← Eesti

3-3-1-70-15

Obsah (4)§ 16§ 15§ 18§ 7

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) §-s 15 sätestatud eeldused ei ole täidetud.

  1. A. Jaansoo esitas
  2. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida hiljem täiendas. Kaebaja palus Justiitsministeeriumi
  3. juuni
  4. a vastuse nr 16-3/6149 tühistada ja mõista põhjendamatu ärikeelu kohaldamisega põhjustatud kahju eest välja hüvitis 4 666 428 krooni ja 31 senti (298 239 eurot ja 13 senti). Kaebaja põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 8.
  5. AS Tamsalu TERKO pankrotihaldurite avalduse alusel algatatud kriminaalmenetluses kuriteo tunnustega tegu ei tuvastatud. Samuti ei rahuldatud pankrotihaldurite tsiviilhagi. Neis asjades leidis kohus, et kaebaja on AS Tamsalu TERKO juhatuse liikmena täitnud temale seadusega pandud kohustusi ega ole süüliselt käitunud ega äriühingule kahju tekitanud. Kaebaja suhtes on kohaldatud põhjendamatult ärikeeldu, millega tekitati kaebajale äriühingu juhatuse liikmena tegutsemise võimatuse tõttu kahju saamata jäänud palga näol 842 693 krooni (58,5 kuud × töötasu AS Tamsalu Veskid juhatuse liikmena 14 405 krooni kuus; 53 857 eurot ja 90 senti). Kaebaja sai AS Tamsalu Veskid juhatuse liikmena töötamise eest igakuist tasu ning selle suurus on mõistlik võtta ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju suuruse arvestamisel aluseks. AS Tamsalu TERKO pankroti​menetluses kohaldatud üldise ärikeelu tõttu ei olnud kaebajal võimalik jätkata töötamist AS Tam​salu Veskid juhatuse liikmena ning saada tasu. Lisaks on kaebajal lähtuvalt
  6. juunini 2009 kehtinud palgaseadusest õigus saada viivist palga maksmisega viivitamise eest 3 823 735 krooni ja 31 senti. 8.
  7. Kahjunõude õiguslikuks aluseks on

§ 16

ja alternatiivselt

§ 15lg 1.

Sõltumata sellest, kumb säte on kahju hüvitamise nõude aluseks, nõuab kaebaja saamata jäänud tulu (saamata jäänud töötasu) hüvitamist õiglases ulatuses. 8.

  1. Ärikeelu kohaldamisega sekkuti intensiivselt põhiseaduse (PS) §-des 29, 31 ja 32 sätestatud põhiõigustesse. Üldise ärikeelu tõttu kaotas kaebaja võimaluse töötada ettevõtete juhtorganites ning ärikeelu rakendamine ja äriregistris kajastamine raskendas sobiva töö leidmist. Kaebaja oli sunnitud ajavahemikul
  2. septembrist 2004 kuni
  3. oktoobrini 2007 töötama üksnes poole koormusega ja sisuliselt miinimumpalga eest AS-s Keila Veskid nõunikuna. 8.
  4. Pankrotimenetluses kasutas kaebaja kahel korral võimalust taotleda ärikeelu tühistamist: esimest korda
  5. juunil 2005, kui esimest korda lõpetati kriminaalmenetlus, ning teisel korral
  6. novembril 2007, kui kaebaja suhtes lõpetati alustatud kriminaalmenetlus kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
  7. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 9.
  8. Maakohtu määrus, millega ärikeeldu kohaldati, on õiguspärane. PankrS § 91 lg-s 2 sätestatud ärikeelu kohaldamise õigus võimaldab seaduslikult piirata kaebaja ettevõtlusvabadust. Õiguspärast kohtumäärust ega pankrotimenetlust ei saa pidada isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piiravaks haldusaktiks või halduse toiminguks

§ 16lg 1 tähenduses.

See norm ei ole selle asja lahendamisel ka kohaldatav. 9.

  1. Vastustaja nõustub kohtuga, et kaebaja oli kuni AS Tamsalu Veski pankroti väljakuulutamiseni selle juhatuse liige ja sai kaebuses märgitud suuruses töötasu. Kaebaja ei ole aga tõendanud, et ta oleks reaalselt saanud võimaluse töötada mistahes äriühingu juhtorganis, kui tema suhtes ei oleks AS Tamsalu TERKO pankrotimenetluses ärikeeldu kohaldatud. Samuti ei ole kaebaja täpsustanud, millise teise äriühingu juhatuse liikmena ta oleks pärast ärikeelu kohaldamist soovinud töötada. Kahju tekkimine pole tõendatud. Pärast AS Tamsalu Veskid pankroti väljakuulutamist ei oleks kaebaja saanud selle juhatuse liikmena töötada. 9.
  2. Viru Ringkonnaprokuratuur alustas
  3. novembril 2005 kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 289 tunnustel ka seoses AS Tamsalu Veskid maksukohustuste täitmata jätmisega. Kaebajat süüdistati äriühingu maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmete esitamises ja ta mõisteti süüdi (vt ka Riigikohtu
  4. augusti
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-57-11). Kaebaja suhtes nii kriminaalmenetluse läbiviimine kui ka mitme äriühingu pankrotistumine tema juhatuse liikmeks oleku ajal annab alust arvata, et kaebajal oleks Eesti väiksust arvestades nii või teisiti tekkinud suuri raskusi juhtivale töökohale saamisel. 9.
  6. Üldjuhul ei hüvitata isikule õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahjulikke tagajärgi.

§ 16

võimaldab kompensatsiooni saamist üksnes juhul, kui õiguspärase haldustegevusega kaasneb isiku põhiõiguste erakordne piiramine. Selleks, et riigil tuleks isikule tekitatud negatiivsed tagajärjed heastada, peab isiku põhiõiguste piiramine olema sedavõrd ulatuslik, et seda ei saa hoolimata õiguspärasest haldustegevusest pidada mõõdukaks. Praegusel juhul ei ole tegemist kaebaja põhiõiguste erakordse piiramisega, vaid mõõduka riivega. Ärikeelu tõttu ei saanud kaebaja töötada juhtorgani liikmena, kuid tal oli võimalik tegutseda muul tegevusalal. Kuna määruses, millega kohaldati kaebaja suhtes ärikeeldu, ei täpsustatud, millise ettevõtluse või muu majandus​tegevusega ei või kaebaja tegeleda, ei laienenud keeld nt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisele. Kaebajal puudus takistus leida muu töö ja saada vahendeid äraelamiseks ja seeläbi tekkinud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks.

  1. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse
  2. oktoobri
  3. a määrusega menetlusse ja peatas
  4. detsembri
  5. a määrusega haldusasja menetluse kuni Viru Maakohtu menetluses olnud tsiviil​asja nr 2-09-11433 (A. Jaansoo hagi AS Tamsalu TERKO ning pankrotihaldurite vastu varalise kahju 4 666 428 krooni ja 31 sendi hüvitamiseks + õigusabikulud) lahendamiseni.
  6. Viru Maakohus jättis
  7. veebruari
  8. a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-11433 hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis
  9. märtsi
  10. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus märkis muu hulgas, et ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju osas on hagi esitatud valede kostjate vastu. Kohtute otsused jõustusid
  11. juunil 2013, mil Riigikohus keeldus A. Jaansoo kassatsioon​kaebust menetlusse võtmast.
  12. Tallinna Halduskohus uuendas
  13. juulil 2013 haldusasja nr 3-09-1504 menetluse ja arutas asja kohtuistungil
  14. novembril
  15. Halduskohus uuendas
  16. juunil 2014 asja arutamise ja kohustas kaebajat esitama oma seisukohad lahendatava nõude ulatuse ja tähtaegsuse kohta. Kohus selgitas, et viimastest kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub kaks probleemi, mille lahendamiseta ei ole seaduslikku kohtuotsust võimalik teha. Kohus on teinud vea ja jätnud vastustaja esitatud menetluse lõpetamise taotluse, mis tugineb kaebetähtaja ületamise väitele, nõuetekohaselt lahendamata. Ka kaebajale ei ole tagatud seaduses ettenähtud võimalust esitada seisukoht kaebuse tähtaegsuse kohta ning vajaduse korral tähtaja ennistamise avaldus. Otsuse koostamise käigus ilmnes, et ka menetletava nõude ulatus on ebaselge. Kohus on kaebajat menetluses nõuete ulatuse osas eksitanud. Kohus on menetlusse võtnud üksnes saamata jäänud tulu nõude 842 693 krooni, kuid on hilisemates menetlusdokumentides ebaõigesti kajastanud nõuet suuremana. Kohus peab otstarbekaks anda kaebajale võimalus määratleda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 alusel lõplikult oma nõue.
  17. A. Jaansoo asus kohtule esitatud vastuses seisukohale, et kaebus on tähtaegne ning kohtu menetluses on kaks nõuet: põhinõudena saamata jäänud töötasu nõue ning kõrvalnõudena viivisenõue. Kaebaja palus kohtul otsustada, millised kohtumenetluses esitatud nõuetest on kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja lubatavad (II kd, tl 19)
  18. Tallinna Halduskohus jättis
  19. märtsi
  20. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 14.
  21. Kohus uuendas asja arutamise
  22. juuni
  23. a määrusega ja võimaldas kaebajal nõuet täpsustada ja esitada seisukoha kaebuse tähtaegsuse kohta. Kuna kaebaja jättis kohtule esitatud vastuses kohtu määrata, millist nõuet menetleda, siis ei ole kaebaja kohtu hinnangul kaebuse muutmise taotlust esitanud. Kohtu hinnangul pidi kaebaja aru saama ja ka sai aru, et menetlusse on võetud ainult saamata jäänud tulu hüvitamise nõue 53 857 eurot ja 89 senti (842 693 krooni) ja viivisenõuet ei ole kohus menetlusse võtnud. Riigilõivu tasuti samast kahjusummast lähtuvalt. 14.
  24. Välistada ei saa, et ärikeelu kohaldamise tõttu võis kaebaja tulu väheneda ning saamata jäänud tulu arvestuse aluseks võib võtta kaebaja töötasu suuruse enne ärikeelu rakendamist. Kaebaja peab aga põhjendamatult õigusvastaseks kohtumäärust, millega tema suhtes kohaldati ärikeeldu. Viru Maakohus tühistas
  25. veebruari
  26. a määrusega ärikeelu edasiulatuvalt. Nimetatud määruses märkis kohus, et kohtul pole alust tunnistada õigustühiseks ärikeelu kohaldamise kohtumääruses märgitud ning pankrotihaldurite taotluses nimetatud asjaolusid. Jõustunud kohtulahendi vaidlusta​mine oleks ärikeelu kohaldamisele eelnenud uute asjaolude ilmsikstulekul olnud võimalik üksnes teistmismenetluses. Kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla PS § 25, kuna selle sätte alusel saab isik nõuda vaid õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Samuti ei ole asjakohane

§ 15, mistõttu pole vajadust kontrollida selle sätte põhiseaduslikkust.

14.3. Kaebaja on sarnaselt kriminaalmenetluses tõkendi kohaldamisega kandnud pankrotimenetluses ärikeelu kohaldamisega kahju tõe väljaselgitamise huvides ehk avalikes huvides. Ärikeelu rakendamise aluseks olid kaebaja vastu algatatud kriminaalmenetlused ja tsiviilkohtumenetlus, mis kõik lõppesid kaebajale soodsalt. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-10-01 lähtudes saab kaebaja erinormi puudumisel nõuda kahju hüvitamist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes. Kohus kohaldab analoogia korras

§ 16lg-t 1.

14.4. Ärikeelu seaduslikku kohaldamist tuleb üldjuhul pidada mõõdukaks meetmeks, mille rakendamine ei piira isiku põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt. Ärikeeluga rakendatavad piirangud on sätestatud PankrS § 91 lg-s 2, millest tulenevalt ei võinud kaebaja pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Üldise ärikeelu kohaldamine riivab intensiivselt töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2). Piirangutele vaatamata oli kaebajal võimalik jätkata töötamist töölepingu alusel näiteks ettevõtte juhina ja saada tulu. Samuti oli isikul võimalik taotleda ja kohtul anda talle nõusolek osalemiseks näiteks mõne konkreetse juriidilise isiku juhatuses. Ärikeelu kohaldamise kestust (üle nelja aasta) ei saa asjaolusid arvestades pidada eba​mõistlikult pikaks. Arvestades, et ärikeelu tühistamise taotluse menetlemine maakohtus sõltus osaliselt teise tsiviilasja (nr 2-05-16933) menetluse tulemustest, ei ole põhjust pidada ärikeelu tühistamise menetlust ülemäära pikaks.

§-s 16 sätestatud õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

  1. Aadu Jaansoo esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja palus kaebuse täies ulatuses rahuldada. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et halduskohtule esitatud saamata jäänud tulu nõue on samane viivisenõudega.
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. juuni
  4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid asendas põhjendused enda põhjendustega. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 16.
  5. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja nõue puudutab võlaõigusseaduse § 128 lg 4 mõttes saamata jäänud tulu, st kaebaja kahjunõue seisneb üksnes saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes. Ebaõige on aga halduskohtu järeldus, et kohus ei ole viivisenõudeks nimetatud nõuet menetlusse võtnud. Kaebuses nimetatud kahjusumma 4 666 428 krooni ja 31 senti hõlmas nii saamata jäänud palka kui ka viivist.
  6. oktoobri
  7. a määruses ei ole halduskohus keeldunud viivisenõude menetlusse võtmisest ja samuti ei nähtu kohtumaterjalidest, et kohus oleks nimetatud nõude jätnud läbi vaatamata. Viivisenõude kui kõrvalnõude rahuldamine sõltub põhinõude rahuldamisest. 16.
  8. Justiitsministeeriumi vastuse tühistamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

§ 18

lg 2 alusel tuleb kohtuvälises menetluses kahjunõude rahuldamata jätmise korral esitada kohtule üksnes hüvitamisnõue. Ringkonnakohus tõlgendab seetõttu HKMS § 2 lg 4 teise lause alusel kaebaja nõuet vaid hüvitamiskaebusena. 16.3.

§ 16ei ole analoogia korras selle vaidluse lahendamisel kohaldatav.

Kaebajale ei ole tekitatud kahju haldusakti ega toiminguga ning kohtu tegevust tsiviilkohtumenetluses ei saa samastada halduse tegevusega

§ 16lg 1 mõttes.

Kohtuasi lahendati õigusemõistmise põhi​mõtete järgi ning selle tegevusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib

§ 15. 16.4. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09 selgitanud, et Pankr

S § 91 lg 2 alusel kohaldatava ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend ning selle kestus on seotud pankroti​menetluse kestusega. Ärikeeldu saab kohaldada isiku suhtes, sõltumata kriminaal​menetlusest. Kui aga isik mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks tegudes, millest lähtudes ärikeeld määrati või kui kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteokoosseisu puudumise tõttu, siis on see asjaolu ärikeelu lõpetamise aluseks. 16.

  1. Puuduvad tõendid selle kohta, et kohtunik oleks tsiviilasja menetlemisel toime pannud kuriteo. Isegi kui tsiviilkohtumenetluses kohaldati ärikeeldu õigusvastaselt, siis oli kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta edasikaebekorras ning kaebaja on seda ka teinud. 16.
  2. Maakohtu ärikeelu kohaldamise lõpetamise määrusest ei saa välja lugeda, et kaebaja suhtes oleks ärikeeldu kohaldatud alusetult. Kuna kohus ei ole ärikeeldu kohaldanud õigusvastaselt, siis ei saa kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks olla

§ 7lg 1 ega PS § 25.

16.

  1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks ei ole alust. Ärikeelu kohaldamist ei saa võrrelda kriminaalmenetluses tõkendi kohaldamisega, kus kriminaalmenetluse äralangemisel muutub tõkendi kohaldamine tagasiulatuvalt alusetuks. Kriminaalmenetluse lõpetamine isiku suhtes ei tähenda iseenesest, et pankrotimenetluses oleks ärikeelu kohaldamine algusest peale õigusvastane või alusetu. Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata tsiviilkohtute lahendite sisulist õiguspärasust. 16.
  2. Kaebaja õiguste riive ei ole sedavõrd intensiivne, et pidada põhiseadusvastaseks olukorda, kus isikul puudub õiguslik alus nõuda ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajal oli pärast ärikeelu kohaldamist õigus edasi töötada samas tegevusvaldkonnas näiteks palgatöötajana. Ka võis kaebaja jätkata ettevõtlust füüsilisest isikust ettevõtjana (Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-15-06). Kaebajal oli samuti võimalik taotleda kohtult luba ettevõtjana või mõne konkreetse äriühingu juhtorgani liikmena tegutsemiseks, kuid ta ei ole seda teinud. Kahe äriühingu pankrotistumise tõttu ei oleks kaebaja ka ärikeelust hoolimata saanud nendes äriühingutes juhatuse liikmena edasi tegutseda ega tasu saada. 16.
  5. Ärikeeld ei kehtinud asjaolusid arvestades ebamõistlikult kaua ning ka ärikeelu kohaldamise lõpetamise taotluse lahendamise aeg maakohtus (1 aasta ja 2 kuud) ei ole ebamõistlikult pikk. Ärikeelu tühistamisele kulunud menetlusaja arvestamisel ei saa lähtuda
  6. juuni
  7. a taotlusest, sest selle on maakohu lahendanud jõustunud
  8. jaanuari
  9. a määrusega. 16.
  10. Kaebaja etteheited, et halduskohus on rikkunud selgitamiskohustust, andes eksitavat teavet

§-de 15 ja 16 kohaldamise kohta, on osaliselt põhjendatud, kuid need ei tingi halduskohtu otsuse tühistamist. Halduskohus jättis õigesti kaebuse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. A. Jaansoo esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada ja mõista välja hüvitis ka sellise kahju eest, mis seisneb kaebaja nõude reaalväärtuse vähenemises või nõudelt teenimata finantstulus. Alternatiivselt palub kaebaja saata asja uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule. Kaebaja kordab kassatsioonkaebuses varasemas menetluses esitatud seisukohti ning leiab, et ärikeelu kohaldamine oli õigusvastane algusest peale. Ärikeelu pikaajalise kohaldamisega riivati intensiivselt isiku põhiõigusi, mistõttu esineb kahju hüvitamise alus ka juhul, kui tegemist on õiguspäraselt tekitatud kahjuga.
  2. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja suhtes kohaldatud ärikeeld oli õiguspärane, sobiv, vajalik ja proportsionaalne selle eesmärgiga, kaebaja põhiõigusi ei ole rikutud.

§ 15

kohaldamise eeldused pole täidetud, sest kohtu tegevuse õigusvastasus pole tuvastamist leidnud ning põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamiseks puudub seetõttu vajadus. Normis vastutuseeldusena sätestatud kohtuniku kuriteo tuvastamine kaitseb kohtu sõltumatust ning see eeldus on asjakohane ka õiguspäraselt tekitatud kahju puhul. Kaebaja ei ole välja toonud, et tal jäi realiseerimata mõni äriplaan, millega tekitati talle kahju. Kaebaja ettevõtlus​vabaduse riivet ei saa pidada intensiivseks. Kaebajal olid piisavad võimalused töötada muul töökohal ning pankrotistunud äriühingute juhatuse liikmena poleks ta ärikeelust hoolimata tegutseda saanud. Miski ei takistanud kaebajal osalise tööajaga töötamise korral leida endale tasuvam töö või lisaks kõrvaltöö. Kaebaja kahjustas enne ärikeelu kohaldamist AS Tamsalu Veskid juhtorgani liikmena tegutsedes otseselt riigi ja võlausaldajate õigusi ja huve, mida kinnitab kaebaja süüdi​mõistmine Riigikohtu otsusega asjas nr 3-1-1-57-11 ja tsiviilhagi osaline rahuldamine Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2013. a otsusega asjas nr 1-09-5750. Kaebaja omandiõiguse riive ei olnud ärikeelu preventiivset eesmärki arvestades ebaproportsionaalselt intensiivne. Seetõttu pole asja lahendamisel alust pidada põhiseadusvastasteks

regulatsiooni võimalikke puuduseid, mis seisnevad kaebaja hinnangul selles, et regulatsioon ei võimalda õigusemõistmisel ärikeelu kohaldamisega õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ärikeelu kohaldamise õiguspärasuse kohta ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 231 lg 6). Tähelepanu tuleb juhtida aga väidetavalt õigus​vastase jõustunud kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamise ulatusele.
  2. Riigikohtu üldkogu on varasemas praktikas kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õigus​pärasuse kontrollimise kohta möönnud, et erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õigus​pärasust (Riigikohtu üldkogu
  3. augusti
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Sama põhimõtet on kohaldatud ka väärteomenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisel (Riigikohtu üldkogu
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-75-11, p 21). Kolleegium peab eeltoodud põhimõtteid asjakohasteks ja järgitavateks ka pankrotimenetluses kohtu poolt ärikeelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. Eelnevast tulenevalt oleks halduskohtul kahjunõude lahendamisel võimalik ärikeelu kohaldamise sisulist õiguspärasust kontrollida vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtu​lahendi õiguspärasust edasikaebe korras. Kui edasikaebeõigus on isikule õigusaktidega tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb ka õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud kohtulahendi resolutsioonis kajastatust ning halduskohtul puudub õigus hinnata vaidlustatud kohtulahendite sisulist õigus​pärasust. Lisaks nõuab

§ 15kohtuniku kuriteo tuvastamist, mida halduskohus teha ei saaks.

Sellega tagatakse res judicata põhimõtte järgimine.

  1. Ärikeelu kohaldamine otsustatakse maakohtu määrusega, mille peale võib isik, kelle suhtes keeldu on kohaldatud, esitada määruskaebuse (PankrS § 91 lg 4). Kaebaja on seda võimalust kasutanud. Ärikeelu kohaldamise tingimused ja vaidlustamise kord on ammendavalt reguleeritud pankrotiseaduses ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) ning kui kaebaja hinnangul ei tulenenud nendest seadustest alust tema õiguste efektiivseks kaitsmiseks ärikeelu kohaldamise menetluses, siis tulnuks need väited esitada tsiviilasja lahendamisel edasikaebuses või teistmis​avalduses. Samuti on isikule, kelle suhtes on kohaldatud ärikeeldu, tagatud õigus taotleda aluste äralangemise korral ärikeelu tühistamist PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 4 lg 1 alusel ning taotluse kohta tehtav maakohtu määrus on samuti edasi kaevatav (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 35). Ka seda võimalust on kaebaja korduvalt kasutanud.
  4. Kolleegium on küll varem väljendanud (seoses isikult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega) kahtlust kahju hüvitamise regulatsiooni piisavuses (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi
  5. detsembri
  6. a määrus asjas nr 3-3-1-21-14), kuid see ei mõjuta praeguse asja lahendamist. Selles asjas ei ole vaidluse all isikult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine ning ärikeelu hilisemal tühistamisel puudub tagasiulatuv toime. Kuna maakohtu tegevust ärikeelu kohaldamisel ei ole alust käsitada õigusvastasena ning selle õigusvastasust ei ole pankrotimenetluse raames maakohtus tuvastatud, siis on täitmata üks

§ 15

kohaldamise eeldustest (õigus​vastasus) ning puudub vajadus kontrollida teiste nimetatud normis sätestatud vastutuspiirangute põhi​seaduspärasust. 23. Samuti on ringkonnakohus jõudnud õigele järeldusele, et õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla

§ 16

.

§ 16

reguleerib kitsalt avalikõiguslikus suhtes õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Ärikeelu kohaldamine pankrotimenetluses kohtu määrusega ei ole käsitatav haldusakti ega toiminguna, vaid õigusemõistmisena ning selle raames tekitatud kahju hüvitamist reguleerib ammendavalt erinormina

§ 15

. Ka analoogia kohaldamiseks puudub alus, sest seadusandja on selgelt soovinud välistada õigusemõistmisel õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise. Sellele viitab ainuüksi juba vastutuse piiramine kohtuniku kuriteo tingimusega. Samuti on kohtupraktikas eitatud võimalust kohaldada

§ 16

analoogia korras näiteks kohtueelses kriminaalmenetluses tõkendite kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise asjades (vt Riigikohtu üldkogu

  1. augusti
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10 ja
  3. augusti
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10).
  5. Riigikohtu üldkogu on kriminaalmenetluses isiku ametikohalt kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamise kontekstis märkinud, et PS §-st 32 tuleneb riigi kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Võib esineda olukordi, kus riigil võib olla üldistes huvides vaja piirata üksikisiku omandipõhiõigust sedavõrd, et oleks põhjendamatu jätta kogu tekitatud kahju üksikisiku kanda. Omandipõhiõiguse erakordse piirangu puhul pole hüvitist maksmata võimalik leida tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel (3-3-1-15-10, p-d 49–50).
  6. Riigivastutuse seadus eristab õigusvastaselt ja õiguspäraselt tekitatud kahju ning viimasel juhul on kahju hüvitamine võimalik erandina, kui isiku põhiõigusi või -vabadusi on riivatud era​kordselt intensiivselt. Kehtivas

-s ei ole sätet, mis näeks ette pankotimenetluses ärikeelu kohalda​misega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses hüvitamise. Kas selline regulatsioon peaks olema, sõltub vastusest küsimusele, kas ärikeelu kohaldamisega sekkutakse isiku põhi​õigustesse sedavõrd intensiivselt, et käsitada seda põhiõiguste erakordse piiramisena, mis eeldaks õiglase hüvitise määramist. Kui puudub hüvitatav kahju, siis ei oma kahju hüvitamise õigusliku aluse ebapiisavus asja lahendamisel tähtsust (3-3-1-21-14, p 21).

  1. Kohtud on leidnud, et isiku põhiõiguste riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et kaebajale saanuks tekkida õiguspäraselt hüvitatav kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegium on rõhutanud, et PankrS § 91 lg 2 järgse ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend. Seejuures tuleb tsiviil​- kolleegiumi arvates sätet tõlgendada kitsendavalt, kuna ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhi​õigusi: töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2) (3-2-1-124-09, p 15). Halduskolleegium jagab seda seisukohta, kuid õiguse​mõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole ainuüksi põhiõiguste intensiivne riive piisav.
  2. Vajadus hüvitada õiguspäraselt tekitatud kahju võib tekkida siis, kui põhiõiguste riive on asja​olusid arvestades erakordselt intensiivne. Kolleegiumi hinnangul ei anna A. Jaansoo suhtes ärikeelu kohaldamise asjaolud ning kestus alust pidada preventiivse sunnivahendi kohaldamist isiku põhi​õigusi erakordselt intensiivselt riivavaks. Ärikeeldu kohaldati isikule ligikaudu neli ja pool aastat, sel ajal oleks kaebajal olnud võimalik tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-15-06, p 8). Seega ei olnud kaebaja võimalused tegutseda ettevõtjana ärikeelu kohaldamisega täielikult välistatud. Samuti oli isikul võimalik töötada samas tegevusvaldkonnas palgatöötajana või teenida tulu muul, v.a ärikeelu kohaldamise määruses sätestatuga vastuolus oleval, viisil. PankrS § 91 lg-st 2 tulenevalt ei olnud kaebajal keelatud esitada maakohtule ka taotlust ärikeelu ulatuse muutmiseks nii, et ärikeelu all oleval isikul oleks võimalik olla kas ettevõtja mõnes konkreetses tegevusvaldkonnas või juhatuse liige mõnes teises pankroti​menetlusega mitteseotud äriühingus vms. A. Jaansoo ei ole sellist taotlust maakohtule esitanud, vaid on soovinud üksnes ärikeelu täielikku tühistamist. Ka ärikeelu tühistamise taotluse lahendamise kestus ei olnud samal ajal toimunud ning pankrotimenetlust, sh ärikeelu kohaldamist, oluliselt mõjutanud teise tsiviilasja menetlemist arvestades ülemäära pikk.
  5. Lisaks tuleb arvestada, et õiguste piiramise erakordsus ei ole taandatav ainuüksi riive intensiivsusele. Ka paljusid väga intensiivseid riiveid, nt pikaajalist vangistust, peavad isikud tihti​peale taluma ilma hüvitiseta. Riive erakordsus eeldab lisaks intensiivsusele ka seda, et isikul puudub riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud kahju jätmist isiku kanda. Teisisõnu, õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus riigi tegevus on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu, kuid tegevuse kahjulikud tagajärjed tekivad juhuslikult kannatanud isikul. Lisaks varem Riigikohtu praktikas käsitletud juhtumitele oleks võrdsus​põhimõttega vastuolus ka olukord, kus juhuslik kannatanu peab üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes võidavad riigi sekkumisest kannatanuga samaväärselt (vrd Riigikohtu üldkogu
  6. märtsi
  7. a otsus asjas 3-3-1-69-09, p 61). Kui aga isik ise on aidanud kaasa sellele, et riigi sekkumine on muutunud vajalikuks või kui sekkumine toimub isiku enda huvides, siis ei saa isik nõuda, et sekkumisega kaasnenud kahjulikud tagajärjed peaks enda kanda võtma üksnes riik. Näiteks, kui isikult on võetud vabadus kriminaalasjas, milles ta mõistetakse lõplikult õigeks, siis tuleb lähtuda sellest, et isik ei ole andnud piisavat alust temalt vabaduse võtmiseks. Sellisel juhul võivad vabaduse võtmise tagajärjed ületada isiku talumiskohustuse ning avalikes huvides võetud meetme tagajärjed tuleb tasandada avalike vahendite arvelt.
  8. Selles asjas ei pruugi A. Jaansoo pankrotimenetluse algatamises süüdi olla. Kaebaja ei pruugi isegi olla käitunud õigusvastaselt, kuid samas ei saa ka väita, et tema tegevuse ja pankroti vahel puudub igasugune seos. Ettevõtluses osalemisega kaasnevad riskid, kuid ka võimalus saada kasu. Üheks ettevõtlusriskiks on võimalik pankrotimenetlus ning sellega kaasnev vajadus seada äri​ühinguga seotud isikute tegevusele teiste isikute õiguste kaitse eesmärgil ennetava iseloomuga piiranguid. Äriühingu juhtimisega seotud isik ei saa nõuda, et kohtu õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaudu jäetaks ettevõtluse kahjulikud tagajärjed seotud isiku asemel ühis​konna kanda. Kolleegium rõhutab, et ärikeelu proportsionaalsus tuleb tagada ennekõike selle kohaldamise hoolika kaalumisega. Erilisi asjaolusid, mis viitaks talumiskohustuse puudumisele, praeguses asjas ei ole. Asjaolusid arvestades on kogu väidetavalt tekkinud kahju kaebaja kanda jätmine põhjendatud.
  9. Aadu Jaansoo kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  10. juuni
  11. a otsus haldusasjas nr 3-09-1504 muutmata. Kuna A. Jaansoo kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ning Justiitsministeerium ei ole kassatsiooniastmes menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, siis jäävad kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kassaator oli kautsjoni tasumise kohustusest Riigikohtu määrusega vabastatud. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.