← Eesti

3-3-1-87-15

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-87-15

  1. aprill 2016 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kaarel Tammari kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  2. juuni
  3. a korralduse nr 819-k tühistamiseks ja taotluse uueks läbivaatamiseks Kaebaja Kaarel Tammar Vastustaja Tallinna linn Tallinna Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a otsus haldus​asjas nr 3-13-1699 Tallinna linna kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada Tallinna linna kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  7. septembri
  8. a otsus haldusasjas nr 3-13-
  9. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  10. novembri
  11. a otsus samas asjas.
  12. Tallinna linna tasutud kautsjon tagastada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Harju maakonna​komisjon tunnistas
  14. aprilli
  15. a otsusega nr 12372 Tallinnas Raekoja plats 15 asuva ehitise ja kruntrendimaa (endine kinnistu nr 251) omandireformi objektiks (otsuse resolutsiooni punkt 1), luges tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal kruntrendi (obrokimaa) õiguse alusel Eesti kodanik Christjan (Christian) Jürgensonile (resolutsiooni punkt 2), tunnistas selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Ingrid Gunhild Mieländeri (resolutsiooni punkt 3) ning luges I. G. Mieländeri nõudeõiguse päritavaks tsiviilseadustes sätestatud korras (resolutsiooni punkt 4). Otsuse põhjendavas osas leiti tõendeid hinnates, et Saksamaal ei ole nimetatud vara kompenseeritud. ÕVVTK Harju maakonnakomisjon muutis
  16. märtsi
  17. a otsuse nr 12416 resolutsiooni punktiga 1 otsust nr 12372 ning lisas sellesse punkti 5 järgmises sõnastuses: "
  18. lugeda tõendatuks, et endine omanik Christjan (Christian) Jürgenson ning tema pärijad sh õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitanuid Ingrid Gunhild Mieländer ei ole saanud Tallinnas, Raekoja plats 15 (endine kinnistu nr 251) asuva ehitise ja maa eest kompensatsiooni ORAS § 17 lg 5 mõistes." Otsuse resolutsiooni punktiga 2 jäeti
  19. aprilli
  20. a otsus muus osas muutmata. Otsuse põhjendavas osas leiti, et C. Jürgensoni pärijad on varade hüvitamise seaduse (LAG) alusel selle vara eest Saksamaal küll kompensatsiooni saanud, kuid on selle tagasi maksnud, ning järeldati sellest, et kompensatsiooni Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 mõttes pole saadud. Seda järeldust põhjendati ka sellega, et Eesti Vabariik Rahandus​ministeeriumi kaudu on asunud Saksamaa Liitvabariigiga läbirääkimistesse ja on teinud järgmise ettepaneku: "[K]ui osutub, et isiku õiguseellased on vara eest kahjuhüvitist saanud, siis teeme talle ettepaneku oma vabal valikul kas nimetatud hüvitis Saksamaa Liitvabariigile viimase poolt määratud tingimustel tagasi maksta ja jätkata vara tagastamise või kompenseerimise menetlust või loobuda eesti Vabariigile esitatud restitutsiooninõudest. Kui LAG-i alusel makstud hüvitise tagasimaksmine ei osutu võimalikuks või isik ei soovi tagasi maksta, siis peame taotluse tagasi maksma." Maakonna​komisjon leidis, et pärast sellise seisukoha avaldamist ei saa asuda teistsugusele seisukohale, et kui Saksamaa Liitvabariigile on hüvitis tagasi makstud, siis loetakse, et selle vara eest pole ORAS § 17 lg 5 mõttes kompensatsiooni saadud.
  21. Tallinna Linnavalitsus jättis
  22. juuni
  23. a korraldusega nr 819-k rahuldamata Kaarel Tammari taotluse tagastada Tallinnas Raekoja plats 15, endisel kinnistul nr 251 asuva hoone ja maa ning otsustas mitte alustada kompenseerimise menetlust. Otsuse kohaselt on Saksamaal Bayreuthi Lastenausgleichsarchiv'is säilitatavates toimikutes tõendid, et C. Jürgensoni pärijatele on selle kinnisvara eest määratud LAG alusel hüvitis ja see on koos intressiga välja makstud. ORAS § 17 lg 5 välistab selle vara tagastamise ja kompenseerimise.
  24. K. Tammar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse
  25. juuni
  26. a korralduse nr 819-k tühistamiseks ja taotluse asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuses väideti järgmist: 1) ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni
  27. märtsi
  28. a otsus on vastustajale siduv eelhaldusakt; vastustaja lähtus korralduse andmisel enda kui üürileandja huvist. Korraldus on nõuetekohaselt põhjenda​mata ega viita
  29. märtsi
  30. a otsusele. Samuti ei ole korralduses hinnatud, et 6/7 vara osas on Saksa riigi poolt LAG alusel tasutud hüvitis tagasi makstud ja 1/7 osas ei ole hüvitist makstud; 2) haldusmenetluses ei väitnud vastustaja enne vaidlustatud korralduse andmist, et
  31. märtsi
  32. a otsus on ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni pädevuse puudumise tõttu tühine. Kaebaja ei ole saanud sellele vastuväiteid esitada; 3) maakonnakomisjon võib Vabariigi Valitsuse
  33. veebruari
  34. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" (vara tagastamise kord) p 19 alusel tuvastada vara eest ORAS § 17 lg-s 5 nimetatud kompensatsiooni maksmise. Kui maakonnakomisjoni pädevuses on tuvastada kompensatsiooni maksmine, siis on tema pädevuses tuvastada ka kompensatsiooni maksmata jätmine või kompensatsiooni suurus. Kui pärast maakonnakomisjoni otsust selguvad uued asjaolud, mis võivad tingida varasema otsuse muutmise, siis on ka sellisel juhul maakonnakomisjon pädev neid tõendeid hindama ja otsust muutma. Uusi asjaolusid ei ole selgunud; 4) maakonnakomisjon hindas tõendeid kogumis ja leidis õigesti, et kui C. Jürgensoni pärijad on hüvitise tagasi maksnud, siis ei ole vara eest ORAS § 17 lg-s 5 nimetatud kompensatsiooni makstud. Riigikohtu praktika järgi on ORAS § 17 lg 5 sisuks ja mõtteks, et omandireformiga ei kaasneks rikastumist. Rikastumist ei ole toimunud. Maakonnakomisjon on õigesti viidanud ka Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelistele läbirääkimistele, kus Eesti riik on selgelt väljendanud, et kui isik on Saksamaa Liitvabariigile hüvitise tagasi maksnud, siis loetakse, et selle vara eest ei ole saadud kompensatsiooni ORAS § 17 lg 5 tähenduses. LAG-i preambuli kohaselt ei tähendanud LAG alusel summade väljamaksmine ja vastuvõtmine vara tagastamise nõude​õigusest loobumist; 5) õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku ühele pärijale Harald Jürgensonile ei makstud vara eest põhihüvitist ning seetõttu tuleks kaebajale tagastada varast 1/7 mõttelist osa ka siis, kui LAG alusel hüvitise maksmist saaks arvesse võtta.
  35. Tallinna Halduskohus jättis
  36. novembri
  37. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kui Saksa riik on maksnud Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni, siis ei teki selle vara osas enam tagastamise või kompenseerimise õigust; 2) arutlus ÕVVTK maakonnakomisjoni
  38. märtsi
  39. a otsuse siduvuse üle (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60) ei ole olemuslik, kuigi vastustajaga võib põhimõtteliselt nõustuda, et seda otsust saab pidada tühiseks. Nõustuda saab ka vastustajaga, et linnavalitsusel oli õigus ja kohustus koguda täiendavaid tõendeid; 3) ÕVVTK maakonnakomisjoni ORAS § 17 lg-le 5 antud tõlgendus oli ekslik. Tallinna Ringkonna​kohtu
  40. juuni
  41. a otsuse p-s 18 asjas nr 3-12-2267 on veel kord selgitatud viitega Tallinna Ringkonnakohtu varasemale seisukohale kohtuasjas nr 3-10-2838, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksa riigilt saadud hüvitise tagasimaksmisega ei kaasne selle vara tagastamist või kompen​seerimist ORAS alusel; 4) avalik-õigusliku lepingu, mille kohaselt avaldajad soovisid ja kohustusid vara eest LAG alusel saadud põhihüvitise Saksamaal tagasi maksta, osalise tõlke punktis 6 on märgitud, et kui avaldajad vara tagasi ei saa ja neile ei maksta ka hüvitist, siis makstakse punktis 3 nimetatud summa (põhi​hüvitis) tagasi kohe, kui Saksamaa Koormiste Heastamise Ametile esitatakse Eesti ametiasutuse vastavasisulise tõendi kinnitatud tõlge saksa keeles. Sellest järeldub, et kompensatsiooni tagasi maksnud isikute olukord ei halvene ja nad saavad tagastatud summat tagasi taotleda; 5) menetluslikud rikkumised ei saanud mõjutada asja otsustamist; 6) asjasse ei puutu kaebaja väide, et 1/7 ulatuses jäi vara Saksamaal üldse hüvitamata. Kaebajal oli võimalik lähtuda maa ja ehitise tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest sellises osas, millisena see Grita-Signe Heinze poolt talle loovutati.
  42. K. Tammar palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
  43. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas linnavalitsuse
  44. juuni
  45. a korralduse nr 819-k ja kohustas Tallinna linna vaatama vara tagastamise avalduse uuesti läbi. Ringkonnakohus mõistis Tallinna linnalt K.Tammari kasuks välja menetluskulud 3390 eurot ja jättis Tallinna linna menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) vara tagastamise korra p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Vara tagastamise korra p 11, mis paikneb vara tagastamist ettevalmistavat menetlust reguleerivas korra osas, näeb ette, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  46. veebruari
  47. a määruse nr 81 "Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta" või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Vara tagastamise korra p 16 sätestas, et kui pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse vastuvõtmist selgub uusi asjaolusid selle vara kohta (vara suurus ja koosseis, endine omanik jm), teeb materjalides vajalikud täiendused ja täpsustused avaldajate poolt esitatud või kogutud tõendite alusel korra p-s 14 märgitud materjalide ettevalmistaja. Kui uued asja​olud ilmnevad pärast maakonnakomisjoni otsuse vastuvõtmist, talitatakse "Avalduste läbi​vaatamise korra" p 36 sätete kohaselt. Selle korra (Vabariigi Valitsuse
  48. augusti
  49. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord") § 36 sätestas ÕVVTK maakonna​komisjoni
  50. märtsi
  51. a otsuse tegemise ajal, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Kui täiendavad andmed, tõendid ja taotlused ei tingi komisjoni otsuse muutmist, lisatakse need samuti toimikusse. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud sõnastuses nägi sama punkt ette, et kui pärast maakonnakomisjoni või kuni
  52. augustini 2010 tegutsenud linnakomisjoni otsuse tegemist esitatakse uusi tõendeid, mis võivad tingida otsuse muutmise, esitab avalduste vastuvõtja materjalid uute tõendite kohta maakonnakomisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Kui esitatud täiendavad andmed, tõendid ja taotlused ei tingi maakonna​komisjoni otsuse muutmist, lisatakse need samuti toimikusse. Maakonnakomisjoni otsuse tegemise ajaks olid kohalikud komisjonid oma tegevuse lõpetanud (vt ORAS § 16 lg 21 ja Vabariigi Valitsuse
  53. jaanuari
  54. a määrus nr 14 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseeri​misega seonduvate Vabariigi Valitsuse määruste muutmine"); 2) vara tagastamise korra p-s 19 nähti ette, et maakonnakomisjoni otsuses tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koos​seis ning õigustatud subjektid ja igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist; 3) sellest saab järeldada, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse lahendamisel tuleb see, kas vara on õigustatud subjektile juba hüvitatud, välja selgitada vara tagastamist ettevalmistavas menetluses, seega maakonnakomisjoni poolt, kes juhul, kui menetluse käigus ilmnevad uued asjaolud – nagu praegusel juhul Saksa riigi poolt LAG-i kohase põhihüvitise maksmine ja vara tagastamise menetluse kestel saadud hüvitise tagastamine –, peab otsustama komisjoni (sh ÕVVTK linnakomisjoni) otsuse muutmise või muutmata jätmise. Kui isik on õigusvastaselt võõrandatud vara eest saanud juba hüvitist, tuli vara tagastamise menetlus maa​konnakomisjoni otsusega lõpetada. ÕVVTK komisjonide poolt LAG-i alusel põhihüvitise maksmise korral menetluse lõpetamist on kohtupraktikas peetud õigeks (vt nt kohtuotsused asjades nr 3-102818, 3-10-2995, 3-10-2885 ja 3-10-2838); 4) eeltoodu tõttu ei ole maakonnakomisjoni otsus tühine. Kuigi ORAS § 19 ei näe ette vara tagastamise korra p-s 11 nimetatud asjaolude tuvastamist otsuse resolutsiooniga, oli hüvitise saamise tuvastamine maakonnakomisjoni pädevuses. Seetõttu ei ole HMS § 63 lg 2 p-s 3 sätestatud tühisuse eeldused maakonnakomisjoni
  55. märtsi
  56. a otsuse puhul täidetud. Vara tagastamise korra p 24 kohaselt otsustatakse vara tagastamine maakonnakomisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ja tagastamist korraldava valla- või linnavalitsuse poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Maakonnakomisjoni otsused, sh
  57. märtsi
  58. a otsus, olid seega vara edasises tagastamise menetluses siduvad eelhaldusaktid.
  59. märtsi
  60. a otsuse õigusvastasus ei oma vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel seetõttu tähtsust; 5) ringkonnakohus on varem selgitanud, et LAG-i alusel põhihüvitise maksmine on ORAS § 17 lg 5 tähenduses vara kompenseerimine ja hüvitise tagasimaksmine ei kõrvalda sama vara tagastamise või kompenseerimise keeldu. Ringkonnakohus leidis
  61. aprilli
  62. a otsuses asjas nr 3-10-2838, et ekslik on halduskohtu seisukoht, et juhul, kui Saksa riigilt saadud põhihüvitis välistab Eesti õigus​aktide järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise, saab isik selle välistava asjaolu kõrvaldada, makstes põhihüvitise Saksa Liitvabariigile tagasi. ORAS § 17 lg 5 ega ükski teine õigusnorm ei näe ette, et vara saab tagastada isikule, kes on sama vara eest saadud kompen​satsiooni tagasi maksnud. Sama seisukohta kinnitas ringkonnakohus
  63. juuni
  64. a otsuses haldusasjas nr 312-2267 (p 18); 6) maakonnakomisjoni
  65. märtsi
  66. a otsuse õigusvastasuse tõttu on maakonnakomisjonil võimalik see HMS § 64 lg-t 3, § 66 lg-t 1 ja § 67 arvestades tunnistada kehtetuks. Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-06-83 tehtud
  67. mai
  68. a otsuse p-s 11 selgitanud, et õiguslikke eriteadmisi ei nõua põhimõtte teadmine, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara, mille eest on kompensatsiooni juba makstud, ei ole võimalik enam tagastada. Asjaolu, et kohtupraktikas oli maakonnakomisjoni
  69. märtsi
  70. a otsuse tegemise ajaks selgitatud ka seda, et hüvitise tagasi​maksmine ei kõrvalda ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud keeldu, ei pruukinud siiski kaebajale teada olla. Hinnata tuleks seetõttu ka kaebaja elukorralduse muutmist või kulutuste tegemist pärast
  71. märtsi
  72. a otsust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  73. Tallinna linn esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohus tegi sellest, et maakonnakomisjon on pädev tuvastama hüvitise saamise, ebaõige järelduse, et maakonnakomisjon oli pädev andma ka
  74. märtsi
  75. a otsuse resolutiivosas toodud hinnangu. Vara tagastamise korra punkt 19 näeb ammendavalt ette maakonnakomisjoni pädevuse asja​olude tuvastamisel ega nimeta maakonnakomisjoni pädevust tuvastada otsuse resolutsioonis vara tagastamise korra punktis 19 nimetamata asjaolusid või anda hinnanguid mingite asjaolude kohta. Vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud otsuses ei tuvastata kompensatsiooni maksmist puudutavaid asjaolusid, sest selle otsuse eelduseks ongi, et vara eest pole kompensatsiooni makstud. Kui maakonnakomisjon tuvastab, et vara eest on makstud kompensatsiooni, siis ei tee ta vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud otsust, vaid lõpetab menetluse. Seega puudub vajadus ja põhjendus tuvastada vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud otsuses, et vara eest pole kompen​satsiooni makstud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakonnakomisjoni otsuse resolut​sioonis pole komisjon tuvastanud hüvitise maksmist, vaid on sisuliselt andnud hinnangu, et vara eest saadud hüvitise tagasimaksmine välistab ORAS § 17 lg 5 kohaldamise. Kuna maakonna​komisjon pole otsuse resolutsioonis tuvastanud vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud asjaolu ja on otsuse resolutsioonis andnud arvamuse, et kompensatsiooni tagasimaksmine tähendab, et hüvitist vara eest pole ORAS § 17 lg 5 mõttes saadud, siis on maakonnakomisjoni otsus antud pädevust ületades. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on komisjoni otsus tühine; 2) isegi kui maakonnakomisjoni otsus pole HMS § 63 lg 2 p 3 järgi tühine, pole see siduv eelhaldusakt vara tagastamise menetluses. Õiguslikult siduv on otsus, millega on tuvastatud vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud asjaolud. Sellisel seisukohal on Riigikohus olnud asjades nr 3-3-1-27-03 (p 19) ja 3-3-1-51-01 (p-d 2 ja 4). Maakonnakomisjoni
  76. märtsi
  77. a otsuses ei ole ühtegi vara tagastamise korra punktis 19 nimetatud asjaolu. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et vara tagastamisel tuleb lähtuda asjaolust, mille tuvastamiseks maakonnakomisjonil pole õiguslikku alust, või maakonnakomisjoni arvamusest selle kohta, milliste asjaolude esinemisel pole hüvitist ORAS § 17 lg 5 mõttes saadud. Vara tagastamise korra punktid 24 ja 25 annavad linna​valitsusele õiguse koguda enne vara tagastamise otsustamist täiendavaid tõendeid. Vastuolus ORAS §-s 2 sätestatud eesmärkidega oleks eirata tõendeid kompensatsiooni maksmise kohta, mis saadi alles vara tagastamise otsustamisel; 3) ringkonnakohus, leides, et maakonnakomisjoni otsus on edasises vara tagastamise menetluses siduv eelhaldusakt, pole põhjendanud, miks ta ei nõustu kassaatoriga, et maakonnakomisjoni otsuse resolutsioonis olev hinnang vara eest saadud kompensatsiooni kohta pole siduv vara tagastamise otsustamisel. Sellega on ringkonnakohus rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p
  79. K. Tammar palub jätta kassatsioonkaebus menetlusse võtmata, selle menetlusse võtmisel aga jätta kassatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  80. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ka siis, kui selle vara eest Saksa riigilt saadud kompensatsioon on tagasi makstud, ning et vara tagastamise menetlus tuleb maakonnakomisjoni otsusega lõpetada, kui selgub, et isik on õigusvastaselt võõrandatud vara eest saanud kompensatsiooni, sh kompensatsiooni LAG alusel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et maakonnakomisjoni otsus on vara tagastamist või kompenseerimist otsustava valla- või linnavalitsuse jaoks õigusaktidega ettenähtud ulatuses siduv eelhaldusakt ning et praegusel juhul pidanuks maakonnakomisjon vara tagastamise menetluse lõpetama ja et komisjoni
  81. märtsi
  82. a otsus oli õigusvastane, kuid ei ole HMS § 63 järgi tühine. Vastus tuleb leida aga küsimusele, millises osas on maakonnakomisjoni otsus siduv haldusakt ja kas maakonnakomisjoni
  83. märtsi
  84. a otsus oli Tallinna linna jaoks praeguses asjas siduv haldusakt vara tagastamise üle otsustamisel.
  85. Tulenevalt HMS § 60 lg-st 2 on haldusaktist, seega ka ÕVVTK maakonnakomisjoni otsusest, siduv üksnes resolutiivosa; haldusakti põhjendustes tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.
  86. Omandireformi aluste seaduses ega kohtupraktikas ei ole maakonnakomisjoni otsuse põhjendustes tuvastatud asjaoludele antud iseseisvat õiguslikku tähendust.
  87. Asjaolud, mida maakonnakomisjon on pädev otsuse resolutsioonis tuvastama, on ammendavalt loetletud vara tagastamise korra punktis
  88. Sellisteks asjaoludeks on vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompen​sat​sioonist. Kolleegium on
  89. detsembri
  90. a otsuses asjas nr 3-3-1-51-01 nendest asjaoludest vara tagastamise või kompenseerimise üle otsustava valla- või linnavalitsuse jaoks siduvalt tuvastatuks lugenud mitte kõiki komisjoni otsuse resolutsiooniga tuvastavaid asjaolusid, vaid vara tagastamisel tähtsust omavaid neid asjaolusid, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kuid ka viimati nimetatud asjaolusid on kolleegium siduvaks pidanud reservat​siooniga. Kolleegium asus seisukohale, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et komisjon on need küsimused lõplikult lahendanud ning ilma mõjuva põhjuseta neid uuesti üle vaatama ei hakata ja kui ei esine seaduslikke takistusi vara tagastamise või kompen​seerimise korralduse andmiseks, siis see korraldus ka antakse. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel tagastamist ega kompenseerimist.
  91. Maakonnakomisjon on pädev tuvastama ka seda, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest on makstud kompensatsiooni. Kolleegiumi arvates on komisjon vara tagastamise korra punktide 11 ja 19 järgi pädev seda tuvastama aga otsuse põhjendavas osas, mitte resolutsioonis. Kui komisjon leiab, et vara eest on kompensatsiooni makstud, siis peab ta vara tagastamise korra punkti 11 alusel otsuse resolutsiooniga vara tagastamise menetluse lõpetama. Kui komisjon leiab otsuse põhjendavas osas, et kompensatsiooni ei ole makstud, siis on tal võimalik teha korra punktis 19 nimetatud resolutsioon. Nimetatud resolutsiooni saab komisjon teha ka siis, kui ta ei võta seisukohta, kas vara eest on või pole kompensatsiooni makstud. Seega on komisjoni pädevuses teha kompensatsiooni saamise kohta vaid menetluslikke otsuseid, mitte anda lõplikke hinnanguid, mis on siduvad vara tagastamise otsustamisel. Kui maakonnakomisjon on tuvastanud, et kompensatsiooni pole makstud, siis on kohaliku omavalitsuse täitevorgan vara tagastamise otsustamisel pädev seda ümber hindama.
  92. Praegusel juhul on maakonnakomisjon esimest korda tuvastanud, et vara eest ei ole kompen​satsiooni makstud,
  93. aprilli
  94. a otsuse põhjendavas osas. Teist korda tuvastas komisjon hilisema tõendi alusel sama asjaolu
  95. märtsi
  96. a otsuse põhjendavas osas ja
  97. märtsi
  98. a otsuse resolutsiooni punktis 1, millega vormiliselt täiendati komisjoni
  99. aprilli
  100. a otsuse resolutsiooni punktiga
  102. märtsi
  103. a otsuse resolutsiooni punktist 2 nähtuvalt ei ole
  104. aprilli
  105. a otsuse põhjendusi muudetud. Kuna
  106. märtsi
  107. a otsuse vastuvõtmise tingis pärast
  108. aprilli
  109. a otsuse tegemist saadud teave, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest on küll kompensatsiooni makstud, kuid see on tagastatud, siis tulnuks maakonnakomisjonil juhinduda "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" punktist
  110. Selle sätte kohaselt pidanuks maakonnakomisjon, kes uuesti leidis, et vara eest ei ole kompensatsiooni makstud, lisama need tõendid kui komisjoni otsuse muutmist mittetingivad toimikusse. Seda tulnuks teha motiveeritud otsusega. Omandireformi reguleerivate õigusaktide mõttega polnuks ka vastuolus, kui maakonnakomisjon oleks
  111. märtsi
  112. a otsusega muutnud
  113. aprilli
  114. a otsuse põhjendusi.
  115. Seega ei tohtinud maakonnakomisjon
  116. märtsi
  117. a otsuse resolutsioonis tuvastada õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saamist.
  118. Kolleegium on seisukohal, et selliselt kujunenud maakonnakomisjoni otsuse resolutsiooni tuleb käsitada lähtuvalt selle tegelikust sisust, mitte vormist. Sisuliselt on maakonnakomisjon
  119. märtsi
  120. a otsuse resolutsiooniga muutnud oma
  121. aprilli
  122. a otsuse põhjendusi.
  123. HMS § 60 lg-st 2 tuleneb, et niisuguse asjaolu, mida pole nimetatud korra punktis 19, tuvastamine maakonnakomisjoni otsuses ei ole valla- või linnavalitsusele siduv. Tulenevalt HMS § 68 lg 2 esimesest lausest saab valla- või linnavalitsus kui vara tagastamise otsustuspädevust omav organ ise tühistada maakonnakomisjoni otsuse osas, milles komisjon on vara tagastamise otsustamiseks tuvastanud, et kompensatsiooni ei ole saadud.
  124. Ringkonnakohus, tühistades Tallinna linna vaidlustatud korralduse, asus seisukohale, et maa​konna​komisjonil on võimalik
  125. märtsi
  126. a otsuse õigusvastasuse tõttu tunnistada see kehtetuks, kuid otsuse kehtetuks tunnistamisel tuleks hinnata ka kaebaja elukorralduse muutmist või kulutuste tegemist pärast
  127. märtsi
  128. a otsust. Kaebajale ei pruukinud teada olla kohtupraktika seisukoht, et hüvitise tagasimaksmine ei kõrvalda ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud keeldu (vt käesoleva otsuse punkti 6 alap 6). Maakonnakomisjoni
  129. aprilli
  130. a otsus ja
  131. märtsi
  132. a otsus olid soodustavad haldusaktid. Soodustava haldusakti resolutsiooniga ekslikult tuvastatud asjaolu haldusorgani poolt hilisemas menetluses hilisemas menetluses kõrvale jätmine on kolleegiumi arvates mõjult sama​sugune kui soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine. Seetõttu on sellise haldusakti kõrvale jätmisel asjakohane arvesse võtta ka haldusmenetluse seaduse sätteid, mis reguleerivad soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks.
  133. Halduskohus asus seisukohale, et avalik-õigusliku lepingu, mille kohaselt avaldajad soovisid ja kohustusid vara eest LAG alusel saadud põhihüvitise Saksamaal tagasi maksta, osalise tõlke punktis 6 on märgitud, et kui avaldajad vara tagasi ei saa ja neile ei maksta ka hüvitist, siis makstakse punktis 3 nimetatud summa (põhihüvitis) tagasi kohe, kui Saksamaa Koormiste Heastamise Ametile esitatakse Eesti ametiasutuse vastavasisulise tõendi kinnitatud tõlge saksa keeles. Sellest järeldub, et kompensatsiooni tagasi maksnud isikute olukord ei halvene ja nad saavad tagastatud summat tagasi taotleda (vt käesoleva otsuse punkti 4 alap 4). Kolleegium on seisukohal, et kuna kaebaja oli sõlminud lepingu, mis tagas vara tagastamata jätmise korral kompensatsiooni tagasimaksmise, siis ei saanud tal tekkida HMS §-ga 67 kaitstavat usaldust selle vastu, et maakonnakomisjoni
  134. märtsi
  135. a otsusega tuvastatust lähtutakse vara tagastamise otsustamisel. Õiguspärast ootust, et vara tagastatakse, ei saanud tekkida ka seetõttu, et nimetatud leping sõlmiti enne maakonnakomisjoni
  136. märtsi
  137. a otsust.
  138. Maakonnakomisjoni
  139. märtsi
  140. a otsuse põhjendavas osas viidatud Eesti riigi poolt Rahandusministeeriumi kaudu Saksamaa Liitvabariigile tehtud ettepanekust (vt käesoleva otsuse punkti 2 teine lõik) ei ole võimalik teha järeldust, et ORAS § 17 lg 5 ei kohaldata, kui isik on õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksamaal saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Sellise erandi kehtivast seadusest saab põhiseaduse § 123 lg 2 järgi teha vaid Riigikogus ratifitseeritud välislepinguga.
  141. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et
  142. märtsi
  143. a otsusega täiendatud
  144. aprilli
  145. a otsus ei ole Tallinna linnale Raekoja plats 15 asuva hoone ja kinnistu tagastamise otsustamisel siduv.
  146. Tallinna linna kassatsioonkaebus rahuldatakse. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse. Tallinna linna tasutud kautsjon tagastatakse. Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.