← Eesti

3-2-1-6-16

Obsah (7)§ 695§ 150§ 123§ 133§ 175§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-6-16 Määruse kuupäev Tartu, 23. märts 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik Kohtuasi FAMA Inv

§ 695

, § 692 lg 1 p 2 ja § 701 lg 3 esimese lause kohaselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulu 7987 eurot 16 senti ületavas osas. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

  1. Hageja palus
  2. jaanuaril 2010 esitatud hagis ja
  3. novembril 2010 esitatud suurendatud nõudega hagis mõista kostjalt välja kokku 1 500 000 krooni (95 867 eurot 47 senti) ja viivise. Hageja maksis hagilt riigilõivu kokku 85 000 krooni (5432 eurot 49 senti), s.o riigilõivumäära kuni 1 500 000 kroonise tsiviilasja hinnaga hagilt ajavahemikul
  4. jaanuarist 2009 kuni
  5. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi. Hageja suurendas
  6. oktoobril 2012 oma nõuet veelgi, paludes mõista kostjalt välja kuni 136 932 eurot 99 senti ja viivise. Hagi suurendamise ajal,
  7. oktoobril 2012 kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi oli kuni 150 000 eurose hinnaga tsiviilasjas avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu riigilõiv 1300 eurot ja täismäär 1500 eurot. Kuna haginõudelt juba makstud riigilõiv kattis hageja suurendatud nõudelt nõutavat riigilõivu määra, ei pidanud hageja riigilõivu juurde maksma. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas
  8. juuni
  9. a otsusega asjas nr 34-1-15-13 ajavahemikul
  10. jaanuarist 2009 kuni
  11. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 1 000 000 krooni kuni 1 500 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 85 000 krooni. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas
  12. detsembri
  13. a otsusega asjas nr 3-4-1-20-13 alates
  14. juulist 2012 kehtiva RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Kuna Riigikohus ei tunnistanud eeltoodud regulatsioone põhiseaduse vastaseks alates otsuste tegemisest, saab ka praeguses asjas nende regulatsioonide põhiseaduse vastasusele tugineda (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. novembri
  16. a määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 21).
  17. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem (vt Riigikohtu
  18. oktoobri
  19. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-12, p-d 20 ja 21). See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusvastase sätte alusel.

§ 150

lg 1 p 1 ja lg 6 alusel on menetlusosalisel õigus taotleda enam tasutud riigilõiv tagasi ning riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui menetlus on jõustunud lahendiga lõppenud, ei saa isik enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes lõivu põhiseadusvastasusele tugineda, kui tal oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal (vt Riigikohtu üldkogu

  1. aprilli
  2. a määrus asjas nr 3-2-1-140-12, p 20).
  3. Kuna hagi esitamise aegne riigilõivumäär on tunnistatud põhiseaduse vastaseks, pidid kohtud määrama põhiseaduspärase riigilõivu (vt Riigikohtu üldkogu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-27-13, p 29). Kohtutel oli riigilõivu määramisel õigus lähtuda enne
  6. jaanuari 2009 kehtinud RLS § 56 lg-s 1 ja lisas 1 sätestatud riigilõivu määrast. Põhjendatud ei ole aga kohtute käsitlus, et kostjalt väljamõistetava riigilõivu suuruse määramise aluseks tuleb võtta hagi hind pärast nõude suurendamist
  7. oktoobril
  8. Kohtusse esitatavalt avalduselt riigilõivu määramise aluseks on tsiviilasja hind.

§ 123

kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Enne 1. juulit 2012 kehtinud

§ 133lg 1 järgi arvutati hagihind põhinõude järgi.

Kuna nõude suurendamise ajaks

  1. oktoobril 2012 olid riigilõivumäärad muutunud ja hagilt juba makstud riigilõiv kattis hageja suurendatud nõudelt nõutavat riigilõivu määra, tuleb ka kostjalt väljamõistetava riigilõivu määramisel lähtuda hagi hinnast enne nõude suurendamist
  2. oktoobril
  3. Hageja palus enne nõude suurendamist
  4. oktoobril 2012 mõista kostjalt välja 1 500 000 krooni (95 867 eurot 47 senti). Enne
  5. jaanuari
  6. a kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni 1 500 000 krooni maksta riigilõivu 46 500 krooni (2971 eurot 89 senti). Pooled ei vaidle kostja hagejale hüvitatava hagi tagamise taotluselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu suuruse üle. Seega kuna hageja pidi maksma riigilõivu hagilt 2971 eurot 89 senti, hagi tagamise taotluselt 28 eurot 76 senti ja apellatsioonkaebuselt 1300 eurot, s.o kokku 4300 eurot ja 65 senti ning kostjal on kohustus hüvitada hageja menetluskuludest 80%, on kostjalt alust hageja kasuks välja mõista riigilõiv 3440 eurot ja 52 senti (0,8 × 4300 eurot 65 senti). Järelikult mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks alusetult välja riigilõivu 626 euro 34 sendi ulatuses (4066,86 - 3440,52).
  7. Kolleegium leiab, et ülejäänud osas on ringkonnakohtu määrus põhjendatud ja selle tühistamiseks ei ole alust. Kooskõlas

§ 695

ja § 689 lg-s 5 sätestatuga märgib kolleegium, et järgib selles osas ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4310, p 19). Samuti on kolleegium leidnud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11514, p 11). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus hindas hageja lepingulise esindaja kulude (sh ajakulu) põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas

§ 175lg-s 1 sätestatuga.

  1. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulu kokku 7987 eurot 16 senti, sh riigilõiv 3440 eurot 52 senti ja lepingulise esindaja kulu 4546 eurot 64 senti.
  2. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

17. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon

§ 149

lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada isikule, kes selle tasus. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.