Obsah (9)

§ 230§ 171§ 126§ 135§ 179§ 146§ 147§ 688§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-3-16 Otsuse kuupäev Tartu, 23. märts 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik Koh

) § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.

1. Hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja vastu valduse rikkumisest tulenev nõue - hageja palub tagastada talle kuuluv sõiduk, mille kostja (parkimisteenuse osutaja) teisaldas teenuse osutamiseks rajatud parkimisalalt
2. jaanuaril 2015 oma valdusesse kinnisele alale. Maakohus rahuldas hagi ja nõudis sõiduki kostjalt hageja kasuks välja. Maakohus tugines oma järelduses sellele, et parkimislepingu sõlmis ja parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõidukit juhtinud Eric Noormets ning kostja ei saa tugineda tühisele parkimistingimuste p-le 10, mille kohaselt on kostjal õigus eeldada, et parkimislepingu pooleks ja parkimistingimuste rikkumise eest vastutajaks on sõiduki omanikuna hageja. Ringkonnakohus asus maakohtust vastupidisele seisukohale. Ringkonnakohus tugines oma järelduses sellele, et sõiduki juhti, kes sõlmis parkimislepingu ja peaks parkimistingimuste rikkumise eest vastutama, ei ole tuvastatud, ning olukorras, kus hageja ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse parkimistingimuste p 10 järgi, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanikuna hageja.
3. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kellega sõlmis kostja parkimislepingu ja kes vastutab sellest tulenevalt parkimistingimuste rikkumise eest, kas sõiduki juht või sõiduki omanik (hageja). Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas parkimise eest tasumata jätmisel oli kostjal õigus hageja sõidukit teisaldada ja kinni pidada.
4. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks hageja kui sõiduki omanikuga. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas eraõigusliku isikuna parkimisteenust parkimisalal, kust hageja sõiduk teisaldati, ning et
5. jaanuaril 2015 kostja parkimisalale sissesõidul sõlmiti parkimiskoha üürileping (parkimisleping) (vt parkimislepingu sõlmimise (VÕS §-de 16 ja 20 kohaldamine) kohta Riigikohtu
6. oktoobri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p-d 12-14). Parkimislepingule kohalduvad VÕS-s üürilepingut sätestavad õigusnormid. Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust õigesti, et parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Maakohtu hinnangul võimaldab see lepingupunkt tõlgendust, et parkimistingimuste rikkuja (sõiduki juhi) vastutus pannakse kolmanda isiku (sõiduki omaniku) kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti, et sellist järeldust parkimistingimuste p-st 10 teha ei saa. Viidatud lepingupunkt ei pane parkimistingimuste rikkumise korral vastutust kolmandale isikule, vaid sätestab parkimise korraldajale õiguse eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel on hageja väitnud, et talle ei ole teada, kes vaidlusalusel ajal sõiduki kostja parkimisalale parkis, ning et sõiduki parkimisalale parkinud juhti ei ole suudetud tuvastada ka hageja korraldatud sisejuurdluse käigus.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja tõendamiskoormuseks on tõendada, kes vaidlusalusel ajal hageja sõidukit kasutas ja kostja parkimisalale parkis. Viidatud asjaolude väljaselgitamine on hageja kui sõiduki omaniku kontrolli all, seevastu on kostjal objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Liiatigi on hageja kui sõiduki omaniku kohustuseks järgida liiklusseaduses (LS) sõidukiomanikule sätestatud kohustusi. LS § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. LS § 72 lg-s 2 sätestatakse, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi, mootorsõidukit kasutanud isiku aadress, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood ja mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. LS § 72 lg 3 kohaselt laienevad vastutavale kasutajale LS § 72 lg-s 2 sätestatud kohustused seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga. Praeguses asjas ei ole hageja esitanud kohtule andmeid selle kohta, kes tema sõidukit kasutas. Hageja ei ole tõendanud, et sõidukit juhtis ja selle parkis vaidlusalusel ajal kostja parklasse keegi teine. Niisuguses olukorras leidis ringkonnakohus õigesti, et parkimistingimuste p 10 alusel saab eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis hageja (oma seadusliku esindaja vahendusel).

1. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega TsÜS § 116 lg 2 vale kohaldamise kohta. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus oma järeldustes sellele sättele tuginenud. Kõnealusele sättele on viidatud ringkonnakohtu otsuse p-s 25, kus on esitatud kostja seisukoht viidatud sätte kohaldamise võimalikkuse kohta. Ringkonnakohus on nõustunud kostja seisukohaga vaid osas, mis puudutab asjaolu tõendamiskoormust (vt ringkonnakohtu otsuse p 26).
2. Eeltoodu alusel tuvastas ringkonnakohus õigesti parkimislepingu pooled, kelleks tuleb pidada hagejat ja kostjat, ning järeldas põhjendatult, et kostjal on hageja vastu
3. jaanuaril 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenev nõue (parkimistingimuste p 2 kohaselt tuleb parkimise eest maksta parkimise korraldajale parkimistasu). Pooled ei ole vaielnud selle üle, et parkimistasu vaidlusaluse parkimise eest ei ole kostjale makstud. VÕS § 101 lg 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Lepingus on pooled kokku leppinud parkimislepingu tingimuste rikkumise korral järgmistes õiguskaitsevahendites. Parkimislepingu p 7 järgi tuleb parkimistingimuste rikkumise korral maksta parkimise korraldajale leppetrahvi 30 eurot. Parkimistingimuste p 8 järgi on parkimise korraldajal õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul muu hulgas juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi. Parkimislepingu ps 9 sätestatakse, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas). Kolleegium märgib, et parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas VÕS-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. VÕS § 305 lg 2 kohaselt ei ulatu pandiõigus asjadele, millele ei saa pöörata sissenõuet (vt ka Riigikohtu
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 11). Selliselt ulatub parkimise korraldaja pandiõigus VÕS § 305 lg 1 järgi ka parkimisalale paigutatud sõidukitele. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et parkimislepingust tulenevat sõiduki teisaldamise õigust saab lugeda praegustel asjaoludel kohaseks õiguskaitsevahendiks. Ringkonnakohus on hinnanud hageja käitumist (hageja rikkus parkimislepingut korduvalt ega näidanud üles soovi oma kohustusi kostja ees täita), samuti kostja käitumist ja tema alternatiivseid mõistlikke võimalusi oma õiguste tagamiseks. Ringkonnakohus on oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. Kolleegium osutab lisaks, et sõiduki teisaldamine ei ole sõiduki parkijale koormavam võrreldes olukorraga, kus sõiduk jääb lukustatud rattaga kuni parkimise korraldaja nõuete rahuldamiseni parkimisalale seisma. Küll aga on sõiduki parkimisalal hoidmine võrreldes teisaldamisega koormavam parkimise korraldajale, sest sõiduk hoiab parkimiskohta kinni ega võimalda sinna teisi sõidukeid parkida. Hinnates sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise kui õiguskaitsevahendi proportsionaalsust, ei saa kolleegiumi arvates silmas pidada üksnes asjaolu, et parkimisteenuse osutaja nõue parkimistasu jms saamiseks on üldjuhul kordades väiksem sõiduki väärtusest (vrd VÕS § 307 lg 1). Oluline on arvestada, millised on parkimisteenuse osutaja võimalused oma õiguste maksmapanekuks ja parkija võimalused sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise vältimiseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja ei ole kostja nõutud leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud. Seega on hageja sõiduk kostja õiguspärases valduses (tegemist ei ole valduse rikkumisega AÕS § 40 lg 3 järgi ega ebaseadusliku valdusega AÕS § 80 lg 1 järgi). Eeltoodut arvestades jättis ringkonnakohus õigesti hageja nõude rahuldamata. Kolleegium märgib lisaks, et VÕS § 110 sätestab võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni kohustused on tema suhtes täidetud. VÕS § 110 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Ringkonnakohus praeguses asjas VÕS § 110 lg-s 5 märgitud tingimuslikku otsust ei teinud. Samas ei ole otsust selles osas vaidlustatud ja pooled ka ei ole vaidle selle üle, et hagejal on õigus sõiduk kostjalt kätte saada juhul, kui hageja on kostja nõutud leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud.
6. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja hageja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Samamoodi jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi hageja kanda varasemates kohtuastmetes kantud menetluskulud. Pooled ei ole maakohtule ega ringkonnakohtule menetluskulude nimekirju esitanud. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu 300 eurot, mis oli apellatsioonimenetluse ainukeseks menetluskuluks. Riigikohtule esitas menetluskulude nimekirja üksnes hageja, paludes kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabi kulu 1200 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd asjast nähtuvalt ei ole kostja menetluses rohkem menetluskulusid kandnud, siis ei ole ka võimalik rohkem menetluskulu hagejalt välja mõista. 15. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on ebaõigesti määranud tsiviilasja hinna.

§ 126

lg 1 järgi määratakse isiku valdusest asja väljanõudmise vaidluse puhul hagihind asja väärtusega. Hageja on esitanud just niisuguse nõude. Hagiavalduses on hageja

§ 135kohaselt nimetanud vaidlusaluse sõiduki hinnaks 15 000 eurot.

Kolleegium peab võimalikuks sellest väärtusest lähtuda. Riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tuleb tsiviilasjas hinnaga kuni 15 000 eurot tasuda lõivu 650 eurot. Hageja tasus hagiavalduselt esialgu 600 eurot, kuid maakohus tagastas talle

1. juuni
2. a määrusega 300 eurot. Seega on hagiavalduselt tasutud lõivu 300 eurot ehk 350 eurot seaduse kohaselt nõutavast vähem. Ka apellatsioonkaebuselt oleks tulnud kostjal tasuda riigilõivu 650 eurot, kuid kostja on tasunud üksnes 300 eurot. Seega on ka apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 350 eurot.

§ 179

lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb kohustatud isikutelt vähem tasutud riigilõiv riigituludesse välja mõista.

§ 146

lg 1 järgi kannab menetluskulud mh menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud isik (p 1) või isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel (p 3). Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui menetluskulusid ette maksma kohustatud isikud ei ole kulusid maksnud, vastutavad nad maksmata kulude ulatuses solidaarselt nii omavahel kui ka isikuga, kellelt need kulud riigi kasuks kohtulahendiga on välja mõistetud, samuti muu menetluskulusid kandma kohustatud isikuga. Sama paragrahvi lg 3 järgi vastutab menetluskulude kandmiseks kohustatud isikute omavahelises suhtes menetluskulude kandmise eest isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt maksab avaldaja riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Seega oli hagiavalduselt kohustatud lõivu ette tasuma hageja ja apellatsioonkaebuselt kostja. Samas on kõik menetluskulud jäetud hageja kanda.

§ 146

lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt vastutab hagiavalduselt vähem tasutud riigilõivu tasumise eest hageja, kellelt tuleb 350 eurot välja mõista riigituludesse. Apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu 350 euro tasumise eest vastutavad hageja ja kostja solidaarselt, kusjuures omavahelises suhtes vastutab apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu tasumise eest hageja (

§ 146lg 1 p-d 1 ja 3 ning lg-d 2 ja 3).

16. Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul tõendeid koguda ega uurida (

§ 688

lg 5 esimene lause), koos kassatsioonkaebuse vastusega esitatud kirjalikud tõendid tuleb seetõttu jätta asja juurde võtmata ja tagastada kostjale. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. 17. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse.

Samas on hageja tasunud kassatsioonkaebuselt kassatsioonikautsjonit 50 eurot vähem, kui on seaduse järgi nõutud. Vähem tasutu tuleb temalt riigituludesse välja mõista. Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik