3-2-1-178-15

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus erikogu

1. märtsi 2016 kohtuotsusele asjas nr 3-2-1178-
2. Eriarvamusega on ühinenud riigikohtunik Villu Kõve
3. Riigikohtu erikogu vaagis käesolevas kohtuasjas küsimust, kas ja kuivõrd on tsiviilkohtumenetluses võimalik hinnata haldusakti kehtivust. Erikogu asus seisukohale, et tsiviilkohtumenetluses haldusakti kehtivust hinnata ei saa ning selle hindamiseks tuleb käivitada eraldiseisev halduskohtumenetlus. Käesoleva asja kontekstis tähendab see niisiis seda, et kostja peab esmalt vaidlustama halduskohtus Mäksa Vallavolikogu
4. jaanuari
5. a otsuse nr 3, millega volikogu tunnistas tagasiulatuvalt kehtetuks Mäksa Vallavolikogu
6. oktoobri
7. a otsuse nr 56 (otsuse p 20). Nimetatud arusaama järelmiks on erikogu lahendi resolutsioonis kõnealuses asjas tehtud kohtulahendite tühistamine, asja saatmine uueks arutamiseks Tartu Maakohtule ning Tartu Halduskohtus ettevalmistava menetluse käivitamine. Ma ei nõustu erikogu sellise otsustusega järgmistel põhjustel.
8. Mõistagi saab vaid soostuda erikogu põhiteesiga, et avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik vaidlus. Nõustuda tuleb samuti erikogu analüüsiga RVastS § 22 lg-s 3 sätestatud normi sisust, mille kohaselt on vaatamata sellise vaidluse avalikõiguslikule iseloomule pidanud seadusandja siinkohal siiski vajalikuks näha ette, et alusetult üle antud asi või raha tuleb avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda hoopis eraõiguse sätete alusel ja korras. Sellest järeldub vältimatult, et neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus (otsuse p 14). Seadusandja viide siinkohal eraõiguses ettenähtud alusetu rikastumise sätetele on igati põhjendatud ja loogiline, sest õiguskorra kui terviku seisukohast ei oleks otstarbekas hakata looma analoogilist iseseisvat regulatsiooni avalik-õigusliku sfääri jaoks. Erinevalt erikogu enamusest olen siiski seda meelt, et eeltoodud tõdemusest järeldub paratamatult ka see, et olukorras, kus seadusandja on otsustanud anda niisuguste vaidluste lahendamise erandlikult maakohtu pädevusse, on ta sellega samas tunnustanud ka üldiselt maakohtu pädevust hinnata vajaduse korral haldusakti kehtivust.
9. Käesolev kohtuasi illustreerib kujukalt, mil moel võivad üksteisega olla seotud küsimused haldusakti kehtivusest ning alusetu rikastumise nõude lahendamine. Kohtuotsuse p-s 13 on veenvalt näidatud, kuidas haldusakt on väljamakse õiguslikuks aluseks ning kuidas raha maksmise õiguslik alus sõltub vahetult haldusakti kehtivusest. Erikogu enamuse sellekohane arutluskäik on põhjendatud ning selle kordamine siinkohal ebavajalik. Kuid seda enam on vastuoluline erikogu enamuse tehtud järeldus, et vaatamata sellele saab haldusakti kehtivust hinnata siiski ainult halduskohtumenetluses. Erikogu enamus on oma seisukohta põhjendanud üksnes argumenteerimata viidetega HKMS § 4 lgle 1, § 5 lg 1 p-le 1, RVastS § 3 lg-le 4, kuid jätnud sootuks tähelepanuta kõnealuse kohtuasja lahendamise seisukohalt keskse RVastS § 22 lg 3, mis ilmselgelt on erinormiks eespool loetletute suhtes. Pidades silmas, et RVastS sisaldab samas sätteid, mis suunavad halduskohut rakendama eraõiguse norme (nt RVastS
10. ptk), ei tohiks olla midagi kummastavat ka selles, et vajaduse korral kohaldavad ka maakohtud haldusõiguslikke sätteid. Erikogu enamuse seisukoha praktiliseks tagajärjeks on sama kohtuasja kunstlik ning täiesti otstarbetu jagamine kahe erineva kohtumenetluse vahel. Tulemuseks on ka kaebaja suunamine kahe erineva kohtu poole korraga ning kohtuvaidluse aja pikenemine seda enam, et mõlemast menetlusest võivad omakorda välja kasvada edasikaebemenetlused. Kuna puudub igasugune alus eeldada, justkui oleks üldkohtu kohtunik haldusakti kehtivuse hindamiseks kuidagi vähem legitimeeritud kui halduskohtu kohtunik, ei näe ma põhjust eitada, miks ei võiks maakohus seda küsimust lahendada, toetudes vajalikus osas halduskohtumenetluse reeglistikule. Asjaolust, et meie kohtukorraldus eristab esimesel astmel maakohtuid ja halduskohtuid, on meelevaldne teha järeldust, nagu oleksid ka nendesse kohtutesse nimetatud kohtunike sisulised õigusemõistmise volitused erinevad.
11. Isegi kui jätta kõrvale RVastS § 3 lg 4 nõuded ja sellest tuletatav maakohtu pädevus, ei saa jätta tähelepanuta, et käesolev maakohtust alanud tsiviilkohtumenetlus on praeguseks läbinud juba kõik kohtuastmed ning kohtud vaidluse sisuliselt lahendanud. Tegemist ei ole Riigikohtu praktikas esimese juhtumiga, mil alles kassatsiooniastmes tekivad kahtlused eri kohtuharude pädevuste piiritlemise suhtes. Nii on Riigikohtu erikogu analoogilise probleemi ette sattudes
12. aprillil 2002 asjas nr 3-3-42-02 tehtud määruse p-s 10 selgitanud muu hulgas järgmist: "Erikogu peab vajalikuks täiendavalt märkida, et õiguslik regulatsioon ei ole kohtute pädevuse määratlemisel alati piisavalt selge ja üheselt arusaadav. Kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus."
13. Erikogu lahendis puuduvad põhjendused selle kohta, miks praeguses asjas tuleb varasemast seisukohast hälbida. Isegi kui toetada erikogu enamuse seisukohta, et maakohus pole pädev abstraktselt hindama haldusakti kehtivust, on see pädevus tal konkreetses asjas tulenevalt asjaolust, et kohus on avalduse tegelikkuses vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme kohtu otsuse tegemiseni kohtu pädevust vaidlustanud. Ei vaielda ka selle üle, et praegusel juhul on maakohus kontrollinud, kas nõue vastab n-ö õige kohtuharu reeglitele ning kas see on esitatud tähtaegselt (HKMS § 46). Erikogu varasema seisukoha järgi saab nimetatud tingimuste täidetuse korral kohus asja lahendada isegi juhul, kui nõue tuleks lahendada teises kohtuharus. Praegusel juhul oleks see tähendanud nõude rahuldamise korral HKMS § 5 lg 1 p-st 1 tuleneva kohtu volituse rakendamist, milleks oleks olnud vaidlustatud otsuse nr 3 tühistamine. Selle tulemusena oleks otsus nr 3 kaotanud oma kehtivuse ning kehtima oleks hakanud otsus nr
14. See tähendaks, et lisatasu maksmiseks oleks õiguslik alus ning Mäksa valla hagi kostja vastu oleks tulnud jätta rahuldamata.
15. Eeltoodust tulenevalt olen seisukohal, et kohtuotsuste tühistamiseks puudus alus ning isegi kui mitte nõustuda esimese ja teise astme kohtute kõigi järeldustega, oleks erikogul olnud võimalik need kõrvaldada. Priit Pikamäe, Villu Kõve