RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vaba

) § 112 lg 1 p-s 1 toodud valemit, on kaebaja nelja kuu sissetulek 3183 eurot 82 senti, millest ühe kuu keskmine sissetulek on 795 eurot 96 senti. Sellest on võimalik maha arvestada kommunaalkulud 200 eurot ja lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks kuluv summa 150 eurot. Seega on kaebaja kuusissetulek pärast mahaarvamisi 445 eurot 96 senti. Kahe kuu keskmine sissetulek on järelikult suurem kui riigilõiv 562 eurot 11 senti. Isegi kui tõlgendada väikelaenu eluasemega seonduva kulutusena, ei jää kaebaja kahe kuu keskmine sissetulek alla riigilõivu. Seega pole menetlusabi andmine lubatud.

1. Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta ning rahuldada uue lahendiga menetlusabi taotlus ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks tagasi ringkonnakohtule. Määruskaebuse põhjendused on järgmised: 1) kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja vältimatud igakuised kulud toidule. Lisaks alaealise lapse ülalpidamisele on kaebajal ka enese ülalpidamise kohustus. On mõeldamatu, et kaebajat peetakse menetluskulude kandmise võimeliseks tema toiduraha arvel. Seda seisukohta toetab ka täitemenetluse seadustiku § 132 lg 1, mille kohaselt ei arestita isiku sissetulekuid ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurusele vastavas osas. Kaebaja igakuised toidukulud ei ületa seda summat; 2) kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kaebaja lapse ülalpidamise kohustuse seadusest tulenevas ulatuses. Kaebaja arvestas oma sissetulekute piiratusest lähtudes lapse ülalpidamiskuluks 150 eurot, kuid perekonnaseaduse § 101 lg 1 järgi ei või alaealise lapse ülalpidamiseks igakuine elatis olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selle järgi on kaebaja ülalpidamiskohustus lapse ees 195 eurot. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS
2. Riigikohtu halduskolleegium leidis
3. novembri
4. a määruses asjas nr 3-3-1-35-15, et kuna kohtuasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, tuleb asi anda

§ 228

lg 1 p 3 ja PSJKS § 3 lg 3 teise lause alusel lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium väljendas kahtlust, et

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud piirangud menetlusabi andmisele võivad ebaproportsionaalselt piirata põhiseaduse (PS) §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigusi. PS § 15 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 24 lg 5 järgi on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemal​seisvale kohtule. 9. Kui

§ 112

lg 1 p-st 1 lähtudes liita kokku kõik menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulekud, nii püsivad kui ka ühekordsed, on kaebaja nelja kuu sissetulek 3183 eurot ja 82 senti. Säte võimaldab sellest summast maha arvata eluasemekulud (200 eurot kuus) ning lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks ettenähtud summa (195 eurot). Seega jääb kaebaja nelja kuu põhjal arvutatud kahe kuu keskmiseks sissetulekuks 801 eurot ja 91 senti ((3183,82 – 4 × (200 + 195)) ÷ 4 × 2 = 801, 91). 10. Halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda vältimatuteks püsikuludeks lugeda põhjendatud kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele. Kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja

§ 112

lg 1 p 1 alusel arvutatud kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, siis ei võimalda see säte kaebajale menetlusabi anda. Kolleegium kahtleb sellise olukorra põhiseadus​pärasuses, kus isik on sunnitud valima oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel. 11. Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole ka teisi sätteid, mis võimaldaksid anda menetlusabi taotlejale, kelle menetluskulud ei ületa kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Erinevalt tsiviil​kohtumenetluse seadustikust (TsMS), mille § 181 lg 31 järgi saab riigilõivu tasuda osamaksetena, ei näe halduskohtumenetluse seadustik sellist võimalust ette. Samuti pole

järgi võimalik menetlus​abi taotlejat vabastada osaliselt riigilõivust määras, mis on suurem kui tema igakuine püsiv sissetulek pärast lubatud mahaarvamisi. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 12. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et

§ 112lg 1 p 1 ei pruugi olla kooskõlas põhiseadusega.

12.1.

§ 112lg 1 eesmärgiks on menetlusökonoomia.

See on menetlusabi andmise piiramiseks ning PS § 15 lg-s 1 ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste riivamiseks õiguspärane eesmärk. Menetlusabi antakse eelkõige vähekindlustatud isikutele õigusemõistmisele juurdepääsu võimaldamiseks ning

§ 112kehtestab selleks selged järgitavad kriteeriumid.

Keeruline on leida meedet, mis võimaldaks saavutada soovitavaid eesmärke sama tõhusalt, kuid kaebaja õigusi vähem koormaval viisil. Seega on kehtestatud piirangud menetlusökonoomia tagamiseks sobivad ja vajalikud meetmed. 12.

1. Piirang, mis seob menetlusabi andmise alammäära isiku kahe kuu sissetulekutega ning ei võimalda makseid ajatada ega vähendada, võib osutuda kaebaja jaoks üsna intensiivseks. Kui kaebajal pole piisavalt rahalisi sääste, võimalust kanda vajalikud menetluskulud suuremate raskusteta oma olemasoleva ja müüdava vara arvel või võimalust laenata vajalik summa, ei pruugi tal olla võimalik oma õigusi kohtus kaitsta. 12.
2. Arvestades selles kohtuasjas tasumisele kuuluvate menetluskulude suurust kaebaja jaoks ja menetlusabi saamise võimatust, ei pruugi

§ 112

lg 1 p 1 olla kooskõlas PS § 15 lg-ga 1 ja § 24 lg-ga 5, sest võib ebaproportsionaalselt takistada kaebaja õigust kaevata tema kohta tehtud kohtu​otsus edasi kõrgemalseisvasse kohtusse. 13. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et

§ 112lg 1 p 1 võib olla põhiseadusega vastuolus.

Vaidlustatud

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang on õiguskomisjoni arvates objektiivsemate kriteeriumite puudumise tõttu põhjendatud. Kohtusse pöördumise põhi​õiguse paremaks tagamiseks peab halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud menetlusabi regulatsioon olema aga paindlikum. 14. Õiguskantsleri hinnangul ei ole

§ 112

lg 1 p 1 kooskõlas PS § 24 lg-ga 5 ega §-dega 11 ja 12 osas, milles see ei võimalda anda menetlusabi isikule, kes satub kohtusse pöördumise tulemusel majanduslikesse raskustesse. 14.

1. Isikule tuleb anda menetlusabi, kui ta riskiks kohtusse pöördumise tõttu majandusraskustesse sattumisega, peaks müüma ulatuslikult vara või võtma laenu suures ulatuses. Küsimused, kas isik tuleks riigilõivu maksmisest vabastada ja kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. Suhestades praeguse riigi​lõivumäära
2. a keskmise palgaga 1005 eurot ja miinimumpalgaga 355 eurot, ei ole see põhiseaduse vastaselt kõrge. Riigikohus pidas
3. a maksuvaidluses põhiseaduspäraseks kuni 961 euro suurust riigilõivu. Halvemas majanduslikus seisukorras isikute puhul võib sellises suuruses lõiv siiski välistada riigiga maksuotsuste üle vaidlemise või siis mõjutada apellatsioonkaebust mitte esitama. See oleks vastuolus kohtusse pöördumise õiguse olemuse ja eesmärgiga. 14.
4. Vaidlustatud menetlusabi piirangu alternatiiviks võib olla riigilõivu määra alandamine. Riigi​lõiv ei või olla nn keskmise Eesti ettevõtte või inimese jaoks märkimisväärne.
5. a-l oli Eesti töötajatele tehtud mediaanväljamakse 616 eurot kuus. Seetõttu võib maksuvaidluses riigilõivu tasumine olla paljude inimeste jaoks raskendatud. 14.
6. Järgmise alternatiivina on võimalik

§ 112

lg 1 p 1 alusel sissetulekust maha arvatavate kulutuste üle otsustamisel arvestada isiku enda või pereliikme ravimi-, tervishoiu-, side-, toidu-, hügieeni- ja teiste püsikuludega. Kui eesmärgiks on isiku inimväärne toimetulek, on võimalik võtta aluseks ka toimetulekupiir. See kahjustaks samas menetlusökonoomia saavutamist, sest isikutel oleks võimalus esitada rohkem menetlusabi taotlusi, mis tooks kohtule kaasa igakordse täiendava hindamiskohustuse. 14.4. Lisaks võib kaaluda

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud sissetuleku suuruse arvutamise metoodika muutmist viisil, et lõpptulemuse summa kajastaks võimalikult objektiivselt konkreetse isiku majanduslikku olukorda ja võimekust riigilõivu tasuda. Seal, kus võimalik, võiks seadusandja kasutada sama küsimuse reguleerimisel ühtset lähenemist. Selliseks lähenemiseks võib olla toime​tuleku​toetuse arvestamise meetod, mille puhul arvestatakse üldjuhul eelmise kuu netosissetulekut. Samuti võib kaaluda õppetoetuste määramisel kohalduvat keskmise sissetuleku arvestamise meetodit, mille puhul arvestatakse eelnenud kalendriaasta tuluga, või mõnda muud lahendust. 14.5. Praegusel juhul tingis arvutuskäik, mille käigus ei arvestatud kõigi igapäevaseks inimväärseks elamiseks vajalike põhjendatud kulutustega, kohtu järelduse, et apellant on võimeline riigilõivu tasuma. Seadusandja

§-s 112 sätestatud meetod ei taga mõõdupärast tulemust. Riigilõiv saab olla üksnes kohtusse pöördumist mõistlikult heidutav tingimus, mitte aga takistus. Riigilõivul ja menetlusabi välistaval tingimusel ei või nende koostoimes olla õiguskaitset väljasuretavat mõju. 14.

1. Samuti võiks kaaluda võimalust anda kohtule õigus teha põhjendatud üksikjuhtumitel menetlusabi andmise piirangute rakendamisel erand analoogiliselt TsMS § 181 lg-s 31 sätestatuga. Menetlusabi kontekstis on õiguste kaitstus tsiviilkohtumenetluses isiku jaoks soodsam. Sarnases olukorras erinev kohtlemine on võimalik, kui selleks on legitiimne eesmärk ja erinev kohtlemine on proportsionaalne. Praegusel juhul puudub legitiimne eesmärk, mis põhjendaks menetlusabi andmise rangemaid tingimusi halduskohtumenetluses võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Selline erand oleks halduskohtumenetluses siiski vaid miinimum, millest lähtuda.
2. Justiitsminister on seisukohal, et

§ 112

lg 1 p-s 1 sisalduv piirang, mis ei võimalda menetlusabi taotleja sissetuleku arvutamisel arvesse võtta toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele tehtud kulutusi, on proportsionaalne piirangu eesmärgi suhtes. Samas võib halduskohtumenetluse seadustiku menetlusabi regulatsioon olla ebaproportsionaalselt piirav menetlusabi taotleja edasi​kaebe​õiguse suhtes, kuna ei võimalda kohtul anda isikule menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena tasumise võimalust, kui isikul puudub majandusliku seisundi tõttu alus menetlusabi saamiseks, kuid tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab kohtu arvates konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku edasikaebeõiguse realiseerimist. 15.1.

§ 112

lg 1 p 1 ei ole praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses asjassepuutuv säte, sest kohtud ei ole tuvastanud kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Näiteks ei ole kohtud tuvastanud

§ 112

lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolusid, millest võib tuleneda alus menetlusabi andmisest keeldumiseks, sõltumata vaidlustatud sätte kohaldamisel saadud tulemusest. Kohtud ei pea kontrollima taotleja vastavust

§ 112

lg 1 p-s 3 nimetatud tingimustele, sest

§ 112

lg-st 3 tulenevalt kõnealust piirangut riigilõivust vabastamise taotlemisel ei kohaldata. 15.2.

§ 112

lg 1 p 1 saab kaasuse asjaoludest tulenevalt olla asjassepuutuv üksnes osas, milles see ei võimalda menetlusabi taotleja keskmist sissetulekut arvutades maha arvata hädavajalikke kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele. 15.3. Vaidlusalune menetlusabi andmise piirang on sobiv abinõu selle legitiimsete eesmärkide – menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia – saavutamiseks. Regulatsioon, mis välistab füüsilisele isikule menetlusabi andmise otsustamisel isiku sisse​tulekust toidu, ravimite ja hügieenitarvete kulude mahaarvamise ja sellest tulenevalt ka menetlusabi andmise, on menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks ka vajalik abinõu. Menetlus​osaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamiseks ei ole aga vaidlustatud piirang vajalik abinõu, kuna mõeldav on alternatiiv, kus

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatust paindlikuma valemi rakendamine tooks kaasa võimaluse tasuda riigilõiv osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul (analoogiliselt TsMS § 181 lg-ga 31). Selline alternatiiv oleks isikule vähem koormav, kuid täidaks samamoodi menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärki. 15.4. Selles asjas tasumisele kuuluva riigilõivu suurus on põhiseaduspärane.

§ 112

lg 1 p-s 1 sisalduv piirang, mis ei luba taotleja sissetulekust maha arvata kulutusi toidule, ravimitele ja hügieeni​tarvetele, on proportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgi suhtes. Menetlusabi andmise piirangute laiendamine

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetamata kulutustele läheks lubamatult kaugele seadusandja tahtest, mille kohaselt arvatakse menetlusabi andmisel sissetulekust maha üksnes maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa ning mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Välistades

§ 112

lg 1 p-s 1 mahaarvatavate kulude loetelust muud kulud, sh kulutused toidule, ravimitele, hügieenitarvetele, riietele, on seadusandja eesmärgiks olnud ära hoida menetlusabi andmise otsustamise menetluse muutumist keerukaks ja aeganõudvaks, kasuistlikuks ja ebavõrdseks.

1. Maksu- ja Tolliamet leiab, et vaidlustatud menetlusabi regulatsioon on põhiseaduse vastane osas, milles füüsiline isik ei saa menetlusabi seetõttu, et tema sissetuleku ja menetluskulu arvutamisel ei arvestata (mõistlikke) kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele. 16.
2. Toidust, ravimitest ja hügieenivahenditest ilmajäämine kohtukaebeõiguse realiseerimiseks riivab intensiivselt isiku õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja inimväärikusele (PS §-d 10, 18). Seega on kaasuses puudutatud hüved sama olulised või isegi olulisemad kui

§ 112lg 1 p-s 1 loetletud mahaarvamistega kaitstud hüved.

16.2.

§ 112

lg 1 p 1 kohaldamine selles asjas toob kaasa olukorra, kus isiku õigus kohtumenetlusele ei ole tagatud.

§ 112

lg 1 p 1 ei ole selles kaasuses sobiv abinõu isiku kohtukaebeõiguse tagamise suhtes. Kuna riigi finantshuvid (riigilõiv) on Riigikohtu praktika järgi teisejärgulised olukorras, kus riigilõivu tasumise kohustus välistab isikul PS §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste realiseerimise, ei saa

§ 112

lg 1 p 1 sobivaks pidada ka riigi finantshuvide kaitsmise seisukohast.

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang ei ole proportsionaalne abinõu, kuna sunnib isikut valima kohtusse pöördumise õiguse ning õiguse elule ja tervise kaitsele vahel, tagamata seejuures igakülgset põhiõiguste kaitset.

1. Kaebaja esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo ei esitanud Riigikohtule seisukohta vaidlustatud sätte põhiseaduspärasuse kohta. VAIDLUSTATUD SÄTE
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 112 "Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud" lg 1 p 1: "

§ 112lg 1 p 1 on asjassepuutuv säte (I).

Seejärel tuvastab üldkogu riivatavad põhiõigused (II). Edasi leiab üldkogu riivete legitiimsed eesmärgid ja annab hinnangu põhiõiguste riivete proportsionaalsusele legitiimse eesmärgi suhtes (III). Viimaks lahendab üldkogu määruskaebuse (IV). I 20. Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Üldkogu on seega esmalt kohustatud kontrollima, kas vaidlusalune

§ 112lg 1 p 1 on asjassepuutuv säte.

21.

§ 112

lg 1 p 1 ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel menetlusosalise sissetulekust maha arvata vajalikke kulutusi toidule. Selle normi tõttu leiti, et kaebaja sissetulek võimaldab riigilõivu tasuda. Halduskohtumenetluse seadustikus puuduvad ka teised sätted, mille alusel oleks praegusel juhul võimalik kaebajale taotletud menetlusabi anda (vt ka Riigikohtu haldus​kolleegiumi 16. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 11.3–12). Küll aga ei välista

§ 112

lg 1 p 2, millele viitab justiitsminister, praeguses asjas kaebajale menetlusabi andmist – asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks suuremate raskusteta müüdavat vara, millele saaks seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Kaebaja ja tema lapse eluasemeks olev korter sellise vara hulka ei kuulu. Ka

§ 111

lg-s 1 sätestatud tingimus, et menetlusabi andmiseks peab olema piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas, ei takista kaebajale menetlusabi andmist. Apellatsioonkaebust ei saa pidada perspektiivituks. 22. Praegusel juhul esitas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest täielikult vabastamiseks füüsiline isik, kelle kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek (801 eurot 91 senti arvutatuna

§ 112

lg 1 p 1 järgi, vt otsuse p 9) ületas nõutava riigilõivu (562 euro 11 sendi) suurust. Eeltoodust lähtuvalt tuli ringkonnakohtul lahendini jõudmiseks rakendada

§ 112lg 1 p 1.

Kuna ringkonnakohtul tuli jätta sel põhjusel kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata, on

§ 112

lg 1 p 1 kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega säte.

§ 112lg 1 p 1 tuleb seega lugeda asjassepuutuvaks sätteks.

23. Kaebaja peab

§ 112

lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei võimalda kohtul menetlusabi andmise otsustamisel arvestada vajalike toidukuludega. Üldkogu on seisukohal, et nii kitsalt ei ole põhjendatud

§ 112lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse kontrolli ulatust määrata.

Üldkogu ei pea mõistlikuks vaielda eraldi iga

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatu kulutuse üle sel alusel, kas sellise kulutusega peaks arvestama menetlusabi andmise otsustamise käigus taotleja sissetuleku hindamisel. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse põhimõttega. See tooks ühtlasi kaasa õigusselgusetuse

§ 112

lg 1 p 1 põhi​seadus​pärasuse suhtes selles osas, milles see ei võimalda kohtul tulust maha arvata muid sättes nimetamata vältimatuid kulutusi (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 33). Üldkogu leiab, et

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatuteks kulutusteks võib lugeda Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a määruses nimetatud kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele, aga ka muid inimväärikuse tagamiseks vajalikke kulutusi. II
3. Halduskolleegium leidis, et

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise piirang võib riivata PS §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigusi (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 11.1; vt ka
3. märtsi
4. a määrus asjas nr 3-3-1-82-13, p 12). Üldkogu kinnitab halduskolleegiumi seisukohta.
5. PS § 15 esimene lause sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 15 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse eesmärk on tagada kohase kohtu​menetluse kaudu õiguste lünkadeta ja tõhus kohtulik kaitse (vt ka Riigikohtu üldkogu
6. detsembri
7. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15;
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 41).
10. Õigus saada menetlusabi on osa põhiõigusest tõhusale kohtulikule kaitsele. Seetõttu riivavad menetlusabi andmise piirangud põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu põhi​seaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. novembri
12. a otsus asjas nr 3-4-1-19-11, p 23). Nagu Riigikohtu halduskolleegium märkis, võib

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 11.2). Olukord, kus isik peab valima enda inim​väärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab üldkogu hinnangul tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama.
3. Praeguses asjas on riivatud kaebaja edasikaebeõigust. PS § 24 lg 5 järgi on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebeõiguse kaitsealasse kuulub olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus (Riigikohtu üldkogu
4. aprilli
5. a määrus asjas nr 3-2-175-14, p 60;
6. märtsi
7. a määrus asjas nr 3-3-1-50-10, p 48). Kaebaja on vaidlustanud Tallinna Halduskohtu
8. oktoobri
9. a otsuse, millega jäeti kaebaja kohta tehtud MTA vastutus​otsus jõusse. Ringkonnakohus jättis aga apellatsioonkaebuse käiguta, sest ei rahuldanud kaebaja menetlus​abi taotlust riigilõivust vabastuseks ning nõudis kaebajalt apellatsioonkaebuse üle otsustamiseks riigilõivu tasumist.

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirangu tõttu on kaebajal välistatud edasikaebeõiguse teostamine selles kohtuasjas. 28. Eeltoodust lähtuvalt riivab

§ 112

lg 1 p 1 PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. III 29. Üldkogul ei ole kahtlusi

§ 112lg 1 p 1 formaalses põhiseaduspärasuses.

Järgnevalt hindab üldkogu

§ 112lg 1 p 1 materiaalset põhiseaduspärasust.

Selleks leiab üldkogu esmalt legitiimsed eesmärgid, milleks piiratakse üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigust.

1. PS § 15 esimeses lauses sätestatud üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus (Riigikohtu üldkogu
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 43). Seega saab seda riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslikku järku väärtuste kaitseks.
4. PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus on aga lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (Riigikohtu üldkogu
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Lihtne seaduse​reservatsioon tähendab, et põhiõigust võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Sellest tuleneb, et seadusandjal on võimalik sätestada edasikaebeõiguse suhtes ulatuslikumaid menetluslikke piiranguid kui põhiõiguse suhtes tõhusale kohtulikule kaitsele.
7. Põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõiguse halduskohtumenetluses piiramise legitiimseteks eesmärkideks võivad muu hulgas olla menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõte (vt nt Riigikohtu üldkogu
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45;
10. novembri
11. a otsus asjas nr 3-3-1-33-11, p-d 26–26.3;
12. novembri
13. a otsus asjas nr 3-3-1-22-11, p-d 29.1–29.2). Üldkogu jääb oma senise praktika juurde ja loeb praeguselgi juhul nimetatud põhimõtted riivete legitiimseteks eesmärkideks.
14. Menetlusökonoomia on põhiseaduse XIII peatükist tulenevalt põhiseaduslikku järku õigus​väärtus. Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtu​süsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu üldkogu
15. aprilli
16. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45). Kuna riigilõivude ja menetlusabi õigus​raamistikud on teineteisega lahutamatult seotud, väljendub menetlusökonoomia samal moel ka menetlusabi piirangute puhul.
17. Vaidlustatud menetlusabi piirangu eesmärk on võimaldada kohtul lahendada riigilõivust vabastamise taotlus võimalikult lihtsas korras. Varem, enne
18. aastat võis kohus isiku taotlusel määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest, kui leidis, et ta on makse​jõuetu. Riigikohtu halduskolleegiumi
19. a eelse praktika järgi tuli isik üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada, kui tal ei olnud faktiliselt võimalik kaebuse esitamisel riigi​lõivu tasuda. Selle kohtupraktika järgi tuli kohtul menetlusabi taotluse lahendamiseks põhjalikult selgitada isiku maksevõimet. See oli menetlusökonoomia seisukohast kohtutele koormav.
20. Üldkogu on selgitanud, et halduskohtumenetluses saab legitiimseks pidada eesmärki, mille kohaselt kannab menetlusosaline õigusemõistmise kulud oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Kulude kandmisest osavõtu põhimõte on halduskohtumenetluses piiratud, sest lisaks isiku subjektiivsete õiguste kaitsele on halduskohtute ülesandeks täidesaatva riigivõimu tasakaalustamine (Riigikohtu üldkogu
21. novembri
22. a otsus asjas nr 3-3-1-22-11, p 29.2;
23. novembri
24. a otsus asjas nr 3-3-1-33-11, p 26.3). Olukorras, kus riigivõim võib avalikes huvides isikute õigustesse sekkuda, tuleb valdavalt avalike vahendite arvel kanda ka sekkumise õiguspärasuse kontrollimiseks vajalikud kulud.
25. Järgnevalt kontrollib üldkogu

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirangust tingitud üldise põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõiguse riive proportsionaalsust menetlus​ökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärkide suhtes. 37.

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang on sobiv, kui see soodustab eesmärki, et kohtusse ei esitata põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi ning riigieelarvevahendeid kasutatakse säästlikult. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Praegusel juhul ei ole vaidlustatud menetlusabi piirangu puhul sellise olukorraga tegemist. 38.

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud abinõu soodustab menetlusökonoomia eesmärgi saavutamist, sest suunab isikuid vähemasti teatud juhtudel mitte kergekäeliselt esitama kohtutele perspektiivituid kaebusi. Selline isiku sissetulekust lähtuv menetluslik piirang võimaldab hoiduda menetlusabi andmisest valimatult igale kohtusse pöördujale. See aitab omakorda vältida põhjendamatute kaebuste kohtulikku menetlemist. Selles kontekstis tuleb arvestada ka vaidlustatud menetlusabi piirangu menetlusökonoomiat soodustava ennetava toimega. Menetlusabi andmise tingimuste sidumine selle taotleja majandusliku seisundiga ja tema kaebuse eduväljavaadetega on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul põhjendatud (vt nt Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, nr 68416/01, 15. veebruar 2005, p 62). Eeltoodust lähtuvalt soodustab

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud abinõu samuti riigieelarvevahendite avalikku huvi arvestavat säästlikku kasutamist. 39. Menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi saavutamiseks ei ole ühtegi teist abinõu, mis koormaks isikut vähem, ent oleks vähemalt sama efektiivne kui

§ 112lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang.

Seetõttu on vaidlustatud sättes kehtestatud menetlusabi piirang vajalik abinõu menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärkide saavutamiseks.

1. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. Seejuures tuleb arvestada, et mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda mõjuvamad peavad olema riivet õigustavad põhjused (vt nt Riigikohtu üldkogu
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 50).
4. Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule.

§ 112lg 1 p-st 1 tulenev riive on intensiivne ja ulatuslik.

Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda.

1. Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu.
2. Vältimatute kulutuste arvestamata jätmine loob menetlusabi andmise otsustamisel isiku majanduslikust seisundist moonutatud pildi. Kui isikul pole sääste ega hõlpsasti võõrandatavat vara ning kogu tema sissetulek pärast

§ 112

lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarvevahendeid. 44. Menetlusökonoomia kui riive eesmärgi kaalumisel tuleb esiteks arvestada, et

§ 112

lg 1 p 1 ei ole ainus abinõu perspektiivitute ja pahatahtlike kaebuste tõrjumiseks, sest kohus võib niisuguste kaebuste puhul jätta menetlusabi andmata ka

§ 111lg 1 alusel.

Samuti on seadusandjal võimalik selgemini kindlaks määrata niisuguste kaebuste läbivaatamatult tagastamise alused. Teiseks tuleb menetlusökonoomia seisukohast siiski möönda, et täiendavate kulude maha​arvamine

§ 112

lg 1 p 1 rakendamisel muudaks menetlusabi üle otsustamise kohtute jaoks keerulisemaks. Seda lisanduvat koormust on samas osaliselt võimalik muude vahenditega piirata (allpool p 47 jj).

1. Kolmandaks tuleb mõõdukuse hindamisel arvestada, et kulutuste kandmisest osavõtu eesmärk on halduskohtumenetluses sekundaarne (eespool p 35) ning seega väikese kaaluga. Menetlusosaliste kanda saab jätta niikuinii üksnes osa halduskohtute tööks vajalikest kuludest, mistõttu kaitseb vaidlus​alune menetlusabi andmise piirang kulude kandmises osalemise põhimõtet vaid vähesel määral. Kuna riive on ebamõõdukas edasikaebeõiguse suhtes, on see seda enam ebamõõdukas oma õiguste kaitseks esimese astme kohtusse pöördumise põhiõiguse suhtes.
2. Eeltoodust lähtuvalt ja PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 tuginedes tunnistab üldkogu

§ 112

lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks ja alates käesoleva otsuse jõustumisest kehtetuks osas, milles see ei võimalda kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata vältimatuid kulutusi.

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muu hulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07, p-d 19 ja 20; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11, p 55).

§ 112

lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine põhjustaks

§ 240

lg 2 p 7 alusel paljude varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud lahendite teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis jäid menetlusabi andmata jätmise tõttu läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töö​koormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Seetõttu tunnistab üldkogu

§ 112lg 1 p 1 osaliselt kehtetuks käesoleva otsuse jõustumisest alates.

Kehtetuks tunnistatud osas ei saa vaidlusalust sätet enam kohaldada veel lahendamata menetlusabi taotluste lahendamisel, samuti menetlusabi andmata jätmise peale esitatud määruskaebuste läbivaatamisel.

1. Üldkogu peab vajalikuks selgitada põhimõtteid, mille alusel ajutiselt hinnata kulude vältimatust käesoleva otsuse jõustumise järel kuni ajani, mil seadusandja kehtestab kehtetuks tunnistatud menetlusabi piirangu asemel uue regulatsiooni.
2. Käesolevast otsusest ei tulene, et kohus peab lugema põhjendatuks igasugused kulutused toidule, riietele jne.

§ 112

lg 1 p 1 tunnistab üldkogu kehtetuks vaid vältimatute kulude maha​arvamise võimatuse osas. Seni kehtinud

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetamata kulutuste puhul võib eeldada, et need on üldjuhul iga inimese jaoks vältimatud igakuiselt umbes poole töötasu alam​määra ehk praegusel ajal 200 euro ulatuses. Taotluse esitamise ajal

1. aastal oli töötasu alam​määr 390 eurot (vt Vabariigi Valitsuse
2. novembri
3. a määruse nr 166 § 1 lg 2). Statistika​ameti andmetel oli
4. aastal ühe liikmega leibkonna ühe kuu minimaalse toidukorvi maksumus 91 eurot 96 senti ja võib eeldada, et see jäi samasse suurusjärku ka
5. aastal. Sellele lisanduvad muud igakuised vältimatud väljaminekud näiteks ravimitele, hügieenile ja riietusele ning võimalikud ühekordsed erakorralised kulutused. Eeltoodust nähtub, et
6. a toimetulekupiir 90 eurot (
7. a riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p 1) ei kata selliseid vältimatuid kulutusi ega isegi mitte täies ulatuses ühe kuu minimaalse toidukorvi maksumust (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. jaanuari
9. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 21;
10. mai
11. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-6713, p 51). Küll aga katab isiku sellised vältimatud kulutused eelduslikult pool töötasu alammäärast (s.o
12. aastal 195 eurot). Tegemist on orientiiriga, mis ei välista selliste kulutuste põhjendatust ka mõnevõrra väiksemas või suuremas määras.
13. Kui isikul on iga kuu vältimatuid väljaminekuid enam kui poole miinimumpalga ulatuses, tuleb neid sissetulekust mahaarvamiseks põhistada.
14. Kulutused toidule, riietele jne ei ole vältimatud, kui isiku vastavate vajaduste rahuldamine on piisaval määral tagatud muul viisil, nt kinnipeetava toitlustamisega vanglas. Arvestades siiski nt vajadust osta hügieenitarbeid ning teha aeg-ajalt ühekordseid erakorralisi kulutusi, võib ka kinni peetavate isikute puhul eeldada, et lisaks seni tunnustatud mahaarvamistele on igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast (
15. aastal seega 20 eurot) vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata. Kinnipeetava vajadust teha kulutusi hügieenitarvetele tuleb eeldada, sest hügieenipakk väljastatakse vangla kulul üldjuhul üksnes tingimusel, et tema isiklikul arvel on hügieenipaki saamisele eelneval kolmel kuul vabaks kasutuseks olnud rahasumma keskmiselt alla 9 euro 59 sendi (Tartu Vangla ja Viru Vangla kodukordade p 11.3.3, Tallinna Vangla kodukorra p 11.3.1).
16. Uue regulatsiooni väljatöötamisel on seadusandjal võimalik kaaluda ka muid lahendusi, mis tagavad eeltoodut arvestades põhiseaduspärase tulemuse. IV
17. Kaebaja on ringkonnakohtule esitatud menetlusabi taotluses palunud ennast 562 euro ja 11 sendi suuruse riigilõivu tasumisest täielikult vabastada. Tema taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulek oli 3183 eurot ja 82 senti (Riigikohtu halduskolleegiumi
18. novembri
19. a määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 9). Kaebaja on menetlusabi taotluses välja toonud eluasemekulu 200 eurot ja kulutused toidule 300 eurot. Lisaks palub ta oma igakuisest sissetulekust maha arvata seadusjärgse ülalpidamiskohustuse täitmiseks 195 eurot (perekonnaseaduse § 101 lg 1).
20. Üldkogu hinnangul tuleb kaebaja kulutused enda toidule ja muudele esmavajadustele lugeda vältimatuks 200 euro ulatuses kuus. Samuti on juba seadusandja lugenud vältimatuteks kulutusteks eluasemekulud ja seadusjärgse ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summa. Seega jääb kaebaja nelja kuu põhjal arvutatud kahe kuu keskmiseks sissetulekuks koos põhjendatud maha​arvamistega umbes 400 eurot ((3183,82 – 4 × (195 + 200 + 200)) ÷ 4 × 2 = 401 eurot 91 senti).
21. Järelikult ei ole kaebajale menetlusabi andmine välistatud.

§ 116lg 2 näeb aga lisaks ette taotleja majandusliku seisundi hindamise Ts

MS §-st 186 lähtudes. Seda ei ole ringkonnakohus praeguses asjas teinud, kuna piirdus taotluse lahendamisel

§ 112lg 1 p 1 järgse kontrolliga.

Seetõttu tuleb määruskaebus rahuldada, tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a määrus ning saata menetlusabi taotlus ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. 56.

§ 107lg 4 esimese lause alusel tuleb kautsjon tagastada.

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu