ning § 65 redaktsiooni ning pankrotihalduri tasule lisatakse kas käibemaks või sotsiaalmaks. Halduri tasu taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna haldur palus määrata halduri tasu alammääras ja tasu suurus on põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahu ja halduri kutseoskustega, siis tuleb taotletav tasu haldurile välja mõista.

1. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada pankrotihaldurile tasu määramist puudutavas osas. Samuti soovis võlgnik, et talle tagastataks pankrotimenetluses kohtutäiturile makstud 758 eurot 11 senti. Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
2. Harju Maakohus keeldus
3. novembri
4. a määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest osas, millega võlgnik palus tagastada kohtutäiturile makstud 758 eurot 11 senti. Ülejäänud osas jättis maakohus määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. detsembri
7. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei oleks pankrotihaldur saanud müüa võlgniku kinnistust ainult ühte 4,25 hektari suurust katastriüksust, sest maa kui kinnisasi saab tsiviilkäibes liikuda vaid tervikuna ja ei ole võimalik müüa ainult ühte ühe kinnisasja koosseisus olevast kahest katastriüksusest. Samuti on võlgnik valesti aru saanud

§ 108lg 3 mõttest.

Ekslik on ka võlgniku väide, et halduri tasu tuleb arvestada selle pankrotivara osa järgi, mis kulus võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Pankrotihalduri tasu arvutamisel lähtutakse pankrotivara suurusest. Võlgniku pankroti väljakuulutamisega muutub

§ 108

lg 1 järgi kogu võlgniku vara pankrotivaraks ja selle suurus ei ole seotud võlausaldajate nõuete suurusega. Seega tuleb halduri tasu määramisel arvestada kogu pankrotivara väärtust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Võlgnik palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei oleks pankrotihaldur võinud müüa võlgniku kinnistut ehk põllumajandusmaad, vaid oleks pidanud müüma hoopis võlgniku hooned. Samuti ei olnud võlgniku arvates vaja müüa Jõgevamaa kinnistu mõlemat katastriüksust. Kahest katastriüksusest koosneva kinnistu oleks saanud jagada ja müüa vaid väiksema osa kinnistust. Haldur on teinud õigusvastase makse kohtutäiturile 758 eurot 11 senti. Lisaks ei võimalda

§ 541lg 4 füüsilise isiku pankroti korral kanda võlgniku vara arvel bürookulusid.

Pankrotivara rahaline väärtus ei saa olla suurem kui võlausaldajate nõuded. Haldur võib müüa ainult pankrotivara, mitte aga võlgniku isiklikku vara. Võlgniku vara müügist saadud raha on pankrotivara vaid selles ulatuses, mida on vaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kui vara müügist laekub rohkem, kui on vaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis on ebaõiglane lähtuda halduri tasu määramisel kogu laekunud summast. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
2. Kolleegium käsitleb esmalt halduri tasu määramist. Pankrotihaldur palus mõista talle koos lõpparuande kinnitamisega välja tasu alammääras ja kohtud seda ka tegid.

§ 65

lg 1 järgi on halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, sama paragrahvi lg 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu, lähtudes pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Tasu suuruse määramisel võetakse arvesse töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 13). Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. novembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29).
5. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on kohus põhjendamatult määranud pankrotihaldurile tasu alammäära järgi ja arvestades konkreetse pankrotimenetluse iseärasusi, oleks tulnud määrata alammäärast märkimisväärselt väiksem tasu. Praegusel juhul taotles haldur tasu küll miinimummääras, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole haldur peale vara müümise teinud mingeid märkimisväärseid toiminguid. Lisaks selgus vara müües, et müügitulem ületas olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, mis tähendab, et tegelikult ei olnud tegu pankrotiseisuga, mida haldur oleks pidanud märkama. Kuigi haldurile tasu määramine on ülem- ja alammäära raames kohtu diskretsiooniotsustus, on kolleegium seisukohal, et kohtud on praegusel juhul ületanud diskretsioonipiire, mis on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, ning seepärast tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul halduri tasu suurus uuesti otsustada ja sellest tulenevalt lõpparuanne uuesti kinnitada.
6. Kohtu kohustuste kohta füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses, kui võlgnik on ise esitanud enda pankrotiavalduse, märgib kolleegium järgmist. Pankrotimenetlus on TsMS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetlus ja seega peab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Muu hulgas on kohtul pankrotimenetluses kohustus kontrollida võlgniku varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal. Iseenesest on õige kohtute seisukoht, et võlgnik esitas ise kohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks, märkides, et ta on püsivalt maksejõuetu, ja seega saab

§ 31lg 4 järgi üldjuhul eeldada, et ta on maksejõuetu.

Kuid

§ 31

lg-s 4 sätestatu ei tähenda, et kohus ei pea füüsilisest isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul üldse kontrollima, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu.

§ 31

lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti siiski välja vaid juhul, kui võlgnik on maksejõuetu, mis

§ 1

lg 2 järgi tähendab seda, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seda, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu, peab kohus asja läbivaatamisel (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides) omal algatusel kontrollima. 14. Kolleegium leiab, et praegusel juhul jättis kohus pankroti väljakuulutamisel põhjendamatult kontrollimata, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Üksnes asjaolu, et võlgnik ise nii väidab, ei anna alust automaatselt pankrotti välja kuulutada, vaid kohus peab talle esitatud asjaoludest (vara ja võlgade nimekiri) suutma järeldada, kas võlgnik on ka tegelikult püsivalt maksejõuetu. Kui maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Õige on küll see, et seadus ei pane kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (

§ 15

lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. Ka pankrotihaldur oleks pidanud oma

1. jaanuari
2. a aruandes olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. Isegi kui võlgnik ise esitab pankrotiavalduse ja isegi kui sellisel juhul

§ 31

lg 4 järgi eeldatakse, et võlgnik on maksejõuetu, on ka halduril kohustus võlgniku varaline seis kindlaks teha ja ta ei või lähtuda üksnes neist andmetest, mis võlgnik talle esitab. 15. Kuigi võlgnik ei olnud pankrotiavalduse esitamise ajal tegelikult maksejõuetu, on nii pankrotimäärus kui ka jaotusettepaneku kinnitamise määrus jõustunud. Kohus ei saanud pankrotimenetlust ise lõpetada, sest

§ 159

lg 1 järgi lõpetab kohus pankrotimenetluse võlgniku avalduse alusel, kui võlgnik tõendab, et ta ei ole maksejõuetu. Sellist avaldust ei ole võlgnik menetluses esitanud. 16. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et võlgniku käsitlus pankrotivarast on ekslik.

§ 108

lg 2 järgi on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. See tähendab, et pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et haldur oleks saanud vältida põllumajandusliku kinnistu mõlema katastriüksuse müüki kinnistu jagamisega, kuid sellist kohustust halduril seaduse järgi ei ole. Samuti on pankrotihalduril õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb ja millised mitte. Pankrotiseadus ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldur eelistama. 17. Ekslik on võlgniku määruskaebuse seisukoht, et

§ 541

lg 4 kohaselt ei ole füüsilise isiku pankroti korral lubatud kanda võlgniku vara arvel bürookulusid. Viidatud sätte järgi võib haldur füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul teha pankrotivaraga ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. See säte ei reguleeri mitte pankrotimenetluse kulude kandmist, vaid tehingute tegemist pankrotivaraga (nt vara müüki, kasutusse andmist jms). Pankrotimenetluse kulude kandmist pankrotivara arvel reguleerivad

§ 146

, mille lg 1 p 4 järgi on pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks mh pankrotimenetluse kulud, ja

§ 150

lg 1 p 5, mille kohaselt on pankrotimenetluse kulud mh ka halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. Ka

§ 66

lg 1 esimese lause järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Seega on pankrotimenetluse kuludeks ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel.

1. Ekslik on ka seisukoht, et haldur on õigusvastaselt teinud 758 euro 11 sendi suuruse makse kohtutäitur Kaire Põltsile. Kohtutäitur oli võlausaldaja, kellele tehti makse Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a määrusega kinnitatud jaotusettepaneku alusel. Jaotusettepaneku kinnitamise kohta tehtud määrus on jõustunud ja väljamakse on tehtud kooskõlas seadusega.
4. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ja määratakse TsMS § 174 lg 6 alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel.
5. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu