RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-86-15 29.

) § 3 lg 7 alusel saama oktoobris 2013 vanemahüvitist 488 eurot ja 58 senti.

§ 3lg-s 71 sätestatud erandid, mil hüvitise vähendamist ei rakendata, ei kohaldu.

Seega on M. Toomingale

1. a oktoobrikuu eest arvestatud vanemahüvitist 213 eurot ja 72 senti enam ja välja makstud 168 eurot ja 84 senti enam (arvestatud hüvitis miinus tulumaks).
2. M. Tooming esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ettekirjutuse tühistada. Kaebaja selgitas, et töötas vanemahüvitise saamise ajal, kuid tema igakuine töötasu jäi alla seaduses sätestatud piirmäära, mistõttu tema vanemahüvitist ei vähendatud. Vastustaja on jätnud arvestamata, et piirmäära ületav laekumine oktoobris 2013 tekkis põhjusel, et tööandja maksis kaebajale korraga välja koondamisraha koos kahe eelneva kuu eest saamata jäänud töötasuga. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt võrreldes vanemahüvitist mittesaavate koondatavatega. Nii jääb kaebaja, kellel on väikese lapse vanemana niigi raskem uut töökohta leida, koondamise puhuks ettenähtud hüvitisest sisuliselt ilma. Lisaks ei vähendata vanemahüvitist

§ 3

lg 71 p 3 järgi juhul, kui koondamishüvitise maksab tööandja maksejõuetuse tõttu välja töötukassa. Kaebaja leidis, et ka tema puhul tuleks analoogia korras rakendada

§ 3lg 71 p 3.

Kui analoogia pole kohaldatav, tuleks vanemahüvitise seaduse regulatsioon tunnistada põhiseaduse (PS) vastaseks.

1. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse
2. detsembri
3. a otsusega rahuldamata. Kohus leidis, et

§ 3

lg 7 alusel vähendatakse vanemahüvitist, kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kuul ükskõik millist sotsiaalmaksuga maksustavat tulu, mis ületab hüvitise määra. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-23-11 märkinud, et vanemahüvitise vähendamisel võetakse arvesse tulu saamise hetk, mitte tulu saamiseks õiguse tekkimise hetk. Seega ei ole oluline see, et kaebajale maksti oktoobris 2013 välja töötasu eelnevate kuude eest. Tegemist ei ole ka tuluga, millele oleks kaebajal tekkinud õigus enne vanemahüvitise saamiseks õiguse tekkimist, mistõttu pole kohaldatav

§ 3lg 71 p-s 4 sätestatud erand.

Ka koondamishüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, mis tuli seega arvata kaebaja 2013. a oktoobrikuu sissetuleku hulka.

§ 3lg 71 p-s 3 sätestatud erand pole analoogia korras kohaldatav.

Riigikohus on asjas nr 3-4-1-23-11 selgitanud, et

§ 3

lg 71 p-de 3 ja 4 kehtestamisega soovis seadusandja kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanema​hüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud teha hüve saamise üldreeglist erandit muudel juhtudel. Vanemahüvitist saavad isikud ei ole võrreldavas olukorras nendega, kes vanemahüvitist ei saa. Riik ei nõua kaebajalt tagasi mitte koondamishüvitist vaid enammakstud vanemahüvitist. Võrreldavateks gruppideks on isikud, kelle vanemahüvitist vähendatakse, ja isikud, kelle vanemahüvitist

§ 3lg 71 p-s 3 sätestatud erandi alusel ei vähendata.

Õige on see, et tegu on võrdsuspõhiõiguse riivega. Olukord pole aga põhiseadusevastane, kuna vanemahüvitise maksmise kohustuse on riik endale võtnud heast tahtest ning vanemahüvitise vähendamise või vähendamata jätmise juhtumite üle otsustamine on riigi sotsiaalpoliitiline otsus. Kohus ei saa riigi otsustusruumi sekkuda. 5. M. Tooming esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leiab, et tema puhul esinevad sisuliselt nii

§ 3

lg 71 p-s 3 kui ka p-s 4 nimetatud asjaolud – tööandja maksejõuetus ja saamata jäänud tasu väljamaksmine vanemahüvitise saamise perioodil. Laekumiste kuhjumises pole süüdi mitte kaebaja vaid tööandja, kes ei suutnud oma kohustusi õigel ajal täita. Kui tööandja oleks täitnud oma kohustusi ja maksnud töötasu iga kuu, ei oleks kaebajal vanemahüvitise tagasimaksmise kohustust tekkinud. Seadusandja on kehtestanud regulatsiooni, mille järgi on vanemahüvitise saamise ajal õigus töötada ja saada töötasu allpool vanemahüvitise piir​määra, ilma et vanemahüvitist vähendataks. Kaebajal pole võimalik esitada ka kahjunõuet töö​andja vastu, kuna tööandja on pankrotis. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et teda ei saa võrrelda vanemahüvitist mittesaavate koondatud isikutega. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt ka nende vanemahüvitist saavate isikutega võrreldes, kellele maksab koondamishüvitise välja töötu​kassa. 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et seaduse analoogia kohaldamiseks ei ole alust, kuna

regulatsioon on selge. Mitme kuu töötasu maksmise korral ühel kalendrikuul on vanemahüvitise vähendamine õigustatud. Ka tuli vanemahüvitise vähendamisel arvestada koondamis​hüvitist. Õiguskantsler on

1. juuni
2. a kirjas nr 6-7/150710/150270 selgitanud, et vanemahüvitise vähendamine koondamishüvitise võrra on põhjendatud. Vanemahüvitist mittesaav koondatav isik ei saa koondamisele järgnevatel kuudel töötasu, vanemahüvitise saajale jätkatakse aga hüvitise maksmist kuni hüvitise maksmise perioodi lõpuni. Ringkonnakohus nõustus õigus​kantsleriga, ja leidis, et

§ 3lg 71 p 3 ei ole PS §-ga 12 vastuolus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. M. Tooming esitas kassatsioonkaebuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebaja leiab, et õiguskantsler ei ole ringkonnakohtu viidatud arvamuses käsitlenud olukorda, kus tööandja rikkumise tõttu makstakse mitme kuu palk välja ühel kuul. Kaebaja vanemahüvitise vähendamine tööandja süü tõttu pole õigustatud. Isegi kahe kuu töötasu ja koondamishüvitise ühekordse väljamaksena tasumise korral oleks tööandja pidanud tasu deklareerima erinevate kuude TSD deklaratsioonis. Sel juhul ei oleks kaebaja vanemahüvitist vähendatud. Riigikohus on korduvalt leidnud, et isikute ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada administratiivsete või tehnilist laadi põhjendustega (3-4-1-33-05, 3-4-1-7-03). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. aastal kehtinud

§ 3

lg 7 (vana redaktsioon, edaspidi

v.

1. r)sätestas: "Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksusta​tavat tulu [---], võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa. [---]". Seega sätestas viidatud norm üldreegli, mille järgi vähendati vanemahüvitist igasuguse tulu alusel, mis (
2. a)laekus hüvitise maksmise kalendrikuu jooksul, (
3. b)ületas vanemahüvitise määra ja (
4. c)oli maksustatud sotsiaalmaksuga. Seejuures ei arvestata seda, millal tulu välja teeniti või kas vanemahüvitise määrast suurema tulu laekumine oli lapsevanema kavandatud või toimus see väljamakse tegija ja lapsevanema vahel sõlmitud kokkulepete rikkumise tõttu. Praegu kehtiv norm sätestab sama põhimõtte, muutunud on hüvitise vähendamise arvutamise valem. Kaebaja sai oktoobris 2013 sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 870 eurot, mis vastas kolmekordsele hüvitise määrale (2013. aastal oli hüvitise määr 290 eurot kuus: 2013. aasta riigieelarve seadus § 2 lg 5). See summa koosnes kaebaja kahe kuu palgast ja koondamishüvitisest. Riigikohtu haldus​kolleegium käsitleb vanemahüvitise osalise tagastamise nõude põhjendatust esmalt hilinenult laekunud palgatulu alusel (I osa), seejärel koondamishüvitise saamise alusel (II osa). I 9. Kaebaja tööandja Rekrum Eesti OÜ selgitas haldusmenetluses vastustajale, et kaebajaga sõlmitud lepingu järgi pidi ta kaebajale augusti töötasu 290 eurot välja maksma hiljemalt 10. septembril 2013 ja septembri töötasu hiljemalt 10. oktoobril 2013. Mõlema kuu töötasu maksti tegelikult välja 18. oktoobril 2013 koos koondamishüvitisega. 10.

§ 3

lg 71 p 4 järgi ei rakendata hüvitise vähendamist enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül. See säte ei reguleeri kaebaja olukorda, kuna temal jäi tööandja süü tõttu õigel ajal kätte saamata

1. a septembrikuu töötasu. Vanemahüvitisele tekkis tal aga õigus juba
2. a novembris. Seega tuli vastustajal vanemahüvitise seaduse alusel esitada kaebajale tagasinõue.
3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas
4. märtsi
5. a otsusega asjas nr 3-4-1-33-05 põhiseaduse § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõtte vastaseks ja kehtetuks

§ 3

lg 7 teise lause osas, milles see nägi ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süül vanemahüvitise kuul välja makstud varem saamata​jäänud töötasu tõttu.

1. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-4-1-33-05 põhjendustest nähtub, et tolles asjas sai kaebaja vanema​hüvitise saamise kuul töötasu, millele tal tekkis õigus enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist. Lisaks oleks kaebaja pidanud saama selle töötasu kätte vanemahüvitise määramisele eelnenud kalendriaastal, st ajavahemikul, mille jooksul saadud tulu oleks võetud arvesse vanema​hüvitise suuruse arvutamisel. Seega määrati kaebajale õigel ajal töötasu laekumata jäämise tõttu ka väiksem vanemahüvitis. Riigikohus on otsuse põhjendustes leidnud, et kaebajat, kellele tööandja maksis sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ettenähtust hiljem, kusjuures tulu hilinenud maksmist võeti arvesse üksnes talle makstava vanemahüvitise vähendamisel, mitte aga vanemahüvitise suuruse arvutamisel, on koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kellele tööandjad maksid tulu välja õigel ajal (otsuse p 28).
2. Eeltoodud põhjendustest hoolimata on Riigikohus otsuse resolutsioonis tunnistanud

§ 3

lg 7 teise lause põhiseadusvastaseks laiemas ulatuses, hõlmates kõik olukorrad, kus vanemahüvitist vähendatakse isikule tööandja süül õigel ajal välja maksmata jäänud töötasu võrra. Seega nägi Riigi​kohus

vastuolu põhiseadusega ka kaebaja olukorras. Pärast Riigikohtu otsuse jõustumist lisati

-i § 3 lg 71, kus on loetletud olukorrad, mil hüvitist ei vähendata. Kaebaja olukorda see loetelu aga ei hõlma. Seega ei ole seadusandja Riigikohtu otsuse resolutsiooniga arvestanud. Riigikohtu otsuse resolutsiooni eiramisega rikub seadusandja PS §-st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ja PS § 152 lg-st 2 tulenevat keeldu taas​kehtestada Riigikohtu otsusega kehtetuks tunnistatud säte. Kolleegium peaks põhiseaduspäraseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendiga kooskõlas olevaks

§ 3

lg 71 p 4 järgmises sõnastuses: "Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud hüvitise vähendamist ei rakendata järgmistel juhtudel: 4) enne vanemahüvitise maksmise kalendrikuud saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül."

1. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et hoolimata sellest, et kaebaja M. Tooming ei ole täpselt samasuguses olukorras kui kaebaja kohtuasjas nr 3-4-1-33-05, on ka tema puhul riivatud PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. PS § 12 lg 1 esimene lause sätestab: "Kõik on seaduse ees võrdsed". Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et selles sättes sisaldub üldine võrdsuspõhiõigus, mis on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (
2. juuni
3. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-12-10, p-d 28-31). Võrdsuspõhiõigust riivab eeskätt see, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt.
4. Esiteks koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes töötasid vanemahüvitise saamise ajal ja said töötasu kätte õigel, tööandjaga sõlmitud lepingus sätestatud ajal. Erinevalt eelnimetatud isikutegrupist vähendatakse kaebaja vanemahüvitist temast sõltumatul põhjusel (tööandja lepingurikkumine). Kaebajal polnud ka efektiivset võimalust nõuda tööandjalt lepingu​rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist, kuna enne vanemahüvitise tagasinõude esitamist oli välja kuulutatud Rekrum Eesti OÜ pankrot (
5. mail 2014). Teiseks koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes saavad tööandja süül vanema​hüvitise maksmise kalendrikuul kätte töötasu, mis neil jäi saamata enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist. Selliste isikute vanemahüvitist

§ 3lg 71 p 4 järgi ei vähendata.

Seejuures on kaebajale kõige lähemas olukorras isikud, kellele ei määratud töötasu hilinenud laekumise tõttu väiksemat igakuist vanemahüvitist. Tegemist on isikutega, kes saavad vanemahüvitise saamise kalendrikuul kätte tasu, mille nad oleksid pidanud saama enne vanemahüvitise väljamaksmise perioodi algust, kuid seejuures samal kalendriaastal, mil neil tekib õigus vanemahüvitisele. Kuna vanemahüvitise suurus arvutatakse eelmise kalendriaasta tulu põhjal (

§ 3

lg-d 1 ja 2), ei mõjuta tulu hilinenud laekumine nende isikute puhul igakuise vanemahüvitise suurust (vt selle kohta ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 52).
3. Sarnaselt kohtuasjas nr 3-4-1-33-05 märgitule saab ebavõrdse kohtlemise põhjenduseks praegusel juhul tuua vanemahüvitise administreerimise lihtsuse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järele​valve kolleegium on selgitanud, et ebavõrdset kohtlemist ei saa alati õigustada pelgalt administratiivse raskustega (3-4-1-33-05, p 30, vt ka
4. jaanuari
5. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 39). Samas on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hilisemas, samuti vanemahüvitist puudutavas otsuses (eelviidatud otsus asjas nr 3-4-1-23-11) märkinud, et süsteemi administreerimise lihtsus võib mõnel juhul siiski olla ebavõrdse kohtlemise legitiimseks eesmärgiks (p 58). Vanemahüvitise puhul on tegemist sotsiaalpoliitika valdkonnaga, kus riik on endale ise soodustuse andmise ülesande võtnud. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (3-4-1-23-11, p 68). Seetõttu võib süsteemi administreerimise lihtsus mõningast ebavõrdsust vanemahüvitise maksmisel õigustada. Riigikohtu halduskolleegium leiab aga, et see ei õigusta ebavõrdset kohtlemist praegusel juhul, kus kaebaja vanemahüvitist vähendati tööandja lepingurikkumise tõttu, mille vältimiseks kaebajal mingit võimalust ei olnud. Erinevalt isikust, kelle ebavõrdse kohtlemise põhiseaduspärasust kontrolliti asjas nr 3-4-1-23-11, ei saanud M. Tooming lepinguga ette nähtud töötasu kätte õigel ajal. Kolleegium märgib siinkohal, et vanemahüvitise saamise ajal töötasu teenimise võimaldamise ees​- märgiks on toetada töö- ja pereelu ühitamist (vt

§ 1

lg 1 ja

eelnõu nr 125 SE I seletuskiri, lk 7). See hõlbustab tööle naasmist, kuna säilitatakse side tööeluga, ning võimaldab perele lisa​sissetuleku teenimist. Selle eesmärgiga oleks vastuolus vanemahüvitise saamise ajal töötava isiku vanemahüvitise vähendamine üksnes tööandja rikkumise tõttu.

1. Seda, kuivõrd muutuks vanemahüvitise süsteemi administreerimine võrreldes praegusega keerulisemaks ja kulukamaks, kui kaebaja olukorras olevate isikute vanemahüvitist ei vähendataks, on võimalik täpsustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses.
2. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on tunnistanud

§ 3

lg 7 põhiseaduse vastaseks ka kaebaja olukorda hõlmavas ulatuses, eeldab asja lahendamine põhi​seaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Seetõttu tuleb asi anda lahendada Riigikohtu üldkogule (halduskohtumenetluse seadustiku § 228 lg 1 p 3). 19. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et kaebaja õiguste riive ei olnud praegusel juhul suur. Eeldades, et koondamishüvitise saamise alusel tagasinõude esitamine oli õigustatud (vt määruse põhjenduste II osa), vähendati kaebaja vanemahüvitist hilinenult välja makstud palga tõttu lisaks umbkaudu 38 euro võrra. Lähtudes

(v.r) § 3 lg-s 7 sätestatud valemist, oleks üksnes koondamis​hüvitise koos palgaga laekumise korral vanemahüvitist vähendatud 130 euro ja 67 sendi võrra (702,3 – (((702,3 + 290) ÷ 1,2) – 290) = 165,4; pärast tulumaksu (21%) kinnipidamist seega 130,67). Kuna kaebajale laekus korraga kahe kuu palk ja koondamishüvitis, vähendati tema vanemahüvitist valemi alusel 168 euro ja 80 sendi võrra (702,3 – (((702,3 + 580) ÷ 1,2) – 580) = 213,7; pärast tulumaksu kinnipidamist seega 168,8). Sarnases olukorras olevate isikute õiguste riive võib aga olla ka oluliselt suurem.

v.r järgi ei makstud hüvitist, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületas viiekordset hüvitise määra. Seega võis tagasinõude maksimaalne suurus võrduda hüvitise maksimaalse suurusega. Praegu kehtiva

alusel võib isikule määratud hüvitist vähendada maksimaalselt pooles ulatuses, seal​juures mitte allapoole hüvitise määrast. Seega on tagasinõude maksimaalne suurus praegu 50% hüvitise maksimumsuurusest. II

1. Lisaks kahe kuu palgale maksis tööandja kaebajale
2. a oktoobris välja ühe kuu palga suuruse koondamishüvitise. Kaebaja leiab, et tema vanemahüvitise vähendamine sel põhjusel paneb ta põhiseadusevastaselt ebavõrdsesse olukorda võrreldes vanemahüvitist mittesaavate isikutega, kes saavad koondamishüvitist, ja vanemahüvitist saavate isikutega, kellele maksab tööandja pankroti tõttu koondamishüvitise välja töötukassa.

§ 3

lg 71 p 3 järgi ei rakendata hüvitise vähendamist töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas. 21. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on kontrollinud

§ 3lg 71 p 3 põhi​seaduspärasust eelviidatud otsuses asjas nr 3-4-1-23-11.

Selles asjas maksti kaebajale vanema​hüvitise saamise ajal välja kasutamata puhkusepäevade hüvitis tähtajalise töölepingu lõppemise tõttu. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium võrdles kaebajat isikute grupiga, kellele maksis puhkuserahad välja töötukassa ja kelle vanemahüvitist seega

§ 3lg 71 p 3 järgi ei vähendatud.

Kolleegium pidas erinevat kohtlemist riigi raha kokkuhoiu ja vanemahüvitise süsteemi administreerimise lihtsuse põhjusel õigustatuks. Ka leidis kolleegium, et grupid ei ole siiski päris võrreldavas olukorras. Puhkusehüvitis maksti isikule välja seaduse järgi õigel ajal.

§ 3

lg 71 p-de 3 ja 4 kohaldamise puhul makstakse isikutele aga vähemalt osa tulust tähtpäevast hiljem. See tähendab, et mingil ajavahemikul pole neil isikutel regulaarset sissetulekut või on nende regulaarne sissetulek vähenenud. Seesugust raskust või ebamugavust praeguses asjas kaebajaks olnud isik taluma ei pidanud. 22. Riigikohtu halduskolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtuga, et koondamishüvitise saamise tõttu vanemahüvitise vähendamine ei riku kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Sarnaselt kaebajaga asjas nr 3-4-1-23-11 sai M. Tooming koondamishüvitise kätte õigel ajal. Seega erineb kaebaja olukord nende isikute olukorrast, kellele maksab tööandja maksejõuetuse tõttu koondamis​hüvitise välja töötukassa. Kolleegium möönab, et kaebaja kui koondatu olukord erineb isikute olukorrast, kelle tööleping lõppeb tähtaja möödumise tõttu. Koondamine on erinevalt tähtajalise töölepingu lõppemisest sageli ootamatu ning võib põhjustada seega suuremat ebamugavust ja suuremaid raskusi igapäevaelus. Erinevus ei ole kolleegiumi meelest aga nii oluline, et õigustaks riive põhiseadusvastaseks tunnistamist. Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld