RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks alates

1. augustist
2. Otsuses asus PPA seisukohale, et S. Varakin on välismaalane, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julge​olekule, kuna on toime pannud rasked tahtlikud isikuvastased kuriteod, varavastase kuriteo ja üld​ohtliku süüteo. Otsuse põhjendused on järgmised: 1) Sergei Varakin on sündinud
3. jaanuaril 1976 Eestis ning on Vene Föderatsiooni kodanik. Eestis elavad S. Varakini lähisugulased: ema (Eesti Vabariigi kodanik), isa (Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba), abikaasa (Eesti Vabariigi kodanik) ning kaks last (sündinud 2000 ja 2005, Eesti Vabariigi kodanikud); 2) S. Varakin on Viru Maakohtu Narva kohtumaja
4. novembri
5. a otsusega kriminaalasjas nr 108-3124 süüdi mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 4 ja 5 (mõrv, vähemalt teist korda, seoses röövimisega või omakasu saamise motiivil), KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 (välja​pressimine, toime pandud suures ulatuses, grupi või kuritegeliku ühenduse poolt) ning KarS § 415 lg 1 (lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseaduslik käitlemine, lõhkeseadeldise või selle olulise osa, v.a lõhkeaine, ebaseaduslik valmistamine, omandamine, hoidmine, edasi​toimetamine, võõran​damine, üleandmine vm ebaseaduslik käitlemine) alusel. Karistuseks mõisteti 18-aastane vangistus. Tema karistusaeg lõppeb
6. septembril 2025, ennetähtaegse vabanemise võimalus elektroonilise valvega on
7. septembril 2016 ja ennetähtaegse vabanemise võimalus
8. septembril 2019; 3) Viru Vangla koostatud iseloomustuse kohaselt on S. Varakin kõrgohtlik konkreetsele täis​kasvanule (st ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju) ning ohtlik avalikkusele (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku elu​viis või ümbritsevad olud). S. Varakinil on kindlad ja realistlikud tulevikueesmärgid, isik soovib töötada ja omandada riigikeele, kuid võttes arvesse kuriteo laadi, võib isik olla teiste suhtes teadli​kult agressiivne ja tegutseda konfliktses situatsioonis impulsiiv​selt. Kuna kuritegu on toime pandud grupis, võib isik kaaslaste mõjutamise tagajärjel sooritada uue kuriteo. Ka halb majanduslik olukord võib soodustada uue kuriteo toimepanemist, sest kuriteo toimepanemise põhjuseks oli materiaalse kasu saamine. S. Varakin ei näita ametnike suhtes vaenulikke hoiakuid, on valmis vanglaametnikega koostööd tegema. Enda hinnangul on ta motiveeritud loobuma kuri​tegelikust käitumisest. Kuid tema suhtlusringkonda kuuluvad kriminaalse mõtteviisiga isikud. Eeltoodud asjaolusid arvestades on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule; 4) S. Varakin on õigusvastase käitumisega näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ja põhiseaduslike väärtuste vastu ning kahjustanud teiste isikute õigushüvesid; 5) PPA võttis otsuse tegemisel arvesse S. Varakini Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema ja pereliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga. Avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitseks kaalub üles S. Varakini sidemed Eestiga; 6) Eestis elavad S. Varakini abikaasa ja kaks alaealist last, ema, isa ja vend, kes käivad vanglas regulaarselt lühiajalistel kokkusaamistel. Suhted lähedastega on toetavad. Samas ei ole riik võtnud S. Varakinilt võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, vaid ta on end ise eral​danud võimalusest elada perekonnaelu, pannes toime kuriteo, mille eest kannab vabadus​kaotuslikku karistust. Isik pole välja toonud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et juba niigi piiratud õigus perekonnaelule saab pikaajalise elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud; 7) lähtudes eeltoodust ja kaaludes kõiki asja​olusid kogumis, on S. Varakini pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine proportsio​naal​ne seatud eesmärgi suhtes – kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi. Isikust lähtuv oht Eesti avalikule korrale ja julgeolekule kaalub üles tema huvi omada pikaajalise elaniku elamisluba; 8) pika​ajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on seadusest tulenevalt S. Varakinile määratud kriminaalkaristusi arvestades otsene ja paratamatu järelm, millest on võimalik erandeid teha vaid erandlike asjaolude esinemisel; 9) isikul ei ole subjektiivset õigust elamisloale. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei otsustata isiku Eestist väljasaatmist – tal on võimalus taotleda tähtajalist elamisluba. Põhiõiguste realiseerimiseks ei pea isik ilmtingimata omama pika​ajalise elaniku elamisluba. Samas, tähtajalise elamisloa taotlemine ei garanteeri selle saamist.
9. Sergei Varakin esitas kaebuse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) elamisloa kehtetuks tunnistamine on täiendav karistus kaebaja sooritatud kuritegude eest, mille eest teda juba on karistatud. PPA otsuse tagajärjel saab kaebajast ühiskonna heidik; 2) kaebaja on küll Vene Föderatsiooni kodanik, kuid Eestis sündinud ning elanud siin kogu elu. Eestis elavad kaebaja vanemad, vend, abikaasa ja alaealised lapsed. Kaebaja õpib eesti keelt, on sooritanud eksamid tasemel A1 ja A2 ning alustanud õppimist tasemel B
10. Kaebaja pole vanglas toime pannud ühtegi õigusrikkumist. Võimalusel ta töötab ja tasub kohtukulusid; 3) kaebajat on kriminaalkorras karistatud esimest korda. Iga inimene võib eksida, kuid talle tuleb anda võimalus enda parandamiseks. Kaebaja töötas ka enne vangistust ning tasus riigile makse; 4) kaebajal on eakad vanemad, kel on mitmeid kroonilisi haigusi. PPA otsus mõjub halvasti nende niigi kehvale tervisele. Nii vanemad, abikaasa kui ka lapsed vajavad kaebaja abi. Kaebaja suhtleb lastega kirja ja telefoni teel ning kohtub nendega ka lühiajaliste kokkusaamiste käigus.
11. Tartu Halduskohus jättis
12. märtsi
13. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1889 kaebuse rahul​da​mata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituse Rec

§ 241

lg 1 p 2 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks peab isikust lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule olema reaalne ja piisavalt tõsine. See nõue tuleneb ka Euroopa Nõu​kogu

1. novembri
2. a direktiivi 2003/109/EÜ, mis reguleerib pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust liikmesriikides, art 12 lg-st 1; 2) PPA otsuses on põhjendatud, miks isik kujutab endast avalikule korrale ja julgeolekule jätku​valt ohtu. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast (EIK
3. juuli
4. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti, p 86) ega Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusest Rec

§ 241lg 1 p 2 sisustamisel eeskujuks võtta PPVS § 72 lg 1 ja Kor

S § 4 lg

1. Korrakaitseseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt võib avaliku korra kaitsealana mõista objektiivset õiguskorda ning kogumit kollektiivsetest ja individuaalsetest õigushüvedest. Sellega on hõlmatud ka isikute ootus, et riik suudab tagada neile turvalise elukeskkonna, sh kaitse võimalike rünnete eest, mis võivad lähtuda teistelt isikutelt. Ohu kujutamiseks riigi julgeolekule või avalikule korrale ei pea isik olema sooritanud riigivastaseid süütegusid KarS kontekstis. Oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale hõlmab ohtu riigis elavatele isikutele. Distsiplinaarsüütegude puudumine vanglas ei vähenda kaebaja varasemate tegude mõju talle antavale hinnangule. Viru Vangla riskianalüüsist nähtub, et süütegude toimepanek oli tingitud kehvast majanduslikust seisust ja materiaalse kasu saamise võimalusest, lisaks võivad kaaslased kaebajat mõjutada; 4) EIK on leidnud, et isik ei saa tugineda "perekonnaelu" olemasolule, viidates täiskasvanutele, kes ei kuulu tuumikperekonda ja kelle suhtes ei suudeta näidata, et nad on kaebaja pere abivajavad liik​med (vt EIK
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 48321/99: Slivenko vs. Läti, p 97; EIK
4. novembri
5. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 31519/96: Kwakye-Nti ja Dufie vs. Holland; EIK
6. juuni
7. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 21783/08: Anam vs. Ühendkuningriik). Ei esine asjaolusid, mis võimaldaks väita, et kaebaja vanemad, abikaasa ja alaealised lapsed oleksid kaebaja perekonna abivajavad liikmed. Vanemate terviseprobleemid ei välista kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist – kuna kaebaja viibib kinnipidamisasutuses, pole tal praegugi tegelikku võima​lust vanemaid abistada. Kaebaja vabaneb eelduslikult alles
8. aastal ning selleks ajaks on täisikka jõudnud tema mõlemad lapsed. Kuigi kaebaja on vangistuse jooksul säilitanud kokkusaamiste ja telefoni teel kontakti pereliikmetega, ei kaalu perekonna- ja eraelu riive üles ohtu, mis kaebajast avalikkusele ja riigi julgeolekule tuleneb. Neid aspekte on vaidlusaluses otsuses ka kaalutud; 5) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei too kaasa isiku riigist välja​saatmist ja tema suhtes täiendavate meetmete kohaldamist.

§ 43

lg-st 3 tulenevalt on kaebajal kinnipidamis​asutuses viibides Eestis viibimiseks seaduslik alus olemas. Lisaks on isikul võima​lus taotleda tähtajalist elamisluba. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. S. Varakin esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada PPA otsus temalt elamisloa äravõtmise kohta ja anda kaebajale võima​lus naasta pärast kinnipidamiskohast vabanemist ühiskonda täieõigusliku kodanikuna. Kassatsioon​kaebuse põhjendused on järgmised: 1) tegu on lisakaristusega kuriteo eest, mille eest kaebaja juba kannab karistust; 2) PPA otsus mõjutab negatiivselt kaebaja psüühikat, samuti tema püüdu ennast parandada, kuna tal pole perspektiivi naasta pärast vabanemist ühiskonda täieõigusliku kodanikuna. Karistusasutuse üheks eesmärgiks on õpetada kinnipeetavat elama vastutustundlikult. Karistuse kandmise jooksul pole kaebaja toime pannud ühtegi distsiplinaarrikkumist ning on kuriteo toimepanekut kahetsenud. Kaebaja püüab integreeruda Eesti ühiskonda, õpib eesti keelt (praeguseks B1 tase), ajalugu ja kultuuri – see näitab tema lojaalsust Eesti riigi suhtes. Vene Föderatsiooniga ei seo kaebajat miski peale emakeele. Kogu elu on kaebaja elanud Eestis, siin on ta perekond (abikaasa ja kaks alaealist last) ja vanemad (mõlemad pensionärid, kes töötasid ja elavad Eestis), kogu tema tööstaaž on seotud vaid Eestiga. Kriminaalkorras on kaebaja karistatud esimest korda; 3) Viru Vangla iseloomustus ei vasta tegelikkusele. Ükski ametnik pole kaebajaga selles küsimuses vestelnud. Kaebaja ei pannud kuritegu toime materiaalse olukorra tõttu – ta töötas, tal oli legaalne ja alaline sissetulek, ta maksis makse ja pangalaenu intressi, tal oli auto ja kinnisvara. Kaebaja läbis vanglas sotsiaalse treeningu, mis teeb kindlaks agressiivsuse astme ja uute kuritegude toime​panemise ohtlikkuse määra. Treeningu tulemusel saab teha järelduse, et kaebaja pole agressiivne ning ei kujuta ümbritsevatele ega vangla julgeolekule ohtu. Seda kinnitab ka kaebaja vanglas kinni​pidamise režiim.
2. PPA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kuna kassatsioonkaebuse väited on identsed esimeses ja teises astmes esitatud väide​te​ga, jääb ka vastustaja oma varem esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. Avaliku korra mõiste osas viitab vastustaja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi definitsioonile asjas nr 3-1-1-102-03, millest võib järeldada, et iga kriminaalkuritegu on suuremal või vähemal määral avaliku kindlustunde ja seega avaliku korra rikku​mine. Samuti on vastustaja hinnangul asjakohased Riigikohtu haldus​kolleegiumi seisukohad asjades nr 3-3-1-1-14 ja 3-3-1-14-
3. Vastustaja arvates kaalub kaebaja õiguste riive üles riigi julgeolek ja avalik kord kui avalik hüve. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede seatud eesmärgi suhtes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
4. Kaebaja on vaidlustanud PPA otsuse, millega tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamis​luba.
5. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole lisakaristus kuritegude eest, vaid haldusmeede, millel on teised eesmärgid, ega pea vajalikuks korrata kohtute sellekohaseid põhjendusi.
6. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei too Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2011/51/EL) ega välismaalaste seaduse järgi automaatselt kaasa kinni​peetava ega vabaduses viibiva isiku riigist väljasaatmist. Isikul on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba ja sellele on PPA oma otsuses juhtinud ka kaebaja tähelepanu. Ka ei ole kinnipeetavat võimalik vanglakaristuse kandmise ajal välja saata.
7. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjutab aga isiku õigust perekonnaelule ja muudele eraelulistele suhetele ning mitmetele õigushüvedele, eeskätt direktiivi 2003/109/EÜ III osas sätestatud õigustele.
8. Elamisloa omamine või mitteomamine võib mõjutada kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemise võimalusi, ehkki kehtiv vangistus​seaduse § 761 ei seosta enam tingimisi enne tähtaega vabastamist elamisloa olemasoluga. Kuid

§ 241

lg 3 ei nõua, et PPA kaaluks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalusele. Tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustab maakohus. KarS § 76 lg 4 järgi arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kõrvuti muude asjaoludega ka isiku elamistingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Üheks tagajärjeks võib olla isiku välja​saatmine ja selle taga​miseks kinnipidamiskeskusse paigutamine, kui isikul ei ole elamis​luba, elamisõigust või viibimisõigust Eestis. Kui kinnipeetav ei ole esitanud tähtajalise elamisloa taotlust, siis tuleb talle elamisloa andmise võimalusi kaaluda aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist. Justiitsministri

1. jaanuari
2. a määrusega nr 11 vastu võetud kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 42 paneb vangla sotsiaaltöötajale kohustuse esitada vähemalt kuus kuud enne elamisloata või tähtaegse elamisloaga välismaalasest kinnipeetava vanglast vabanemist või võimalikku tingimisi enne​tähtaegset vabastamist Kodakondsus- ja Migratsiooniameti viisa- ja illegaalse immigratsiooni osakonnale (praegu PPA asjakohasele struktuuriüksusele) päringu, et välja selgitada välismaalasest kinnipeetavale elamisloa andmine või tema väljasaatmine. Elamisloa andmise võimaluste välja​selgitamisel tuleb esialgu kaaluda asjaolusid, mida võetakse arvesse elamisloa andmisel. Seega on kinnipeetava jaoks lisaks võimalusele taotleda pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist uut elamisluba veel täiendav mehhanism, millest tuleneb täitevvõimu kohustus aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist kaaluda viibimisaluse andmise võimalust. Võimalik on teha ka seadustamisettekirjutus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 9 alusel. Ilma viibimisaluseta isiku vanglast vabastamise vältimatuks ja automaatseks tagajärjeks ei ole tema kinnipidamiskeskusse paigutamine. Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks on VSS § 18 lg 3 järgi vaja halduskohtu luba. II
3. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks oli

§ 241

lg 1 p 2, mille kohaselt pikaajalise elani​ku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p "b" kohaselt ei ole pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui rakendatakse välja​saatmist art 12 tingimuste kohaselt, ning art 9 lg 3 järgi võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks artikli 12 tähenduses. Direktiivi art 12 lg 1 sätestab, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Direktiivi 2003/109/EÜ preambuli p-st 8 tulenevalt võib terminiga "avalik kord" tähistatud mõiste hõlmata süüdimõistmist tõsise kuriteo eest. 14. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-1-14 (otsuse p 15) selgitanud järgmist: "Pikaajalise elaniku elamis​loa kehtetuks tunnistamine eeldab, et esiteks tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ja seejärel langeta​takse kaalumisotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba (

§ 241lg 1 p 2 ja lg 3).

Oht peab olema reaalne ja piisavalt tõsine. Euroopa Nõukogu

1. novembri
2. a direk​tiivi 2003/109/EÜ [---] art 12 lg-s 1 sätestatakse, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julge​olekule. Tõsi, nimetatud artikkel on asjakohane eelkõige väljasaatmisotsuse ehk lahkumis​ettekirjutuse tegemisel. Kuna pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjel kaotab isik Eestis viibimiseks seadusliku aluse, on eeltoodud säte asjakohane ka

§ 241

lg 1 p 2 tõlgendamisel." Samas lahendis leidis kolleegium, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel, mistõttu on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (otsuse p 17). Kolleegium täpsustab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnista​mist

§ 241

lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes. 15.

§ 241

lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, kaalutakse välismaalase toimepandud õigus​rikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Direk​tiivi 2003/109/EÜ art 12 järgi tuleb enne, kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata, arvestada järgmiste teguritega:

1. a)elamise kestus tema territooriumil;
2. b)asjaomase isiku vanus;
3. c)tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks;
4. d)sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. 16. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole siiski välistatud ka selliste isikute väljasaatmine, kes on vastuvõtjariigis sündinud. EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Otsuse tegemisel selle kohta, kas sekkumine EIÕK art 8 lg-s 1 nimetatud õigusesse on demokraat​likus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes, tuleb kaaluda järgmisi asjaolusid: - kaebaja toime pandud süüteo olemus ja raskusaste; - kaebaja viibimise kestus riigis, kust ta välja saadetakse; - aeg, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumine selle aja jooksul; - erinevate puudutatud isikute kodakondsused; - kaebaja perekondlik olukord, nt abielu pikkus ja muud asjaolud, millest nähtub abielupaari perekonnaelu toimivus; - kas abikaasa teadis süüteost ajal, mil ta sõlmis peresuhted; - kas abielust on sündinud lapsi ning kui on, siis nende vanus; ja - nende raskuste tõsidus, millega abikaasa peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja saadetakse. Lisaks on EIK välja toonud veel kaks kriteeriumi: - laste parimad huvid ja heaolu, eelkõige nende raskuste tõsidus, millega kes iganes kaebaja lastest peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja saadetakse; ja - vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevus. (Vt nt EIK 18. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 46410/99: Üner vs. Holland, p-d 54–58; 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti, p 86, ja seal viidatud varasem praktika.) Isikute puhul, kes on seaduslikult veetnud riigis kas kogu oma lapsepõlve või suurema osa sellest, saavad väljasaatmist õigustada ainult väga kaalukad põhjused (EIK 23. juuni 2008. a otsus asjas nr 1638/03: Maslov vs. Austria, p 75). Ka Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel võib avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Selle hindamise käigus peavad need ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. a otsus asjas C-371/08: Ziebell, p-d 82–83). III 17. Kolleegium on seisukohal, et vaidlusaluses otsuses on piisavalt põhjendatud kaebaja ohtlikkust. Kaebaja on toime pannud tapmiskatse oma​kasu motiivil (KarS § 25 lg-d 1 ja 2 ning § 114 p 5), tapmise omakasu motiivil vähemalt teist korda (KarS § 114 p-d 4 ja 5), varalise kasu üleandmise nõudmise vägivallaga ähvar​dades suures ulatuses grupi poolt (KarS § 214 lg 2 p-d 2 ja 4) ning tulirelva, laskemoona, lõhkematerjali ja lõhke​seadeldise eba​seadusliku käitlemisega seotud kuriteod (KarS § 418 lg 2 p 1, § 4181 lg 2 p 1, § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1). Nende tegude eest mõisteti talle liitkaristuseks 18 aastat vangistust. Kaeba​ja oli varem kriminaalkorras karistamata. PPA tugines otsuses muu hulgas Viru Vangla hinnangule, mille kohaselt on isik kõrgohtlik konkreet​sele täiskasvanule (st ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju) ning ohtlik avalikkusele (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku elu​viis või ümbritsevad olud); isik võib olla teiste suhtes teadlikult agres​siiv​ne ja tegutseda konfliktses situatsioonis impulsiivselt ning kuna kuritegu on toime pandud grupis, võib isik kaaslaste mõjutamise tagajärjel sooritada uue kuriteo; ka halb majanduslik olukord võib soodus​tada uue kuriteo toimepanemist. 18. Praegusel juhul oli kaalukausil endast ohtu kujutava kinnipeetava perekonna​elu, millele pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju on kaudne ja piiratud. 19. Vangla hinnangule tugineva PPA otsuse kohaselt on kaebaja kõrgohtlik täiskasvanud isikule ja ohtlik avalikkusele (vt käesoleva otsuse p 17). Kolleegium mõistab PPA seisukohta selliselt, et kaebajast isikule lähtuv oht võib realiseeruda igal ajal ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju ning et oht avalikkusele võib realiseeruda, kui muutub kaebaja eluviis või ümbritsevad olud. Praegu​ses asjas kaaluvad need ohud üles kaebaja perekonna​elu väheolulise riive. Seepärast on kolleegium seisukohal, et praegusel juhul ei ole PPA teinud sellist kaalutlusviga, mis toob kaasa tema otsuse tühistamise. 20. Kolleegium ei nõustu siiski PPA otsuse p-s 16 esitatud seisukohaga, et pikaajalise elaniku elamis​loa kehtetuks tunnistamine on "seadusest tulenevalt kaebajale määratud kriminaalkaristusi arvesta​des otsene ja paratamatu järelm, millest on võimalik erandeid teha vaid erandlike asjaolude esine​misel".

§ 241

lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisu​liselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine – vastupidi, nii sätte enda sõnastus kui ka § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Seda enam ei saa elamisloa kehtetuks tunnistamist pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. IV 21. Praeguses asjas vaieldakse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise üle. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et seda otsust ei saa toimelt samastada lahkumis​ette​kirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa keh​te​tuks tunnistamine muudab isiku olu​korra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahku​- mist. Kaebajal on Eestis viibimise alus vanglast vabanemiseni olemas (

§ 43lg 3).

Ka direktiivi 2003/109/EÜ art-st 9 tuleneb sel​gelt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnista​mine põhjusel, et ta kujutab ohtu avali​kule korrale või julgeolekule, ei too välti​matult kaasa isiku väljasaatmist, vaid võib tähendada hoopis pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonna​elu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiiv​selt mõjutada. Nagu tuleneb

§ 241

lg-st 3, tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda muu hulgas mõju kaeba​jale ja tema perekonnaliikmetele. 22. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmise võimaluse kohta märgib kolleegium järgmist.

§ 124

lg 2 p 7 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud.

§ 125

lg 1 p 2 näeb siiski ette, et kui välismaalase suhtes ei esine muid

§-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib eran​dina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud. Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb

§ 125

lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Kolleegium peab elamis​loa andmise üle otsustamisel asjakohaseks samu asjaolusid, mida tuleb EIK praktikast tulene​valt arvesse võtta isiku välja​saatmise üle otsustamisel (vt käesoleva otsuse p 16). Kolleegium märgib, et tähtajalise elamisloa mitte​saamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamis​keskusesse (vangistus​seaduse § 75 lg 5). Seetõttu riivaks tähtajalise elamisloa mitte​andmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonna​elule pärast vabane​mist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest vangistusseaduse § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. V 23. Eeltoodud põhjustel jätab Riigikohus S. Varakini kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Arvestades, et ringkonnakohus on ekslikult välista​nud perekonnaelu riive vaidlusaluse haldusaktiga, tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kaebaja menetluskulud jäävad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude välja​mõistmise taotlust ega menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu jäävad ka tema menetlus​kulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld