RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 117lg 1 järgi karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust; 3.2. Kar

S § 64 lg 1 alusel liita Vladimir Viirale eelmises punktis karistuseks mõistetud kuueaastane vangistus ja Harju Maakohtu

1. aprilli
2. a otsusega KarS § 424 järgi karistuseks mõistetud kahe aasta ja kaheksa kuuline vangistus osaliselt, mõistes liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust; 3.
3. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada eelmises punktis märgitud liitkaristust Harju Maakohtu
4. juuli
5. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa (s.o 1 aasta 2 kuu ja 10 päeva) võrra ning mõista Vladimir Viirale kohtuotsuste kogumi eest ärakantavaks liitkaristuseks 9 (üheksa) aastat 2 (kaks) kuud ja 10 (kümme) päeva vangistust.
6. Muus (sh karistuse kandmise algusaja) osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
8. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Vladimir Viirale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Vladimir Viira tunnistati Harju Maakohtu
10. aprilli
11. a otsusega süüdi ning teda karistati KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi 5-aastase vangistusega, § 117 lg 1 (maakohtu otsuses ekslikult § 117) järgi 1 aasta ja 5 kuulise vangistusega ning § 424 järgi 2 aasta ja 8 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu
12. juuli
13. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa (s.o 1 aasta 2 kuu ja 10 päeva) võrra. V. Viira lõplikuks karistuseks kujunes 7 aastat 2 kuud ja 10 päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks loeti
14. aprill
15. KarS §

§ 117lg 1 järgi tunnistati V.

Viira süüdi A. H. röövimises ja surma ettevaatamatus põhjustamises. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt nõudis V. Viira

1. oktoobril 2013 kella 15.30 paiku Tallinnas Xxxxxxxxxx XX asuvas OÜ F töökojas A. H-lt töötasu maksmist ja lõi teda seejärel kaks korda noaga, tekitades vasakule kubeme piirkonda torke-lõikehaava ning parema reie eespinnale torke-lõikehaava koos reiearteri ja reieveeni vigastusega, mille tüsistusena tekkis välisest verejooksust äge verekaotus. Kui kannatanu löökide tagajärjel maha kukkus, püüdis V. Viira verejooksu peatada ja tõmbas oma püksirihma kannatanu jala ümber. Seejärel võttis ta kannatanult rahakoti koos sularaha, OÜ F pangakaardi ja PIN-koodidega ning lahkus sündmuskohalt. Samal päeval kell 18.09 võttis V. Viira OÜ F kontolt välja 110 eurot. Kannatanu suri verekaotuse tõttu
2. oktoobril 2013 kell 17.20 haiglas.
3. Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a otsuse peale esitasid apellatsioonid kannatanu R. G. ja V. Viira kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa.
6. Kannatanu vaidlustas maakohtu otsuse süüdistatava süüditunnistamises KarS § 117 lg 1järgi ning taotles A. H. surma põhjustamise kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 ning § 117 lg 1 järgi. Samuti palus kannatanu karistada süüdistatavat maksimaalmääras vangistusega, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 3.
7. V. Viira tekitas A. H-le parema reie arteri ja veeni vigastuse tahtlikult. Kohtus uuritud tõendite kohaselt suundus süüdistatav tootmishoone puhkeruumis kannatanu juurde ja lõi teda kaks korda noaga. Vabariigi Valitsuse
8. augusti
9. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" § 7 lg 2 p 14 kohaselt on reiearteri ja arterit saatva veeni vigastus eluohtlik tervisekahjustus ning noaga reide löömisel on sellise vigastuse tekkimise võimalus tavalise elukogemuse põhjal äratuntav. Samuti pidi V. Viira kujutama ette põhjuslikku seost oma teo ja eluohtliku vigastuse tekkimise vahel. Kuna noahoopide tagajärjel saabus kannatanu surm, tuleb V. Viira tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 ning § 117 lg 1 järgi. 3.
10. Süüdistatava karistus ei vasta tema süü suurusele. Maakohus jättis karistuse mõistmisel tähelepanuta, et süüdistatav soovis kannatanult raha saada, võttis pärast noaga löömist ära tema rahakoti koos sularaha, pangakaardi ja PIN-koodidega ning võttis hiljem pangaautomaadist välja veel sularaha. Eelnevast nähtuvalt ründas V. Viira kannatanut omakasu eesmärgil ja teise süüteo hõlbustamiseks, pannes kuriteo toime KarS § 58 p-des 1 ja 9 nimetatud raskendavatel asjaoludel. 3.
11. Kannatanule abi andmine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Samuti pole V. Viira toimepandud kuritegu kahetsenud, vaid üritas vastutusest kõrvale hoida. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt püüdis V. Viira kuriteo toimepanemise ajal seljas olnud riideid puhtaks pesta ja põletas need hiljem. 3.
12. Maakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel ka õiguskorra kaitsmise huvidega. V. Viirat on varem kümme korda kriminaalkorras karistatud ning ta pani järjekordse kuriteo toime omakasu eesmärgil. Samuti üritas süüdistatav kuritegu varjata ja Eestist põgeneda. Kuna V. Viira pole seni aru saanud oma tegude tagajärgedest, tuleb teda karistada maksimaalmääras vangistusega.
13. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist V. Viira süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi ning palus kvalifitseerida A. H-lt rahakoti äravõtmise KarS § 201 lg 1 või § 199 lg 2 p 5 järgi. Samuti taotles kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuste kergendamist, ekspertiisikulude osalist riigi kanda jätmist, süüdistatava vara aresti alt vabastamist ja menetluskulude tasumise ajatamist nii, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates vangistuse lõppemisest. Seoses A. H-lt rahakoti äravõtmisega selgitas kaitsja, et V. Viiral ei olnud noaga löömise ajal kavatsust kannatanu asju ära võtta ega tema vastupanu maha suruda. Süüdistatav ei teadnud, kas kannatanul on rahakott kaasas, ja võttis pärast noaga löömist põgeneda soovides kaasa oma noa kõrval lebanud eseme, teadvustamata, mida see endast kujutab. Kui V. Viira sai aru, et ta oli kannatanu rahakoti kaasa võtnud, ei tagastanud ta võõraid asju, vaid võttis pangakaardi ja PINkoodide abil välja veel sularaha. Eelnevast nähtuvalt tuleb süüdistatava tegevus kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 või § 199 lg 2 p 5 järgi. Samuti tuleb kergendada talle mõistetud karistusi.
14. Tallinna Ringkonnakohtu
15. augusti
16. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
17. aprilli
18. a otsus osaliselt V. Viira süüditunnistamises ja karistamises KarS § 117 lg 1 järgi, V. Viirale KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises ning V. Viiralt ekspertiisikulude väljamõistmises. Tühistatud osas tehti uus otsus, millega V. Viira tunnistati A. H. surma põhjustamises süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning teda karistati selle kuriteo eest 6aastase vangistusega. Arvestades ka maakohtu otsusega KarS §

§ 424järgi mõistetud karistusi, mõisteti Kar

S § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda liitkaristust Harju Maakohtu

1. juuli
2. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra, misjärel kujunes V. Viira lõplikuks karistuseks 9 aastat 2 kuud ja 10 päeva vangistust. Ekspertiisikuludena mõisteti V. Viiralt välja 2819 eurot ja 50 senti. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt ja kannatanu apellatsioon täielikult. V. Viira süüditunnistamise ja karistamise osas olid ringkonnakohtu seisukohad kokkuvõtlikult järgmised. 5.
3. Maakohus kohaldas süüdistatava süüditunnistamisel KarS § 117 lg 1 järgi ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolude kohaselt lõi V. Viira kannatanut kaks korda noaga, tekitades talle vasakule kubeme piirkonda torke-lõikehaava ning parema reie eespinnale torke-lõikehaava koos reiearteri ja reieveeni vigastusega, mille tüsistustena tekkis välisest verejooksust äge verekaotus. Süüdistatav osutas kannatanule vahetult pärast noaga löömist esmaabi ja kohale kutsuti ka kiirabi, kuid kannatanu suri siiski samal päeval haiglas. Kuna V. Viira lõi kannatanut noaga tahtlikult ja põhjustas raske tagajärje ettevaatamatusest, tuleb ta süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. Üksnes KarS § 117 järgi tuleks süüdistatava tegu kvalifitseerida siis, kui ta oleks pannud tagajärjeni viinud teo toime ettevaatamatusest. 5.
4. Kuna V. Viira täitis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 koosseisud ühe teoga, tuleb talle mõista karistus raskeimat karistust ettenägeva seadusesätte alusel. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et V. Viira võttis kannatanu juurde nõudmisi esitama minnes kaasa noa ja põhjustas noalöökidega kannatanu surma. Samas ei rünnanud ta kannatanut kasu saamise eesmärgil, vaid pigem kättemaksuks, ja osutas vahetult pärast noaga löömist esmaabi. Arvestades eeltoodut, tuleb V. Viirat karistada KarS § 118 lg 1 p 1 alusel 6-aastase vangistusega. 5.
5. Süüdistatava süüditunnistamine KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi on seaduslik. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt võttis V. Viira kannatanu rahakoti ära pärast seda, kui kannatanu oli noalöökide tagajärjel maha kukkunud ja vastupanuvõimetuks muutunud. Eelnevast nähtuvalt kasutas süüdistatav võõra vara hõivamiseks vägivalla kestvat toimet ja pani sellega toime röövimise. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. augusti
8. a otsuse peale esitas kassatsiooni V. Viira kaitsja N. Lausmaa, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 ning § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi. Kaitsja palub kvalifitseerida A. H-lt rahakoti äravõtmise KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning jõustada A. H. surma põhjustamise osas Harju Maakohtu
9. aprilli
10. a otsus, millega süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 117 lg 1 järgi. Samuti taotleb kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuste kergendamist ja menetluskulude tasumise ajatamist nii, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates vangistuse lõppemisest. Kokkuvõtlikult märgitakse kassatsioonis järgmist. 6.
11. Ringkonnakohtu seisukoht, et süüdistatav tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikult, on alusetu. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud, millises järjekorras noahaavad tekitati, ja seega polnud ringkonnakohtul põhjust arvata, et süüdistatav lõi kannatanut kõigepealt kubemesse ja seejärel reide. Süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta kannatanut ühel korral noaga reide ega pidanud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist võimalikuks. Teine haav võis tekkida noaga löömisele järgnenud rüseluse käigus. Eelnevast nähtuvalt oli V. Viira tahtlus suunatud kerge kehavigastuse tekitamisele ning kuna ta põhjustas sellega ettevaatamatusest kannatanu surma, tuleb tema tegu kvalifitseerida KarS § 117 lg 1järgi. 6.
12. Süüdistatavat pole võimalik tunnistada samal ajal süüdi nii KarS § 118 lg 1 p 1 kui ka § 200 lg 2 p 5 järgi. Kui kohtu hinnangul tekitas süüdistatav kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikult, on see vägivald hõlmatud KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisuga ega saa enam vara hõivamisega seotud olla. Järelikult tuleb rahakoti äravõtmine kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Tegude ümber​kvalifitseerimise tõttu tuleb süüdistatavale mõistetud karistusi kergendada. 6.
13. Kuna süüdistatav viibib vanglas, pole tal võimalik tasuda väljamõistetud menetluskulusid 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Vanglakaristust kandva isiku jaoks peaks menetluskulude hüvitamise tähtaeg algama tema vanglast vabanemisest, mil tal on reaalne võimalus töötasu arvelt oma rahalisi kohustusi täita.
14. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli, kes märgib kokkuvõtlikult järgmist. 7.
15. V. Viira süüditunnistamine KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi on seaduslik. Kohtus uuritud tõendite kohaselt nõudis süüdistatav kannatanult raha ja lõi teda seejärel kaks korda noaga. Pärast teist noahoopi kukkus kannatanu maha ega suutnud enam vastupanu osutada. Kasutades ära kannatanu seisundit, võttis V. Viira kaasa tema rahakoti ja lahkus sündmuskohalt. Hiljem võttis süüdistatav kannatanult äravõetud pangakaardi ja PIN-koodide abil välja veel sularaha. Kuna süüdistatav kasutas vägivalda pärast raha nõudmist, oli vägivald suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele. Kannatanul polnud kavas süüdistatavale töötasu maksta ja ta poleks vabatahtlikult oma rahakotti loovutanud. 7.
16. V. Viira süüditunnistamisel KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Kuna raske tervisekahjustuse tekitamine on hõlmatud KarS § 200 lg 2 p 5 koosseisuga, ei moodustu kogumit KarS §-ga
17. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18. Kolleegiumi hinnangul on V. Viira süüditunnistamine KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi põhjendatud. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt nõudis V. Viira
19. oktoobril 2013 A. H-lt töötasu maksmist ja lõi teda seejärel kahel korral noaga, tekitades vasakule kubeme piirkonda torkelõikehaava ning parema reie eespinnale torke-lõikehaava koos reiearteri ja reieveeni vigastusega, mille tüsistusena tekkis välisest verejooksust äge verekaotus. Kui kannatanu noalöökide tagajärjel maha kukkus, võttis süüdistatav tema rahakoti ja lahkus sündmuskohalt. Hiljem võttis süüdistatav kannatanult äravõetud pangakaardi ja PIN-koodidega OÜ F kontolt välja sularaha. Kuna ülaltoodust nähtuvalt võttis süüdistatav kannatanu rahakoti ära ajal, mil kannatanu oli noalöökide tagajärjel vastupanuvõimetuks muutunud, kasutas ta võõra asja hõivamiseks vägivalla kestvat mõju ja pani sellega toime röövimise. Riigikohus on ka varem selgitanud, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi. KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. märtsi
21. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). Pidades silmas, et V. Viira kasutas A. H. vastupanu mahasurumiseks nuga ja tekitas talle eluohtliku tervisekahjustuse, omistati V. Viirale õigustatult ka KarS § 200 lg 2 p-des 5 ja 8 sätestatud kvalifikatsioonid. Seejuures on alusetu kaitsja etteheide, et ringkonnakohtu hinnangul tekitas süüdistatav kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikult. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lõi süüdistatav kannatanut tahtlikult noaga ja põhjustas raske tagajärje ettevaatamatusest.
22. Kohtud leidsid õigesti sedagi, et KarS § 200 lg 2 p-d 5 ja 8 ei väljendanud teo toimepanemise ajal kogu toimepandu ebaõigussisu. Kuna süüdistatav põhjustas röövimise käigus kasutatud vägivallaga ettevaatamatusest kannatanu surma, tuli tema tegu kvalifitseerida täiendavalt ka KarS § 117 lg 1 järgi. Samas rõhutab kolleegium, et eeltoodud mõttekäik kohaldub üksnes enne
23. jaanuari
24. a toimepandud tegude suhtes. Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates
25. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga
26. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi.
27. Kaitsja märgib õigesti, et süüdistatavat pole võimalik korraga süüdi tunnistada nii KarS § 200 lg 2 p 5 kui ka § 118 lg 1 p 1 järgi. Kuna röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku vägivalla kasutamist ja KarS § 200 lg 2 p 5 sätestab enam ohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse tekitamise, hõlmab kõnealune säte KarS § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. novembri
29. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, p 9). Eelnevast nähtuvalt kajastab V. Viira süüditunnistamine KarS §

§ 117lg 1 järgi kogu A. H. suhtes toimepandu ebaõigussisu ning tema teo kvalifitseerimine täiendavalt Kar

S § 118 lg 1 p 1 järgi on liigne. Asudes vastupidisele seisukohale, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Selle vea tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada. 11. Kolleegiumi hinnangul kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust ka V. Viirale KarS §

§ 117lg 1 järgi eraldi karistuste mõistmisel ja nende karistuste liitmisel.

Kuna süüdistatav põhjustas kannatanule raske tervisekahjustuse ja kannatanu surma tema röövimise käigus kasutatud vägivallaga, on A. H. ründamise puhul tegemist ühe teoga, mis vastas teo toimepanemise ajal KarS §

§ 117lg 1 koosseisule. Sellise teo eest tuleb Kar

S § 63 lg 1 kohaselt mõista üks karistus raskeimat karistust ettenägeva seadusesätte alusel. Praegusel juhul on raskeimat karistust ettenägevaks seadusesätteks KarS § 200 lg 2 p-d 5 ja 8, mis sätestab karistusena kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. 12. Karistuste mõistmisel aset leidnud vigade kõrvaldamiseks tuleb teha uus otsus, millega mõista V. Viirale KarS §

§ 117lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest Kar

S § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 alusel üks karistus. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-14, p 15.2). KarS § 200 lg 2 sanktsiooni keskmiseks määraks on 9 aastat vangistust. Arvestades karistuse mõistmisel sarnaselt ringkonnakohtuga ühelt poolt seda, et süüdistatav põhjustas noahoopidega kannatanu surma, kuid teisalt seda, et ta osutas vahetult pärast noaga löömist kannatanule esmaabi, vastaks kolleegiumi hinnangul V. Viira süü suurusele KarS § 200 lg 2 sanktsiooni keskmise määra lähedale jääv vangistus. Pidades aga silmas, et reformatio in peius-keelu tõttu pole kohtul pädevust kaitsja kaebuse alusel süüdistatava olukorda raskendada, mõistab kolleegium V. Viirale KarS §

§ 117lg 1 järgi karistuseks 6-aastase vangistuse.

Nii see kui ka pärast liitkaristuste moodustamist kujunev lõplik ärakantav karistus ei ületa ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistusi ega raskenda süüdistatava olukorda.

1. Väljamõistetud menetluskulude tasumise ajatamise osas on kaitsja etteheited alusetud. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks. Samuti ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu vangistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigel ajal ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus asjas nr 3-1-1-12012, p 7). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka praeguses asjas.
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
5. augusti
6. a otsuse osaliselt V. Viira süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning V. Viirale KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi karistuse mõistmises. Samuti tühistab Riigikohus Harju Maakohtu
7. aprilli
8. a otsuse osas, millega V. Viirale mõisteti KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi eraldi karistus, ning Tallinna Ringkonnakohtu
9. augusti
10. a otsuse osas, millega maakohtu otsus jäeti V. Viirale KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi karistuse mõistmises muutmata. Viimaks tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
11. augusti
12. a otsuse ka V. Viirale liitkaristuste mõistmise osas. Tühistatud osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega mõistab V. Viirale KarS §

§ 117lg 1 järgi karistuseks 6-aastase vangistuse ning Kar

S § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel uued liitkaristused. V. Viira lõplikuks ärakantavaks karistuseks kujuneb 9 aastat 2 kuud ja 10 päeva vangistust. Muus (sh karistuse kandmise algusaja) osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

1. V. Viira kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks​määramiseks Advokaadibüroole Natalia Lausmaa summas 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja
2. aasta septembris ja oktoobris kassatsioonimenetluseks ettevalmistamisel 8 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
3. mai
4. a otsuse p-dest 2 ja 16 ning
5. oktoobri
6. a otsuse p-dest 2 ja 16 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)