) §-s 226 ette nähtud kriminaalasja materjal saadeti samale maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates eelistungil kohtu alla andmise staadiumist. Muus osas tagastati kohtutoimik prokuratuurile. Kokkuvõtlikult märkis ringkonnakohus järgmist. 4.1 Kuigi apellatsioonides sellele veale ei osutatud, nõustusid kohtumenetluse pooled ringkonnakohtu eelistungil seisukohaga, et maakohus rikkus kriminaalasja lahendamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Prokuröri arvates rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust kohtu alla andmisel, kaitsja aga leidis, et kriminaalmenetlusõigust rikuti oluliselt nii kohtu alla andmisel kui ka sellega, et eelistungit jätkati kohtuliku arutamisega. Kohtumenetluse poolte hinnangul ei ole need rikkumised apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad, mistõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule. 4.2 Maakohus andis A. Eriku üldmenetluses kohtu alla protokollilise määrusega, jättes eraldi kohtu alla andmise määruse koostamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-118-98 leidnud, et kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine takistab kriminaalasja seaduslikku uurimist, sest tagatud ei ole kriminaalasja arutamise igakülgsus, täielikkus ja objektiivsus. Samuti takistab see seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Kirjeldatud seisukoht on kohaldatav ka praeguses kriminaalasjas.
lg 1, § 263 ja § 279 lg 2 sõnastusest järeldub, et maakohus ei saa teha kohtu alla andmise määrust protokolliliselt, jätta eraldi määrus koostamata ja selle koopia süüdistatavale kätte andmata. Need toimingud on olulised süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks. Protokollilise määruse tegemine ja kohtu alla andmise määruse koostamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
4.3 Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust
lg 2 mõttes ka sellega, et jätkas eelistungit kohtuliku arutamisega, kuigi selleks puudus kannatanu nõusolek. Kannatanut eelistungile ei kutsutud ja eelistungi protokolli kohaselt selgitati välja üksnes prokuröri, kaitsja ning süüdistatava nõusolek. Samuti ei tehtud kindlaks, kas kannatanu nõustus eelistungilt kohtuistungile üleminekuga. Selle kohta ei esitatud mingeid argumente ega tõendeid. Lähtudes
nõuetest ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast asjas nr 3-1-1-19-11, oleks tulnud kannatanu eelistungile kutsuda ning küsida põhiistungile üleminekuks tema nõusolekut. Osutatud rikkumine pole apellatsioonimenetluses kõrvaldatav, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi saata samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates kohtu alla andmise otsustamiseks peetavast eelistungist. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Kuigi ringkonnakohus leidis, et kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on toonud kaasa ebaseadusliku kohtulahendi tegemise, ei selgu vaidlustatud määrusest, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine ja tuvastatud rikkumine peavad olema omavahel seotud, kuid arutatavas asjas ei saa väita, et rikkumiste puudumise korral olnuks maakohtu lahend teistsugune. Ringkonnakohus tugines määruses põhjenduste esitamise asemel Riigikohtu lahenditele, mille tehiolud ei kattu praeguse kriminaalasja tehioludega ja mis pole seetõttu kohaldatavad. 5.2 Kohtuasjas nr 3-1-1-118-98 käsitles Riigikohus olukorda, kus kohtu alla andmise määrus puudus üldse. A. Eriku kriminaalasjas otsustas maakohus kohtu alla andmise protokollilise määrusega.
§-de 262 ja 263 järgi ei nõua kohtu alla andmise määruse tegemine põhistuste esitamist. Kuigi
lg 2 tekstist ilmneb, et kohtuistungi rakendamise hetkeks peaks süüdistataval olema käes kohtu alla andmise määruse koopia või kui tal seda ei ole, annab kohus määruse koopia talle kätte ning võimaldab sellega tutvuda, siis kõnealuse määruse eraldi dokumendina vormistamata jätmine ei ole praegusel juhul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
A. Erik viibis eelistungil, kuulis suuliselt ette loetud ja kohtuistungi protokolli kantud kohtu alla andmise määrust ning teadis seetõttu üldmenetluses kohtuistungi rakendamise ajaks, et ta on kohtu alla antud. 5.3 Ka kohtuasjas nr 3-1-1-19-11 käsitles Riigikohus teistsugust olukorda, kuna selle asja puhul alustas maakohus kohtulikku arutamist vahetult pärast eelistungit vaatamata süüdistatava ja tema kaitsja vastuseisule. Praegusel juhul olid süüdistatav ja kaitsja nõus sellega, et eelistungi jätkuna toimub põhiistung. Samuti kinnitas prokurör ringkonnakohtu istungil, et kannatanu teadis asjaolust, et eelistungile järgneb kohtulik arutamine ja et kannatanu oli sellega nõus. Seega teadsid kõik kohtumenetluse pooled, et eelistung jätkub põhiistungiga ja nad olid sellega nõus. 5.4 Ühtlasi ei ole õige järeldus, et ringkonnakohtu eelistungil pidasid kõik kohtumenetluse pooled eespool kirjeldatud väidetavaid eksimusi kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Eelistungi protokolli helifaili kohaselt leidis prokurör, et tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Ringkonnakohtu hinnangul on arutatavas kohtuasjas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Eriku kohtu alla protokollilise määrusega ja jättis eraldi dokumendina kohtu alla andmise määruse koostamata. Teisena nägi apellatsioonikohus kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ka
nõuete eiramises, sest eelistungi jätkamiseks kohtuliku arutamisega puudus kannatanu nõusolek. 7. Põhjendamaks seisukohta, miks tuleb süüdistatava protokollilise määrusega kohtu alla andmist ja kohtu alla andmise määruse koostamata jätmist käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 tähenduses, osutas ringkonnakohus vaidlustatud määruses
Nendest normidest, eeskätt
§-st 263, ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama.
kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kolleegium märgib, et kuivõrd
kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. 8. Kuna üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja puhul on vaja planeerida kohtuliku arutamise aeg, aga sageli lahendada ka tõkendi kohaldamine või muutmine või kohtumenetluse poolte taotlused, ja kuna
lg-te 2 ning 3 kohaselt kutsutakse erinevalt kaitsjast ning prokurörist teised menetlusosalised eelistungile üksnes vajaduse korral, siis küsimust eelistungil protokollilise kohtu alla andmise määruse tegemise võimalikkuse kohta üldjuhul ei saagi tekkida. See tõdemus ega ka
§-s 263 ja § 279 lg-s 2 märgitu aga ei tähenda, nagu ei võiks maakohus mõnel juhul siiski kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamise nõudest kõrvale kalduda ning vormistada vastavasisulise otsustuse protokollilise määrusena. Kolleegium rõhutab, et protokollilise määrusega kohtu alla andmise otsustamise võimalus sõltub suuresti lahendatava kohtuasja eripärast, s.t sellest, kes kohtumenetluse pooltest kohtu alla andmise otsustamiseks peetavast eelistungist osa võtavad, missuguseid küsimusi maakohus kohtu alla andmise raames lahendab ja millisele seisukohale jõutakse kohtuasja sisulise arutamise küsimuses. 9. Kriminaalkolleegium leiab, et ühe eelmises punktis kirjeldatud erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada
§-s 2651 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus
§-ga 2651 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust.
12.
lg 1 sätestab, et üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulik arutamine võib toimuda vahetult pärast eelistungit, kui eelistungi ajaks on võimalik ilmuda kohtusse kõigil kohtumenetlusega seotud isikutel, kui see tagaks kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse ning kohtumenetluse pooled ja kohus on sellega nõus. Sama paragrahvi
lg-s 1 ette nähtud nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku andmata jätmist põhjendama. Kui kohtumenetluse pool siiski selgitab eelistungil, miks ta ei ole nõus kohe kohtuliku arutamisega jätkama, ei ole sellel otsest õiguslikku tähendust ning eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega on välistatud, olenemata sellest, kas kohus peab esitatud põhjendust veenvaks või mitte. Sama paragrahvi teisest lõikest järeldub ühemõtteliselt, et nii nagu eelistungil, on ka enne eelistungit võimalik teha otsustus selle kohta, et kohtulik arutamine toimub vahetult pärast eelistungit, üksnes kohtu ja kohtumenetluse poolte kokkuleppel. Kohtul puudub nii eelistungil kui ka enne seda menetluslik pädevus ühepoolselt määrata, et eelistungit jätkatakse kohtuliku arutamisega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-19-11, p 11.) Nendest seisukohtadest saab järeldada, et
lg-tes 1 ja 2 märgitud nõue peab esmajoones tagama selle, et nii kohus kui ka kõik kohtumenetluse pooled oleksid valmis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja sisuliseks kohtulikuks arutamiseks.
17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes
lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.