← Eesti

3-1-1-26-16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-26-16

  1. aprill 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos M. V-i taotlus vara aresti alt vabastamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a määrus asjas nr 1-04128 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. V-i esindaja vandeadvokaat Rene Varul, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. märts 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a ja Tartu Maakohtu
  8. septembri
  9. a määrus, millega jäeti rahuldamata M. V-i
  10. juuli
  11. a taotlus kinnisasja käsutamise keelumärke kustutamiseks.
  12. Jätta M. V-i
  13. juuli
  14. a taotlus läbi vaatamata.
  15. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. Tartu Maakohtu
  17. novembri
  18. a määrusega kriminaalasjas nr 1-724/2004 arestiti kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 146 lg 1 alusel kokku kaheksa kannatanu tsiviilhagide tagamiseks mh kohtualuse A. V-i vara: kolm kinnisasja ja kahe osaühingu osad. Arestitud vara hulgas oli ka Tartumaal X vallas X külas asuv Xxxxxxx X kinnisasi registriosa numbriga 8785 (edaspidi Xxxxxxx X kinnisasi). Maakohus märkis, et süüdistuse kohaselt on kuriteoga põhjustatud kahju T. L-ile 145 354 krooni 50 senti; E. V-ile 145 354 krooni 50 senti; T. A-le 68 848 krooni 90 senti; K. K-le 342 717 krooni 28 senti; E. K-le 251 954 krooni 45 senti; A. K-le 125 977 krooni 20 senti; M. S-ile 125 977 krooni 20 senti ja Eesti Vabariigile 1 031 979 krooni 20 senti. Tsiviilhagide tagamine on põhjendatud, sest hagide tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks muuta.
  19. Maakohtu määruse alusel kanti kinnistusraamatusse Xxxxxxx X kinnistu käsutamise keelumärge kõigi kaheksa kannatanu kasuks.
  20. Tartu Maakohtu
  21. novembri
  22. a lihtmenetluse (KrMK §-d 364–390) otsusega tunnistati A. V. kriminaalasjas nr 104-128 süüdi ja teda karistati karistusseadustiku § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7; § 356 lg 1; § 394 lg 2 p-de 1 ja 2; § 263 p 1 ja § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. A. V-i vastu esitatud tsiviilhagid rahuldati ja temalt mõisteti solidaarselt teiste kohtualustega kannatanute kasuks välja kokku 2 238 163 krooni 23 senti. Maakohtu otsusega jäeti sama kohtu
  23. novembri
  24. a vara arestimise määrus muutmata. Kohtuotsus jõustus
  25. novembril
  28. juulil
  29. a esitas M. V. Tartu Maakohtule taotluse kustutada kriminaalasjas nr 1-04-128 tehtud kohtuotsusega seatud keelumärge. Taotluse esitaja tugines asjaolule, et Tartu Maakohtu
  30. aprilli
  31. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-1990 rahuldati tema hagi A. V-i vastu varaühisuse lõpetamiseks ja ühisvara jagamiseks.
  32. Tartu Maakohtu
  33. septembri
  34. a määrusega jäeti M. V-i taotlus rahuldamata. Maakohus märkis, et kinnistusraamatu kohaselt kuulub Xxxxxxx X kinnisasi ühisomandina A. V-ile ja M. V-ile. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Kuna ei ole andmeid, et tsiviilhagides esitatud nõuded, mille tagamiseks keelumärge seati, oleksid täidetud, pole vara arestimise alus ära langenud ja M. V-i taotlus tuleb jätta rahuldamata.
  35. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. V., kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja palus Xxxxxxx X kinnisasja aresti alt vabastada.
  36. Tartu Ringkonnakohtu
  37. oktoobri
  38. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kannatanute nõuete täitmise kohta pole tõendeid. Seega ei ole ka alust keelumärget kustutada. Tartu Maakohtu
  39. aprilli
  40. a otsusest ei tulene, et varaühisuse lõpetamise ja ühisvara jagamisega tehakse kinnistusraamatusse vastav kanne. AÕS § 56 lg 1 alusel tuleb eeldada kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Isegi, kui kinnistusraamatusse oleks Xxxxxxx X ainuomanikuna märgitud üksnes M. V., ei oleks alust keelumärget kustutada. Ühisvara jagamine ei tühista kinnisasjal lasuvaid koormatisi ega kitsendusi. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  41. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. V-i esindaja vandeadvokaat Rene Varul, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja palub rahuldada M. V-i taotluse kinnisasja (registriosa nr 878504) aresti alt vabastamiseks. Määruskaebuse esindaja märgib, et
  42. aastal arestitud Xxxxxxx X kinnisasi, mis oli sel ajal M. V-i ja A. V-i ühisvara, on praeguseks muutunud M. V-i lahusvaraks. M. V-i ainuomandisse kuuluv Xxxxxxx X kinnisasi ei peaks olema arestitud ja sellega ei tohiks tagada A. V-i kohustusi. Kohtud ei arvestanud, et Tartu Maakohtu
  43. aprilli
  44. a otsusega on kinnistusraamatu kanne muutunud ebaõigeks. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei tuleneks Tartu Maakohtu
  45. aprilli
  46. a otsusest, et varaühisuse lõpetamise ja ühisvara jagamisega tehakse kinnistusraamatusse vastav kanne. Maakohtu viidatud otsuse resolutsiooni kohaselt on see kohtuotsus loetud A. V-i nõusolekuks anda tahteavaldus kinnistu omandiõiguse M. V-ile üleandmiseks ning registriosa teisest jaost A. V-i kustutamiseks ning omanikuna M. V-i sissekandmiseks. Xxxxxxx X kinnisasjale tehti käsutamise keelumärge A. V-i vastu esitatud nõuete tagamiseks. M. V. ei ole kannatanute ees kohustatud isik ja tema ei pea oma varaga kannatanute ees vastutatama. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  47. Menetlusväline isik M. V. esitas Tartu Maakohtule taotluse kustutada kriminaalasjas nr 1-04-128 tehtud kohtuotsusega seatud keelumärge. Taotluse kontekstist ja M. V-i hilisemates määruskaebustes esitatud seisukohtadest saab järeldada, et taotlus puudutas Xxxxxxx X kinnisasja käsutamise keelumärget. See on kinnistusraamatusse kantud Tartu Maakohtu
  48. novembri
  49. a jõustunud otsusega muutmata jäetud sama kohtu
  50. novembri
  51. a vara arestimise määruse alusel, tagamaks A. V-i vastu esitatud tsiviilhagisid. M. V. väidab, et Xxxxxxx X kinnisasi oli selle arestimise ajal A. V-i ja M. V-i ühisomandis, kuid Tartu Maakohtu
  52. aprilli
  53. a jõustunud otsusega jäeti see M. V-i ainuomandisse.
  54. Nii maa- kui ka ringkonnakohus vaatasid M. V-i taotluse sisuliselt läbi, jättes selle küll rahuldamata. Samas ei ole kohtud selgitanud, millises korras ehk millisel menetlusõiguslikul alusel M. V-i taotlus läbi vaadati. Kohtumäärustes puudub viide kohtu pädevuse aluseks olevale seadusesättele. Ringkonnakohus osutas normidele, mis reguleerivad määruskaebemenetlust, ent mitte normidele, mis näeksid ette menetluse, mille raames tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus läbi vaadati.
  55. Kolleegium leiab, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta korda, mille raames saanuks kohtud M. V-i taotluse sisuliselt läbi vaadata. Muu hulgas ei saa jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-d 431–432), mida M. V-i taotluse menetlemise käik väliselt kõige enam meenutab. Samas märgib kolleegium, et juhul, kui kohtud leidsid, et M. V-i taotlus on võimalik läbi vaadata kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras, pidanuks nad KrMS § 432 lg 2 kohaselt menetlusse kaasama ka keelumärke järgi õigustatud kannatanud, kelle huve M. V-i taotlus puudutas.
  56. Asjaolu, et kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda M. V-i taotlust läbi vaadata, ei tähenda siiski seda, nagu oleks M. V. jäetud ilma põhiseaduse §-ga 14 ja § 15 lg-ga 1 tagatud õigusest enda omandiõigust kohtus kaitsta. Võttes aluseks Riigikohtu üldkogu seisukohad asjas nr 3-3-1-15-12, on kolleegium varem leidnud, et kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  57. mai
  58. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p-d 9–10.) Osutatud seisukoht laieneb kolleegiumi hinnangul ka olukorrale, kus vara arestimise otsustus on tehtud või muutmata jäetud KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 kohaselt kohtuotsusega.
  59. Ka M. V. saab enda õiguste kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid. Tartu Maakohtu
  60. novembri
  61. a määruses ega
  62. novembri
  63. a otsuses ei ole M. V-i nimetatud arestimisotsustuse adressaadina. Samuti ei ole ühtegi tsiviilhagi, mida Xxxxxxx X kinnisasja arest tagab, rahuldatud M. V-i suhtes, s.t viimane pole arestiga tagatavate kohustuste võlgnik. Vähemalt praegusel juhul ei välista tsiviilõiguslike kaitsevahendite kasutamist seegi, et M. V. on – ja oli ka Xxxxxxx X kinnisasja arestimise ajal – kantud selle kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Arestimisotsustuse tegemise ajal kehtinud seadus ei võimaldanud M. V-i kui arestitava kinnisasja ühisomanikku kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata, sest kolmas isik (KrMS § 401) lisati kriminaalmenetluse menetlusosaliste ringi alles
  64. veebruaril 2007 kehtima hakanud seadusemuudatustega (RT I 2007, 2, 7). Seetõttu ei olnud ega ole M. V-il KrMS § 318 lg 1 kohaselt apellatsiooniõigust, vaidlustamaks Tartu Maakohtu
  65. novembri
  66. a otsust, millega mh jäeti arestituks Xxxxxxx X kinnisasi. Praegune juhtum erineb sellest, mida kolleegium käsitles asjas nr 3-1-2-4-12 tehtud
  67. juuli
  68. a otsuses, leides, et kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud isik, keda nimetatakse arestimisotsustuses adressaadina ja kes on kinnistusraamatu järgi kinnistute omanik, ei saa oma vara arestist vabastamiseks kasutada tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid (vt viidatud otsuse p-d 24 ja 27).
  69. Seega on M. V-il võimalik kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka Riigikohtu üldkogu
  70. novembri
  71. a määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 39–45 ja tsiviilkolleegiumi
  72. septembri
  73. a määrus asjas nr 3-2-1-95-15, p-d 21–22). Erinevalt asjas nr 3-1-149-13 käsitletud konfiskeerimise tagamise juhtumist tuleb praegusel juhul hagi esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu (TMS § 222 lg 3).
  74. Eeltoodust tulenevalt pidanuks maakohus jätma M. V-i taotluse pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata. Olukorras, kus maakohus oli M. V-i taotluse sisuliselt läbi vaadanud, tulnuks ringkonnakohtul maakohtu määrus tühistada ja taotlus läbi vaatamata jätta. Vaadates sisuliselt läbi taotluse, mille lahendamiseks seadus kohtule kriminaalmenetluses pädevust ei anna, rikkusid kohtud KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sel põhjusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2 ning § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tartu Ringkonnakohtu
  75. oktoobri
  76. a kui ka Tartu Maakohtu
  77. septembri
  78. a määruse ja jätab M. V-i
  79. juuli
  80. a taotluse läbi vaatamata.
  81. Väljaspool määruskaebuse lahendamist osutab kolleegium oma varasemale seisukohale, mille kohaselt võimaldab KrMS § 142 keelata kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul ka ühisomandisse kuuluva kinnisasja käsutamise (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  82. mai
  83. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p 13 koos seal toodud viidetega). Hannes Kiris, Lea Kivi, Saale Laos (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.