Obsah (9)

§ 385§ 130§ 171§ 383§ 389§ 339§ 390§ 175§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-23-16 31. märts 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma Kriminaalasi Alla

) § 130 lg-s 3 ette nähtud 6-kuuline vahistamistähtaeg on kriminaalmenetluslik tähtaeg, mille arvestamist ei reguleeri vangistusseadustik. Kalendri järgi möödub 6-kuuline vahistamistähtaeg A. Männi puhul

1. detsembril 2015 kell 07.24, sest ta võeti vahi alla
2. juunil 2015 kell 07.24, M. Maritsa puhul aga
3. detsembril 2015 kell 07.30, sest ta võeti vahi alla
4. juunil 2015 kell 07.
5. Seega ei ole süüdistatavad vahi all ebaseaduslikult. Ühtlasi leidis kohus, et eeluurimiskohtunik ja ringkonnakohus on kohtueelses menetluses tuvastanud vahistamisaluste olemasolu ning kohtule ei ole esitatud andmeid, et need alused oleksid ära langenud.
6. Viru Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse A. Männi ja M. Maritsa kaitsjad Allan Valk ja Rene Varul, kes taotlesid maakohtu määruse tühistamist osas, millega A. Männi ja M. Maritsa tõkend jäeti muutmata. Kaitsjad palusid lugeda süüdistatavate vabastamise tähtajaks
7. detsembri 2015 ja A. Mänd ning M. Marits kinnipidamisasutusest vabastada.
8. Tartu Ringkonnakohtu
9. jaanuari
10. a määrusega tühistati Viru Maakohtu kohtu alla andmise määrus osas, millega A. Männi ja M. Maritsa suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine oli muutmata jäetud, ja süüdistatavad vabastati vahi alt. Samuti leidis ringkonnakohus, et A. Mänd ja M. Marits tulnuks vahi alt vabastada
11. detsembril 2015 kell 12.
12. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Määruskaebus rahuldati.
13. Ringkonnakohus märkis esmalt, et

§ 385p 16 kohaselt ei ole kohtu alla andmise määrus vaidlustatav.

Riigikohus on aga määruskaebeõigust jaatanud mõningatel juhtudel, mil kohus on kohtu alla andmise määruses lahendanud vahistamise küsimust (vt määrus asjas nr 3-1-1-104-13, p 14 ja määrus asjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1). Kuna A. Männi ja M. Maritsa kohtu alla andmise määruse see osa, mis puudutab tõkendi muutmata jätmist, rikub oluliselt süüdistatavate põhiõigusi ja menetlusõigust, pidas ringkonnakohus vajalikuks kaitsjate kaebust menetleda. 7. A. Mänd peeti kahtlustatavana kinni 17. juunil 2015 kell 07.24 ja M. Marits samal päeval kell 07.30. Vahistamismääruste kohaselt loeti vahistamise alguseks kahtlustatavana kinnipidamise aeg. Kuna

§ 130

lg 3 sätestab vahistamise tähtaja kuudes, lähtutakse

§ 171lg 1 kohaselt vahistamise tähtaja arvutamisel üksnes kuudest.

Järelikult on vahistamistähtaja arvutamisel tähtis vaid isikute kinnipidamise kuupäev, mitte kellaaeg. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et vahistamise tähtaeg möödub sel kellaajal, mil isikud kinni peeti. Vangistusseaduse (VangS) § 104 lg 3 sätestab, et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.00. 8.

§ 171

lg 2 kohaselt arvutatakse vahistamise puhul tähtaega isiku kinnipidamise hetkest, mitte sellele järgnevast päevast. Maakohus lähtus ekslikult

§ 171

lg-s 1 sätestatud üldnormist ja leidis, et 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb vahistamise alguspäevaga samal kuupäeval ehk

1. detsembril. Kuna vahistamistähtaega arvutatakse kahtlustatavana kinnipidamise hetkest ehk
2. juunist, lõpeb 6-kuuline vahistamistähtaeg
3. detsembril.
4. detsembriks 2015 on isikute kinnipidamise algusest möödas juba 6 kuud ja 1 päev. Eelnevat arvesse võttes tulnuks A. Mänd ja M. Marits vahi alt vabastada hiljemalt
5. detsembril 2015 kell 12.
7. Maakohtu eelistungi ajaks ei olnud süüdistatavad seadusest tulenevalt enam vahi all ja seetõttu ei saanud maakohus jätta nende tõkendit muutmata. Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamise alused on sätestatud

§ 130lg-s 4, kuid praegusel juhul sellele sättele ei tuginetud.

Järelikult tuleb maakohtu määrus süüdistatavate vahi alla jätmise osas tühistada. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Prokuratuuri määruskaebus

1. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas, ja palub maakohtu määruse ringkonnakohtu tühistatud osas jõustada. Ühtlasi palub määruskaebuse esitaja lugeda õigeks, et Viru Maakohtu eelistungi toimumise ajal ei olnud süüdistatavate vahistamise tähtaeg möödunud.
2. Prokuratuur märgib, et tulenevalt

§ 171

lg-st 2 arvutatakse isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral tähtaega tema kinnipidamise hetkest. Seega oli käesolevas asjas vahistustähtaja (eelvangistuse) kulgemise esimene päev (alguspäev) mõlema süüdistatava puhul nende kinnipidamise päev ehk

1. juuni
3. VangS § 104 lg 1 kohaselt vabastatakse vahistatu vahistustähtaja lõppemisel, samuti teistel seaduses sätestatud alustel. Vahistamistähtaja lõppemisena VangS § 104 lg 1 mõttes tuleb mõista

§ 130lg-s 3 sätestatud kuuekuulise vahistamistähtaja lõppemist. Vang

S § 104 lg 3 sätestab, et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.00.

§ 130

lg-s 3 ette nähtud vahistamistähtaja lõpu arvutamisel tuleb lähtuda

§ 171

lg-s 4 sätestatust, mille kohaselt lõpeb kuudes arvutamise korral tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval.

1. juunil 2015 alanud 6-kuulise vahistustähtaja viimase kuu vastavaks kuupäevaks
2. detsember
3. Selline arvestus lähtub seisukohtadest, mida Riigikohus avaldas oma otsustes asjades nr 3-1-1-79-14 (p-d 26–31) ja nr 3-1-1-14-14 (p 756). Riigikohtu viidatud praktika kohaselt on "vastav"

§ 171

lg 4 tähenduses tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimane päev. Kuigi Riigikohtu osutatud lahendid käsitlesid vangistustähtaja ja jälitustoimingute kestuse arvestamist, on samasugune käsitlus kohaldatav ka vahistustähtaja lõpu arvestamisel.

1. Eeltoodut arvesse võttes ei ole A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohaldatud tõkendi seaduslik lõpptähtpäev
2. detsember 2015 kell 12.00, vaid
3. detsember
4. Süüdistatavad tulnuks tõkendi pikendamata jätmise korral vabastada kell 12.
5. Seega ei olnud maakohtu eelistungi toimumise ja kohtu alla andmise määruse tegemise ajaks vahistamistähtaeg möödunud ning isikute vabastamine on põhjendamatu. Vastused määruskaebusele
6. Prokuratuuri määruskaebusele esitasid ühise vastuse A. Männi kaitsjad vandeadvokaat Leon Glikman ja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk ning M. Maritsa kaitsjad vandeadvokaadid Rene Varul ja Ain Alvin. Eraldi vastuse esitas ka A. Männi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar. Mõlemas vastuses palutakse jätta ringkonnakohtu määrus muutmata ja prokuratuuri määruskaebus rahuldamata. S. Sillari määruskaebuses taotletakse alternatiivselt prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätmist. Samuti palub S. Sillar mõista riigilt A. Männi kasuks välja 576 eurot Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse kulude katteks. Kaitsjate põhiseisukohad on järgmised.
7. Ringkonnakohus leidis õigesti, et A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise tähtaeg lõppes
8. detsembril 2015 kell 12.00.

§ 130lg 3 kohaselt ei tohi isik olla kohtueelses menetluses vahi all üle 6 kuu.

17. detsembriks 2015 oli isikute kinnipidamise algusest möödas juba 6 kuud ja 1 päev.

§ 171

lg 4 tõlgendamine ei tohi viia tulemuseni, mille kohaselt kujuneks vahistamise tähtaeg pikemaks kui 6 kuud. Seaduses sätestatud vahistamistähtaeg peab olema absoluutselt kehtiv ja seda ei saa tõlgenduslikult pikendada. Vastasel korral tekiks vastuolu põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega. 16. Prokuratuuri viited Riigikohtu otsustele asjades nr 3-1-1-79-14 ja nr 3-1-1-14-14 ei ole asjakohased, sest nendes lahendites ei käsitleta vahistamistähtaja arvestamist. Lisaks ei ole Riigikohus asjas nr 3-1-1-79-14 silmas pidanud, et isiku vangistuse tähtaja algus on erisätteline (

§ 171

lg 2), niisamuti nagu on erisätteline ka isiku kinnipidamise või vahistamise tähtaja kulgemise algus. Asjaolu, et

§ 171

lg 2 seob tähtaja alguse kinnipidamise, vahistamise või vangistuse hetkega, tähendab, et tähtaja hulka arvatakse ka päev, millest loetakse tähtaja algust. Seega tuleb

§ 171

lg-s 2 sätestatud juhtudel käsitada vastava päevana

§ 171lg 4 mõttes kinnipidamise, vahistamise või vangistuse päevale eelnevat päeva.

Teistsuguse tõlgenduse korral oleks isik vabaduseta ühe päeva võrra rohkem, kui seadus lubab.

1. Kaitsja S. Sillar märgib täiendavalt, et prokuratuuri määruskaebusest, milles sisuliselt taotletakse Riigikohtult vabaduses viibiva A. Männi vahistamist, ei nähtu vahistamise aluseid. Järelikult ei ole ka Riigikohtul võimalik selliste aluste olemasolu tuvastada. Ajas vahistamise alused hägustuvad. Seega ei saa automaatselt lähtuda nendest põhjustest, millele tuginedes A. Männilt
2. a juunis vabadus võeti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohus selgitab esmalt, miks ringkonnakohus pidanuks jätma kaitsjate määruskaebuse läbi vaatamata (I), peatudes seejärel vahistamistähtaja arvestamisel (II), A. Männi kaitsja taotlusel prokuratuuri vahistamistaotlus rahuldamata jätta (III) ja võttes lõpuks kokku määruskaebemenetluse tulemuse ning lahendades menetluskulude hüvitamise taotluse (IV). I
4. Ringkonnakohus vaatas sisuliselt läbi kaitsjate määruskaebuse Viru Maakohtu
5. detsembri
6. a kohtu alla andmise määruse selle osa peale, millega jäeti süüdistatavate suhtes kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata. 20.

§ 383

lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt.

§ 385p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtu alla andmise määruse peale.

Kui määruskaebuse on esitanud isik, kellel ei ole

§ 383

või § 384 järgi määruskaebuse esitamise õigust, peab ringkonnakohus jätma kaebuse

§ 389lg-st 1 ja § 326 lg 2 p-st 3 tulenevalt läbi vaatamata.

21. Ringkonnakohus möönis

§ 385

p-s 16 sätestatud kaebepiirangu olemasolu, leides samas, et kuna Riigikohus on jaatanud määruskaebeõigust, kui kohtu alla andmise määruses on lahendatud vahistamise küsimus, ja kuna vaidlustatud määrus rikub oluliselt süüdistatavate põhiõigusi, tuleb kaitsjate määruskaebus läbi vaadata. 22. Tõlgendus, nagu ei hõlmaks

§ 385

p-s 16 sätestatud kaebepiirang kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi muutmata jätmist, pole kohtupraktikaga kooskõlas. Ringkonnakohtu enda viidatud

1. novembri
2. a määruses asjas nr 3-1-1-104-13 asus Riigikohus seisukohale, et kohtu alla andmise määrus, millega maakohus jätab süüdistatavate suhtes kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamise muutmata, ei ole määruskaebe korras vaidlustatav (vt osutatud määruse punkt 14). Ka asjas nr 3-1-1-110-10 tehtud
3. veebruari
4. a määruses leidis kolleegium, et erinevalt vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määrusest, mille suhtes kehtib erinorm, ei ole määruskaebe korras vaidlustatav määrus, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus muuta talle tõkendina kohaldatud vahistamine kergemaliigiliseks tõkendiks (vt viidatud määruse punkt 7). Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tema arvates peaks seadust teisiti tõlgendama ja millisest seadusesättest tuleneb erinorm, mis välistab kohtu alla andmise määruses tõkendi muutmata jätmise kohta tehtud otsustuse paigutamise

§ 385

p-s 16 ette nähtud kaebepiirangu toimealasse (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 7 ja
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1).
5. Ringkonnakohtu argument, et maakohtu määrus rikub süüdistatavate põhiõigusi, ei ole määruskaebuse lubatavuse hindamisel asjakohane. Seda, kas vaidlustatud kohtulahend rikub isiku õigusi ja kas selle peale esitatud kaebus on põhjendatud, saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust.
6. Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt nt Riigikohtu üldkogu
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-5-13;
9. novembri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12 ja
11. juuli
12. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12). Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt põhiseaduse § 15 lgst 2, §-st 152 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-st 1 saab esimese või teise astme kohus jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldatava õigustloova akti sätte põhiseadusvastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. jaanuari
14. a määrus asjas nr 3-1-1-88-07, p 10 ja samas asjas tehtud Riigikohtu üldkogu
15. mai
16. a otsuse p 46.)
17. Ringkonnakohus, jättes

§ 385

p 16 kohaldamata, selle sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ei algatanud. Samas ei näe kolleegium konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ka piisavat alust

§ 385p 16 põhiseaduspärasuses kahelda.

26. Seega eiras ringkonnakohus kaitsjate määruskaebust sisuliselt läbi vaadates

§ 385p 16 nõudeid.

Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis (vt Riigikohtu üldkogu

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12, p 33). Nii toimib kolleegium ka praeguses asjas. II
3. Pidades silmas ülesannet tagada seaduse ühetaoline kohaldamine, käsitleb Riigikohus järgnevalt asjas tekkinud vaidlust vahistamistähtaja arvestamise üle.
4. Senises menetluses on esitatud kolm seisukohta selle kohta, millal möödus A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamise tähtaeg. Maakohus leidis, et see juhtus
5. detsembril 2015 kell 07.24 (A. Männi puhul) ja 07.30 (M. Maritsa puhul); ringkonnakohtu arvates
6. detsembril 2015 kell 12.00 (mõlema süüdistatava puhul), määruskaebuse esitanud prokuratuuri hinnangul oli vahistamise lõpptähtpäev aga
7. detsember 2015 kell 12.
9. On tuvastatud, et A. Mänd peeti kahtlustatavana kinni
10. juunil 2015 kell 07.24 ja M. Marits samal kuupäeval kell 07.30 ning järgmisel päeval võeti mõlemad isikud vahi alla. 30.

§ 130

lg 3 esimene lause sätestab, et kohtueelses menetluses ei või kahtlustatav või süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu.

§ 130lg-s 31 ette nähtud erand käesolevas asjas ei kohaldu.

1. Kalendri järgi lõppes 6-kuuline tähtaeg, mis algas
2. juunil 2015 kell 07.24,
3. detsembril 2015 kell 07.24;
4. juunil 2015 kell 07.30 alanud sama pikk tähtaeg aga
5. detsembril 2015 kell 07.
7. Õiguslike tagajärgedega seotud tähtaegade arvutamiseks (tähtaja alguse ja lõpu kindlaksmääramiseks) on seadusandja kehtestanud reeglid, mis peamiselt tähtaegade järgimise lihtsustamiseks kalduvad mõnikord kalendaarsest arvestusest kõrvale (vt nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 134–137, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62; halduskohtumenetluse seadustiku §-d 66–67; haldusmenetluse seaduse § 33). Kriminaalmenetluslike tähtaegade, sh vahistamistähtaegade arvutamist reguleerib eeskätt

§ 171, mis samuti näeb ette mõningad erandid kalendaarsest ajaarvestusest.

33.

§ 171

lg 2 esimene lause sätestab, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral arvutatakse tähtaega tema kinnipidamise hetkest. Seega tuleb A. Männi vahistamistähtaja alguseks lugeda 17. juuni 2015 kell 07.24, M. Maritsa vahistamistähtaja alguseks aga 17. juuni 2015 kell 07.30.

§ 171

lg-st 2 ei saa järeldada, nagu hakkaks vahistamistähtaeg – olenemata isiku kinnipidamise kellaajast – kulgema kinnipidamise päeval kell 00.00. 34. Kuna

§ 130

lg 3 esimene lause sätestab kuudes arvutatava tähtaja, tuleb selle lõpu kindlaksmääramisel juhinduda

§ 171

lg-st 4, mis sätestab, et kuudes arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval. 35. Riigikohus on varem leidnud, et "vastav" on

§ 171

lg 4 tähenduses tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimane päev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 756 ja
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 31). Kolleegium ei jaga kaitsjate vastuses väljendatud arvamust, et see seisukoht ei kehti vahistamistähtaja puhul. Seadus ei sätesta vahistustähtaja viimase päeva arvestamiseks erikorda. Puudub norm, mis võimaldaks lugeda vahistamistähtaja lõppenuks isiku kinnipidamisele eelnevale päevale vastaval päeval, nagu kaitsjad seda soovivad.
5. Kuna A. Männi ja M. Maritsa suhtes kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise 6-kuulise tähtaja kulgemise esimene päev oli
6. juuni 2015, lõppes see

§ 171lg 4 kohaselt 17.

detsembril

2. Ehkki kalendri järgi möödus 6 kuud A. Männi vahistamisest
3. detsembril 2015 kell 07.24 ja M. Maritsa vahistamisest samal päeval kell 07.30, on seadusandja näinud siinkohal tähtaegade järgimise lihtsustamiseks ette kõrvalekalde kalendaarsest arvestusest. Riigikohus on varem selgitanud järgmist: "

§ 171

lg 3 esimene lause sätestab, et päevades arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. Ehkki kriminaalmenetluse seadustikus ei ole kuudes arvutatava tähtaja lõppemise kellaaega otsesõnu sätestatud, leiab kolleegium, et ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel päeval kell 24.

1. Puudub mõistlik põhjus, miks peaks tähtaja kellaajaline lõpp kuudes ja päevades arvutatavate tähtaegade puhul erinema. Seda järeldust kinnitab ka analoogia tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 137 lgga 1 ja TsMS § 62 lg-ga
2. Tuleb küll silmas pidada, et mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (vt nt vangistusseaduse § 104 lg 3 koostoimes

§ 130lg 3 esimese lausega).

Erinormi puudumisel lõpeb aga kuudes arvutatav tähtaeg tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00." (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 757.) Seega reguleerib vahistustähtaja kellaajalist lõppu VangS § 104 lg 3, mis on

§ 171lg 3 suhtes erinorm. 38. Vang

S § 104 lg 3 sätestab, et kui vahistustähtaega ei pikendata, vabastatakse vahistatu vahistustähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.

1. Järelikult oli vahistamise lõpptähtpäev nii A. Männi kui ka M. Maritsa puhul
2. detsember 2015 kell 12.
3. 39.

§ 130lg 3 esimese lause, § 171 lg-te 2 ja 4 ning Vang

S § 104 lg 3 alusel arvestatav vahistamistähtaeg võib kalendaarsest arvestusest kuni 12 tunni võrra kõrvale kalduda. Kui isik peetakse kinni enne kella 12.00, võib seadusest tulenev vahistamistähtaeg kalendaarset tähtaega kuni 12 tunni võrra ületada. Pärast kella 12.00 kinni peetud isikute puhul jääb see aga võrreldes kalendaarse arvestusega kuni 12 tundi lühemaks. A. Männi puhul ületas juriidiline vahistamistähtaeg kalendaarset arvestust 4 tunni 36 minuti võrra, M. Maritsa puhul oli sama näitaja 4 tundi 30 minutit.

1. Kolleegium ei näe eelnevas vastuolu põhiseadusega, sh ka mitte õigusselguse põhimõttega. Tähtaja arvestamise reeglid ja seega ka kõrvalekalded kalendaarsest arvestusest tulenevad seadusest. Olukorras, kus seadusandja otsustada on vahistamistähtaja pikkus, võib ta kehtestada ka selle tähtaja arvestamise reeglid, mis kalduvad kalendaarsest arvestusest mõnevõrra kõrvale, sh isikule kahjulikus suunas. 12 tundi, mis on vahistamistähtaja kontekstis kõige suurem võimalik kõrvalekalle kalendaarsest arvestusest, moodustab 6 kuust vähem kui 0,28%. Vahistamistähtaegade puhul kalendaarsest arvestusest kõrvalekaldumiseks on ka legitiimne põhjus, sest, kui iga vahistatu tuleks vabastada kellajal, mis vastab tema kinnipidamise kellaajale, muutuks vahistatute vabastamine ülemääraselt keerukaks. Ühtlasi poleks üldjuhul ilmselt ka vahistatu huvides, kui tema vabastamise kellaaeg langeks näiteks öötundidele. III
2. Vastuseks A. Männi kaitsja S. Sillari taotlusele jätta prokuratuuri vahistamistaotlus vahistamise aluste puudumise tõttu rahuldamata märgib kolleegium järgmist. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu tuleks prokuratuuri määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale käsitada sisuliselt vahistamistaotlusena ja et seetõttu peaks määruskaebusest nähtuma vahistamise aluste olemasolu. Praeguse vaidluse eset arvestades polnuks vahistamise aluste käsitlemine määruskaebuses asjakohane.
3. Samas juhib kolleegium väljaspool määruskaebuse lahendamise piire tähelepanu kohtupraktikas väljendatud seisukohale, mille kohaselt vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse, sõltumata vahistamisaluse olemasolust. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p-d 14–16 koos seal toodud viidetega.) Märgitust tulenevalt ei piisa selleks, et kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla andmisel muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud vahistamisaluse olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse äralangemise kohta. Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse toime kaalub jätkuvalt üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on seda olulisem, mida pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud. IV
6. Käesoleva määruse I osas toodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse ja saadab kohtuasja uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
3. A. Männi kaitsja S. Sillar esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A. Männile Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu summas 576 eurot. Taotluse kohaselt osutas kaitsja A. Männile õigusabi kokku 4 tundi ja õigusteenuse tunnitasu oli 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades menetluseseme mahtu, keerukust ja kaitsja vastuse põhjendatuse astet, ei saa kaitsjatasu mõistlik suurus (

§ 175lg 1 p 1) praegusel juhul ületada 200 eurot.

See summa tuleb riigil

§ 187lg 1 alusel A.

Männile hüvitada. Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma (allkirjastatud digitaalselt)